Obsah (13)

§ 50§ 24§ 63§ 67§ 41§ 64§ 30§ 37§ 38§ 39§ 15§ 22§ 651

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 67 p 1 nõude rikkumise eest 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning tema suhtes piirati

§-de 22, 30-32, 41 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Käskkirja kohaselt ei ole oht M.V. julgeolekule, tervisele ja elule tõenäoline, sest E7 osakonnas on tagatud kinnipeetavate efektiivne järelevalve ja väite, et M.V. paigutati E8-st ümber E7-sse julgeolekuriskide tõttu, lükkab ümber julgeolekuosakonna peaspetsialisti V. Tootsi 09.11.

1. a õiend (tl 89). Julgeolekuohu puudumist tõendab ka julgeolekuosakonna peaspetsialisti 17.11.
2. a õiend (tl 90).
3. M.V. esitas 28.11.2011 Viru Vangla direktorile selgitustaotluse nr 6-10/47683 (tl 37), milles kirjutas, et viibib alates 23.11.2011 kartseris ning küsis, miks seal sooja vett ja päeval voodivarustust ei võimaldata ning taotles kartserisse sooja vett ja tervislikel põhjustel päevaks voodivarustust. Viru Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 21.12.
4. a vastusega nr 6-10/47683-1 (tl 36) jäeti taotlus voodivarustuse väljastamiseks rahuldamata ning selgitati, et Viru Vangla kodukorra p 6.18 kohaselt tuleb kartseris viibivatelt isikutelt hommikuti voodivarustus ära võtta ning puudub alus taotleja suhtes erandit teha. Teiseks selgitati, et M.V. on tagatud

§ 50

lg-s 2 sätestatud pesemisvõimalus ning sooja vee võimaldamine üks kord nädalas ei ole mitte piirang, vaid seaduses sätestatud miinimumnõude järgimine.

1. M.V. esitas 07.12.2011 Viru Vanglale teabenõude nr 6-10/49285 (tl 28) ja vangla julgeolekuosakonna juhatajale teabenõude nr 6-10/49286 (tl 30) ning 03.01.2012 Viru Vanglale teabenõude nr 6-10/319 (tl 32).
2. M.V. vaie distsiplinaarkäskkirja kehtetuks tunnistamiseks jäeti Viru vangla 17.01.
3. a vaideotsusega (tl 33-34) rahuldamata ning vaie 21.12.
4. a vastuse peale jäeti 27.01.
5. a vaideotsusega (tl 38-39) rahuldamata.
6. M.V. esitas 07.02.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-15), milles palus tühistada Viru Vangla 21.11.
7. a käskkiri nr 6-3/2118-D, tuvastada Viru Vangla 21.12.
8. a vastuse nr 6-10/47683-1 õigusvastasus ja kohustada vanglat vastama teabenõuetele nr 6-10/49285, 6-10/49286 ja 6-10/
9. Kaebaja leidis, et

§ 24

lg 4, § 25 lg 3, § 63 lg 1 p 4, § 64 lg 4 ning § 651 lg 2 ja 4 on vastuolus põhiseadusega ning et justiitsministri 13.06.

1. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ (määrus nr 20) § 7 lg 1 ja justiitsministri 30.11.
2. a määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 15 on nii omavahel kui ka seaduse ja PS-iga vastuolus. Kaebust põhjendab kaebaja järgmiselt. 7.
3. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on materiaalselt õigusvastane, oluliste kaalutlusvigadega, ebaproportsionaalne ja põhjendamata. Käskkiri ei vasta

§ 63lg 1 nõuetele.

Käskkirjas süüdistatakse kaebajat tööst keeldumises, kuid karistus on määratud valvuri korraldusele mitteallumise eest (

§ 67p 1).

Kaebajal on halduskohtus pooleli vaidlused kõigi eelnevate distsiplinaarkaristuste üle, kuid vastustaja arvestas neid ikkagi vaidlusaluse karistuse määramisel raskendava asjaoluna. Kaebajal oli julgeolekukaalutlustel ning enda elu ja tervise kaitseks õigus tööst keelduda. Kõrgohtlike kinnipeetavate koristamist keelava kokkuleppe rikkumisel läinuks kaebajal 2 halvasti. V. Tootsi 09.11.2011. a õiend on vaid tema subjektiivne arvamus ning see kaebaja väiteid ümber ei lükka. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalselt range. Kartserikaristust tuleks kohaldada vaid erandlikel juhtudel, kuna sellega kaasnevad intensiivsed piirangud isiku õigustele ning kartserikaristuse kandmine on inimväärikust alandav.

§ 63

lg 1 p 4, nähes kartserikaristuse maksimummäärana ette 45 ööpäeva, on vastuolus

§ 41lg-tega 1 ja 2, § 6 lg-ga 1, PS §-dega 10, 11, 13, 18 ja 28.

Lisapiirangute kohaldamist ei ole põhjendatud. Käskkirjaga

§-de 30 ja 32 keelu seadmine on kaalutlemata ja põhjendamata ning seetõttu on kogu käskkiri õigusvastane. Käskkirjast ei selgu, miks tööst keeldumine on vangla julgeolekut ohustav ja raske rikkumine.

§ 64lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristusi vanglateenistus ning VSk

E § 15 annab karistamise volitused üksuse juhile, samas määruse nr 20 § 7 lg 1 kohaselt puuduvad üksusel täitevvõimu volitused.

§ 64

lg 4 ei anna justiitsministrile volitust otsustada, kes on pädev distsiplinaarkaristusi määrama, seega on justiitsminister VSkE 15 kehtestamisel volitusi ületanud. 7.

1. Tööle määramise käskkirja tühisus. Kaebaja tööle määramise käskkirja andmisel rikuti mh ärakuulamis- ja hea halduse põhimõtet ega arvestatud kaebaja soovidega, mida ta oli väljendanud tööhõive ankeedis. Käskkiri on arsti poolt kooskõlastamata. Arsti kooskõlastuse puudumise tõttu on tööle määramise käskkiri õigusvastane ja tühine, seega vastas tööle asumise korraldus tühise haldusakti tunnustele ning karistuse määramine on õigusvastane. 7.
2. Viru Vangla 21.12.
3. a vastuse nr 6-10/47683-1 õigusvastasus. Kaebaja hinnangul on 21.12.
4. a vastus seadusvastane, kaalutlemata, põhjendamata ning vastuolus

§-de 41 lg-tega 1 ja 2, § 6 lg-ga 1, §-dega 50, 55 ja

2. Tartu Halduskohtu 31.10.
3. a otsusega jäeti kaebus kohustamisnõude osas läbi vaatamata. Kaebus rahuldati osaliselt ja tühistati Viru Vangla 21.11.
4. a käskkiri nr 6-3/2118-D osas, millega piirati distsiplinaarkaristuse kandmise ajal

§ 30kohaldamist.

Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. 8.

1. Viru Vangla 21.11.
2. a käskkirja nr 6-3/2118-D tühistamise nõue. Kaebaja 18.10.
3. a tööle määramise käskkiri oli kehtiv ning on ilmselge, et valvuri antud töötamise korraldus ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Seega töötamise korraldusele allumata jätmisel rikkus kaebaja

§ 67p-i 1 ning distsiplinaarkaristuse määramine oli õiguspärane.

Kaebaja puhul ei esinenud töökohustusest vabastavaid asjaolusid (

§ 37lg 2).

Arvestades rikkumise raskust, kaebaja varasemat karistatust analoogsetes asjades ja karistuse määramise eesmärki, on 25-ööpäevane kartserikaristus proportsionaalne. Järgitud on kõiki

§ 64lg-te 1-41 nõudeid.

Kohus ei tuvastanud

§ 38

lg-s 22 märgitud asjaolusid, mis annaks alust kaebaja töölt kõrvaldamiseks põhjusel, et tööl käimine teda ohustab. Olukord, kus põhimõtteliselt iga kinnipeetav saaks end pideva julgeolekuohu kohta avaldusi esitades alatiseks töökohustusest vabastada, pole lubatav. Julgeolekuosakonna peaspetsialist on kaebaja tööle määramise kooskõlastanud ning Viru Vangla tugevdatud järelevalve osakonnas (TJO) ei ole koristajana töötamisega seoses mingeid intsidente ega vägivalda esinenud. Kuna vastustaja ei põhjendanud distsiplinaarkäskkirjas

§ 30

kohaldamise piiramist, siis

§ 30piirangu osas tuleb käskkiri tühistada.

Muude piirangute kohaldamine kaebaja kartserikaristuse kandmise ajal oli õiguspärane. 8.

1. Viru Vangla 21.12.
2. a vastuse nr 6-10/47683-1 õigusvastasuse tuvastamise nõue. Vastustaja vastas 21.12.
3. a vastuses kaebaja teabenõudele ning selgitas, miks ei ole võimalik kaebajale väljastada voodivarustust ning miks kartseris kinnipeetavale sooja vett ei võimaldata. Sisuliselt taotles kaebaja teabenõudes ka toimingu sooritamist, st et talle antaks voodivarustus. Kuna taotlusele vastamise hetkel ei olnud kaebajal meditsiiniosakonna 3 ettekirjutust madratsi saamiseks, siis ei saanud vangla talle madratsit väljastada ning väljastamisest keeldumise kohta ei pidanud välja andma haldusakti, kuna tegemist ei olnud kaalutlusotsusega. Kaebaja ei saa vaidlustada vastustaja selgitusi, sest need ei avalda tema õigustele ja kohustustele mingit mõju. Vastustaja 21.12.
4. a vastus pole õigusvastane. 8.
5. Taotlus ettekirjutuse tegemiseks vastata kolmele teabenõudele jäeti HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel viitega HKMS § 121 lg 1 p-le 4 läbi vaatamata, sest kaebaja ei ole selle nõude osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6. M.V. 19.11.2012 esitatud apellatsioonkaebuses (tl 126-127) palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega tema kaebus rahuldamata jäeti ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Alternatiivselt palutakse asi halduskohtusse uueks läbivaatamiseks, uue põhjendatud kohtuotsuse tegemiseks ja kaebuse rahuldamiseks tagasi saata. Apellatsioonkaebuse kohaselt jääb kaebaja kõigi juba esitatud seisukohtade, väidete, viidete ja taotluste juurde ning palub ringkonnakohtul kõigi nendega arvestada. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, jättes kaebaja poolt esitatud enamuse väiteid sisuliselt tähelepanuta ja uurimata. Halduskohus hindas tõendeid valikuliselt ning tugines vastustaja paljasõnalistele väidetele, samas põhjendamata, miks vastustaja väited on tõesed või usutavad, kuid kaebaja väited ja tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Kaebajal on tuvastamisnõude puhul olemas preventiivne ja kahjunõude esitamise eesmärk.
7. Vastustaja palub 17.12.
8. a vastuses (tl 134) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on kaebuses esitatud väidete osas võtnud seisukoha ning piisava põhjalikkusega uurinud tõendeid ja tuvastanud asjakohased faktilised asjaolud. Otsus on piisavalt põhjendatud. Vastustaja palub kohtul arvestada seisukohtadega, mis esitati halduskohtule 08.05.
9. a vastuses (tl 77-83) ning need olid järgmised. Kaebaja karistamine oli õiguspärane, kuna

§ 37

lg-st 1 tuleneb töötamise kohustus ja kaebaja ei allunud sellest sättest tulenevale valvuri seaduslikule korraldusele, rikkudes

§ 67p-i 1.

Järgitud on kõiki

§ 64lg-te 1-41 nõudeid.

Julgeolekuohule on kaebaja viidanud eesmärgiga pääseda vastutusest. Julgeolekuosakonna ametnik kooskõlastas kaebaja tööle määramise käskkirja. TJO kinnipeetavad keelduvad tööst vaid subkultuurilistel, mitte objektiivsetel põhjustel. TJO-s on mitmed kinnipeetavad koristajana töötanud ning neid ei ole sellega seoses rünnatud. TJO-s ei ole isiku füüsiline julgeolek rohkem ohus kui mujal. Lisaks on seal suurem valvurkoosseis. Käskkiri on õigusvastane vaid

§ 30piirangu põhjendamata jätmise osas.

Valvuri korralduse täitmata jätmine on raske vangla julgeolekut ohustav distsipliinirikkumine, sest korraldustele mitteallumine raskendab vanglas distsipliini tagamist. Töökohustuse rikkumine näitab, et isik ei soovi asuda õiguskuulekale teele ja pooldab vangla subkultuuri põhimõtteid, seega on töökohustuse eiramise näol tegemist väga olulise kohustuse rikkumisega. Arvestades rikkumise raskust, kaebaja varasemat karistatust ja karistuse määramise eesmärki, ei ole 25-ööpäevane kartser ebaproportsionaalne karistus. Vanglateenistuse mõiste tuleneb

§-st 1051 ning hõlmab nii Justiitsministeeriumi teatud ametnikke kui ka vanglateenistujaid. Justiitsministril on volitus määrata konkreetsete ametnike pädevus.

§ 64lg 4 sätestab distsiplinaarkaristuse määramise pädevuse vanglateenistusele. VSk

E § 15 ei ole

§ 64lg-ga 4 vastuolus ning VSk

E-s võib täpsustada distsiplinaarkaristuse määrajat. Puudub ka vastuolu määruse nr 20 § 7 lg-ga 1, sest hilisemalt on VSkE-s sätestatud, et distsiplinaarkaristuse määramise pädevus on üksuse juhil. 4 Vanglal ei ole kohustust tööle määramise käskkirjale meditsiini- ja julgeolekuosakonna kooskõlastust märkida, kuigi varasemas praktikas on seda tehtud. Vangla saab asjaolusid kontrollida ka kooskõlastusi võtmata ning seda tõendab väljavõte programmist „e-kontakt“. Kaebaja heitis ette, et tema tööhõive ankeedis märgitud soovidega pole arvestatud, kuid tal ei olegi subjektiivset õigust nõuda endale sobivat tööd. Vanglal puudus alus kaebajale kodukorra p-st 6.18 erandi tegemiseks madratsi väljastamiseks, kuna tal ei olnud selleks meditsiiniosakonna ettekirjutust. Sooja vee kinnikeeramise kohta soovis kaebaja vaid selgitusi. Selgitusi vaidlustada ei saa, sest need ei oma tema õigustele ja kohustustele mingit mõju. Kaebaja on nõudnud, et vangla vastaks teabenõuetele. Kuna tegemist on kohustamisnõudega, siis tuli kaebajal läbida kohustuslik kohtueelne menetlus, kuid vastustaja andmetel kaebaja seda teinud ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 31.10.
2. a otsus tuleb ka vaidlustatud osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse tervikuna rahuldamiseks. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise osas, millega kaebaja poolt esitatud kaebust ei rahuldatud. Asja materjalide põhjal ei ole alust asuda ka seisukohale, et halduskohus oleks vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme selliselt, et see tooks kaasa halduskohtu otsuse tühistamise vaidlustatud osas ja uueks arutamiseks tagasisaatmise samale halduskohtule. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Kinnipeetava üldine töökohustus tuleneb

§-st 37 lg 1 ning ainsad erandid on toodud sama paragrahvi lõikes 2, mistõttu ei saa olla vanglas läbirääkimisi selle üle, kas kinnipeetav, kellele ei laiene

§ 37

lg 2, soovib töötada või mitte.

§ 38

lg 1 järgi juhul, kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kuna

§ 39

lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel, siis ei pea vanglal olema kinnipeetavaga eelnevat kokkulepet selle kohta, kas viimane on nõus vanglas majandustöödel töötama või mitte. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohased ka kaebaja väited selle kohta, et ta määrati tööle tema soove ja tahet, sh tööhõive ankeedis (tl 22) väljendatud tahet, mitte arvestades ning seega õigusvastaselt. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja väide, mille kohaselt on tema tööle määramise käskkiri tühine põhjusel, et puudus arsti kooskõlastus tema tööle määramiseks ja sellest tulenevalt on ka tema karistamine tööst keeldumise eest õigusvastane. Viru Vangla 08.05.

1. a vastuses viidatud programmi e-kontakt väljavõtte kohaselt andis M.V. tööle määramise käskkirjale 12.10.2011 kooskõlastuse vangla meditsiiniosakond, konkreetselt arst J. Kogan. Seega oli 18.10.
2. a välja antud kaebaja tööle määramise käskkiri igati õiguspärane ja kehtiv haldusakt, mida kaebaja pidi 21.10.2011 täitma.
3. Halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmise või tühistamise aluseks ei ole kaebaja seisukoht, mille järgi jättis halduskohus alusetult arvestama ka kaebaja korduvad väited selle kohta, et sektoris E7 koristajana tööle asudes oleks tema julgeolek ohus, sest tegemist on tugevdatud järelevalvega osakonnaga, kus kõik selle osakonna kinnipeetavad on keeldunud koristajatööd tegemast ja tööleasujaid ähvardatakse vägivallaga. M.V. on seda väidet nii vaide- kui ka kohtumenetluses küll korduvalt esitanud, kuid ei ole seda kuidagi tõendanud ega 5 ka lähemalt selgitanud, mille alusel ta väidab, et just tema elu ja tervis satuks E7 sektorit koristades ohtu. Viru Vangla on kohtumenetluse käigus selgitanud, et tugevdatud järelevalvega osakonnas, kuhu M.V. tööle määrati, on kinnipeetavate järelevalve teostatud efektiivsemal viisil kui teistes osakondades, sest vahetuses on rohkem valvureid, kes viibivad osakonna sees või selle vahetus läheduses. Samuti on vangla 08.05.
4. a vastuses viidatud programmi e-kontakt väljavõtte kohaselt M.V. tööle määramise käskkirjale 13.10.2011 kooskõlastuse andnud vangla julgeolekuosakond, millest nähtub, et võimalikku julgeolekuriski kaebajale on kontrollitud ning leitud, et temale E7 sektoris töötamisega julgeolekuriske ei kaasne. Samuti on 09.11.2011, ehk pärast kaebaja suhtes tööle määramise käskkirja väljaandmist Viru Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist V. Toots teinud täiendavalt kindlaks, et julgeolekurisk koristajana töötades kaebajal puudub (tl 89). Samas õiendis ja ka juba varasemalt, 28.06.2011 välja antud õiendis, on julgeolekuosakonna peaspetsialist lükanud ümber kaebaja väite, et tema ümberpaigutamine 16.03.2011 sektsioonist E8 sektsiooni E7 oli seotud kaebaja julgeolekuriskidega sektsioonis E8 ja tema väidetava ründamisega seal
5. a märtsis seetõttu, et ta asus E8 sektoris koristama. Analoogne kaebaja väide, so väide, et tal esines sektsioonis E8 olles reaalne julgeolekuoht, kuna
6. a märtsis ründas teda kaaskinnipeetav, lüües teda rusikaga näkku selle eest, et ta oli nõus asuma E8-s koristama, on muuhulgas ümber lükatud kaebaja enda poolt viidatud haldusasjas nr 3-11-1373 tehtud halduskohtu ja ringkonnakohtu lahenditega (26.01.2012 ja 14.06.
7. a otsused mis on jõustunud, kuna Riigikohus ei andnud 30.10.2013 M.V. kassatsioonkaebusele menetlusluba). Ka distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et M.V. tööle asumisega sektsioonis E7 alates 21.10.2011 oleks kaasnenud reaalne julgeolekuoht talle endale ning julgeolekuosakonna peaspetsialist on ümber lükanud kaebaja väite, nagu oleks teiste, kaebaja poolt viidatud kinnipeetavate vahel 11.11.2011 toimunud konflikt olnud põhjustatud sellest, et üks neist asus eluosakonnas koristajana tööle (tl 90). Riigikohus on oma 14.11.
8. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-44-12 märkinud, et väidetav julgeolekuoht, mis takistab kinnipeetava töötamist, peab olema seotud konkreetse kinnipeetava endaga ja tööga, mida ta vanglas tegema on määratud. Seega ei oma Viru Vangla üldist või teiste kinnipeetavatega seotud julgeolekuolukorda ning teiste kinnipeetavatega seotud võimalikke intsidente kajastavad kaebaja väited ning ka halduskohtus tunnistajana üle kuulatud R.K. väited käesolevas asjas olulist ja sisulist tähendust. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks siiski viidata sellele, et R.K. ütlused käesolevas asjas selle kohta, et Viru Vangla E7 sektoris on ohtlik töötada ka tema enda näitel, on ka ebausaldusväärsed. Nimelt on R.K. väiteid tema osas julgeolekuohu esinemise kohta juhul, kui ta seal sektoris koristajana tööle asub, korduvalt kontrollitud teiste kohtumenetluste raames (vt näiteks haldusasjad nr 3-10-2335, 3-11-404 ja 3-11-1381) ning neis asjades ei ole tuvastatud, et R.K. julgeolek oleks Viru Vanglas koristajana tööle asumise korral ohtu sattunud. Viidatud Riigikohtu lahendi selgituste kohaselt ei ole M.V. tööle määramisega ja temapoolse tööst keeldumisega seonduvate julgeolekuküsimuste puhul asjakohased ka viited sellele, et Viru Vanglas on aja jooksul mitmeid kinnipeetavaid rünnatud seda enam, et puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, et neid oleks rünnatud seetõttu, et nad osakonnas E-7 töötasid. Kaebaja on väitnud, et E7 kui tugevdatud järelevalvega osakonna (TJO) kinnipeetavate vahel eksisteerib kokkulepe, et kinnipeetaval, kes murrab reeglit, et osakonnas vangid koristajatööd ei tee, on oodata teiste poolt kättemaksu. Ringkonnakohus selgitab, et kinnipeetavate omavaheline seadusevastane kokkulepe ei ole aluseks töökohustusest vabastamisel. Ringkonnakohus osundab vastustaja selgitustele (tl 79), et TJO-sse paigutamine ei eelda seda, et sinna paigutatud kinnipeetavad oleksid ilmtingimata 6 füüsiliselt agressiivsed või ohtlikud, vaid sinna paigutatakse need, kelle puhul on vajadus kohaldada tugevdatud järelevalvet. Agressiivsetest ja füüsiliselt ohtlikest kinnipeetavatest tulenevate ohtude vältimiseks ja ärahoidmiseks on ette nähtud teised meetmed, mitte TJO-sse paigutamine. Seega ei seisne kõrgohtlikkus TJO kontekstis selles, et isik oleks kellelegi füüsiliselt ohtlik või et sinna oleksid kogutud vaid füüsiliselt ohtlikud kinnipeetavad. Asjaolu, et kaebaja ei soovi subkultuurilistel põhjustel töötada, ei saa olla aluseks, mis vabastab isikud tööst keeldumisega kaasnevast vastutusest.
9. Õige ei ole ka kaebaja väide, et tema karistamine samalaadse rikkumise eest, ootamata ära eelmiste distsiplinaarkaristuse määramisega seotud vaidluste lõplikku lahendust kohtus, on õigusvastane. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 86) keeldus M.V. koristajana tööle asumast kõigepealt kahel korral
10. a ja kolmandal korral
11. a kevadel ning nende rikkumiste eest karistati teda 05.04.2010, 13.09.2010 ja 11.04.
12. a käskkirjadega, mille kaebaja oli vaidlustanud (haldusasjad nr 3-10-3197 ja 3-11-1373). Viidatud haldusasjades ei olnud tõesti 21.11.
13. a seisuga olemas jõustunud kohtuotsust selle kohta, kas vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on õiguspärased või mitte, kuid samas nõuet, et samasisulise rikkumise eest ei saa järgmist distsiplinaarkaristust määrata enne, kui eelmise käskkirja vaidlustamise menetluses on saavutatud lõplik lahend, ühestki seadusest ei tulene. Sellist kaebajapoolset seisukohta ei saa pidada ka mõistlikuks ja vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas olevaks. Vaidlust ei ole selle üle, et enne käesolevas asjas vaidluse all oleva 21.11.
14. a käskkirja andmist oli kaebajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust samalaadse rikkumise eest. Kuna asja materjalidega ei ole ka tuvastatud, et kaebaja poolt väidetud ja eelkõige teistest E7 sektori kinnipeetavatest lähtuv julgeolekuoht kaebajale oleks olnud reaalne ja tegelik, siis on alusetu kaebaja väide, et ta ei pannud 21.10.2011 rikkumist toime süüliselt, mistõttu ei oleks teda tööst keeldumise eest saanud distsiplinaarkorras karistada. Kaebaja pole ka oma seletuskirjas, vaides ja kaebuses ise eitanud tööle asumisest keeldumist, kuid pidas niisugust käitumist julgeolekuriskide tõttu õigustatuks ning oli arvamusel, et tegemist oli karistusseadustiku § 29 kohase hädaseisundiga, mis välistab tema teo õigusvastasuse ja süü. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja aga jätnud tähelepanuta asjaolu, et karistusseadustiku see säte pole kohaldatav kinnipeetava distsiplinaarsüüteo suhtes ning vanglaametniku korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud vaid selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. M.V. antud korraldus rajanes

§ 37lg-s 1 kehtestatud kinnipeetava töökohustusel ja kehtival 18.10.2011.

a haldusaktil ega olnud seetõttu tühine. Korraldus oli täidetav, sest mitte miski kohtutele esitatust ei kinnita, et tema puhul esineks mõni töökohustust välistav asjaolu. 15. Kuna kaebaja tööle määramise käskkiri oli kehtiv haldusakt ning kaebuse esitajal puudusid kaalukad põhjused tööst keeldumiseks, on ta tööleminemisest keeldumisega rikkunud

§ 67lg-t 1 ja § 37 lg-t 1 ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtuga, et Viru Vangla 21.11.2011. a käskkiri nr 6-3/2118-D vastab HMS § 54 nõuetele ning distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

§-s 64 sätestatuga. Samuti on määratud karistuste raskusaste proportsioonis üleastumiste raskusega, sest

-i kohaselt on vangistuse eesmärk suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Selleks, et elada edaspidist elu õiguskuulekalt, on vajalik omada ka teatud tööoskusi ja tööharjumust. Samuti makstakse töötamise eest kinnipeetavale töötasu, millega on kinnipeetaval võimalik hüvitada riigile või kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju 7 ja parandada ka edaspidist majanduslikku toimetulekut vabaduses. Kui vanglas töötamise kaudu koguneb kinnipeetava vabanemisfondi regulaarselt raha, siis on tal vabanedes olemas esialgsete kulude katteks vahendid. See asjaolu vähendab samuti uute kuritegude toimepanemise riski. Seega on vanglas töötamine kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa tema õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Seetõttu on töökohustuse eiramise näol tegemist olulise kohustuse eiramisega, mis näitab, et kinnipeetav ei soovi asuda õiguskuulekale teele. Kaebaja arvab, et antud juhul ei olnud otstarbekas määrata talle 25-ööpäeva pikkust kartserikaristust. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja arvamus talle määratud kartserikaristuse otstarbekusest ei kuulu kohtus arutamisele, küll aga saab kohus kontrollida, kas karistuse määramisel esines kaalutlusvigu. Kaebajale määratud karistuse liik ja määr ei ole vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadega. Kuna vangistusseadus ei määratle täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel, siis võib sisuliselt arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas (tl 24-25) rõhutanud muuhulgas kaebaja allumatust, mis näitab kinnipeetava poolset negatiivset suhtumist õiguskorda ja vanglateenistuse ametnikesse. Samuti oli tegemist juba neljandat korda tööst keeldumisega, mistõttu tuli karistuse määramisel arvesse võtta ka varasemaid karistusi (noomitus, kaks kartserikaristust) samalaadsete distsipliinirikkumiste eest. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemikul 2010. a märts kuni 2011. a oktoober neljandat korda tööst keeldumise eest 25-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine ei ole ebaproportsionaalselt raske karistus. Kohtule esitatud väited ja tõendid ei kinnita ka, et karistuse määramisel oleks rikutud otsustust mõjutada võinud menetlusnõudeid, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid ning kaebuses viidatud Euroopa Vanglareeglistiku sätteid. Ringkonnakohus ei näe käesolevas asjas ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise vajadust kaebaja poolt viidatud

§-de 24 lg 4, 25 lg 3 ja 63 lg 1 p 4 osas tulenevalt üksnes sellest, et teda on 21.11.

1. a käskkirja alusel karistatud kartserikaristusega. Seadusesätete põhiseaduspärasust peab kohus hindama siis, kui see on põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Piirav või kohustav norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui selle kehtivuse korral (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-14-12 p 41). Käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel ei ole kinnipeetava lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi reguleerivad normid asjassepuutuvad seetõttu, et need ei mõjuta käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut ning kaebaja pole ka väitnud ega tõendanud seda, et ta jäi vaidlusaluse käskkirja alusel kantud kartserikaristuse ajal ilma taotletud lühi- või pikaajalisest kokkusaamisest. Kuna kaebajat ei karistatud vaidlusaluse käskkirjaga maksimaalse võimaliku kartserikaristusega ning iseenesest ei ole välistatud, et kinnipeetavaid võidakse tulenevalt süü raskusest, tema isikuga seotud asjaoludest ja muust ka maksimaalse pikkusega kartserikaristusega karistada, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks käesolevas asjas kontrollida ka

§ 63lg 1 p 4 vastavust kaebaja poolt viidatud PS §-dega 10, 11,13,18 ja 28.

16. Põhjendatud ei ole ka M.V. seisukohad, mille järgi ei anna

§ 64

lg 4 justiitsministrile õigust volitada üksuse juhti määrama distsiplinaarkaristusi. Lisaks on kaebaja hinnangul justiitsministri 13.06.2006. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ (põhimäärus) § 7 lg 1 ja VSkE § 15 omavahel vastuolus, mistõttu taotleb ta põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 64

lg 4 ls 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. See norm sätestab nn välispädevuse ega sea justiitsministrile piiranguid 8 nn sisepädevuse määratlemisel. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andmise ajal kehtinud VSkE § 15 sätestas, et üksuse juhi otsustuspädevuses või vangistusosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, ja avavangla peaspetsialisti otsustuspädevus Harku ja Murru Vanglas, on teha otsus „Vangistusseaduse“ § 30 lg 2, § 31 lg 2, § 64 lg 4, § 65 lg 2, § 651 lg 4 ja § 93 lg 3 alusel ja anda üksikjuhtumit reguleeriv haldusakt § 46 lg 2 alusel. Põhimääruse § 7 lg 1 käskkirja andmise aja kehtinud redaktsioon oli kahelauseline: „Vangla struktuuri kuuluvad osakonnad, talitused ja üksused. Osakonnal, talitusel ja üksusel puuduvad täitevvõimu volitused.“ Ringkonnakohus leiab, et nimetatud normide sõnastus ei pruugi olla kõige õnnestunum, kuid ei näe siin vastuolu ega ka vajadust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. VSkE §-s 15 oli juttu üksuse juhist, põhimääruse § 7 lg-s 1 aga üksusest. Esimene tähistas haldusorganit, teine asutuse struktuuriüksust. M.V. distsiplinaarkaristuse määramise on otsustanud vanglaametnik, kellele olid pandud üksuse juhi teenistuskohused. Seega on käskkiri antud pädeva ametiisiku poolt ning vastavat otsustuspädevust sätestav

§ 15rajaneb vangistusseadusest tuleneval volitusnormil.

1. Viru Vangla 21.11.
2. a käskkirjaga nr 6-3/2118-D piirati kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärgil karistuse kandmise ajal täielikult

§ 22, § 30-32, § 41 ja § 46 ning osaliselt § 48 kohaldamine ja lubati M.V.

l soetada kauplusest üksnes kartseris lubatud esemeid. Ringkonnakohus nõustub Riigikohtu 05.12.2011. a otsuse (haldusasi nr 3-31-41-11) seisukohti silmas pidades halduskohtuga, et enamik nimetatud seadusesätetest tulenevaid õigusi on kartserikaristuse režiimist tulenevalt juba niigi piiratud, sest nende eelduseks on vanglasisese või –välise liikumisvabaduse omamine ja viidatud käskkirjas ei nähta kaebaja suhtes ette täiendavaid piiranguid võrreldes vahetult seadustest tulenevatega (välja arvatud

§ 30

). Seega ei saanud

§-dega 22, 31-32, 41, 46 ning osaliselt §ga 48 seotud piirangute kohaldamisega tekkida kaalutlusvigu ja asjaolu, et nende puhul puuduvad käskkirjas üksikasjalikud põhjendused, ei mõjuta käskkirja õiguspärasust. Erandiks oli vaid

§ 30

ette nähtud piirang mis ei ole kartserirežiimi tavapärane osa ja kuna selles osas oli vaidlustatud 21.11.2011. a käskkiri motiveerimata, siis tühistas halduskohus vaidlusaluse käskkirja põhjendatult osas, millega piirati kaebaja suhtes

§ 30kohaldamist.

1. Halduskohus on põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata ka vangla 21.12.
2. a vastuse (tl 36) õigusvastasuse tuvastamise osas, milles vastusena kaebaja 27.11.
3. a selgitustaotlusele (tl 37) selgitati kinnipeetavale, miks ei ole võimalik väljastada talle kartseris ka päevaseks ajaks voodivarustust ning seda, miks kartseris kinnipeetavale pidevalt sooja vett ei võimaldata. Kuna selles osas jäi kaebaja apellatsioonkaebuses samuti samade vastuväidete juurde, mille ta oli esitanud halduskohtule ja millele on halduskohus vaidlustatud otsuses omapoolse põhjendatud hinnangu andnud, siis nõustub ringkonnakohus selles osas halduskohtu vaidlustatud otsuses ning Viru Vangla 21.12.
4. a vastuses ja 27.01.
5. a vaideotsuses (tl 38) toodud seisukohtadega ning ei pea vajalikuks omapoolseid täiendavaid seisukohti esitada. Käesoleva otsuse p-des 17 ja 18 toodu alusel ning põhjusel, et

§ 651

lg-tes 2 ja 4 sätestatu (puudutavad distsiplinaarkaristuse täideviimist kartserisse paigutamise korral) ei mõjuta ei distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale (kehtima jäänud osas) ega ka vangla 21.12.2011. a vastuse õiguspärasusele antavat hinnangut, ei näe ringkonnakohus nimetatud

sätte vastuolu PS §-dega 3, 10, 11,12, 13 ja 28 ega pea seetõttu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist vajalikuks. 9

1. Halduskohtule esitatud kaebuses palus M.V. kohustada Viru Vanglat vastama tema teabenõuetele 07.12.2011 ja 03.01.2012 nr 6-10/49285, 6-10/49286 ja 6-10/
2. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 27-32) on vangla käsitanud teabenõuetena pealkirjastatud kirju selgitustaotlustena ja loobunud neile vastamisest märgukirja ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 9 p 7 alusel oma 28.12.2011, 30.12.2011 ja 23.01.
3. a vastustega. Kaebaja ei ole esitanud halduskohtule ega ka ringkonnakohtule tõendeid selle kohta, et pärast mainitud keeldumiste kättesaamist oleks ta esitanud nende peale kõigepealt kohustamisvaide vanglale endale ega ka väitnud, et ta on vaidemenetluse läbinud. Viru Vangla on kohtumenetluse käigus läbivalt selgitanud (tl 83 ja 134), et M.V. ei ole selle nõude osas kohtueelset korda läbinud. Ringkonnakohus möönab, et sellisel juhul puudus halduskohtul juba 05.03.2012, kui halduskohus tegi asja menetlusse võtmise määruse, alus kaebust sellise kohustamisnõude osas menetlusse võtta. Kuna aga HKMS §-d 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 võimaldavad sellise nõude jätta läbi vaatamata ka pärast seda, kui nõue on ekslikult menetlusse võetud, siis on halduskohtu vaidlustatud otsus kaebuse selles osas läbi vaatamata jätmise kohta õige ja põhjendatud. Madis Ernits Tiina Pappel 10 Maili Lokk