← Eesti

3-11-2682/64

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-2682 Haldusasi Menetlusosalised ja esindajad AS-i Spacecom kaebus Eesti Vabariigi tekitatud varalise kahju eest õiglase hüvitise ja viiviste väljamõistmiseks Kaebaja – AS Spacecom, volitatud esindajad vandeadvokaat Marti Hääl ja advokaat Rauno Ligi; Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Alar Must Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon
  3. Jätta kaebus rahuldamata.
  4. Kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt
  5. mail
  6. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. AS Eesti Raudtee (AS ER) ja AS Spacecom sõlmisid
  8. mail
  9. a infrastruktuuri kasutamise lepingu nr 4V/333/2004, millega AS ER kohustus andma AS Spacecom kasutusse AS-i ER majandamisel oleva raudteeinfrastruktuuri rongiliini eraldamise teel ja AS Spacecom kohustus maksma AS-ile ER viimase esitatava arve alusel infrastruktuuri kasutamise eest tasu Raudteeameti kinnitatud infrastruktuuri kasutamise tasu metoodika alusel.
  10. Tallinna Ringkonnakohus tegi
  11. jaanuaril
  12. a tsiviilasjas nr 2-04-1159 otsuse mõista välja AS-ilt Spacecom AS ER kasuks
  13. mai
  14. a lepingust tuleneva raudteeinfrastruktuuri kasutustasu (IKT) põhivõla katteks 7 637 223,60 eurot, viiviseid 6 878 598,64 eurot ning 562 354,31 eurot menetluskulude katteks. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. mai
  16. a määrusega, millega keelduti AS-i Spacecom kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
  17. AS Spacecom esitas
  18. augustil
  19. a Justiitsministeeriumile riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 alusel taotluse Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt jättis Eesti Vabariik
  20. maiks
  21. a üle võtmata Nõukogu
  22. juuli
  23. a direktiivi nr 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta art 6 lg 3 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
  24. veebruari
  25. a direktiivi nr 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta art 4 lg 2, mis võimaldas AS-l ER nõuda taotlejalt tasu õigusvastaselt; Riigikohus jättis tsiviilasja nr 2-04-1159 menetluse raames kohaldamata EL õiguse, sh ei küsinud Euroopa Kohtult eelotsust; Eesti Vabariik kehtestas/säilitas Eesti liitumisel EL-ga konkurentsi rikkuva regulatsiooni, mis võimaldas AS-il ER määrata infrastruktuuri kasutustasu EL õigust rikkudes. Justiitsministeerium edastas taotluse p-d 1 ja 3 lahendamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (MKM).
  26. oktoobril
  27. a teatas Justiitsministeerium AS-ile Spacecom, et jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  28. novembri
  29. a vastusega jättis MKM AS-i Spacecom taotluse rahuldamata.
  30. AS Spacecom esitas
  31. novembril
  32. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi tekitatud varalise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks kohtu äranägemisel. Lisaks palub kaebaja välja mõista Eesti Vabariigilt viivis alates
  33. augustist
  34. a kuni kohtuotsuse täitmiseni vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 2 toodud viivise määrale.
  35. Tallinna Halduskohtu
  36. aprilli
  37. a määrusega jäeti menetluse lõpetamise taotlus rahuldamata osas, milles kaebaja taotleb Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamist, mis seisnes Riigikohtu poolt EL õiguse kohaldamata jätmises. Halduskohus jättis tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas menetluse osas, milles kaebaja taotleb Eesti Vabariigi poolt direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg 3 ning direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 2 ülevõtmata jätmise ning EL õigust rikkuva regulatsiooni säilitamisega seotud kahju hüvitamist. Halduskohtu määrus jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi
  38. detsembri
  39. a määrusega nr 3-3-1-59-
  41. AS-i Spacecom kaebuse põhjendused kohtu tekitatud kahju osas:
  43. aastal, mil vastavalt EL direktiividele pidi avanema Eesti raudteeturg, alustas kaebaja Eestis tegutsemist raudteeveoettevõtjana.
  45. mail
  46. a liitus Eesti EL-iga ning selleks ajaks oli Eesti Vabariik kohustatud muu hulgas üle võtma direktiivid 91/440/EMÜ ja 2001/14/EÜ, mille kohaselt peab infrastruktuuri jaotamise ja kasutustasuga, sh kasutustasu suuruse määramisega, seotud funktsioone täitma sõltumatu organ, kes ei tohi samal ajal olla raudteeettevõtja. Eesti Vabariik sellist regulatsiooni, mille kohaselt saaks sõltumatu organ infrastruktuuri kasutustasu määrata, liiklusgraafikuperioodiks 2004/2005 ei kehtestanud ning direktiive selles osas üle ei võtnud.
  47. Kuigi
  48. juuni
  49. a määrusega nr 144 kehtestas majandus- ja kommunikatsiooniminister raudteeseaduse (RdtS) § 59 lg 6 alusel raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika, siis selle § 12 lg 3 kohaselt kuulus vastava metoodika alusel arvestatav kasutustasu rakendamisele alles alates
  50. aasta maikuu viimasel pühapäeval algavast liiklusgraafikuperioodist.
  51. Raudteeinspektsiooni peadirektor ega mingi muu sõltumatu organ direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 2 tähenduses IKT-d 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks määrata ei saanud ning ka ei määranud. Tegelikkuses määras 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks IKT ER, kes tegutses samal ajal nii raudteeinfrastruktuuriettevõtjana kui raudteeveoettevõtjana.
  52. Tsiviilasja nr 2-04-1159 apellatsioonimenetluse käigus esitas AS Spacecom kohtule taotluse Euroopa Komisjoni (EK)
  53. oktoobri
  54. a arvamuse lisamiseks kohtutoimikusse, kuna EK arvamusest nähtub üheselt, et maakohtu otsus on vastuolus Euroopa Liidu direktiividega. 2 Ringkonnakohus jättis vastava vastuolu ja direktiivide vastavad sätted täiesti tähelepanuta, nentides kohtuotsuse p-s 80 ilma vastavaid norme ja õiguslikku olukorda analüüsimata, et see vastuolu ei oma selles vaidluses mingit tähendust.
  55. Kaebaja juhtis kassatsioonkaebuses Riigikohtu tähelepanu sellele, et Eesti siseriiklik regulatsioon ja alama astme kohtute otsused olid vastuolus Euroopa Liidu õigusega ning taotles Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse põhjendusi esitamata menetlusse võtmata, rikkudes Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 lg 3 (endine EÜ asutamislepingu art 234 lg 3).
  56. Euroopa Kohtu otsuse C-224/01 (nn Köbler’i kaasus) p-dest 51-52 tuleneb, et kolme tingimuse täidetuse korral (rikutud norm annab üksikisikutele õigusi; kohustuse rikkumine on piisavalt raske (selge); otsene põhjuslik seos rikutud kohustuse ja tekkinud kahju vahel) tekib riigivastutus ka juhul, kui kahju on tekitatud viimase astmena lahendava siseriikliku kohtu lahendiga, mis rikub ühenduse õigusnormi.
  57. Rikutud direktiivide sätted olid antud juhul selged ja täpsed ning Riigikohtu poolne eksimus ilmselge.
  58. Kuna Riigikohus jättis EL-i õiguse kohaldamata, sh eelotsuse Euroopa Kohtult küsimata, siis jõustus tsiviilasjas nr 2-04-1159 otsus, mille kohaselt võis ER vastuolus EL-i õigusega ise määrata IKT, mis tähendas, et kaebajalt mõisteti lisaks eelnevalt tasutud ca 1 miljonile eurole ER-i kasuks veel välja ca 15,1 miljonit eurot ning kaebaja menetluskulud jäeti tema enda kanda. Juhul, kui Riigikohus oleks asjas kohaldanud EL-i õigust, siis ei oleks ER ise IKT-d saanud määrata ega enda määratud IKT-d kaebajalt sisse nõuda, vaid kohtutel tulnuks asjas määrata IKT, mille oleks määranud sõltumatu organ ning mis hinnanguliselt oleks sel juhul jäänud vahemikku ca 2,8-4,8 miljonit eurot.
  59. Kuna kahju suurust on raske hetkel kindlaks määrata, palub kaebaja vastustajalt välja mõista õiglane hüvitis.
  60. Viivisenõue tuleneb RVastS § 7 lg-st 4 ja VÕS §-st
  62. Justiitsministeerium palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited:
  63. Tsiviilasjas nr 2-04-1159 tuvastasid kohtud, et kaebaja ja AS ER vaheline vaidlus kuulus lahendamisele pooltevahelises lepingus kokkulepitud tingimuste kohaselt ja pooltevahelist vaidlust ei puuduta, kuidas Eesti Vabariik oleks pidanud üldküsimustes toimima. Seega ei leidnud kohtud, et riigile kohustusi seadvad direktiivid oleksid olnud antud asjas kohaldatavad, mistõttu puudus kohtutel alus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.
  64. Uue raudteeseaduse jõustumine ei tühistanud vana raudteeseaduse alusel korraldatud läbilaskevõime jaotamise avalikku konkurssi, mille tingimused, pakkumused ja tulemused olid asjaosaliste jaoks siduvad ning mille kohaselt tuli 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi eest võetava kasutustasu arvestamise alused ja kord kindlaks määrata nn vana korra kohaselt.
  65. Direktiividest, mis kohustavad liikmesriiki astuma samme teatud regulatsiooni vastuvõtmiseks ja mis eeldab ka täidesaatva võimu aktiivset tegutsemist, ei saa tuletada õigusi ja kohustusi üksikisikutele suhetes teiste üksikisikutega.
  66. Kaebaja väited talle kahju tekitamise kohta on paljasõnalised. Tsiviilasjas nr 2-04-1159 on kohtud tuvastanud, et 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi eest määratud tasu on selle määramise ajal kohaldatud metoodikaga vastavuses. Üksnes asjaolust, milline instants on kasutustasu määranud, ei saa teha järeldust AS-ile Spacecom kahju tekkimise kohta. Kui ka pidada võimalikuks seisukohta, et Riigikohus oleks pidanud küsima eelotsust, ei ole kaebaja väidetav kahju siiski tekkinud eelotsuse küsimata jätmise tõttu, kuivõrd puuduvad mistahes andmed, mis seaksid kahtluse alla, et ringkonnakohtu otsus oleks võinud samal kujul jõustuda ka eelotsuse valguses. Seega puudub kahju ning põhjuslik seos väidetava kahju ja kohtute tegevuse vahel. 3 KOHTU PÕHJENDUSED
  67. AS-i Spacecom on esitanud kahjunõude Euroopa Liidu õiguse alusel, väites liidu õigusest tulenenud õiguse rikkumist siseriikliku kohtu poolt.
  68. Euroopa Kohtu otsuses nr C-224/01 (Köbler) leiti, et põhimõte, mille järgi liikmesriigid on kohustatud hüvitama neile süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, on kohaldatav ka juhul, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendanud kohtu lahendist, kui rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele, rikkumine on piisavalt selge ning kõnealuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. Kui rikkumine tuleneb niisugusest lahendist, siis peab siseriiklik kohus selleks, et määrata kindlaks, kas rikkumine on piisavalt selge, õigusemõistmise funktsiooni eripära arvesse võttes uurima, kas nimetatud rikkumine on oma laadilt ilmne.
  69. Euroopa Kohtu otsuses C-173/03 (Traghetti del Mediterraneo SpA) leiti, et ühenduse õigusega on vastuolus siseriiklik õigusakt, millega on liikmesriigi vastutus kahju eest, mida on üksikisikule tekitanud viimase astme siseriiklikule kohtule omistatav ühenduse õiguse rikkumine, üldiselt välistatud, kui rikkumine tuleneb õigusnormide tõlgendamisest või faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisest kõnesoleva kohtu poolt. Ühenduse õigusega on vastuolus ka siseriiklik õigusakt, mis piirab sellise vastutuse tekkimise üksnes juhtudega, mil tegemist on kohtuniku tahtlusega või tõsise üleastumisega, kui sellise piiramise tulemusel on välistatud liikmesriigi vastutuse tekkimine muudel kohaldatava õiguse ilmselge rikkumise juhtudel, nagu seda on täpsustatud Köbleri kohtuasjas tehtud otsuse punktides 53–
  71. Euroopa Kohtu välja töötatud põhimõtted kohtu poolt Euroopa Liidu õigusaktide kohaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise juhtudeks ei võimalda ette näha tingimust, et kohtunik on kohtuasja lahendamisel toime pannud kuriteo. Seega tuleb jätta RVastS § 15 lg 1 kohaldamata osas, milles see takistab Euroopa Kohtu lahendites C-224/01 (Köbler) ja C-173/03 (Traghetti del Mediterraneo SpA) väljendatud seisukohtade tõhusa õigusmõju saavutamist.
  72. Kohus leiab, et nn Köbleri kahjunõue on väga erandlik. Selle esitamine on piiratum võrreldes liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üldiste alustega (rikutud õigusnorm peab andma õigusi üksikisikutele, rikkumine peab olema piisavalt selge ning liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel peab olema otsene põhjuslik seos, nn Francovichi kahju).
  73. Nimelt tuleb arvestada õigusmõistmise funktsiooni eripära ja õiguskindluse nõuetega, mistõttu kohtulahendiga toime pandud ühenduse õiguse rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhul, kui kohtunik eiras kohaldatavat õigust ilmselgelt ehk silmanähtavalt, päevselgelt (ingl k manifest infringement, pr k violation manifeste). See tähendab, et õiguse ebaõiges tõlgendamises ja kohaldamises ei tohi olla mingit kahtlust. Köbleri otsuse p-des 55 ja 56 on täpsustatud, et hindamisele kuuluvad eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse aste, rikkumise tahtlikkus, õigusnormi rikkumise vabandatavus või vabandamatus, asjakohasel juhul seisukoht, mille on võtnud ühenduse institutsioon, samuti see, kui kõnesolev kohus on jätnud täitmata kohustuse taotleda eelotsust. Igal juhul on ühenduse õiguse rikkumine piisavalt selge juhul, kui kõnealust lahendit tehes on jäetud ilmselgelt tähelepanuta Euroopa Kohtu asjassepuutuv kohtupraktika. 4
  74. Seejuures peab hüvitisnõuet menetlev liikmesriigi kohus arvestama kõiki tegureid, mis iseloomustavad talle lahendamiseks antud olukorda, et teha kindlaks, kas „ilmselguse“ tingimus on täidetud (Köbleri otsuse p 54).
  75. Euroopa Kohtu lahendis nr C-173/03 (Traghetti del Mediterraneo SpA) väljendatud seisukohtadele tuginedes märgib kaebaja iseenesest õigesti, et kohtupoolne rikkumine võib seisneda ka ebaõiges tõlgendamises. Siiski tuleb rõhutada, et mitte igasugune ebaõige kohtupoolne tõlgendus, vaid ainult ilmselgelt ebaõige tõlgendus toob kaasa riigivastutuse Köbleri lahendi järgi. Näiteks Köbleri enda kaasuses möönis Euroopa Kohus, et eelotsusetaotlusest loobunud siseriiklik kohus tõlgendas ühenduse õigust küll valesti ja oleks pidanud eelotsust küsima, kuid ei pannud tõlgendamisel toime ilmselget rikkumist.
  76. Olukorras, kus Euroopa Kohtu praktika pole välja kujunenud, on üldjuhul raske väita, et ühenduse õiguse tõlgendus on ilma igasuguse kahtluseta päevselge (ehkki see pole ka välistatud, nt kui tõlgenduse osas valitseb ka akadeemilises õiguskirjanduses või siseriiklike kohtute praktikas pikaajaline üksmeel).
  77. Kaebaja märgib õigesti, et Eesti Vabariik pidi tulenevalt direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg-st 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg-st 2 hiljemalt
  78. maiks
  79. a kehtestama regulatsiooni, mille kohaselt AS ER, kes on samaaegselt nii raudteeinfrastruktuuri ettevõte kui raudteeveo ettevõte, ei tohi infrastruktuuri kasutustasu ise määrata.
  81. märtsil
  82. a jõustunud RdtS § 63 nägi ette menetluse infrastruktuuri kasutustasu määramiseks sõltumatu regulaatori Raudteeinspektsiooni poolt. Samas nähtub RdtS § 115 lg-st 5 ja selle seaduse menetlemise käigust, et seadusandja sooviski uute reeglite kohaldamist esimest korda alles 2005/2006 liiklusgraafikuperioodiks. MKM-i vastuses kaebusele põhjendatakse seda teadlikult tehtud valikut asjaoluga, et liiklusgraafikuperioodi ettevalmistamine on väga pikk tsükkel, võttes direktiivide ja kehtiva raudteeseaduse nõuetele vastava menetluse läbiviimise korral rohkem aega (16 kuud), kui liiklusgraafikuperiood ise kestab (12 kuud). 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi ettevalmistustööd olid Euroopa Liiduga liitumise hetkeks juba ära tehtud varasema raudteeseaduse alusel, mis ei näinud ette kasutustasu määramist sõltumatu organi poolt. Kohtu arvates pidanuks seadusandja juba
  83. aastal ette nägema direktiivide nõuetele vastava menetluse 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks IKT määramiseks, kuna oli selge, et vahetult pärast EL-iga liitumist pole aja- ja ressursimahuka menetluse läbiviimine sõltumatu organi poolt koheselt võimalik.
  84. Kaebuses märgitakse seega põhjendatult, et kuni
  85. maini
  86. a ühtegi metoodikat RdtS § 63 lg 4 p 6 tähenduses ei kehtinud ning tegelikkuses Raudteeinspektsiooni peadirektor ega mingi muu sõltumatu organ direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 2 tähenduses infrastruktuuri kasutustasu 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks määrata ei saanud ning ka ei määranud.
  87. RdtS v.r. § 25 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
  88. oktoobri
  89. a määruse nr 333 „Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise avaliku konkursi tingimused ja kord“ § 12 lõike 1 kohaselt tuli avalik konkurss läbilaskevõimemahule välja kuulutada mitte hiljem kui üheksa kuud enne vastava jaotusperioodi algust ja korraldada arvestusega, et konkursitulemused avalikustatakse hiljemalt kuus kuud enne jaotusperioodi algust. AS ER kuulutas
  90. aasta augusti lõpul välja raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise avaliku konkursi jaotusperioodiks, mis algas
  91. mail
  92. a ja lõppes
  93. mail
  94. a, ning avaldas konkursi tulemused
  95. novembril
  96. a (avaliku konkursi tingimused on kinnitatud AS Eesti Raudtee juhatuse
  97. augusti
  98. a otsusega nr 90). Avaliku konkursi pakkumise kutse kohaselt koosnes raudteeinfrastruktuuri kasutamise kogutasu nimetatud jaotusperioodil avalikul konkursil pakutud raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu eest maksta- 5 vast tasust ja Raudteeameti kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodika alusel arvestatud kasutustasust, mis määratakse kindlaks ühtse suurusena kogu jaotusperioodiks (avaliku konkursi pakkumise kutse p 3.3). Pakkumise kutse nägi ette, et
  99. novembril
  100. a avaldatud konkursitulemuste alusel sõlmitakse raudteeinfrastruktuuri kasutamise lepingud hiljemalt
  101. maiks
  102. a. Pakkumuse tegi ka kaebaja ning ER teatas
  103. novembri
  104. a kirjaga nr 3-4/17961 AS-ile Spacecom, et talle on avaliku konkursi tulemusena eraldatud 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks Narvast Maardusse, Muugale või Tallinna kokku 4 rongiliini ja Oravalt Maardusse, Muugale või Tallinnasse kokku 2 rongiliini. MKM ja ER on seisukohal, et ehkki leping kaebaja ja AS ER vahel allkirjastati
  105. mail
  106. a, siis uue raudteeseaduse jõustumine
  107. märtsil
  108. a ei muutnud vana raudteeseaduse alusel korraldatud läbilaskevõime jaotamise avalikku konkurssi ja selle tulemusi ning avaliku konkursi tulemuste alusel tehtud tsiviilõiguslikke tahteavaldusi tühisteks – need olid endiselt kehtivad.
  109. Tsiviilasjas tehtud otsuse p-s 69 leidis Tallinna Ringkonnakohus: „Kostja väide, et raudteeinfrastruktuuri tasu pidi kehtestama Raudteeinspektsiooni peadirektor, ei ole kooskõlas seadusega, kuna 31.03.2004 jõustunud raudteeseaduse alusel kehtestatud kasutustasu arvutamise metoodikat oli võimalik rakendada alates 2005/2006 liiklusgraafikuperioodist. 31.03.2004 jõustunud RdtS § 59 lg 6 sätestas raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamise alusena majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika. Leping sõlmiti poolte vahel 12.05.
  110. Uus metoodika jõustus 14.06.2004 ja selle § 12 lg 3 sätestas, et käesoleva metoodika alusel arvestatavat kasutustasu rakendatakse alates
  111. aasta maikuu viimasel pühapäeval algavast liiklusgraafikuperioodist. Seega ei saanud Raudteeinspektsiooni peadirektor 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks tasu kehtestada ja kohtul ei olnud võimalik kohaldada kostja viidatud RdtS § 63 lg 1, lg 3 p 9 ja lg 4 p 6.“
  112. Sama otsuse p-s 80 märkis ringkonnakohus: „Kostja esitas 27.09.2010 ringkonnakohtule taotluse Euroopa Ühenduste Komisjoni 09.10.2010 arvamuse lisamiseks kohtutoimikusse. Kostja leiab, et tema esitatud arvamus kinnitab tema väidet, et Eesti riik ei ole taganud hagejale kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamist vastavuses valdkonda reguleerivate direktiividega ning kasutustasu määramine on toimunud raudteevaldkonna kehtivaid konkurentsireegleid rikkudes. Kostja soovib tõendiga näidata, et kasutustasu 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil oleks pidanud määrama tolleaegne Raudteeinspektsioon, mitte hageja. Tegemist on õigusliku arvamusega, mitte tõendiga faktilise asjaolu tuvastamiseks. Faktiliseks asjaoluks võib olla asjaolu, kes määras kasutustasu, kuid faktiliseks asjaoluks ei ole see, kes oleks pidanud määrama kasutustasu. Kuidas oleks Eesti Vabariik pidanud üldküsimustes õiguslikult toimima ei puuduta konkreetset pooltevahelist vaidlust. Käesolevas asjas on pooled lepinguga kokku leppinud kasutustasu arvutamise aluste kohaldamises ja kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud.“
  113. Osundatud kohtuotsuses tuvastati, et kaebaja ja AS ER leppisid
  114. aastal toimunud konkursi raames tehtud tsiviilõiguslike tahteavalduste vahetamise teel kokku 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi infrastruktuuri kasutustasu maksmise alused ja korra, mis erines
  115. aastal kehtima hakanud seaduses ettenähtud korrast. Kohus pidas Euroopa Liidu õigust mittekohaldatavaks kaebaja ja AS ER vahelises õigussuhtes. Kaebuses möönab kaebaja ka ise, et tegelikkuses Raudteeinspektsiooni peadirektor ega mingi muu sõltumatu organ direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 2 tähenduses infrastruktuuri kasutustasu 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks tulenevalt
  116. aasta mais kehtinud õiguslikust regulatsioonist määrata ei saanud ning ka ei määranud. Seega ei olnud Euroopa Komisjoni arvamus tsiviilasjas asjassepuutuv (mis pealegi ei analüüsinud eraldi küsimust, mil moel pidanuks liikmesriik direktiivide põhimõtted üle võtma koheselt pärast liitumist alanud liiklusgraafikuperioodiks). Uus raudteeseadus pidi hakkama reguleerima etteulatuvalt alles 2005/2006 liiklusgraafikuperioodi ning puudus MKM-i määrusega kehtestatud metoodika. 6
  117. Käesolevas asjas omab keskset tähtsust küsimus, kas siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmata direktiiv saab olla järgimiseks kohustuslik eraisikule õigussuhtes teise eraisikuga.
  118. Riigikohtu halduskolleegiumi
  119. juuni
  120. a otsuses nr 3-3-1-36-10 leiti, et Euroopa Liidu direktiiv on otsekohaldatav, kui täidetud on järgmised tingimused: 1) direktiiv pole tähtajaks üle võetud või on valesti ühtlustatud; 2) direktiiv on sisult piisavalt selge, tingimusteta, täpselt määratletud, ei vaja siseriiklikult konkretiseerimist; 3) direktiiv annab liikmesriigi kodanikele õigusi, mille kohustatud pooleks on liikmesriik, kes pole direktiivi õigeaegselt üle võtnud. Praegusel juhul pole AS ER ja kaebaja vahelises õigussuhtes, mida tsiviilasjas nr 2-04-1159 lahendati, kohustatud pooleks Eesti riik, vaid eraisik AS ER. Seega pole Riigikohtu viidatud kolmas tingimus täidetud.
  121. Riigikohtu halduskolleegiumi
  122. oktoobri
  123. a otsuses nr 3-3-1-57-09 asuti seisukohale: „Siiski ei ole kolleegiumi hinnangul antud asjas võimalik linnudirektiivi vahetult kohaldada. Nimelt ei ole Euroopa Kohus senises praktikas lubanud direktiivide vahetut kohaldamist riigi poolt isiku kahjuks (vt nt Euroopa Kohtu
  124. oktoobri
  125. a otsus kohtuasjas nr C-80/86: Kolpinghuis Nijmegen BV, p 9; Euroopa Kohtu
  126. novembri
  127. a otsus kohtuasjas nr C-457/02: Antonio Niselli, p 29). Euroopa Kohtu järeldus tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg 3 sõnastusest: «Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele.» Seega saab direktiiv vahetult panna kohustusi üksnes liikmesriikidele, mitte aga üksikisikutele, ning direktiivile ei saa kohtus tugineda üksikisiku vastu.“ Samad põhimõtted tulenevad alljärgnevatest Euroopa Kohtu lahenditest:
  128. jaanuari
  129. a otsus nr C-8/81 Becker,
  130. veebruari
  131. a otsus nr C-152/84 M.H. Marshall,
  132. juuli
  133. a otsus nr C-91/92 Dori,
  134. jaanuari
  135. a otsus kohtuasjas nr C-555/07 Kücükdeveci.
  136. Euroopa õiguses on seega tunnustatud põhimõte, et direktiivi vahetut kohaldatavust ei saa rakendada üksikisiku kahjuks, sest vastasel juhul kaoks ära erinevus liikmesriigile suunatud direktiivi ning otsekohalduva määruse vahel. Praegusel juhul olnuks tasu määramine Raudteeinspektsiooni poolt olnud tema tahte vastaselt avalik-õiguslikule kohustusele allutamine.
  137. Tõsi, Euroopa Kohtu praktikas esineb ka juhtumeid, kus direktiivide horisontaalset toimet tunnustatakse ka eraõiguslikes suhetes. Nii leidis näiteks Euroopa Kohus kohtuasjas nr C-555/07 Kücükdeveci, et kuigi direktiiviga ei saa panna isikule kohustusi ning seda ei saa kasutada isiku vastu, peab siseriiklik kohus, kes lahendab eraisikute vahelist vaidlust vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte (nagu seda konkretiseerib direktiiv 2000/78) kohta, oma pädevuse piires tagama liidu õigusest isikutele tulenevate õiguste kaitse ja ühenduse õiguse täieulatusliku rakendamise ning jätma kohaldamata iga siseriikliku õigusnormi, mis võib olla selle põhimõttega vastuolus. Seejuures tuleb tähele panna, et Euroopa Kohus pidas vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet ühenduse õiguse aluspõhimõtteks, s.o esmase õiguse osaks, mida direktiiv üksnes üle kordab ja konkretiseerib. Kui tegemist poleks esmasest õigusest tuleneva põhimõtte, nagu nt isikute, teenuste ja kaupade vaba liikumise riivega, ei saaks direktiivi otse eraisikute vahelises vaidluses kohaldada.
  138. Kohus leiab, et põhimõte, mille kohaselt peab infrastruktuuri kasutustasu määrama sõltumatu organ, ei tulene vahetult liidu esmasest õigusest. Tegemist on teisesest õigusest tuleneva regulatsiooniga. Seega ei ole käesolev vaidlus võrreldav kohtuasjaga nr C-555/07 Kücükdeveci.
  139. Järelikult ei olnud kohtutel tsiviilasja nr 2-04-1159 lahendamisel alust jätta kõrvale AS ER ja kaebaja vahel sõlmitud tsiviilõiguslikku lepingut ja võlaõigusseadusest tulenevat kohustust täita teise isiku ees endale võetud kohustused. Seadusandja ei olnud ette näinud regulatsiooni 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks sõltumatu organi poolt kasutustasu määramiseks ja seda poleks saanud reaal- 7 selt teostada. Ka kooskõlalise tõlgendamise teel ning kaebaja ja AS ER vahel sõlmitud lepinguid täiesti kõrvale jättes pole võimalik saavutada olukorda, kus Raudteeinspektsiooni peadirektor pidanuks määrama kasutustasu, sest sellekohast MKM-i metoodikat polnud kehtestatud ning ei ole ka praktiliselt võimalik, et sõltumatu organ oleks loetud nädalate jooksul jõudnud teostada kõik vajalikud analüüsid kasutustasu määramiseks.
  140. Kohus märgib siiski, et AS-ilt Spacecom AS-i ER kasuks väljamõistetud tasu vastavust poolte vahel kokkulepitud metoodikale, mis kaebaja enda hinnangul on sisult sarnane hiljem kehtima hakanud MKM kehtestatud metoodikale, hindas tsiviilasja nr 2-04-1159 käigus ekspert, kelle arvamusele tuginedes määrati kolmeastmelise kohtuliku kontrolli tulemusena kasutustasu lõplik suurus. Seega on eksitav kaebaja väide, et kasutuse suuruse määras AS ER, kuna lõppkokkuvõttes määras tasu, mida kaebaja peab endale tekitatud kahjuks, eksperdi hinnangu alusel sõltumatu kohus.
  141. Kohtu arvates omab
  142. aasta mais toimunule tervikliku hinnangu andmisel tähtsust ka asjaolu, et AS Spacecom sõlmis teadlikult ja vabatahtlikult lepingu AS-iga ER, kuigi tal oli võimalus jätta leping sõlmimata ning tugineda alates
  143. märtsist
  144. a kehtinud RdtS § 59 lg-le 2, mis oli kohaldatav ka 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil. Kuigi tagantjärgi on vastavate faktide tuvastamine keeruline kui mitte võimatu, pole kohtu arvates välistatud, et AS-iga ER
  145. mail
  146. a lepingu sõlmimine
  147. aastal toimunud konkursi tingimustel oli kaebajale majanduslikult kasulikum kui jääda sõltuma Raudteeinspektsiooni peadirektori määratavast läbilaskevõimest ja muudest AS-i ER raudteeinfrastruktuuri kasutamise tingimustest. Kohus leiab, et ettevõtja käitub majanduslikult ratsionaalselt ega sõlmi talle kahjulikku lepingut, kui eesmärgi saavutamiseks on olemas seaduses ettenähtud alternatiiv. Seega pole õiguslikku alust väita, et kaebaja oli AS-iga ER lepingu sõlmimisel sundseisus. Leping sõlmiti konkursi tulemusel, milles kaebaja vabatahtlikult osales ja mille tingimusi ta ei olnud vaidlustanud.
  148. Köbleri kahjunõue eeldab, et EL-i õiguse kohaldamisel peab kohus olema toime pannud päevselge ja silmanähtava rikkumise. Ehkki halduskohus ei saa endale võtta n.ö neljanda instantsi tsiviilkohtu rolli, jõudis kohus eespool järeldusele, et suure tõenäosusega polnud EL õiguse kohaldamiseks tsiviilasjas nr 2-04-1159 alust. Isegi kui pidada EL õiguse kohaldatavust kaebaja ja AS-i ER vahelises õigussuhtes vaieldavaks, on olukord väga kaugel sellest, et liidu õiguse rikkumist tsiviilkohtute poolt pidada ilmselgeks.
  149. Asjas on oluline ka see, et Köbleri lahendi (p-d 118 ja 123) kohaselt ei too ainuüksi eelotsuse küsimise kohustuse täitmata jätmine automaatselt kaasa riigivastutust. Isegi kui pidada eelotsuse küsimata jätmist praegusel juhul vaieldavaks, ei väära see järeldust, et puudub kohtupoolne ilmselgelt vale EL-i õiguse tõlgendamine.
  150. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et eraõiguslik aktsiaselts AS ER, mis oli vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal ka erainvestori kontrolli all (66,6% aktsiakapitalist), ei vastuta Eesti riigi poolt direktiivide ülevõtmata jätmise eest.
  151. Kuna puudub kahjunõude rahuldamise õiguslik alus (EL õiguse ilmselge rikkumine Eesti kohtu poolt), ei ole kahjunõude muude elementide tuvastamine enam vajalik ning kohus teeb asjas HKMS § 171 lg 2 ls 3 alusel lõppotsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
  152. HKMS § 108 lg 1 ja HKMS v.r. § 92 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.