Obsah (7)

§ 179§ 11§ 20§ 196§ 180§ 182§ 1037

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Geete Lahi Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22.04.2013, kell 16.00 Tsiviilasja number 2-11-19699 Tsiviilasi XXX OÜ hagi XX

§ 179lg-s 1 sätestatud piirangust ning tulenevalt Ts

ÜS §-ist 87 sisalduvast printsiibist tühine. Kostja ei ole oma nõusolekut lepingu ülevõtmiseks andnud ning sellekohast nõusolekut ei saa ega ole võimalik tuletada ka tema käitumisest. Hageja käsitlus kostja poolt antud nii nimetatud kaudses teos väljenduvas tahteavaldusest on sügavalt ekslik. Hageja poolt viidatud kostja väidetav teadlikkus teenuse pakkumisest hageja poolt on meelevaldne ja tõendamata väide. Asjaolu, et kostja tasus ekslikult hageja poolt esitatud ühe arve, ei saa mistahes juhul tähendada mistahes aktsepti andmist lepingulisse suhtesse astumiseks, seda enam, et hageja enda poolt nimetatud asjaolude kohaselt nõudis kostja kolm päeva peale sellest teada saamist hageja poolt esitatud ning kostja poolt ekslikult tasutud arve alusel tasutud vahendite tagastamist. Kostja ei saa kinnitada hageja poolt 30.05.2008 edastatud XXXOÜ ja/või hageja kirjade saamist ning kirjade edastamist ega saamist ei ole hageja pidanud vajalikuks ka tõendada. Isegi juhul, kui nimetatud kirjade saatmine oleks aset leidnud, ei muuda see olematuks lepingu ülevõtmist välistavaid asjaolusid. Ka on kostjale mõistetamatu, kuidas saab XXXOÜ poolt hagejale väidetavalt edastatud kirjale mittevastamist käsitleda nõustumuseks XXXOÜ pakkumusele lepingu üleandmiseks hagejale ning millistes asjaoludest lähtuvalt peab hageja XXXOÜ 30.05.2008 dateeritud kirja üldse mistahes pakkumuseks. Veelgi arusaamatum on kostjale, millistele asjaoludele tuginedes on hageja asunud seisukohale, et kostja näol on tegemist isikuga, kelle majandus- ja kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuse osutamine väidetava hageja eriõiguseellase XXXOÜ suhtes ja suunal. Kostja ise oli XXXOÜ-ga seotud õigussuhtes rendi - ja puhastusteenuse kasutaja, mitte aga osutaja. Sellest tulenevalt ei saa kostjat pidada tehingute tegijaks või teenuse osutajaks. Lepingu osaks olevate üldtingimuste punkti 16.

1. sisu välistas üheselt lepingu tingimuste muutmise (milleks on kahtlemata ka lepingu osapoole 5 osas muudatuste tegemise) muul viisil kui üksnes kirjalikult poolte vahel täiendava kokkuleppe sõlmimisega. Lepingus endas võimalust ühepoolse tahteavalduse alusel lepingu osapoolt muuta ei sisaldu. Nii välistasid XXXOÜ kui ka kostja juba lepingu sõlmimisel mistahes ühepoolse tahteavalduse alusel lepingu muutmise võimaluse. Kostja on seisukohal, et hagejal puudus ja puudub subjektiivne õigus lepingulist suhet, mille osapooleks ta ei ole, üles öelda ning samale lepingulise suhtele ja selle ülesütlemisele tuginevaid nõudeõigusi (arvete, viiviste, leppetrahvi tasumine ja kahju hüvitamine) realiseerida. Isegi juhul, kui hagejal nimetatud lepingu erakorralise ülesütlemise õigus oleks olnud, on kostja seisukohal, et kostja poolt esitatud lepingu sedavõrd viivitamatu ja ilma rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata ülesütlemine on vastuolus keeluga lepingut ilma rikkumise kõrvaldamiseks mõistlikku tähtaega andmata ülesse öelda kui ka lepingu üldtingimuste punktiga 14.1, mis võimaldab lepingu erakorralise ülesütlemise üksnes teise poolte raske lepingutingimuste rikkumise tõttu, millega põhjustati teisele poolele oluline majanduslik kahju. Ka sellisel juhul oleks ülesütlemine jõustunud alles ühe kuu jooksul alates vastava teate saamisest. Võttes arvesse hageja poolse lepingu ülesütlemise teate dateeringut, milleks oli 27.06.2008 ning asjaolu, et selleks hetkeks oli hageja väitel nähtuvalt ülesütlemise avaldusest kostja viivituses üksnes nelja arve tasumisega, millest ühega oldi viivituses üksnes üks päev ning teisega alles kaks päeva ning kolmanda ja neljaga vähem kui kuu - on ilmne, et sellekohane rikkumine ei saanud olla lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks, rääkimata lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks ilma mistahes rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata või lepingu ülesütlemisega seotud kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks mistahes mahus. Kostja leiab, et on selge, et ilma koostöölepingut ülevõtmata ei saanud ega saa hageja üle võtta koostöölepinguga lahutamatult seotud õigusi ja nõudeid, mis muutuvad sissenõutavaks üheltpoolt koostöölepingust tulenevate teenindaja kohustuste täitmisega ning teiselt poolt koostöölepingust tuleneva kujundusõiguse, lepingu ülesütlemise õiguse või lepingu rikkumisele tuginemise õiguse, realiseerimisega. Kostja märgib, et lisaks nõude põhjendamatusele on nõue ka tõendamata. Muuhulgas ei ole hageja oma nõude kooslusest tõendanud valdavat rahalist osa, so nn inventari soetusmaksumuse nõuet, mille deklareeritava maksumuse tegelikkusele vastavus ei ole hageja samuti ühegi tõendiga tõendanud. Seega ei kuulu hageja nimetatud nõue kahju nõudena rahuldamisele juba üksnes selle tõendamatuse tõttu. Niisamuti on tõendamata ka teenuse osutamine kostja poolt hagejale. Kostja leiab, et kostja ei ole asjade väärtust ära tarbinud. Kostja ei ole kasutanud kostja valduses olnud asju peale
2. aastat. Niisamuti ei ole kostja võtnud omaks asjaolu, et tema valduses on sellises koguses asju, nagu hageja on väitnud ning hageja ei ole tõendanud ka seda, et tema poolt nimetatud koguses ja nimetuses inventari kostja valduses üldse on. Tulenevalt tõendamiskoormise jaotusest käesolevas asjas ei pea kostja enne hageja poolt vastavasisuliste tõendite esitamist ka vastupidist tõendama. Kostja hinnangul olukorras, kus kohus ei tuvasta, et hagejale oleks XXXOÜ ja kostja vahel sõlmitud koostööleping üle läinud, tähendab see seda, et leping on jätkuvalt kehtiv XXXOÜ ja kostja vahel. Viidatud põhjusel ei saa kostja kasutada ka hageja omandit viisil, mis tooks kaasa hageja alusetu rikastumise nõude tekkimise kostja vastu, sest kostjal oli ja on vara kasutamiseks lepinguline alus. Asjaolu, et hageja on väidetavalt omandanud kostja kasutuses olnud vara omandiõiguse, ei muuda olematuks ega lõpeta kostja lepingulist suhet XXXOÜ-ga olematuks kostja õiguslikku alust vara kasutamiseks. Niisamuti ei saa pidada heade kommetega kooskõlas olevaks omandi riivele tugineva nõude realiseerimist olukorras, kus hageja oma omandile ei ole enne kohtumenetlust kordagi tuginenud, vaid on tuginenud üksnes ja ainult lepingu ülevõtmisele XXXOÜ-lt. Teisisõnu nõuab hageja kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel oma omandi kasutamisest saadud eeliste hüvitamist olukorras, kus kostjat ei ole hageja omandist kunagi teavitatud. 6 Kostja on seisukohal, et hageja ei ole XXXOÜ-lt mistahes hagis kirjeldatud vara kunagi omandanudki. Kohtule on esitatud üksnes väidetava müügilepingu täitmise kviitung, mitte aga omandi üleminekut tõendav kokkulepe. Hageja
3. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et
4. aastal äriregistrisse esmakordselt kantud ja tegevust alustanud hagejal oli
5. aasta lõpu seisuga materiaalset põhivara 353 824 krooni väärtuses. Samast aruandest nähtub, et kogu hageja poolt omandatud põhivara koosneb 393 136 kroonise soetusmaksumusega masinatest ja seadmetest, mille akumuleeritud kulumit arvesse võttev jääk 31.12.2008 seisuga summas 353 824 krooni ongi bilansis sisalduv põhivara maksumus. Seega on ainukene hagejale seisuga 31.12.2008 kuulunud vara masinad ja seadmed põhivarana 353 824 krooni väärtuses, nõuded ja ettemaksed 82 147 krooni ulatuses ning sularaha 22 krooni ulatuses. Seega ei nähtu avalikus registris olevast ning hageja enda poolt registrile esitatud hageja
6. aasta majandusaasta aruandest, et hageja oleks üldse omandanud mingit vara peale masinate ja seadmete, milleks ei saa ka parima tahtmise juures kindlasti mitte pidada hommikumantleid, rätikuid, susse ning muud vara, mida hageja enda väitel 30.05.2008 XXXOÜ-lt väidetavalt omandas. Kostja leiab, et hageja bilansis olev vara ei ole samastatav selle vara kasutamisega seotud nõudeõigusega (kuigi ka viimast ei ole bilansis kajastatud). Kostja märgib, et isegi kui hageja poolt XXXOÜ-lt soetatud varad bilansiväliste varadena hageja bilansis ei kajastuks, tuleks nimetatud varade soetamiseks tehtud tehing hageja
7. aasta majandusaasta aruandes ettevõtte bilansist ja kasumiaruandest läbi kanda ning muuhulgas tuleks soetustehing kajastada hageja ettevõttel ka rahavoogude aruandes. Arvete kättesaamine või mittekättesaamine kostja poolt ei tõenda hageja nõude suurust ega kooslust. Kostja ei kinnita jätkuvalt ka hageja esitatud arvete kättesaamist. Lisaks on hageja nüüdseks esile toonud asjaolu, et arvete 28001 ja arve 280005 sisalduvad summad on esitatud kostjale mingite toodete rikkumise eest määratava hüvisena vastavalt lepingule, jättes seejuures täpsustamata, millisele konkreetsele lepingu punktile nimetatud nõue tugineb. Kostja vaidleb lisaks juba esitatud vastuväidetele ka mistahes toodete rikkumisele resoluutselt vastu. Arved 28003 ja 29007 sisaldavad hageja väitel vastavas perioodis tarbitud tooteühikute rendi maksumust. Viidatud arvetelt nähtub üksnes lakooniline viide nn renditeenusele ja ajavahemikule, mistahes tooteühikuid ning hindasid nendelt ei nähtu, mistõttu on nimetatud arved tõenditena ka asjasse puutumatud. Kostja teatab, et tema valduses on XXXOÜ-ga sõlmitud lepingu alusel saadud alljärgnevad esemed alljärgnevas koguses ja koosluses: hommikumantel89, froteerätik 30x30-80, käterätik 50x100-100, saunalina 70x140-198 ja sussid-
8. Kostjal puuduvad dokumendid, millega oleks hommikumantlite valdust antud selleks õigustatud isikule, mistõttu saab kostja avaldada üksnes, et ülalkirjeldatud ulatuses on tema valduses inventari. Kostja leiab, et tema ei pea tõendama mistahes esemete valduse üleandmist õigustatud isikule enne, kui hageja on tõendanud esemete valduse üleandmise kostjale, mida ei ole hageja tänaseni teinud. XXX OÜ-lt omandas kostja inventari, mille võttis kasutusse XXXOÜ-ga sõlmitud lepingu alusel kasutuses olnud inventari asendamiseks. XXXOÜ-lt tellis kostja inventari pesuteenust. Kostja on seisukohal, et ettevõtete omavaheline seotus ei muuda, kelle vahel on dokumenteeritud majandustehing vastavasisulise arvega, arvet ebausaldusväärseks. Asjaolu, et arvel sisalduv ettevõtte postiaadress ei ühti registrisse kantud postiaadressiga ei oma arve kui raamatupidamisdokumendi kehtivuse osas samuti mistahes tähendust. Asjaolu, et hageja
9. aasta majandusaasta aruandes ei ole kajastatud XXX OÜ-ga tehtud majandustehinguid tehingutena seotud osapooltega, on ka mõistetav, kuivõrd vastavalt nimetatud majandusaasta aruande lisas 6 sätestatud selgitusele on aastaaruande tähenduses seotud osapoolteks olulise osalusega eraisikutest omanikud ja tegevdirektor ning juhatus. XXX OÜ ei ole ei eraisik, ei hageja osanik ega ka juhatuse liige. Majandusaasta aruandes kajastatav ettevõtte põhitegevusala ei keela ettevõttel tegutseda ka muudel tegevusaladel ning osutada teenuseid, mis väljuvad põhitegevusala raamest. Põhjus, miks omandas kostja just XXX OÜ-lt inventari ei muuda 7 olematuks inventari soetamise fakti kui sellist. Kostja on seisukohal, et hageja poolt tema enda taotlusel kogutud tõendile esitatud vastuväited on meelevaldsed ja otsitud ning tuleb seetõttu jätta ka tähelepanuta. Perioodil
10. mai -
11. mai 2008 osutatud teenuse eest on hageja kohtule esitanud arve nr. 280003 ning renditeenuse eest perioodil 01.07.-15.07.2008 on hageja esitanud kohtule arve
12. Võttes arvesse, et hageja võttis enda hinnangul teenuslepingu XXXOÜ-lt üle peale
13. maid 2008 ning ütles enda hinnangul lepingu üles
14. juulil 2008, tekib paratamatult küsimus, millisel õiguslikul alusel enne tähtpäeva
15. mai 2008 või peale
16. juunit 2008 hageja enda väitel teenust osutas. Asjaolu, et hageja ja XXXOÜ vahel sõlmitud lepingus on ära näidatud inventari kogused, ei tähenda seda, et kogu lepingus nimetaud inventari kogus ka hageja valduses oleks olnud või oleks pidanud olema, kuivõrd asjas puudub vaidlus selles osas, et hageja poolt valitud ettevõtja teostas inventari osas ka jooksvalt pesuteenust, mille käigus inventari transporditi pesumajja, pesti seal ja transporditi siis tagasi. Kokkuvõtvalt palub kostja jätta hagi rahuldamata ning kõik asjaga seotud menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus selle üle, et XXX(pankrotis) ja kostja sõlmisid 17.01.2007 üldtingimustest (kd I, tl 7-12) ja eritingimustest (kd I, tl 13-15) koosneva koostöölepingu nr 12007 inventari (hommikumantlid, rätikud, saunalinad, sussid, jalamatid) rentimiseks ja vahetamiseks. Hageja on seisukohal, et hageja võttis 30.05.2008 koostöölepingu üle XXXOÜ-lt ning hageja jätkas kostjale puhastusteenuse osutamist. Kostja jätkas teenuse tarbimist. Kostja tasus hagejale ühe esitatud arvetest, kuid jättis teised arved tasumata. Hageja leidis, et koostööleping läks hagejale üle, kuna kostja kasutas hageja teenust kuni selle osutamise peatumiseni ja ka hagejale kuuluv inventar on kostja valduses. Hageja luges sellist kostja käitumist nõustumuseks koostöölepingu ülevõtmiseks hageja poolt. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt on hageja XXXOÜ-lt koostöölepingu üle võtnud. Kostja leiab, et hageja sellekohane väide on hageja poolt ka tõendamata. Kostja ei ole oma nõusolekut lepingu ülevõtmiseks andnud ning sellekohast nõusolekut ei saa ega ole võimalik tuletada ka tema käitumisest. Võlaõigusseaduse (

) § 179 lg 1 kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse lepingu ülevõtmisega, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. Lepingu ülevõtmine kujutab endast enamat, kui kõigi lepingust tulenevate nõuete loovutamist ning kõiki lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmist. Lepingu ülevõtmise korral on käsutuse objektiks kogu lepingupoole positsioon lepingus tervikuna, st nii üksikud lepingulised nõuded ja kohustused kui ka sellised lepingulise suhte elemendid, mis ei ole üksikuna ülekantavad, nagu nt erinevad lepingulised kujundusõigused (nt õigus leping tühistada, sellest taganeda või leping üles öelda) ning ka sellised lepingulise suhte komponendid, mis ei ole üldse käsitletavad vastastikuste õiguste ja kohustustena, kuid mis võivad mõjutada lepinguliste õiguste ja kohustuste sisu. Lepingu ülevõtmiseks on vajalik senise lepingupoole ja lepingut üle võtta sooviva isiku vaheline leping ning teise lepingupoole nõusolek. Lepingu ülevõtmise tagajärjeks on kõigi lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminek lepingu ülevõtjale. Sisuliselt on lepingu ülevõtmise 8 tagajärjeks senise lepingupoole asendumine teise isikuga, mis ei too iseenesest kaasa mingeid muudatusi lepingulise suhte sisus. Eeltoodust tulenevalt peab lepingu ülevõtmiseks olema senise lepingule ja lepingut üle võtta sooviva isiku vaheline leping ning teise poole nõusolek.

§ 179

on dispositiivne, millest võib kõrvale kalduda juhul, kui on kokkulepe lepingu üleandja, lepingu ülevõtja ja teise lepingupoole vahel.

§ 11

lg 2 kohaselt kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm.

§ 20

lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

§ 20

lg 3 kohaselt kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kostja oma nõusolekut koostöölepingu ülevõtmiseks andnud. 30.06.2008 teatas kostja hagejale selgesõnaliselt, et kostjal puuduvad hagejaga mistahes lepingulised suhted. Samuti palus kostja viivitamatult tagasi maksta raamatupidamise poolt valesti tasutud arve number 280004 summas 12 150,20 krooni (kd I, tl 21). Kohus leiab, et asjaolu, et kostja tasus ekslikult hageja poolt esitatud ühe arve, ei saa tähendada mistahes aktsepti andmist lepingulisse suhtesse astumiseks. Lisaks nõudis kostja kolm päeva peale sellest teada saamist hageja poolt esitatud ning kostja poolt ekslikult tasutud arve alusel tasutud vahendite tagastamist. Samuti ei saa hageja ja XXXOÜ poolt kostjale kirjade (kd I, tl 17-18) edastamisega ja edastatud kirjadele mittevastamist käsitleda kostja poolt nõustumuseks XXX poolt koostöölepingu üleandmiseks hagejale. Kostja oli XXXOÜ-ga seotud õigussuhtes rendi- ja puhastusteenuse kasutaja, mitte osutaja. Sellest tulenevalt ei saa kostjat pidada

§ 20lg 3 esimeses lauses nimetatud tehingute tegijaks või teenuse osutajaks.

Koostöölepingu üldtingimuste punkti 16.

1. kohaselt võib lepingu tingimuste muutmine toimuda üksnes kirjalikult poolte vahel täiendava kokkuleppe sõlmimisega. Selliselt võidakse muuta ka üldtingimustes sisalduvaid tingimusi, kuid lepingu tingimusi ei ole võimalik muuta ühepoolsete tahteavalduste tegemisega, juhul kui need ei ole ette nähtud käesolevas lepingus (kd I, tl 12). Kohus leiab, et koostöölepingu osaks olevate üldtingimuste punkti 16.
2. sisu välistas üheselt koostöölepingu tingimuste muutmise (milleks on antud juhul ka koostöölepingu osapoole osas muudatuste tegemise) muul viisil, kui üksnes kirjalikult poolte vahel täiendava kokkuleppe sõlmimisega. Samade üldtingimuste punktis sisaldus ka imperatiivne välistus, mille kohaselt ei ole võimalik koostöölepingu tingimusi muuta ühepoolsete tahteavalduste tegemisega juhul, kui need ei ole ette nähtud koostöölepingus endas. Koostöölepingus endas võimalust ühepoolse tahteavalduse alusel koostöölepingu osapoolt muuta ei sisaldu. Kostja ei ole antud juhul isikuks, kelle vaikimist võis hageja või XXXOÜ

§ 20lg 3 alusel pidada vaikiva isiku nõusolekuks koostöölepingu üleminekuks.

XXXOÜ kui ka kostja välistasid koostöölepingu sõlmimisel mistahes ühepoolse tahteavalduse (muuhulgas üksnes

§ 20

lg 3 nimetatud tahteavalduse ehk pakkumuse) alusel koostöölepingu muutmise võimaluse. Arvestades

§-is 5 sätestatud dispositiivsuse printsiipi, ei ole sellekohane XXXOÜ ja kostja vaheline kokkulepe muuhulgas

§ 20lg-s 3 sätestatud korrast kõrvalekaldumiseks keelatud.

Kohus on seisukohal, et 17.01.2007 sõlmitud koostööleping nr 1-2007 ei läinud hagejale üle, kuna kostja ei ole koostöölepingu üleandmise osas oma kirjalikku nõusolekut andnud, samuti on muul juhul (heakskiit kõnes või käitumuslikult) koostöölepingu üleandmine hagejale välistatud. 9 Samuti on kostja algusest peale esitanud vastuväiteid selle kohta, et koostööleping on hagejale üle läinud. Kohus märgib täiendavalt, et

§ 196

lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. Hageja on kohtule esitanud 27.06.2008 dateeritud lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille kohaselt nõudis hageja kostjalt leppetrahvi, viiviseid ning tasu toodete eest (kd I, tl 19-20). Kostja on seisukohal, et hagejal puudus subjektiivne õigus lepingulist suhet, mille osapooleks ta ei ole, üles öelda ning samale lepingulisele suhtele ja selle ülesütlemisele tuginevaid nõudeõigusi (arvete, viiviste, leppetrahvi tasumine ja kahju hüvitamine) realiseerida. Kohus on seisukohal, et kuna koostööleping ei läinud hagejale üle, ei olnud hageja õigustatud koostöölepingut erakorraliselt üles ütlema. Isegi juhul, kui hagejal oleks olnud nimetatud lepingu erakorralise ülesütlemise õigus, on kohus seisukohal, et ilma rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata on ülesütlemine vastuolus

§ 196

lg-s 2 sisalduva keeluga lepingut ilma rikkumise kõrvaldamiseks mõistlikku tähtaega andmata ülesse öelda. Koostöölepingu üldtingimuste punkt 14.1 võimaldab lepingu erakorralise ülesütlemise üksnes teise poolte raske lepingutingimuste rikkumise tõttu, millega põhjustati teisele poolele oluline majanduslik kahju. Ka sellisel juhul oleks ülesütlemine jõustunud alles ühe kuu jooksul alates vastava teate saamisest (kd I, tl 11-12). Hageja ei ole tõendanud kostja poolt erakorralise ülesütlemise teate kättesaamist. Hageja ütles koostöölepingu üles 27.06.2008 ning asjaolu, et selleks hetkeks oli ülesütlemise avaldusest nähtuvalt kostja viivituses üksnes nelja arve tasumisega, millest ühega oldi viivituses üksnes üks päev ning teisega alles kaks päeva ning kolmanda ja neljaga vähem kui kuu (kd I, tl 19), leiab kohus, et sellekohane rikkumine ei saanud olla lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks, rääkimata lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks ilma mistahes rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata või lepingu ülesütlemisega seotud kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks. Mh on hageja leidnud, et hageja jätkas kostjale puhastusteenuse osutamist ja kostja jätkas teenuse tarbimist. Hageja on kohtule esitanud arve 280001 (kd I, tl 44), arve 280005 (kd I, tl 46), arve 28003 (kd I, tl 45) ja arve 28007 (kd I, tl 47). Arvetes 28001 ja 280005 sisalduvad summad on esitatud kostjale mingite toodete rikkumise eest määratava hüvisena vastavalt lepingule. Arved 28003 ja 29007 sisaldavad vastavas perioodis tarbitud tooteühikute rendi maksumust. Hageja on seisukohal, et esitatud arved on korrektsed ja tõendavad mistahes viisil tarbitud teenuste maksumust ning hageja kahju on nendega arusaadavalt seostatavad. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole põhjendanud, mida need arved hageja nõudeõiguse seisukohalt tõendavad. Arvete kättesaamine või mittekättesaamine kostja poolt ei tõenda hageja nõude suurust ega kooslust. Kostja ei kinnita jätkuvalt hageja esitatud arvete kättesaamist. Kostja vaidleb lisaks ka mistahes toodete rikkumisele resoluutselt vastu. Asjaolu, et kostja ei ole talle väidetavalt esitatud arvetele esitanud vastuväiteid, ei võta hagejalt oma nõude põhistamise ning tõendamise kohustust ega kostjalt õigust hageja nõudele kohtulikult vastu vaielda. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja 10 objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole arvete 28001 ja arve 280005 osas täpsustanud, millisele konkreetsele lepingu punktile nimetatud nõue tugineb. Arvetelt 28003 ja 29007 nähtub üksnes viide renditeenusele ja ajavahemikule, mistahes tooteühikuid ning hindasid nendelt ei nähtu, mistõttu jääb käesoleval juhul selgusetuks, mida hageja eelpool viidatud arvetega tõendada soovib. Teenuse osutamist kinnitavateks tõenditeks ei saa olla üksnes teenuse osutamise eest esitatavad arved, vaid teenuse osutamiseks tuleb tõendada ka vastava teenuse saamine tellija poolt, mida hageja ei ole tõendanud. Hageja leidis, et kostja esitatud XXX OÜ arve koopia ei ole usaldusväärne tõend, mis ei tõenda inventari soetamist XXX OÜ-lt ja see tuleb jätta tähelepanuta, kostja esitatud tõendid tõendavad hageja poolt osutatud teenuse tarbimist

1. juunis, mille eest on kostjal kohustus tasuda, kostja esitatud tõendid ei tõenda hageja inventari mitte kasutamist ning kostja on saanud hageja inventari valdusest eelduslikult kasutuseeliseid. Hageja rõhutas, et lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja valduses 144 hommikumantlit, 300 väikest näorätikut, 99 näorätikut, 113 käterätikut, 264 saunalina, 149 paari susse ning 97 jalamatti. Hageja leidis, et hävinenud inventari maksumuseks kokku oli 12 180,41 eurot. Kostja arvamuse kohaselt on tema valduses XXXOÜ-ga sõlmitud lepingu alusel saadud alljärgnevad esemed alljärgnevas koguses ja koosluses: hommikumantel-89, froteerätik 30x3080, käterätik 50x100-100, saunalina 70x140-198 ja sussid-
2. Kostjal puuduvad dokumendid, millega oleks hommikumantlite valdust antud selleks õigustatud isikule, mistõttu saab kostja avaldada üksnes, et ülalkirjeldatud ulatuses on tema valduses inventari. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt ei ole hageja esitanud ainsatki tõendit selle kohta, et hageja poolt väidetud koguses XXXOÜ inventari oleks kunagi kostjale üle antud. Asjaolu, et hageja ja XXXOÜ vahel sõlmitud lepingus on ära näidatud inventari kogused, ei tähenda seda, et kogu lepingus nimetatud inventari kogus ka hageja valduses oleks olnud või oleks pidanud olema, kuivõrd asjas puudub vaidlus selles osas, et hageja poolt valitud ettevõtja teostas inventari osas ka jooksvalt pesuteenust, mille käigus inventari transporditi pesumajja, pesti seal ja transporditi siis tagasi. TsMS § 230 lg 2 esimese lause kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-53-10 jõudnud seisukohale, et kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjatel TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada. Kuna hageja ei ole tõendanud esemete valduse üleandmist kostjale ega kostja poolt hageja inventari kasutamist, ei ole kostjal kohustust tõendama hakata oma vastuväidet selle kohta, et kostja nimetatud inventari valdab ja kasutab. Kohus on seisukohal, et kostjale ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist (negatiivset asjaolu). Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas kostja kohtule arved XXX OÜ-lt ja XXXOÜ-lt. XXX OÜlt omandas kostja inventari, mille võttis kasutusse XXXOÜ-ga sõlmitud lepingu alusel kasutuses olnud inventari asendamiseks (kd II, tl 135). XXXOÜ-lt tellis kostja inventari pesuteenust (kd II, tl 136-141). XXX OÜ arve on allkirjastatud nii XXX OÜ kui ka XXXOÜ juhatuse liikme Andre Mägi poolt 25.07.
3. Kohus leiab, et ettevõtete omavaheline seotus, kelle vahel on dokumenteeritud majandustehing vastavasisulise arvega, ei muuda arvet ebausaldusväärseks. 11 Raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p 7 on raamatupidamise algdokument majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel peavad olema järgmised andmed majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist. Nimetatud sättest ei tulene nõudeid allkirja asukoha kohta arvel. Kohus leiab, et asjaolu, et XXX OÜ arvel sisalduv kostja ettevõtte postiaadress ei ühti registrisse kantud postiaadressiga ei oma arve kui raamatupidamisdokumendi kehtivuse osas samuti tähendust. Samuti on mõistetav asjaolu, mille kohaselt ei ole
4. aasta majandusaasta aruandes kajastatud XXX OÜ-ga tehtud majandustehinguid tehingutena seotud osapooltega, kuivõrd vastavalt majandusaasta aruande lisas 6 sätestatud selgitusele on aastaaruande tähenduses seotud osapoolteks olulise osalusega eraisikutest omanikud ja tegevdirektor ning juhatus (kd II, tl 192). XXX OÜ ei ole eraisik, kostja osanik ega ka juhatuse liige. Kohus leiab, et majandusaasta aruandes kajastatav ettevõtte põhitegevusala ei keela ettevõttel tegutseda ka muudel tegevusaladel ning osutada teenuseid, mis väljuvad põhitegevusala raamest. Põhjus, miks kostja omandas XXX OÜ-lt inventari, ei muuda olematuks inventari soetamise fakti. Perioodil
5. mai
6. mai 2008 osutatud teenuse eest on hageja kohtule esitanud arve nr. 280003 ning renditeenuse eest perioodil 01.07.-15.07.2008 on hageja esitanud kohtule arve
7. Kuna hageja võttis enda hinnangul koostöölepingu XXXOÜ-lt üle peale
8. maid 2008 ning ütles enda poolt lepingu üles
9. juulil
10. Seega on käesoleval juhul kohtu arvates tõendamata asjaolu, millisel õiguslikul alusel enne tähtpäeva
11. maid 2008 või peale
12. juunit 2008 hageja teenust kostjale osutas. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tõendatud, et kostja ostis inventari ja teenuseid kolmandalt isikult. Hageja leidis, et kui hagejale ei ole koostööleping kehtivalt üle läinud

§ 179alusel, siis on kokkulepe läinud üle seoses ettevõtte üleminekuga.

Kostja vaidles sellele vastu ja leidis, et kostja poolt kohtule esitatud hageja 2008. aasta majandusaasta aruandest ei nähtu, et hageja oleks XXXOÜ-lt midagi üle võtnud. Kostja leiab, et hageja viited ettevõtte üleminekule

§ 180

lg 1 tähenduses on paljasõnalised ning tõendamata.

§ 180

lg 1 kohaselt võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-113-11 jõudnud seisukohale, et ettevõtte üleandmise aluseks on

§ 180

lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st

§ 182

lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1129-11 leidnud, et TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis 3-2-1-41-11 jõudnud seisukohale, et ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, st ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see on tema pea- või kõrvaltegevus.

§ 180reguleerib ettevõtte ülemineku kohustustehingut.

Tehingu sisu aspektist on oluline silmas pidada, et ettevõtte koosseisu ja selle seisundi määratlemine on ettevõtte omandaja jaoks kriitilise tähtsusega, kuivõrd ettevõtte üleminek toob kaasa kõikide ettevõttesse kuuluvate kohustuste ülemineku sõltumata sellest, kas ettevõtte omandaja neid ja nende ulatust teab või 12 mitte. Sellest tulenevalt on ettevõttesse kuuluvate kohustuste ulatuse ja seisukorra kohta ning vastavate kinnituste tõelevastavus tagatakse lepinguliste sanktsioonidega. Tavapäraselt hõlmavad vastavad kinnitused ettevõttesse kuuluvate seadmete, toormevaru, töölepingute, maksukohustuste, ettevõtte keskkonnamõjude ning pooleliolevate õigusvaidluste kirjeldust, selgitusi intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse alaste küsimuste kohta jms. Hageja on kohtule esitanud 30.05.2008 sõlmitud vara üleandmise akti (kd I, tl 149), mis tõendab vallasasjade valduse üleminekut XXXOÜ-lt hagejale, mitte aga majandusüksuse üleminekut hagejale. Muid tõendeid hageja kohtule esitanud ei ole, millest nähtuks ettevõtte üleminek hagejale. Ettevõtte üleminekut ei ole samuti kajastatud hageja

1. aasta majandusaasta aruandes (kd II, tl 9-28). Kohus leiab, et hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud ettevõtte XXXOÜ (sh koostöölepingu) üleminekut hagejale. Hagist tulenevalt on hageja tuginenud ka koostöölepingu üheks esemeks olnud vallasasjade omandi üleminekule XXXOÜ-lt hagejale. Kostja leidis, et koostöölepingu esemeks olnud vallasjade omand ei ole hagejale üle läinud. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole XXXOÜ-lt mistahes hagis kirjeldatud vara kunagi omandanudki. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 93 kohaselt kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-17-04 jõudnud seisukohale, et ilma valdust üle andmata tekib vallasomand AÕS §-des 93 ja 94 sätestatud juhtudel. Kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga AÕS § 93 järgi asendada asja valduse üleandmise väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Kohus on seisukohal, et vallasasjade omandi üleminek erinevalt kinnisasjade omandi üleminekust ei vii asjaga uuele omanikule kaasa asjaga seotud kasutuslepinguid, vaid need jäävad kestma endiste lepingupoolte vahel. Hageja on kohtule esitanud 30.05.2008 sõlmitud vara üleandmise akti (kd I, tl 149). Nimetatud akti kohaselt kinnitab XXXOÜ, et XXX OÜ on täitnud 30.05.2008 müügilepingust tulenevad kohustused ja seega on XXX OÜ-le üle läinud alljärgneva vara omand, mis on rendile antud XXXOÜ-le 17.01.2007 koostööleping nr 1-2007 alusel. Hageja kohtule 30.05.2008 sõlmitud müügilepingut esitanud ei ole. Kohus leiab, antud juhul on kohtule esitatud 30.05.2008 sõlmitud müügilepingu täitmise kviitung, mitte aga omandi üleminekut tõendav kokkulepe. Hageja
2. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et
3. aastal äriregistrisse kantud ja tegevust alustanud hagejal oli
4. aasta lõpu seisuga materiaalset põhivara 353 824 krooni väärtuses (kd II, tl 14). Samast majandusaasta aruandest nähtub, et hageja poolt omandatud põhivara koosneb 393 136 kroonise soetusmaksumusega masinatest ja seadmetest, mille akumuleeritud kulumit arvesse võttev jääk 31.12.2008 seisuga summas 353 824 krooni on bilansis sisalduv põhivara maksumus (kd II, tl 23). Seega on ainukene hagejale seisuga 31.12.2008 kuulunud vara masinad ja seadmed põhivarana 353 824 krooni väärtuses, nõuded ja ettemaksed 82 147 krooni ulatuses ning sularaha 22 krooni ulatuses (kd II, tl 22). Hageja leidis, et hageja nõue kostja vastu kui tingimuslik vara on kajastatud bilansivälise varana, mis võetakse bilansiliselt üles nõude realiseerumisel, so kohtulahendi jõustumisel hageja kasuks. Kostja oli seisukohal, et hageja on segamini ajanud kostja vastu suunatud nõude ning XXXOÜ-lt omandatud vara. Hageja bilansis olev vara ei ole samastatav selle vara kasutamisega seotud 13 nõudeõigusega (kuigi ka viimast ei ole bilansis kajastatud). Kostja võib teatud reservatsioonidega nõustuda ehk hageja poolt kostja vastu suunatud nõude kui ilmselgelt perspektiivitu nõude kajastamata jätmisega, küll aga ei nõustu kostja hageja väitega, mille kohaselt RTJ 8 §-ile 48 saaks hageja oma bilansis XXXOÜ-lt omandatud vara kajastamata jätta. RPS § 15 lg 1 kohaselt on raamatupidamise aastaaruande eesmärk anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest. Raamatupidamistoimkonna juhend (RTJ 8) sätestab vaidlusaluste varade, sh tingimuslike varade kajastamise nõuded. RTJ 8 § 48 kohaselt on tingimuslik vara võimalik vara, mille realiseerumine ei ole kindel. Näide tingimuslikust varast on ettevõtte poolt teise ettevõtte vastu esitatud kahjunõue, mille realiseerumine sõltub kohtuprotsessi tulemustest. RTJ 8 § 49 kohaselt ei kajastata tingimuslikke varasid ettevõtte bilansis, kuid informatsioon oluliste tingimuslike varade kohta avalikustatakse aruande lisades. Lisades ei ole vaja avalikustada selliseid tingimuslikke varasid, mille realiseerumine on vähemtõenäoline kui mitterealiseerumine. (IAS 37.31; 37.34). Kohus leiab, et isegi juhul, kui hageja poolt XXXOÜ-lt soetatud varad bilansiväliste varadena ei kajastunud hageja bilansis, tuli nimetatud varade soetamiseks tehtud tehing hageja
5. aasta majandusaasta aruandes ettevõtte bilansist ja kasumiaruandest läbi kanda ning muuhulgas tuli soetustehing kajastada hageja ettevõttel ka rahavoogude aruandes. Kuna hageja seisukoha järgi on hageja soetanud vara XXXOÜ-lt ostu-müügilepingu alusel, millele on iseloomulik ka ostetud vara eest tasumine, pidid tasutud vahendid nähtuma muutusena ka rahavoogude aruandest. Eelnimetatud aruandest aga ei nähtu, et hageja poolt oleks XXXOÜ-le mistahes vahendeid tasutud. Hageja bilansilise vara maksumus enne amortiseerimist on kaetud selle soetamiseks tehtud rahavooga: Materiaalse põhivara soetus summas 393 196 krooni. Muid ridasid rahavoogude aruandest, mis võiks korrespondeerida varade ostuga, ei nähtu (kd II, tl 16). Varaga seotud tehinguid ei nähtu ka hageja kasumiaruandest (kd II, tl 15). Kohus leiab, et käesoleval juhul ei nähtu avalikus registris olevast ning hageja
6. aasta majandusaasta aruandest, et hageja oleks omandanud mingit muud vara peale masinate ja seadmete. Hageja on asunud seisukohale, et olukorras, kus tal puudub lepingulisel alusel põhinev nõue kostja vastu, on tal kostja vastu alusetu rikastumise nõue, mis põhineb kostja poolt hagejale kuuluvate vallasasjade väärtuse äratarbimisel ning hageja arvelt kostja poolt saadud kasutuseelisel. Kostja hinnangul esineb hageja esialgse nõude mitterahuldamise korral ka sellega otseses sõltuvuses olev hageja alternatiivnõude rahuldamist välistav alus. Koostöölepingu punkti 14.4 kohaselt võib teenindaja lugeda lepingu ühepoolselt lõpetatuks ja nõuda täies ulatuses tehtud kulutuste (soetusmaksumuse alusel omandatud inventari maksumuse hüvitamine) ja leppetrahvi tasumist juhul, kui rentija on muutunud maksejõuetuks ning ei ole sellest eelnevalt teatanud ja/või ei ole kokkulepitud viisil osutatud teenuse eest tasunud vähemalt kahe lepingu eriosas märgitud teenuse intervalli ulatuses või ei ole tasunud täiendavalt hangitud toodete eest (kd I, tl 12). Kohus leiab, et koostöölepingu üldtingimuste punktiga 14.
7. lepiti XXXOÜ ja kostja vahel kokku XXXOÜ poolse lepingu ühepoolse lõpetamise ning sellega kaasneva leppetrahvi tasumise ühes aluses ning tehtud kulutuste hüvitamise alustes. Asjaolu, et koostöölepingu üldtingimuste pooled viitasid nende vahel sõlmitud lepingu alusel kasutatud esemete seotusmaksumusele, ei tähenda antud juhul, et see oleks samastatav hageja viidatud kasutuseelise rahalise väärtusega (hagejale kuuluvate esemetega sarnaste esemete kasutamise eest tavaliselt makstav tasu).

§ 1037

lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või 14 muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. TsÜS § 62 lg 1 kohaselt on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-136-05 jõudnud seisukohale, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. TsÜS § 65 lg 1 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega on kasutuseelis asja õigusvastaselt kasutava isiku poolt saadud kasu ehk eelised asja õigusvastasest kasutamisest. Hageja nõue tugineb asjade soetusmaksumusele (asjade soetamiseks tehtud kulutustele), mis ei ole mitte kasutuseelis, vaid eseme väärtus TsÜS § 65 alusel. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kohus ei tuvastanud, et hagejale oleks XXXOÜ ja kostja vahel sõlmitud koostööleping üle läinud, on koostööleping jätkuvalt kehtiv XXXOÜ ja kostja vahel, millest tulenevalt ei saanud ka kostja kasutada hageja omandit viisil, mis tooks kaasa hageja alusetu rikastumise nõude tekkimise kostja vastu. Samuti ei ole hageja omandanud kostja kasutuses olnud vara omandiõigust. Kostja ei saa alusetult rikastuda vara kasutamise arvelt, mille kasutamiseks on tal kehtiv koostööleping. Kasutuseelisele tuginev nõue saab tekkida aja eest, mil asja omaniku tahte vastaselt omandit rikutakse. Eelmärgitu saab tekkida hetkest, mil isik omapoolsest õigusliku aluse puudumisest asjade kasutamiseks teada saab. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta täies ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik 15