3-13-2/36

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-2 Otsuse kuupäev

1. september 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Simo Raisti kaebus Tartu Vangla vastu kaebaja kohta
2. mail 2011 ja
3. septembril 2012 koostatud individuaalsete täitmiskavade õigusvastasuse tuvastamiseks
4. august 2013 Asja läbivaatamise kuupäev
5. Jätta kaebus rahuldamata.
6. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Resolutsioon Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
7. oktoobrini
8. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1.Tartu Vangla kinnipeetav Simo Raist esitas Tartu Halduskohtule 02.01.2013 kaebuse, milles palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla poolt talle 25.05.2011 ja 06.09.2012 koostatud individuaalsed täitmiskavad osas, milles kaebaja ohtlikkuse riski tase on määratletud kõrgohtlikuna, kuigi vahepealsetes täitmiskavades on ohtlikkuse riski tase olnud ohtlik. Lisaks taotles kaebaja talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 1870 eurot.
9. Tartu Halduskohtu 22.01.2013 määrusega tagastati S. Raisti kaebus hüvitamisnõude osas, kuna kaebajal oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebuse põhjendused ja taotlused
10. Kaebuse asjaoludest ilmneb, et kaebaja ohtlikkuse tasemeks oli 20.05.2010 ja 04.06.2012 individuaalses täitmiskavas märgitud ohtlik, kuid 06.09.2012 koostati kaebajale uus individuaalne täitmiskava, kus tema ohtlikkuse tasemeks märgiti taas kõrgohtlik. 25.05.2011 täitmiskava vaidlustab kaebaja seetõttu, et 20.05.2010 täitmiskavas oli tema ohtlikkuse tasemeks määratud ohtlik. Kaebaja on veendunud, et ohtlikkuse taseme märkimine kõrgohtlikuna mõjutas tema ennetähtaegse vabastamise otsustamist maakohtus ja ka avavanglasse paigutamisest keeldumist. 06.09.2012 täitmiskava vaidlustab kaebaja seetõttu, et
11. augustist alates on tal uuesti võimalik taotleda ennetähtaegset vabastamist. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt temaga samas olukorras olevate kinnipeetavatega. Kaebaja nimetab tapmise eest karistust kandvaid kinnipeetavaid, kelle ohtlikkuse tasemeks on määratud ohtlik. Kaebaja leiab, et taotletav konstateering on vajalik ka varalise ja mittevaralise kahjunõude esitamiseks vangla vastu. Kohtuistungil avaldatu kohaselt on kaebaja vastava nõude ka vastustajale istungi toimumise ajaks esitanud.
12. Neil asjaoludel taotleb kaebaja
13. mail 2011 ja
14. septembril 2012 koostatud individuaalsete täitmiskavade õigusvastasuse tuvastamist kaebaja ohtlikkuse riskitaseme kõrgohtlikuna määratlemise osas. Vastustaja vastuväited
15. Vastustaja kaebusega ei nõustu, vaidleb sellele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei nõustu sellega, et kaebajal on põhjendatud huvi 25.05.2011 koostatud ITK õigusvastasuse tuvastamiseks. 06.09.2012 koostatud ITK põhjendatust tõendab vastustaja tunnistajate ütlustega. Kohtu seisukoht
16. VangS § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavatele, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühe aasta, individuaalne täitmiskava. Sama paragrahvi
17. lõike kohaselt muudetakse ja täiendatakse ITK-d vastavalt kinnipeetava arengule. Nii kinnipeetava ITK koostamise ja rakendamise juhendi § 1 kui kohtupraktikas (RKHKo 3-3-1-95-09 p 19) väljendatud seisukohtade kohaselt ei ole ITK puhul tegemist haldusaktiga vaid programmilise dokumendiga. Riigikohus on samuti väljendanud seisukohta, et juhendile vastavat täitmiskava ei ole võimalik kohtus vaidlustada, kuna täitmiskava ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi. Samuti on Riigikohus sedastanud, et täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb teha eraldi haldusaktiga.
18. Kohus jääb eelmenetluses väljendatud seisukoha juurde, et käesolevas asjas ei ole vaidluse esemeks haldusaktid vaid toimingutena käsitletavad programmilised dokumendid. Toimingute puhul on kohtu pädevuses toimingute õiguspärasuse kontroll, toiminguid menetluslikult tühistada ei saa. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kord on kaebaja ohtlikkuse riski tase määratletud ITK-s kõrgohtlikuna kord aga ohtlikuna, mistõttu peab halduskohus vajalikuks sisuliselt kontrollida, kas kaebaja poolt vaidlustatud ITK-d vastavad juhendile või ei, ja kas nad rikuvad kaebaja õigusi, sh üldise võrdsusõiguse aspektist. Vaidlustatud ITK-d omavad ka teatavat regulatiivset toimet, mistõttu on kohtupraktika kohaselt (vt RKHKo 3-3-1-95-09 p 18) võimalik ka nende kohtulik kontroll. 2
19. Halduskohus, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära tunnistajate ütlused, on tõendite vastastikuses seoses ja kogumis hindamisel seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, sest ITK-d (kaebaja poolt vaidlustatud osas) ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi.
20. 21.05.2009 ja 20.05.2010 kaebaja kohta koostatud kinnipeetava ITK-dega (tlk 9,10) on tõendatud, et kaebaja on loetud avalikkusele ohtlikuks. Vaidlustatud 25.05.2011 koostatud kinnipeetava ITK-ga (tlk 11) on tõendatud, et kaebajast lähtuv oht ühiskonnas on loetud kõrgohtlikuks. Sama tõendiga on tõendatud, et lähtudes VangS §-st 20, ei ole kaebaja sobilik avavangla osakonda paigutamiseks. Seega on vaidlustatud ITK kaebaja suhtes vähemalt mingis osas reguleeriv tähendus, mille tõttu on õigustatud ka vaidlustatud ITK õiguspärasuse kontroll.
21. Kaebaja kohta 30.03.2012 koostatud kinnipeetava iseloomustusega (tlk 14-15) on tõendatud, et vaatamata sellele, et kaebajast lähtuv ohutase on määratletud avalikkuse suhtes kõrgohtlikuna, on Tartu Vangla toetanud kaebaja vabanemist enne tähtaega allutamisega käitumiskontrollile elektroonilise valve all.
22. ITK kui programmiline dokument ei ole seega eelpool analüüsitud tõendite kohaselt mõjutanud vastustaja poolt kaebaja enne tähtaega vabastamise suhtes langetatud otsustust, sest vastustaja on toetanud kaebaja vabastamist. Järelikult on kaebaja avavanglasse paigutamata jätmise puhul olnud määravaks muud asjaolud kui temast lähtuva riskitaseme määratlemine. Seega ei saa ITK rikkuda ka kaebaja õigusi, mistõttu puudub kohtul alus kaebaja poolt taotletavaks konstateeringuks. Kohus nõustub vastustajaga, et ei ole tõendatud, et maakohtu poolt kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistuses vabastamata jätmine on mõjutatud kaebajast lähtuva ohutaseme määratlemisest kõrgohtlikuks ITK-s. Kuna kaebaja ei ole vastavat kohtulahendit tõendina halduskohtule esitanud, siis on halduskohus seisukohal, et maakohus on temale esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja kaebaja poolt nimetatud asjaolu ei ole saanud olla määravaks asjaoluks, mida maakohus otsustust langetades arvestas. Kaebaja seisukoht ITK-s märgitud „kõrgohtliku taseme“ määravaks asjaoluks olemiseks maakohtus on oletuslik. Seetõttu loeb halduskohus eelpool nimetatud tõenditega tõendatuks, et 25.05.2011 ITK ei riku kaebaja õigusi, mistõttu puudub selles osas alus kaebuse rahuldamiseks.
23. 04.06.2012 kaebaja suhtes koostatud ITK-ga (tlk 12), mille on koostanud tunnistajana kohtus ütlusi andnud Marika Lillepõld, on tõendatud, et kaebajast lähtuv risk ühiskonnas on määratletud ohtlikuna. Vaidlustatud 06.09.2012 ITK (tlk 13) kohaselt on kaebajast lähtuv risk ühiskonnas määratletud kõrgohtlikuna.
24. Kaebaja tõendab ITK õigusvastasust sellega, et ilma sisuliste põhjendusteta on temast lähtuvat riskitaset muudetud ja teda ei ole koheldud võrdselt teiste samas situatsioonis olevate kinnipeetavatega. Vastustaja ei ole seonduvalt teiste kinnipeetavatega kaebaja väiteid kummutanud, kuna näiteks Justiitsministeeriumi 04.12.2012 kirjaga kaebajale (tlk 16) on tõendatud, et teiste kinnipeetavate riskitaseme kohta kogutud andmeid ei või kaebajale väljastada, sest tegemist on selliste isikuandmetega, mis sisaldavad piiratud käibega isikuandmeid.
25. Vastustaja tõendab vaidlustatud ITK juhendile vastavust tunnistajate Maarja Grünbergi, Marko Kartau, Marika Lillepõllu ja Sten Kasela ütlustega. 3
26. Tunnistaja Maarja Grünbergi ütlustega (tlk 71-72) on tõendatud, et ta oli riskihindamise metoodika väljatöötajaks. Riskihindamine on aluseks ITK koostamisel ja süüdi mõistetud kurjategija ohtlikkuse määramisel. Metoodika kohaselt loetakse tapjad reeglina kõrgohtlikeks. Aastatel 2009-2011 halduspraktika muutus seoses metoodika väljatöötamisega ja kuna kaebaja puhul on tegemist tapmise toime pannud isikuga, siis peaks metoodika ja juhendi kohaselt tema ohtlikkuse tase olema määratletud kõrgohtlikuna mitte ohtlikuna.
27. Tunnistaja Marko Kartau ütlustega (tlk 72) on tõendatud, et olles julgeolekuosakonna ametnikuks, on ta seisukohal, et kinnipeetavad, kes on saanud isikuvastase kuriteo eest kaheksa aastase karistuse, peavad juhendi kohaselt olema ohu tasemelt kõrgohtlikud kuni karistuse lõpuni.
28. Tunnistaja Marika Lillepõllu ütlustega (tlk 72 p-73) on tõendatud, et tema arvates oli kaebaja riskitaseme alandamine põhjendatud, kuid ilmselt oleks siiski pidanud sellesse põhjalikumalt süvenema ehk paremini üle vaatama.
29. Tunnistaja Sten Kasela ütlustega (tlk 73 p-74) on tõendatud, et kaebaja ohutaseme alandamine ohtlikuks ei olnud põhjendatud. Kaebaja avavanglasse paigutamine lõpetati, kuna kaebaja ei vastanud kriteeriumidele.
30. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajatest ametnike seisukohtades, et kaebajast lähtuva riskitaseme alandamine ei olnud lõppkokkuvõttes põhjendatud, mida kohtuistungil antud ütlustes möönab ka seda teinud ametnik M. Lillepõld. Juhendi kohaselt ja ka sisuliselt määratletakse kaebajaga samas olukorras olevate kinnipeetavate riskitase kuni vanglast vabanemiseni kõrgohtlikuna. Seega on ka tõendatud, et kaebaja poolt vaidlustatud ITK-d vastavad juhendile. Juhendile ja objektiivsele õigusele vastav ITK ei riku kaebaja õigusi. Kohus nõustub vastustajaga, et tapmise eest karistatud isikute riskitaseme määratlemine ohtlikuna saab toimuda ainult erandlikel asjaoludel. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole käesoleva menetluse kestel avaldanud asjaolusid, mida saaks selles valguses erandlikeks lugeda, mistõttu ei tähelda kohus ka üldise võrdsusõiguse rikkumist kaebaja suhtes võrreldes teiste kinnipeetavatega, kes annavad karistust samalaadsete kuritegude eest.. Kaebaja väitel on tal õigus käesoleva kohtulahendi tegemise aja seisuga uuesti taotleda tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Halduskohtul ei ole mingit alust arvata, et kaebaja poolt vaidlustatud toiming saab nurjata kaebaja tingimisi vabastamise, kuna jõustuda saab ainult maakohtu seaduslik lahend. Pole kahtlust, et maakohtul on teada, mille eest kaebaja karistust kannab. Samuti ei ole kahtlust, et ka maakohtule on teada vangla halduspraktika ja selle muutumine viimastel aastatel kinnipeetavate ohtlikkuse taseme määraatlemisel. Kaebaja arvamus, et ITK rikub tema vabanemise võimaluse on ennatlik ja oletuslik, kuna ennetähtaegsel vabastamisel hinnatakse asjaolusid kogumis. ITK-d ei ole kaebaja poolt vaidlustatud osas sisuliselt piiranud tema õigusi, mistõttu puudub alus kaebaja poolt taotletavaks konstateeringuks.
31. Neil asjaoludel tuleb kaebus jätta rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik 4