← Eesti

3-13-2154/17

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-2154 Otsuse kuupäev

  1. november 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Deniss Barantšukovi kaebus Tallinna Vanglalt poolsaabaste kaotamise eest kahju hüvitamise nõudes summas 150 eurot Asja läbivaatamine lihtmenetluses Menetlusosalised Kaebaja – Deniss Barantšukov Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord
  2. Rahuldada Deniss Barantšukovi kaebus osaliselt.
  3. Mõista Tallinna Vanglalt Deniss Barantšukovi kasuks välja kolmkümmend

(30)eurot. 3. Mõista Tallinna Vanglalt Deniss Barantšukovi kasuks menetluskulude katteks välja neli
(4)eurot 5 senti.
  1. Ülejäänud menetluskulu jätta poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
  2. detsembrini
  3. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
  4. Kinnipeetav Deniss Barantšukov sai
  5. veebruaril 2012 postipanderolliga poolsaapad, saapad asusid karbis koos ostutšekiga, karp koos sisuga anti valvuri poolt vangla lattu.
  6. juulil 2012 toimunud D. Barantšukovi kambri nr 432 läbiotsimise käigus võeti kambrist esemete äravõtmise kohta tehtava akti alusel kaasa D. Barantšukovi musta värvi poolsaapad. D. Barantšukovi asjade olemasolu väljaselgitamisel
  7. märtsil 2013 seoses kinnipeetava üleviimisega süüdimõistetute kambrisse väitis valvur, et kaebajal ei ole poolsaapaid. D. Barantšukovi pöördus seejärel kontaktisiku poole, kuid saapaid ei leitud.
  8. D. Barantšukov esitas
  9. aprillil 2013 Tallinna Vanglale taotluse, milles taotles enda Tallinna Vangla isiklike asjade laost kadunud poolsaabaste ülesleidmist, selle võimatusel hüvitada kaduma läinud poolsaabaste hind 150 eurot.
  10. Tallinna Vangla andis
  11. juunil 2013 taotlejale tähtaja kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Kuna taotleja ei kõrvaldanud puudusi tähtaegselt, siis tagastas vangla kahju hüvitamise nõude
  12. juuli 2013 kirjaga nr 5-18/137779 läbivaatamatult.
  13. juulil 2013 esitas D. Barantšukov puuduste kõrvaldamise avalduse, millest tulenevalt vangla taastas tema taotluse lahendamise menetluse. Vangla tegi taotlejale
  14. septembri 2013 kirjaga nr 5-18/13779 ettepaneku, et hüvitab tekkinud kahju summas 40 eurot.
  15. septembril 2013 esitas D. Barantšukov Tallinna Vanglale pöördumise, milles keeldus vangla pakutavast 40 eurost, taotledes jätkuvalt 150 euro suurust hüvitist. Vangla vastutab selle eest, et jalanõud ja nende maksumust tõendav ostutšekk kaduma läks ja et jalatsite kaubamärk on fikseerimata, seega ei saa vangla keelduda poolsaabaste hinna täismaksumuse hüvitamisest.
  16. Tallinna Vangla
  17. oktoobri 2013 otsusega nr tv/2013/5-18/13779 rahuldati kahju hüvitamise taotlus osaliselt ning otsustati hüvitada poolsaabaste kadumisest tingitud kahju summas 40 eurot.
  18. D. Barantšukov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu varalise kahju hüvitamise nõudes summas 150 eurot seoses kaebaja poolsaabaste kaotsiminekuga. Kaebaja on seisukohal, et vangla poolt välja mõistetud hüvitis ei hüvita talle tekitatud kahju. Isegi spordijalatsid on vangla kaupluses kallimad kui 40 eurot. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu, et ta peab teist aastat juba olema ilma talvesaabasteta.
  19. Tallinna Vangla vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja nõustus, et on tõendatud, et kaebaja nimele saabus
  20. veebruaril 2012 maksikiri, mille sees olid mustad saapad nr 42, mis paigutati esemete äravõtmise akti kohaselt lattu.
  21. aasta märtsis anti saapad kaebajale kambrisse ning
  22. juulil 2012 toimunud läbiotsimise käigus võeti need kambrist ära. Kuna vanglal ei õnnestunud välja selgitada, kuhu äravõetud saapad pandi ning miks need ei jõudnud lattu kaebaja isiklike asjade hulka, siis tuleb tunnistada, et vangla kaotas kaebajalt äravõetud saapad ära. Seega on vaidlus taandunud üksnes nende maksumuse ja hüvitise suurusele. Vastustaja tavapärase praktika kohaselt kantakse kinnipeetavate isiklike asjade nimekirja ka brändimärk, kuid kaebaja poolsaabaste taha vastavat märget tehtud ei olnud. Nimetatud põhjusel ei ole usutav, et kaebaja poolsaabaste hind oli just 150 eurot, sest sellises suurusjärgus summa tuleb tavapäraselt välja käia brändimärki kandvate poolsaabaste eest ning isegi sellisel juhul oleks tegemist olnud mõnevõrra kõrgema maksumusega saabastega. Kaubanduses saadaolevate meeste poolsaabaste hinnad algavad 35 eurost. Kaebaja ei ole tõendatud poolsaabaste maksumust, saabaste soetamise aega ega ka nende väärtust kadumise hetkel. Seetõttu ei ole põhjendatud ka poolsaabaste ostuhinna täielik hüvitamine, sest vastasel juhul võinuks tegemist olla kaebaja asetamisega majanduslikult soodsamasse olukorda. Kõike eeltoodut arvesse võttes on proportsionaalne hüvitis tekkinud kahju eest on 40 eurot. Kohtu seisukoht
  23. Pooled vaidlevad selle üle, kas
  24. oktoobri 2013 Tallinna Vangla otsusega nr tv/2013/518/13779 kaebajale hüvitiseks määratud 40 eurot on piisav ja kohane hüvitis D. Barantšukovile saabaste kadumisega tekkinud varalise kahju hüvitamiseks. Kuna pooled ei vaidle kahju hüvitamise kohustuse aluse üle, siis kohus seda küsimust ei analüüsi.
  25. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega 2 tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1). Riigivastutuse seadus ei sätesta täpsemalt millistest kriteeriumidest lähtudes rahalise hüvitise ulatus määratakse või kuidas saavutada olukord, mille D. Barantšukov oleks, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kohtu hinnangul ei esine kaebajale kuulunud asja kadumisega kahju tekitamisest tekkinud õigussuhte puhul selliseid asjaolusid, mis välistaksid kohaste eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamise. Seetõttu lähtub kohus asja lahendamisel võlaõigusseaduse
  26. peatüki sätetest.
  27. Tulenevalt võlaõigusseaduse § 132 lg-le 1 asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Sättest tuleneb, et üldjuhul tuleb asja kaotsimineku korral kannatanu kasuks välja mõista hüvitis uue samaväärse asja soetamiseks vajalikest kulutustest lähtudes. Asja väärtuse vähenemist saab arvestada juhul, kui see erineb oluliselt uue asja väärtusest.
  28. Vastustaja väitel ei ole põhjendatud saabaste ostuhinna täielik hüvitamine, sest kaebaja ei ole tõendanud saabaste tegelikku väärtust nende kaotsimineku ajal. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. Kaebajal ei lasunud kohustust tõendada, et asja väärtus kadumise ajal vastas uue samaväärse asja väärtusele. Hüvitise vähendamiseks oleks vastustaja pidanud veenduma, et saabaste väärtus oli oluliselt vähenenud ning nimetatud asjaolu vaidlus korral ka tõendama. Kohus osutas tõendamiskoormuse jaotumisele
  29. oktoobri 2013 määruses. Siiski ei ole vastustaja selgitanud miks ta leiab, et hüvitise määramisel ei saa arvestada uue samaväärse asja väärtusega ega esitanud tõendeid väärtuse vähenemise kohta. Saapad olid kaebaja elukambris ca neli kuud, millest oluline osa ei olnud saabaste kandmiseks sobilikud kuud. Seetõttu ei saa väärtuse olulise vähenemisest järeldada nende kestvast kasutamisest. Väärtuse vähenemist kinnitavate tõendite puudumisel tuleb hüvitise määramisel lähtuda uute saabaste soetamiseks vajalikest kulutustest.
  30. Kaebaja ega vastustaja ei ole asjas esitanud tõendeid selle kohta milline oli kaotsiläinud saabaste soetamishind ega saabaste omaduste või kaubamärgi kohta, mis võiks hinda mõjutada. Selliste tõendite esitamine on takistatud saabaste ja ka nende soetamist kinnitava kviitungi kaotsimineku tõttu. Kohus osutab, et teeb otsuse lihtmenetluses ja kasutab tõendina teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all (HKMS § 134 lg 2 p 4). Kohus arvestab vastustaja seletusega praktika kohta märkida kinnipeetavate isiklike asjade nimekirja asjade kaubamärk juhul, kui tegemist on keskmisest hinnalisemate asjadega. Kuna kaebaja saabaste kohta kaubamärgi kanne puudub, siis puudub alus pidada saapaid keskmisest väärtuslikumaks.
  31. Sellises olukorras peab kohus põhjendatuks hinnata hüvitise ulatust jaekaubanduses müüdavate poolsaabaste hindade alusel. Kohus tutvus jalatsite hindadega Shu kaubamärki kandvas kaupluses Tartu linnas ning tuvastas, et tuntud kaubamärki mittekandvate poolsaabaste hinnad 3 jäävad 30 ja 105 euro vahele. Ka vastustaja esitatud internetipoe pakkumiste väljatrükk kinnitab kohtu tuvastatud asjaolu. Silmas pidades, et asjas puuduvad tõendid kaotsiläinud asja keskmisest väärtuslikumaks või vähemväärtuslikumaks pidamiseks, on kohus seisukohal, et saabaste kaotsimineku tõttu D. Barantšukovile tekkinud kahju hüvitamiseks on kohane maksta kaebajale hüvitis 70 eurot. Sellise hüvitise eest on võimalik soetada uus samaväärne asi, kusjuures kaebaja ei ole sunnitaud valima võimalikest odavaimat varianti ning teisalt ei ole alust arvata, et kaebaja hüvitise saamisega alusetult rikastuks.
  32. Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastustaja on kaebajale hüvitisena maksnud 40 eurot. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista täiendav hüvitis 30 eurot. Kaebaja taotles hüvitisena kokku 150 euro väljamõistmist. Kaebajale juba tasutud 40 euro osas vaidlus puudub. Seetõttu loeb kohus kaebuse nõudeks 110 euro saamise nõuet. Täiendava hüvitisena 30 väljamõistmisega on kaebus rahuldatud 30/110 osas, s.o on ca 27 % ulatuses.
  33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse esitamisel on O. Šabalovskaja tasunud kaebaja eest riigilõivu 15 eurot. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja ei ole taotlenud riigilõivuna tasutud 15 euro väljamõistmist vastustajalt. Riigilõiv kaebuse esitamisel möödapääsmatu menetluskulu. Kohtumenetluse alustamise tõttu on selle kandmine vastustajale teada. Seetõttu peab kohus võimalikuks mõista riigilõiv kaebaja kasuks välja omal algatusel. Arvestades proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega tuleb Tallinna Vanglalt D. Barantšukovi kasuks kaebuse esitamise tasutud riigilõivu katteks välja mõista 4,05 eurot (15*27%). Vastustaja ega kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta ja ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.