3-13-1349/20

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1349 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2013, Jõhvi Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi M.Se kaebus Viru Vangla 15.04.2013 käskkirja nr 6.1/454-KP tühistamiseks ja asja uuele läbivaatamisele kohustamiseks Kirjalik menetlus Menetlusvorm Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: M.S Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja RESOLUTSIOON
2. Jätta M.Se kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta riigilõivu tasumisega kantud menetluskulud kaebaja enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 18.11.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 22.03.2013 esitas kinnipeetav M.S Viru Vanglale taotluse lühiajaliseks väljasõiduks (tl 28) ning märkis sellesse, et soovib käia isa ja vanaema haual ning kohtuda ema, õe, õemehe ja nende lastega. 15.04.2013 käskkirjaga nr 6.1/454-KP (tl 26-27) jäeti taotlus rahuldamata põhjendades seda muuhulgas väitega, et taotluses väljatoodud eesmärgid ei kaalu üles väljasõiduga kaasnevaid riske ning neid on võimalik saavutada ka vangla poolt pakutavate alternatiividega. 31.05.2013 vaideotsusega nr 6-12/134-1(tl 18-19) jäeti rahuldamata ka 02.05.2013 selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 20-25). Kohtutoimikusse on esitatud veel M.Sele määratud distsiplinaarkaristuste loetelu (tl 55) ning 24.05.2012 koostatud iseloomustus (tl 65), milles vangla toetab tema ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve alla. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
6. 16.06.2013 koostas M.S kaebuse (tl 1-7), milles kurtis vaideotsuse seisukohtade ja järelduste üle ning palus, et talle võimaldataks lühiajaline väljasõit. Kaebaja leidis, et keeldumise põhjused on otsitud, kustunud distsiplinaarkaristustele toetumine asjakohatu ning kuna vangla on toetanud ennetähtaegset vabastamist ega ole 24.05.2012 koostatud iseloomustuses rääkinud tema ohtlikkusest ühiskonnale, pidi ta olema selle puudumises veendunud. Veel märkis kaebaja, et õde ja õelapsed on tema kõige lähedasemad inimesed, kuid võimalus nendega füüsiliselt suhelda on ära võetud, sest pikaajalisele kokkusaamisele neid ei lubata ning lühiajalisele ei saa nad ruumi puudusel tulla. Oma kaebusel leidis ta olevat ka avalik-õigusliku tähenduse väites, et Viru Vangla toimib omavoliliselt, kuivõrd pole viie aasta jooksul kedagi lühiajalisele väljasõidule lubanud ehkki vangistusseaduse § 32 seda võimaldab. 11.08.2013 koostatud täiendavas selgituses (tl 62-63) juhtis M.S veelkord tähelepanu vastuolulisele vangla käitumises, kuna tema ennetähtaegset vabastamist on võimalikuks peetud, kuid lühiajalist väljasõitu mitte. Ta leidis, et väljasõidu positiivsed mõjud temale kaaluvad võimalikud negatiivsed mõjud kindlasti üles ja lisas, et lühiajaliste väljasõitude mittevõimaldamises seisnev vangla käitumine on demokraatlikus riigis erakordselt ohtlik, lubamatu ning ka ilmselgelt ebaproportsionaalne.
7. Viru Vangla vastuses (tl 34-37) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti vaidlusalust käskkirja õiguspäraseks ning leiti, et keeldumine ei riku kaebaja õigusi, sest lühiajalise väljasõidu võimalus pole käsitatav kinnipeetava subjektiivse õigusena ja vanglal on selle üle otsustamisel kaalutlusõigus. Vastuseks kaebaja väidetele toodi välja need asjaolud, milledest otsustamisel lähtuti, loetleti kaebajale aastal 2012 võimaldatud lühi- ja pikaajalised kokkusaamised ning märgiti, et käesoleval aastal pole ta neid taotlenud. Veel märgiti, et esivanemate mälestuse hoidmine on küll oluline ja positiivne, kuid kalmistu külastamine ei ole prioriteet ning lahkunute mälestamiseks on ka teisi võimalusi. 12.09.2013 ja 14.10.2013 koostatud täiendustes (tl 71 ja 78-79) juhtis Viru Vangla kaebaja täiendavale selgitustele ja küsimustele vastates muuhulgas tähelepanu asjaolule, et sugulased, keda ta külastada soovib, pole ise temaga kohtumiseks erilist initsiatiivi üles näidanud ega teda peale 21.08.2012 külastanud. Veel märgiti, et ehkki vangla nõustus kaebaja ennetähtaegse vabastamisega, ei pidanud kohus seda temast lähtuva ohu tõttu võimalikuks, vastav kohtulahend on jõustunud ja iseloomustuse seisukohtadele ei saa enam tugineda. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas Viru Vanglal olid olemas alused keelduda kaebajale lühiajalise väljasõidu võimaldamisest või on vastav otsus õigusvastane ja vanglal tuleb taotlus uuesti läbi vaadata.
9. Lühiajalise väljasõiduga seonduv on reguleeritud vangistusseaduse §-s
10. Selle lõigetes üks ja kaks kehtestatu kohaselt võib vanglateenistuse ametnik anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas, kui karistusest on ära kantud vähemalt üks aasta või esimese astme kuriteo puhul vähemalt pool mõistetud karistusajast. Sama paragrahvi lõikest neli tulenevalt peab vanglateenistuse ametnik väljasõidu lubamise otsustamisel arvestama kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise täpsem kord sisaldub justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“. Selle § 82 lg-st 1 ja § 83 p-dest 1-4 tulenevalt arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, tema isikuomadusi või kriminogeenseid riske, käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, individuaalse täitmiskava järgimist, väljasõidu eesmärki ja eeldatavat mõju kinnipeetavale ning loa andmisest võib keelduda, 2 kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides esitanud teadlikult valeandmeid, on alust arvata, et lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks taotluse esitanud mitu kinnipeetavat võivad hakata omavahel suhtlema, kinnipeetava väljasõiduplaanis kajastatu ei ole piisav, talle kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib või on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangistusseaduse § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärkideks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Lühiajaline väljasõit aitab vältida kinnipeetavale oluliste sotsiaalsete sidemete katkemist ning on oluline selleks, et täita tema õiguskuulekale käitumisele suunamises seisnevat vangistuse eesmärki. Vangistuse täideviimise teine eesmärk, õiguskorra kaitse aga eeldab, et kinnipeetavaid ei lubataks ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse.
11. Kohtute infosüsteemi vahendusel kättesaadavatest dokumentidest nähtub, et kriminaalasjas nr 106-14494 Viru Maakohtus 25.10.2007 koostatud kohtuotsusega karistati korduvalt kriminaalkorras juba karistatud M.St röövimisega seotud piinaval viisil tapmise eest ning talle määrati karistusseadustiku § 114 p-de 1 ja 5 alusel kaheteist aasta pikkune vangistus. Samas kriminaalasjas 18.07.2012 tehtud kohtumääruses pidas kohus nimetatud kinnipeetavat jätkuvalt ohtlikuks ega rahuldanud taotlust tema elektroonilise valve alla tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Viimatinimetatu näitab selgelt, et Viru Vangla vastav taotlus ja selle aluseks olnud iseloomustuse järeldused olid põhjendamatud. Seega on igati mõistetav, et vangla on edaspidises tegevuses oma varasema arvamuse kaebajast tulenevate riskide suhtes ümber hinnanud ja asunud seisukohale, et need on siiski olulised ega võimalda teda veel vabadusse lubada. Kuna tegemist on jõustunud kohtulahendi järgimisega, pole vangla vastavat käitumist kuidagi võimalik pidada põhjendamatuks ega vastuoluliseks.
12. Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on kohtuliku kontrolli võimalused piiratud. Kohus võib hinnata üksnes seda, kas on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud. Vastavad eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Seaduseandja pole andnud halduskohtule õigust hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud otsuse sisulist otstarbekust, ta ei saa asuda vanglateenistuse asemele ega ise kaaluda otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ning peab piirduma üksnes selle kontrollimisega, kas haldusorgan on välja toonud ja kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt.
13. Vaidlusalune käskkiri vastab kõigile eelloetletud nõuetele. See on kooskõlas haldusmenetluse seaduse §-des 55, 56 ja 57 kehtestatud vorminõuetega ja on antud vangla sisekorraeeskirja § 12 lg-st 1 üksuse juhile tuleneva otsustuspädevuse piirides. Lühiajalise väljasõidu loa andmisest keeldumine tugineb vangla sisekorraeeskirja § 83 p-le 4, milles sätestatu annab vanglateenistuse ametnikule vastava õiguse, kui tal on põhjust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Käskkirjast nähtub, et vanglateenistuse ametnik on arvestanud nii kaebaja poolt toime pandud kuriteo asjaolusid, tema korduvat kriminaalkorras karistamist, vanglas toimunud korrarikkumisi ja õigusaktides sätestatu suhtes rahulolematuse avaldamisest kui asjaolu, et tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Seejuures on ta kaalunud lühiajalise väljasõidu plaanis toodud väljasõidu eesmärke ja väljasõidust tulenevaid riske ning leidnud, et kinnipeetava soov suhelda oma lähedastega ja mälestada lahkunuid on küll positiivne, kuid saavutatav ka muid võimalusi kasutades ega kaalu üles väljasõiduga kaasnevaid riske. Niisugused seisukohad on igati arvestatavad. Neid ei saa kuidagi pidada otsituteks ning miski ei kinnita ka kaebaja teist väidet, et otsus tehti kustunud distsiplinaarkaristustele tuginedes. Olukorras, kus raske tahtliku kuriteo eest karistust kandval kinnipeetaval puudub tegelikkuses vajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid samas võib tema võimalikust õigusvastasest käitumisest tuleneda suur risk ühiskonnale ja õiguskorrale, on 3 väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kuna õiguskorra tagamise vajadus kaalub oluliselt üles kaebaja isiklikest huvidest ja vajadustest lähtuva, on keeldumine olnud saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalne ning otsustust mõjutada võinud kaalutlusvigu ei nähtu.
14. Kaebuse väidete kohaselt lähtub M.S lisaks enda õiguste kaitsmisest ka avalikust huvist soovides, et lühiajaliste väljasõitude üleüldises mittevõimaldamises seisnev omavoli Viru Vanglas lõppeks. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud asjaolu, et halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg-d 1 ja 2 võimaldavad halduskohtusse pöördumist üksnes oma õiguse kaitseks ning muul eesmärgil, sealhulgas ka teise isiku õigus või avaliku huvi kaitseks saab kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Vangistusalased õigusaktid vastavaid juhte kinnipeetavale ette ei näe ja seega pole tal õigus vangla peale avalikust huvist või mõne teise kinnipeetava õigustest lähtuvat kaebust esitada.
15. Eeltoodud järeldustel jääb M.Se kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 4