Obsah (5)

§ 67§ 37§ 38§ 64§ 39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 37 lg-s 1 ja § 67 p-s 1 sätestatud nõuete rikkumise eest noomitusega (tl 24). Käskkirja kohaselt ei allunud M.V. 08.03.2010 ja 09.03.2010 vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda E8 osakonnas koristajana tööle. M.V. esitas 12.04.2010 vaide Viru Vangla käskkirja nr 6.-3/634-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla ei jõudnud vaiet tähtaegselt läbi vaadata ning 29.11.

1. a vaideotsusega nr 6.12/250-1 jäeti vaie rahuldamata. M.V. esitas 12.04.2010 vaide Viru Vangla haldusakti nr 6.-10/9457-1 kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla ei jõudnud vaiet tähtaegselt läbi vaadata ning 28.01.
2. a vaideotsusega nr 6.-12/251-1 jäeti vaie rahuldamata.
3. Viru Vangla 06.08.
4. a käskkirjaga nr 6.-2/773-T määrati kinnipeetav M.V. tööle finants- ja majandusosakonda majandustööle abitööliseks (sektori E8 koristaja) alates 06.08.2010 kuni 10.11.2010 (tl 28 ja 84). M.V. esitas 03.09.2010 vaide Viru Vangla käskkirja nr 6-2/773-T kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla ei jõudnud vaiet tähtaegselt läbi vaadata ning 13.12.
5. a vaideotsusega nr 6.12/644-1 jäeti vaie rahuldamata.
6. Viru Vangla 13.09.
7. a käskkirjaga nr 6.-3/1986-D karistati M.V. u

§ 67

p-s 1 sätestatud nõude rikkumise eest 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse kandmise ajaks täiendavate piirangute seadmisega (tl 39-40). Käskkirja kohaselt ei allunud M.V. 11.08.2010 vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. M.V. esitas 14.09.2010 vaide Viru Vangla käskkirja nr 6.-3/1986-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla ei jõudnud vaiet tähtaegselt läbi vaadata ning 01.12.

1. a vaideotsusega nr 6.-12/660-1 jäeti vaie rahuldamata.
2. M.V. esitas 02.12.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla 02.03.
3. a käskkirja nr 6-2/124-T, 06.08.
4. a käskkirja nr 6.-2/773-T, 04.11.
5. a vaideotsuse nr 6-12/215-1, 24.03.
6. a haldusakti nr 6-10/9457-1, 05.04.
7. a käskkirja nr 6.-3/634-D ja 13.09.
8. a käskkirja nr 6-3/1986-D tühistamist ning Viru Vangla toimingu – vaiete tähtaegselt läbi vaatamata jätmine – õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt valitseb E7 ja E8 sektorites kinnipeetavate vahel kokkuleppe, et koristajatööd seal keegi ei tee ja selle töö vastuvõtnutega hakkavad juhtuma ebameeldivused. Seega oleks kaebaja elu ja tervis töö tegemisel ohus. Kaebaja ei ole tööst keeldunud. Kaebaja soovib osakonnast E7 üleviimist S7 eluhoonesse ja soovib teha võimalusel erialast tööd. Tööle määramise käskkirjad on õigusvastased, kuna nende väljastamisel ei ole arvestatud kaebaja soove ja nõusolekut ega julgeolekuriske ning need on allkirjastatud vastavat pädevust mitteomavate ametnike poolt. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on õigusvastased, kuna karistused on määratud alusetult, meelevaldselt, kaalutlemata ja ebaobjektiivselt ebapädevate ametnike poolt ning sisuliselt on sama tegevuse eest karistatud topelt. Kaebaja esitas taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks, et tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks distsiplinaarkaristuste määramine üksuse juhtide või kontaktisikute poolt.
9. Tartu Halduskohtu 18.03.
10. a otsusega tunnistati vaidemenetlusega viivitamine õigusvastaseks ja muus osas jäeti kaebus rahuldamata. 2 Otsuse põhjenduste kohaselt on tööle määramise käskkirjad antud pädeva haldusorgani poolt ning need on allkirjastatud selleks pädevate ametnike poolt, kuna M. Koitla ja N. Puškarjov täitsid käskkirjade allkirjastamise ajal direktori asetäitja vangistuse alal ülesandeid. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-st 15 tuleneb üksuse juhile pädevus allkirjastada distsiplinaarkaristuse määramise käskkirju. Kirjeldatu alusel puudub halduskohtul alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust.

§ 37

lg-st 1, § 38 lg-st 1 ja § 39 lg-st 3 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama ja seda ka juhul, kui ta määratakse majandustöödele abitööliseks.

§ 37

lg-s 2 on töökohustusest vabastatud isikute loetelu ammendavalt välja toodud ning M.V. loetelus toodud kriteeriumitele ei vastanud. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle mitteallumisega pani M.V. toime distsipliinirikkumise, kuna vanglaametniku korraldust ei saanud pidada ilmselgelt tühiseks. Kinnipeetaval puudub õigus nõuda enda töölt vabastamist

§ 38lg 22 alusel.

Kinnipeetava poolt väidetud julgeolekuoht ei ole leidnud kinnitust. Asja materjalidest ei nähtu, et tööle määramise käskkirjade andmisel ja distsiplinaarkaristuste määramisel oleks esinenud menetluslikke rikkumisi. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki vangistusseaduses kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebaja on ära kuulatud, menetluse käik on protokollitud, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistused on proportsionaalsed toime pandud rikkumistega. M.V. tööle määramise ja talle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Vaiemenetlusega viivitamine oli õigusvastane, kuna kaebajal jäi saavutamata vaidemenetluse eesmärk – lahendada vaidlus soodsamalt ja kiiremini. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. M.V. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ulatuses, millega tema kaebus jäeti rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega kaebus tervikuna rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus jätnud kaebaja väited analüüsimata ning hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti. Tähelepanuta on jäetud kaebaja viide sellele, et mõlemas tööle määramise käskkirjas on märgitud isikukoodid, mis ei vasta kaebaja isikukoodile. Seega on käskkirjadega määratud tööle keegi teine samanimeline kinnipeetav. Tööle määramise käskkirjad on õigusvastased, kuna need on väljastatud põhjendamatult, kaalutlematult, arvestamata kaebaja soove ja E8 sektoris koristamisel tekkivaid julgeolekuriske. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on õigusvastased, kuna karistused on määratud alusetult, meelevaldselt, kaalutlematult ja põhjendamatult. Distsiplinaarrikkumine on välistatud, kui kinnipeetav ei täida töökohustust hirmust kaaskinnipeetavate kättemaksu ees. Käskkirjaga nr 6.-3/1986-D on distsiplinaarkaristus määratud tähtaega rikkudes ning karistuse on määranud selleks pädevust mitteomav isik. Halduskohus on puudulikult käsitlenud üksuse juhi ja inspektor-kontaktisiku volitusi distsiplinaarkaristuse määramisel. Distsiplinaarkaristuste määramise pädevus saab olla ainult vangla direktoril. Justiitsminister on VSkE § 15 kehtestamisel ületanud oma volitusi ja pädevust ning kehtestatu on vastuolus

§ 64

lg-ga 4 ja Justiitsministri määruse nr 20 (Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus) § 4 lg 2 p-ga 6 ja § 7 lg-ga 1 ning põhiseaduse sätetega. 8. Viru Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on halduskohtu otsus õiguspärane ning vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. M.V. väide, et tööle määramise käskkirjadel on 3 valed isikukoodid ning seega ei ole teda üldse tööle määratud, on otsitud, kuna tegemist on ilmse ebatäpsusega. Vastustaja on välja selgitanud, et julgeolekurisk kaebaja koristajana töötamisel puudub ning kaebaja ei ole esitanud ühtegi vastupidist tõendit. Samuti leidis halduskohus, et vastustaja on hinnanud ja analüüsinud M.V. töötamise ohtlikkust ning kinnipeetaval puudus alus nõuda enda töölt vabastamist. Seega on kaebaja väited julgeolekuriski kohta paljasõnalised. Teiste kinnipeetavate ümberpaigutamise asjaolud ei oma kaebaja jaoks tähtsust, kuna M.V. kohta on julgeolekuosakond andnud seisukoha, et temal on E8 osakonnas turvaline töötada. Kinnipeetava tööle määramisest ja keeldumise puhul distsiplinaarkorras karistamisest hoidumine seni, kuni on selgunud esimese vaidluse lõplik lahend, ei oleks mõistlik ega vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas, kuna vaidemenetlusest kuni kõrgeima kohtu otsuseni võib teinekord minna aastaid. Kinnipeetav on kohustatud töötama ning tööst vabastus on võimalik vaid väga piiratud juhtudel. Seega ei ole vastustaja kinnipeetavat korduvalt tööle määrates ja keeldumise puhul karistades käitunud õigusvastaselt ega ole läinud vastuollu kehtiva kohtupraktikaga.

-s sätestatud tähtaegade kulgemisele kohaldatakse TsÜS-i regulatsiooni. Vastupidine lähenemine

normide rakendamisel tooks kaasa põhjendamatud erinevused võrreldes teiste analoogsete sätete rakendamisega. Seega ei rikkunud vastustaja karistuse määramisel seadusest tulenevat tähtaega, kuna 11.08.2010 rikkumisest teadasaamisel hakkas tähtaeg kulgema 12.08.2010, kuu sai täis 12.09.2010 pühapäeval ning tähtaeg saabus puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval, s.o 13.09.2010. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et distsiplinaarkaristuse määramise õigus peaks olema ainult direktoril.

§ 64

lg-st 1 tuleneb, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Karistuse määramise pädevust ei ole seaduses reguleeritud ning see on VSkE-ga delegeeritud peaspetsialist-üksuse juhile. VSkE § 15 ei ole vastuolus

ega mõne muu seadusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 18.03.
2. a otsus tuleb ka vaidlustatud osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse tervikuna rahuldamiseks. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise osas, millega kaebaja poolt esitatud kaebust ei rahuldatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust väide, et halduskohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et M.V. tööle määramise käskkirjades on ära toodud valed isikukoodid ja seega pole järelikult üldse teda 02.03.2010 ja 06.08.2010 tööle määratud. Mainitud käskkirjades on tõesti M.V. nime järele märgitud valed isikukoodid, kui sellise vea puhul on tegemist olnud ilmse ebatäpsusega ja tööle on siiski määratud käesolevas asjas kaebuse esitanud M.V. . Sellest on aru saanud ka kaebaja, esitades pärast talle tööle määramise käskkirjade tutvustamist vanglale taotluse enda töökohustusest vabastamiseks, keeldudes koristajana tööle asumast ja vaidlustades kõneallolevad käskkirjad algselt vaidemenetluses ja lõpuks ka halduskohtumenetluses. Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ja on pigem oluline eristamaks samanimelisi isikuid, kuid kuna vangla selgituste kohaselt ei ole Viru Vanglas kunagi mitut M.V. nimelist isikut viibinud, siis oli üheselt selge, et tööle on määratud just kaebaja. Kaebaja töölemääramise käskkirjades tema nime taha ebaõige isikukoodi märkimise näol on seega olnud tegemist ebaolulise asjaoluga, 4 mis ei muuda M.V. tööst keeldumist õiguspäraseks ega vastavaid töölemääramise käskkirju õigusvastasteks.
4. Kinnipeetava üldine töökohustus tuleneb

§-st 37 lg 1 ning ainsad erandid on toodud sama paragrahvi lõikes 2, mistõttu ei saa olla vanglas läbirääkimisi selle üle, kas kinnipeetav, kellele ei laiene

§ 37

lg 2, soovib töötada või mitte.

§ 38

lg 1 järgi juhul, kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kuna

§ 39

lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel, siis ei pea vanglal olema kinnipeetavaga eelnevat kokkulepet selle kohta, kas viimane on nõus vanglas majandustöödel töötama või mitte. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohased ka kaebaja väited selle kohta, et vaidlusalused töölemääramise käskkirjad anti tema soove ja tahet mitte arvestades ning seega õigusvastaselt.

1. Halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmise või tühistamise aluseks ei ole ka kaebaja seisukoht, mille järgi jättis halduskohus alusetult arvestama kaebaja korduvad väited selle kohta, et sektoris E8 koristajana tööle asudes oleks tema julgeolek ohus, sest tegemist on tugevdatud järelevalvega osakonnaga, kus kõik selle osakonna kinnipeetavad on keeldunud koristajatööd tegemast ja tööleasujaid ähvardatakse vägivallaga. M.V. on seda väidet nii vaide- kui ka kohtumenetluses küll korduvalt esitanud, kuid ei ole seda kuidagi tõendanud ega ka lähemalt selgitanud, mille alusel ta väidab, et just tema elu ja tervis satuks E8 sektorit koristades ohtu. Viru Vangla on kohtumenetluse käigus selgitanud, et tugevdatud järelevalvega osakonnas, kuhu M.V. tööle määrati, on kinnipeetavate järelevalve teostatud efektiivsemal viisil kui teistes osakondades, sest vahetuses on rohkem valvureid, kes viibivad osakonna sees või selle vahetus läheduses. Samuti on M.V. tööle määramise käskkirjadele kooskõlastuse andnud julgeolekuosakonna juhataja, millest nähtub, et võimalikku julgeolekuriski kaebajale on kontrollitud ning leitud, et temale E8 sektoris töötamisega julgeolekuriske ei kaasne. Samuti vestles 04.03.2010, e pärast kaebaja suhtes esimese tööle määramise käskkirja väljaandmist ning kaebaja poolt vanglale taotluse esitamist tema tööst vabastamiseks väidetava julgeolekuohu tõttu, M.V. ka julgeolekuosakonna spetsialist V. Toots (tl 13, 21, 24) kes tegi täiendavalt kindlaks, et julgeolekurisk koristajana töötades kaebajal puudub. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajale anti korraldus tööle asuda 08.03.2010, s.o alles pärast tema ja julgeolekuosakonna töötaja vahelist vestlust ning täiendavat asjaolude kontrolli. Ka distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et M.V. tööle asumisega sektsioonis E8 oleks sellega kaasnenud reaalne julgeolekuoht talle endale. Seetõttu on asjassepuutumatud ka M.V. väited selle kohta, et kinnipeetav E.K. viidi E8 osakonnast teise osakonda üle ja seda väidetavalt just seepärast, et E8 sektoris elavate ja seal majandustöid tegevate kinnipeetavate julgeolek ei ole tagatud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et M.V. l ei ole asjakohast informatsiooni ega pädevust, andmaks hinnanguid vanglaametnike otsusele mõne teise sama sektori kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. See, miks E.K. ümber paigutati, ei oma kaebajaga mingit seost, kuna M.V. kohta on julgeolekuosakond andnud seisukoha, et tal on E8 osakonnas turvaline töötada.
2. Õige ei ole ka kaebaja väide, et tema karistamine samalaadse rikkumise eest, ootamata ära esimese distsiplinaarkaristuse määramisega seotud vaidluse lõplikku lahendust, on õigusvastane. Asja materjalidest nähtuvalt keeldus M.V. koristajana tööle asumast kõigepealt 08.03.2010 ja selle rikkumise eest karistati teda noomitusega 05.04.
3. a käskkirja alusel. Teist korda määrati kaebaja koristajana tööle 06.08.
4. a käskkirjaga ja ta eiras korraldust selle 5 käskkirja alusel tööle asumiseks 11.08.2010, misjärel karistati teda 13.09.
5. a käskkirjast nähtuvalt distsiplinaarkorras 10-ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Kuna esimesest, 02.03.
6. a tööle määramise käskkirjast tulenev töökohustus (02.03.2010-01.06.2010) oli 06.08.2010 lõppenud ja

§ 37lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine töökohustus, siis võis vangla kaebajat 2010.

a augustis vajadusel uuesti tööle määrata ning õigusvastase tööst keeldumise korral ka karistada. Nõuet, et samasisulise rikkumise eest ei saa teist distsiplinaarkaristust määrata enne, kui esimese käskkirja vaidlustamise menetluses on saavutatud lõplik lahend, seadusest ei tulene. Sellist kaebajapoolset seisukohta ei saa pidada ka mõistlikuks ja vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas olevaks. Kuna asja materjalidega ei ole tuvastatud, et kaebaja poolt väidetud ja eelkõige teistest E8 sektori kinnipeetavatest lähtuv julgeolekuoht kaebajale oleks olnud reaalne ja tegelik, siis on alusetu ka kaebaja väide, et ta ei pannud rikkumist toime süüliselt, mistõttu ei oleks teda tööst keeldumise eest saanud ka distsiplinaarkorras karistada. 14. Väide, et 11.08.2010 rikkumise eest 13.09.2010. a käskkirjaga karistust määrates on ületatud

-st tulenevat tähtaega, ei ole samuti õige. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ka

-i norme rakendades ei saa mööda vaadata üldisest normide süsteemist ja tähtaegade arvutamise põhimõtetest.

§ 64

lg 41 sätestab, et distsiplinaarkaristus määratakse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Seda sätet tuleb samuti kohaldada kooskõlas TsÜS-iga, mille § 134 lg 1 kohaselt määratakse tähtaeg aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sündmuse saabumine TsÜS § 135 lg 1 mõistes ongi antud juhul teadasaamine rikkumisest ja karistuse määramise tähtaja kulgemine algab sellele järgnevast päevast. 11.08.2010 ei allunud M.V. vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle ja samal päeval koostati selle kohta vangla direktorile ka ettekanne (tl 34). Tähtaeg üks kuu rikkumise teadasaamise päevast hakkab TsÜS § 135 lg 1 kohaselt kulgema teadasaamisele järgnevast päevast ehk 12.08.

1. Kuu aega alates 12.08.2010 möödus 12.09.2010, kuid kuna 12.09.2010 oli pühapäev, siis TsÜS § 136 lg 8 kohaselt loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval s.o 13.09.
2. M.V. le määratigi distsiplinaarkaristus ja tutvustati talle karistuse määramise käskkirja 13.09.2010, mistõttu ei ole karistuse määramisel rikutud seadusest tulenevat 1- kuulist tähtaega.
3. Õige ei ole kaebaja väide, mille kohaselt on 13.09.
4. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri välja antud selleks pädevust mitteomava inspektor-kontaktisiku M. Bendi poolt. 13.09.
5. a käskkirjast nähtuvalt on selle allkirjastanud II üksuse inspektorkontaktisik M. Bendi peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes. Kuna M. Bendi täitis 13.09.2010 ka peaspetsialist-üksuse juhi ülesandeid, kelle pädevuses on VSkE § 15 kohaselt otsuse tegemine

§ 64lg 4 alusel, s.o distsiplinaarkaristuse määramine, siis on 13.09.2010.

a käskkiri antud selleks pädeva isiku poolt. 16. Põhjendatud ei ole ka M.V. seisukohad, mille järgi peab distsiplinaarkaristuse määramise õigus vanglas olema vaid vangla direktoril ja muu, e kehtiv lahendus VSkE-s (§ 15), on vastuolus

§ 64lg-ga 4, Justiitsministri 13.06.2006.

a määrusega nr 20 vastu võetud Viru Vangla põhimääruse §-dega 4 lg 2 p 6 ja 7 lg 1 ning seega ka põhiseaduse (PS) §-dega 3, 10, 13, 87 p 6 ja 94.

§ 64

lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku 6 ettepanekul.

§-st 64 ei tulene seega, et distsiplinaarkaristuse määramise õigus vanglas peaks olema üksnes vangla direktoril. Kuna kaebajale määrati distsiplinaarkaristused 05.04.

1. a ja 13.09.
2. a käskkirjadega, ei ole asjakohane ka kaebaja viide Justiitsministri määruse nr 20 § 4 lg 2 p-le 6, mis varasemalt sätestas, et vangla direktor määrab kinnipeetavatele ja vahistatutele distsiplinaarkaristusi, sest alates 01.04.2010 oli nimetatud säte kehtetu. Kaebajale distsiplinaarkaristuste määramise ajal kehtisid juba VSkE §-d 11 – 15, mis reguleerisid vanglateenistuse ametnike otsustuspädevust ja nägid ette, et vangla direktoril ei ole enam pädevust kinnipeetavatele distsiplinaarkaristusi määrata. Selline pädevus on VSkE § 15 alusel üksuse juhil või vangistusosakonna juhatajal. Kuna kinnipeetavale vanglas distsiplinaarkaristuse määramine ei ole käsitletav täitevvõimu teostamisena, siis on asjakohatu ka viide Justiitsministri määruse nr 20 § 7 lg-le 1, milles öeldakse, et vangla osakonnal, talitusel ja üksusel täitevvõimuvolitused puuduvad. Samuti ei pea tulenema ja ei tulenegi ministrile pädevust vangla sisekorraeeskirjade kehtestamiseks või nende muutmiseks

§ 64lg-st 4.

Pädevus vangla sisekorraeeskirjade kehtestamiseks ja seega ka muutmiseks ning täiendamiseks kasvõi uute sätete lisamise näol (näiteks §-d 11 – 15) tuleneb Justiitsministrile

§-st 105 lg

1. Eeltoodust tulenevalt on alusetud ka kaebaja viited PS §-de 3, 10, 13, 87 p 6 ja 94 rikkumisele seoses VSkE täiendamisega §-dega 11 –
3. Kuna kaebaja tööle määramise käskkirjad olid õiguspärased ning kaebuse esitajal puudusid kaalukad põhjused tööst keeldumiseks, on ta tööleminemisest keeldumisega rikkunud

§ 67lg-t 1 ja § 37 lg-t 1 ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtuga, et 05.04.

1. a ja 13.09.
2. a käskkirjad vastavad HMS § 54 nõuetele ning distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

§-s 64 sätestatuga. Samuti on määratud karistuste raskusaste proportsioonis üleastumiste raskusega, sest

-i kohaselt on vangistuse eesmärk suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Selleks, et elada edaspidist elu õiguskuulekalt, on vajalik omada ka teatud tööoskusi ja tööharjumust. Samuti makstakse töötamise eest kinnipeetavale töötasu, millega on kinnipeetaval võimalik hüvitada riigile või kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju ja parandada ka edaspidist majanduslikku toimetulekut vabaduses. Kui vanglas töötamise kaudu koguneb kinnipeetava vabanemisfondi regulaarselt raha, siis on tal vabanedes olemas esialgsete kulude katteks vahendid. See asjaolu vähendab samuti uute kuritegude toimepanemise riski. Seega on vanglas töötamine kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa tema õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Seetõttu on töökohustuse eiramise näol tegemist olulise kohustuse eiramisega, mis näitab, et kinnipeetav ei soovi asuda õiguskuulekale teele. M.V. pani sellise rikkumise toime ka teistkordelt, olles eelnevalt 05.04.

1. a käskkirja alusel saanud sama rikkumise eest noomituse. Kinnipeetavale määratud karistus peab olema selline, et see avaldaks talle ja tema võimalikule hilisemale käitumisele vanglas reaalset mõju, mistõttu ei saa pidada talle 13.09.
2. a käskkirjaga määratud karistust, kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamist, ebaproportsionaalseks. Arvestades rikkumise raskust, karistuse määramise eesmärki ja kaebajal kehtiva distsiplinaarkaristuse (noomituse) olemasolu 13.09.
3. a seisuga, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebajale teise distsiplinaarkaristusena noomitusest rangema karistuse määramisega liigselt sekkutud isiku põhiõigustesse ning määratud karistus on proportsionaalne ja aitab saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. Einar Vene Agu Timmi 7 Maili Lokk