) §-st 28 ja 29 ning vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSkE) §-st 50 tulenevat õigust saada kirja teel oma lähedastelt aineid ja esemeid, mis ei kuulu VSkE § 641 lg-s 1 loetletud keelatud esemete hulka. Vaidlustatud käskkirjadega riivatakse ka kirjasaatja põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 26 tulenevat õigust, kuna riigivõim sekkub kaebaja eraellu. Samuti riivatakse vaidlustatud käskkirjadega oluliselt kaebaja inimväärikust, kuigi inimväärikus on üheks PS põhiprintsiibiks. Vaidlustatud käskkirjad on antud oluliste kaalutlusvigadega ja pädevust ületades, kuna vastavalt PS §-le 3 on täitevvõimu kohustus järgida talle delegatsiooninormiga antud volitusi ja neid mitte ületada.
lg 4 ja justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 alusel. Juhul kui vanglateenistus leiab, et mingi aine või ese vastab
Seega oli vangla direktoril vaidlustatud käskkirjade väljaandmiseks olemas õiguslik alus, mistõttu on need õiguspärased. Vaidlustatud käskkirjadest nähtuvalt ei piirata kinni peetavate isikute kirjavahetust ja maksikirjade vanglasse saatmist, vaid kirjas saadetavate ainete ja esemete saatmist. Ka
§-s 28 sätestatud kinnipeetava õigus kirjavahetusele ei ole piiramatu ega tähenda seda, et kirjas võiks kinnipeetavale saata esemeid või aineid, mille omamine on kinnipeetavale vanglas keelatud. Tallinna Vangla direktori üldkorraldused, millega kehtestati üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt keelatud ainete ja esemete loetelu, on nii formaalselt kui ka materiaalselt seadusega kooskõlas ning seega on kaebaja väide tema PS §-st 26 tuleneva õiguse rikkumise kohta alusetu. Kaebaja väide, et vaidlustatud käskkirjad riivavad oluliselt tema inimväärikust, ei ole õige. Iga ebameeldivustunne, mida inimene kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Käesolevas asjas faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Kaebaja väide tema põhiseaduslike õiguste, PS § 3 rikkumise kohta, on asjakohatu, kuna Tallinna Vangla juhindub oma tegevuses, s. h haldusaktide andmisel, seadusandlusest. Alusetu on kaebaja väide, et Tallinna Vangla direktoril puudub õigus keelata aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud esemete nimekirjas. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et vangla julgeolekut ohustada võivateks ei loeta mitte käskkirjas nimetatud esemeid ja aineid iseenesest, vaid asjaolu, et need saabuvad väljastpoolt vanglat ning koos nendega võib vanglasse sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud esemeid ja aineid. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud, miks on 2 kinni peetavatele isikutele vanglas keelatud toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelikud ja pulbrilised ained, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt. Kuigi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jõudis 25.06.2009 otsuses nr 3-4-1-3-09 järeldusele, et VSkE § 461 on PS-ga vastuolus, kuna justiitsminister on ilma vastava volituseta kitsendanud postiseaduses sätestatud kirja mõistet, ei sätesta vangla vaidlustatud käskkirjades kirjasaadetise mõistet ning seega ei ole käskkirjad vastuolus nimetatud Riigikohtu otsusega. Kehtestatud meede on vajalik ja mõõdukas, kuna vanglal ei ole mõne muu meetmega võimalik niisama tõhusalt keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist vältida. Lähtudes piirangu eesmärgist, milleks on vangla, s. h ka kinni peetavate isikute endi julgeoleku tagamine, on piirang sobiv, sest aitab ära hoida või vähendada tegevusi (keelatud ainete ja esemete toimetamise vangla territooriumile), mille toimepanek ohustab ilmselgelt vangla julgeolekut. Perioodilisi väljaandeid on kinnipeetaval võimalik tellida vanglateenistuse vahendusel. See tagab, et vanglasse ei satu ajalehtede, ajakirjade või muu kirjanduse vahele kleebitud keelatud aineid. Samuti on kinni peetavatel isikutel võimalik vähemalt iga kolme päeva tagant lugeda päevalehti ning kasutada raamatukogu. Mis puutub kaebaja taotlusse tunnistada Tallinna Vangla 29.09.2009 toiming – talle saabunud maksikirjast ainete ja esemete äravõtmine – seadusevastaseks, siis kohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuna kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktid, mille alusel need esemed ja ained ära võeti, on õiguspärased. Seoses M.V. lahkumisega Tallinna Vanglast ja edasise karistuse kandmisega Viru Vanglas alates 17.12.2009, ei riku vaidlustatud Tallinna Vangla haldusaktid M.V. subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. M. Võrk esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus kohus oluliselt kohtumenetluse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning hindas ebaõigesti tõendeid. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Vastavalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.06.2009 otsusele nr 3-4-1-3-09 tunnistati justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 § 46 1 ja § 50 lg 3 esimene lause põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, kuna justiitsministril ei olnud pädevust ega volitusi asuda käskkirjaga piirama kinnipeetavate kirjavahetuse sisu või kirjas sisalduvate võimalike esemete ja ainete ringi. Käesoleval juhul rikuti kõrgemalseisvas aktis sätestatud korda – kui justiitsministril puudus pädevus ja volitus kirjavahetusõiguse piirangutele, siis vangla direktoril puuduvad samuti sellised volitused ja pädevus. Kuna
lg 4 ega ka muud õigusnormid ei ole andnud vangla direktorile pädevust ja volitust käskkirjaga täiendavalt piirata kinnipeetavate kirjavahetuse sisu või kirjas sisalduvate võimalike vanglas lubatud esemete ringi, samuti seada täiendavaid õiguslikke aluseid kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks, siis on Tallinna Vangla direktori vaidlustatud käskkirjad ja sellest tulenevad toimingud seadusega ja põhiseadusega vastuolus. Kuna kinnipeetava isikuarvele saadetavast summast võetakse koheselt ära 70%, vangla tööd ei võimalda, vangla kaupluse hinnad on ebanormaalselt kõrged, siis ei olegi võimalik kinnipeetaval endal oma tervise ja hügieeni eest hoolt kanda. Seega on vaidlustatavad käskkirjad ebaproportsionaalsed ja oluliste kaalutlusvigadega. Ületatud on akti andja pädevust ja akti vastuvõtmisel on oluliselt rikutud kõrgemalseisvas aktis sätestatud korda, mistõttu saabki õigustloovat akti tervikuna vaidlustada. 3 5. Tallinna Vangla palub jätta M.V. apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt nõustub vastustaja täielikult halduskohtu lahendis tooduga. Õigusaktidest tuleneb pädevus keelata vanglas esemeid või aineid nii justiitsministrile kui ka vanglateenistusele.
ei tee vahet, kas ja milliseid aineid kumbki haldusorgan keelata võib. Tulenevalt
lg-st 4 võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Vaidlustatud käskkirjadega ei keelustatud vanglasse maksikirjade saatmist ega reguleeritud kirja mõistet või kinni peetavate isikute kirjavahetust, vaid kehtestati üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt keelatud ainete ja esemete loetelu. Eeltoodust tulenevalt on alusetu kaebaja väide, et vangla asus reguleerima kirja mõistet ja kinnipeetavate kirjavahetust.
§-st 15 saab järeldada, et see norm ja selle alusel kehtestatud keelatud esemete nimekiri annavad ammendavad alused kinnipeetavale vanglas esemete keelamiseks.
lg-st 1 koosmõjus §-ga 15 saab järeldada, et
Eseme kirjaga saatmise või vastuvõtmise saab keelata üksnes juhul, kui see vastab mõnele
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 4 alusel võib vangla keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele.
lg 2 alusel on kinnipeetavatele keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vaidlustatud käskkirjad on antud selle sätte alusel. Kuna tegemist on kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktidega, siis on selles välja toodud nende andmise õiguslikud ja faktilised alused. Vaidlustatud haldusaktid on ka eesmärgipärased, kuna nende ülesandeks on tagada julgeolek vanglas. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusega, et vaidlustatud käskkirjad on vastuolus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.06.2009 otsusega nr 3-4-1-3-09. Antud asjas oli tegemist olukorraga, kus justiitsminister kitsendas ilma vastava volituseta postiseaduses sätestatud kirja mõistet. Antud juhul ei ole tegemist kirjasaadetise mõiste määratlemisega erinevalt postiseadusest ja seega ei ole vaidlustatud käskkirjad vastuolus Riigikohtu viidatud lahendiga. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud käskkirjade alusel on talle keelatud kirjadega üldse esemeid saata. Keelatud on kirjadega saata esemeid, mis vastavad
Lisaks sellele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida ka seda, et vanglas viibides on kinnipeetav riiklikul ülalpidamisel ja talle on tagatud esmavajaduste rahuldamiseks vajalikud esemed. Samuti on tagatud kinnipeetavate toitlustamine. 4 Seega puudub alus vaidlustatud käskkirjade tühistamiseks ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Einar Vene Ivo Pilving 5 Agu Timmi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.