Obsah (6)

§ 22§ 38§ 30§ 64§ 15§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 14.06.2013, Tartu Haldusasja number 3-11-1373 Haldusasi M.V.

) § 37 lg 1 ja § 67 lg 1 nõuete rikkumise eest 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piiras tema suhtes

§ 22, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43 ja § 46 kohaldamist.

1. 18.04.2011 esitas kaebaja 11.04.
2. a käskkirja peale vaide (tl 35, 47), mille Viru Vangla jättis 18.05.
3. a vaideotsusega nr 6-12/192-1 (tl 48) rahuldamata.
4. 31.05.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-7), milles palub tühistada Viru Vangla 07.03.
5. a käskkirja nr 6-2/287-T ja 11.04.
6. a käskkirja nr 6-3/720-D, tunnistada neist tulenevad toimingud õigusvastaseks ja algatada justiitsministri 30.11.
7. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 15 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kaebaja kirjeldab kaebuses tööle määramise käskkirja, selle alusel antud korralduse ja distsiplinaarmenetluse algatamisega seotud sündmusi, põhjuseid, miks on sektoris E-8 töötamine tema arvates ohtlik tema elule ja tervisele ning jääb kõigi vaietes esitatud väidete ja seisukohtade juurde. Põhiseaduse (PS) § 10, § 14, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 ja 2, Euroopa vanglareeglistiku punktidele 26.1–26.17 ja 72.1, Riigikohtu seisukohtadele ja mitmetele E-8 sektoris aset leidnud sündmustele tuginedes väidab kaebaja et, tööle määramise käskkiri koostati ja väljastati teda ära kuulamata, tema soove ja julgeolekuriske arvestamata, julgeoleku ja arstiga kooskõlastamata, sellest ei selgu tema õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad tema päevaplaanide ja programmidega, puudub õpetus, juhend ja ohutusnõuded. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja osas märgib ta PS § 3, § 10, § 13, § 87 p 6 ja § 94, vangistusseaduse (

) § 63 lg 1, § 64 lg 4 ja 41, Viru Vangla põhimääruse § 4 lg 2 p 6, § 7 lg 1 ja 2 p 9, § 142 ning Riigikohtu lahendites ja õigusalases kirjanduses avaldatud seisukohtadele tuginedes, et kuna tööle asumise korraldus anti 10.03.2011, on karistuse määramise tähtaeg ületatud, teiste kinnipeetavate kättemaksu hirmu tõttu oli töökohustuse täitmata jätmise eest karistamine üldse välistatud, tema 14.03.2011 selgitusi ei arvestatud, karistus pole ilmselgelt proportsionaalne ja käskkirja on allkirjastanud vastavat pädevust mitteomav vanglaametnik. 6. Tartu Halduskohtus 19.01.2012 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 74-76) jäi kaebaja kaebuse väidete ja nõuete juurde ning selgitas, et kui käskkirjad tühistatakse, pole enam midagi, mille õigusvastasust ta tuvastada tahaks. Täiendavalt viitas ta Euroopa Vanglareeglistiku punktidele 56.1, 60.3, 60.5, karistusseadustiku (KarS) § 29,

§ 38

lg 22, § 39 lg 1, § 61 lg 1 ja mitmetele Riigikohtu lahenditele ning väitis, et tema tegu polnud õigusvastane, kuna ta kaitses oma tervist ja elu, vangla pole täitnud oma kohustust kõrvaldada julgeolekuriske ja käskkirjas pole määratud piiranguid põhjendatud. Vastustaja esindaja kohtuistungil ei osalenud. 7. Tartu Halduskohus rahuldas 26.01.2012. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistades Viru Vangla 11.04.2011. a käskkirja nr 6-3/720-D osas, millega see piiras kaebaja suhtes karistuse kandmise ajal

§ 30kohaldamist.

Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata ning Viru Vangla käskkirjad nr 6-2/287-T ja nr 6-3/720-D kehtima. Otsuse kohaselt ei ole kaebaja nimetanud ühtegi

§-s 37 sätestatud töökohustusest vabanemise alustest ning tugineb üksnes sellele, et viibib kõrgohtlike kinnipeetavate osakonnas, kus koristajana töötamine võib kaasa tuua teiste kinnipeetavate pahameele, kättemaksu ja ohustada seega tema elu ja tervist.

§ 38

lg 22 näeb küll ette võimaluse vabastada kinnipeetav töökohustuse täitmisest, kui töötamine ohustab tema enda või vangla julgeolekut, kuid seejuures on tegemist erandiga, mille kohaldamiseks peab esinema reaalne alus ega piisa ainult kinnipeetava paljasõnalistest väidetest. 10.03.2011 julgeolekuosakonna spetsialisti väljastatud õiendist (tl 42) nähtub, et kaebaja viibib Viru Vanglas juba pikemat aega, tal pole olnud teiste kinnipeetavatega konflikte, julgeolekuosakonnal puudub informatsioon tema ründamise plaanidest seoses koristaja ameti vastu võtmisega, vastavatele väidetele järgnenud katse selgitada välja, kes konkreetselt võib sektsioonis E8 tema elu ohustada jäi tulemusteta ja ta ütles ära ka pakkumisest teise sektsiooni üle minna. Mingi konkreetse ohu olemasolu ei kinnita sama vanglaametnik ka 28.06.

1. a õiendis (tl 57) ega kaebajaga vestelnud kriminaalhooldusametnik-sotsiaaltöötaja oma 29.06.
2. a õiendis 2 (tl 52) ning 14.03.2011 pole vangla kaebajalt seletust saanud (tl 50). Halduskohus on seisukohal, et kuna kinnipeetava julgeoleku tagamine ja vastavate riskide hindamine on üks vanglateenistusel lasuvatest ülesannetest, puudub alus kahelda õiendite väidete ja nende aluseks olnud kaalutluste õiguspärasuses, kaebaja väited viitavad aga selgelt vaid ebameeldivast töökohustusest vabanemise soovile. Kaebaja tööle vormistamine on arstiga kooskõlastatud (tl 34), ta ei ole nimetanud ühtegi konkreetset töötamist takistavat terviseprobleemi ning meditsiiniosakonna juhataja on allkirjastanud õiendi (tl 51), mille kohaselt ei ole ta märtsis 2011 meditsiinilise abi saamiseks pöördunud. Tulenevalt Viru Vangla direktori 04.12.
3. a käskkirjaga nr 1.1-1/327 (tl 5557) kinnitatud koristaja ohutusjuhendi punktist 1 toimub ohutusjuhendi tutvustamine (esmajuhendamine) pärast töötaja tööle vormistamist. Seega ei ole vanglal kohustust ega vajadust viia neid toiminguid läbi enne tööle vormistamist ja kinnipeetav ei saa vastava käskkirja vaidlustamisel tugineda väitele, et teda pole tutvustatud tööohutuse nõuete või töövõtetega ega antud töövahendeid või -riideid. Kuigi kohtule esitatust ei nähtu, et Viru Vangla oleks vahetult enne kaebaja tööle määramise kohta käskkirja andmist võimaldanud tal esitada vastuväiteid ja arvamusi, ei saanud see puudus kaasa tuua vale otsustust ega olla vastava haldusakti tühistamise aluseks, sest töötamise kohustus on kinnipeetavale pandud PS §-ga 29 ega olene tema tahtest. Kohus märgib, et kaebajale 10.03.2011 tööle asumise kohta antud korraldus rajanes

§-s 37 lg 1 kehtestatud kinnipeetava töökohustusel ega olnud seetõttu tühine. Korraldus oli täidetav, sest mitte miski kohtule esitatust ei kinnita, et tema puhul esineks mõni töökohustust välistav asjaolu või et koristajana tööle asumine ohustas reaalselt tema elu ja tervist. Samuti ei ole antud juhul kinnipeetava distsiplinaarsüüteo suhtes kohaldatav karistusseadustiku § 29 ning vanglaametniku korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud vaid selle ilmselge tühisuse puhul. Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt rajaneb kaebaja suhtes koostatud distsiplinaarkaristuse käskkiri kehtivatel seadusesätetel ning kõiki

§ 64lg 1, 2, 3 ja 4 tulenevad nõudeid on järgitud.

Menetluse käik on protokollitud (tl 39-40), karistatut on teavitatud selle algatamisest (tl 44) ja talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 43 ja 45-46). Kaebaja süütegu on vanglaametniku ettekande (tl 41) ja julgeolekuosakonna spetsialisti õiendiga (tl 42) tõendatud, karistus on talle määratud VSkE §-s 15 nimetatud ametiisiku poolt ja seejuures on arvestatud nii rikkumise asjaolusid ja tähendust vangla julgeolekule kui kaebaja seletusi, on kaalutud erinevate karistuste kohaldamise võimalusi ning põhjendatud piisava üksikasjalikkusega ka konkreetse karistusliigi valikut. Kohtule esitatud väited ja tõendid ei kinnita ka, et karistuse kohaldamisel oleks rikutud otsustust mõjutada võinud menetlusnõudeid, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid ning kaebuses viidatud soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku ja põhiseaduse sätteid. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise on otsustanud vanglaametnik, kellele oli pandud üksuse juhi teenistuskohused (tl 54). Seega on käskkiri antud pädeva ametiisiku poolt ning vastavat otsustuspädevust sätestav

§ 15

rajaneb vangistusseadusest tuleneval volitusnormil ega ole vastuolus ühegi kaebuse vastavas osas (tl 6) nimetatud põhiseaduse sättega. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvutamist tuli alustada 10.03.2011 toime pandud rikkumisele järgmisest kuupäevast ehk 11.03.2011 ning kuna ühe kuu pikkune karistuse määramise tähtaeg lõppes pühapäeval 10.04.2011, on esmaspäeval 11.04.2011 koostatud käskkiri antud seaduses ettenähtud tähtaja piirides. Halduskohus on seisukohal, et Viru Vangla 11.04.2011. a käskkirjaga nr 6-3/720-D (tl 37-38) kaebajale pandud piirangute (täielikult

§ 22

, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43 ja § 46 ning osaliselt § 48 kohaldamise piiramine ja võimalus soetada kauplusest üksnes kartseris lubatud esemeid) kohaldamisel ei saanud tekkida kaalutlusvigu ja asjaolu, et nende puhul puuduvad üksikasjalikud põhjendused, ei mõjuta käskkirja õiguspärasust. Erandiks on vaid

§ 30

lg 1 ette nähtud üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise õiguse piirang, mille kaebaja kohtuistungil ka ise otseselt ära nimetas (tl 75). Kuna vastava õiguse piiramine ei ole 3 kartserirežiimi tavapärane osa, tuleb seda hoolikalt põhjendada, kuid selle nõude täitmata jätmine saab kaasa tuua käskkirja tühistamise üksnes piirangu kohaldamise osas ega mõjuta kuidagi karistuse määramise õiguspärasust. Eeltoodud järeldustel tuleb halduskohtu hinnangul tühistada Viru Vangla 11.04.2011. a käskkiri nr 6-3/720-D osas, millega piirati kaebaja suhtes karistuse kandmise ajal

§ 30

kohaldamine, muus osas pole aga kohtul põhjust kumbagi vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks lugeda ega tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. 14.02.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 26.01.
2. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 91-95), milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti taotlus rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab jätkuvalt, et vastustaja on talle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tegemisel ületanud tähtaega, koostades distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja 11.04.2011, so 10.03.2011 toime pandud rikkumisest rohkem kui 30 päeva möödudes. Kaebaja hinnangul on tegemist rikkumisega, mis toob kaasa käskkirja tühistamise, ilma vajaduseta hinnata muid põhjendusi karistuse määramisega seonduvalt. Kaebaja leiab, et enne majandustööle määramise käskkirja nr 6-2/287-T tegemist on vastustaja jätnud teostamata ärakuulamiskohustuse ega ole arvestanud tööhõiveankeedi nõuetega. Samuti ei vasta tööle vormistamise käskkiri vorminõuetele, kuna see peab olema kooskõlastatud arstiga ning arsti poolt allkirjastatud. Üldsõnalist elektroonilist kirja ei saa kaebaja sõnul pidada kooskõlastuseks. Tagantjärele ei tõenda kooskõlastuse andmist ka kohtule esitatud 28.06.2011.a meditsiiniline õiend. Ka vastustaja poolt kohtule esitatud ohutusjuhendit ei ole tegelikult vastustaja kaebajale tutvustanud ega teda tema õigustest ja kohustustest enne tööle asumist teavitanud. Kaebajale ei olnud tema sõnul väljastatud tööriideid, kaitsevahendeid ning tutvustatud töövõtteid. Seega on kaebaja arvates tema tööle määramise käskkirja näol tegemist materiaalselt ja formaalselt õigusvastase käskkirjaga. Kaebaja on seisukohal, et talle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ning kohtuotsuses puudub tõendite analüüs ja põhjendused tõendite usaldusväärsuse osas. Kaebajat ähvardavat julgeolekuohtu ei välista pelgalt see, et julgeolekuosakonnal puudub nähtuvalt Viru Vangla julgeolekuosakonna spetsialisti V. Tootsi 10.03.
3. a õiendist informatsioon selle kohta, et keegi plaaniks rünnata kaebajat seoses koristaja ameti vastu võtmisega. Kaebaja hinnangul ei ole käesoleval juhul teostatud uurimisprintsiipi, kuna ei ole kogutud tõendeid kaebaja suhtes E8 osakonnas toimunud rünnaku suhtes. Seega ei ole kaebaja arvates leidnud tõendamist, et oht ja riskid E8 osakonnas puuduvad. Samuti on vastustaja esitanud vastavad tõendid alles kohtumenetluses mitte haldusmenetluse käigus. Kaebaja hinnangul on ebaõige kohtu väide, et antud distsiplinaarkaristuse määramise asjas ei kohaldu karistusõiguse põhimõtted. Nii käskkirjas kui otsuses on jäänud välja selgitamata ja tuvastamata kaebaja süü, tahtlus või ettevaatamatus rikkumise toimepanemisel. Samuti on jäetud välja selgitamata ja analüüsimata asjas tähtsust omavad ning kergendavad asjaolud. Kaebaja sõnul kehtivad E8 osakonnas, kuhu on paigutatud kõrgohtlikud kinnipeetavad, kirjutamata reeglid, et kinnipeetavad üldkasutatavaid osakonna ruume ei korista ning koristaja käib majandusosakonnast ega puutu kõrgohtlike kinnipeetavatega kokku. Samuti eksisteerib selle osakonna kinnipeetavate vahel kokkulepe, et kinnipeetaval, kes seda reeglit murrab, on oodata teiste poolt kättemaksu. Kaebaja väidab, et on langenud just selle reegli rikkumise pärast füüsilise rünnaku ohvriks, kus talle löödi rusikaga vastu lõuga selle eest, et ta ütles teistele kõrgohtlikele kinnipeetavatele, et ta hakkab E8 osakonda koristama ega pea nendest kirjutamata reeglitest kinni. Kaebaja teavitas rünnakust vanglaametnikku ja ta viidi mõne päeva pärast üle E7 osakonda. Kaebaja on seisukohal, et teda ähvardavast ohust tulenevalt pani ta töö tegemisest keeldumises seisneva distsiplinaarsüüteo toime hädaseisundis. Enda elu ja tervise eest põhjendatult kartmine on kaebaja hinnangul piisavalt kaalukas põhjus konkreetse tööülesande täitmisest keeldumiseks. Juba kaebaja tööle määramisel ei olnud vastustaja välja selgitanud E8 osakonnas kaasnevaid ohte ja riske, mistõttu vastas E8 4 osakonnas koristajana tööle asumise korraldus ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, mille kaebaja jättis õiguspäraselt täitmata, millest tulenevalt on õiguspärane ka kaebaja keeldumine töö tegemisest. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohtadega, et talle määratud karistuse liik ja määr on olnud proportsionaalne väidetava toime pandud rikkumisega. Kaebaja hinnangul on karistuse liik ja määr vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadega. Kuna antud juhul ei ole tegemist äärmusliku ega erandliku juhtumiga, ei olnud kaebaja hinnangul antud juhul ka otstarbekas määrata kaebajale 15 ööpäeva pikkune kartserikaristus koos kõigi sellega kaasnevate keeldude ja piirangutega. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga ka tema poolt esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse osas, ning on endiselt seisukohal, et

§ 64

lg 4 ei anna justiitsministrile õigust volitada üksuse juhti määrama distsiplinaarkaristusi. Kaebaja hinnangul on justiitsministri 13.06.

1. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 7 lg 1 ja VSkE § 15 omavahel vastuolus ega ole kooskõlas kehtiva õigusega.
2. Vastustaja palub oma 23.08.2012 ringkonnakohtule esitatud vastuses (tl 103) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, kuna Tartu Halduskohtu 26.01.
3. a otsus on sisuliselt õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetava sõnad nii tema ründamise kui ka selle kohta, et teises üksuses asetleidnud intsidendid või ümberpaigutamised on seotud tööle määramisega, on paljasõnalised ja otsitud. Vastustaja selgitab, et vanglal puudub igasugune informatsioon selle kohta, et kaebajat oleks rusikaga näkku löödud. Rusikaga näkkulöömisel tekkinud tervisekahjustust oleksid vanglaametnikud kindlast märganud ning see oleks fikseeritud ka tervisekaardis. Kaebaja ei ole aga
4. a märtsikuus meditsiiniosakonna poole pöördunud. Alusetu on ka kaebaja väide, et ta on oma ründamisest rääkinud kriminaalhooldusametniksotsiaaltöötajaga, kuna viimase kinnitusel ei mäleta ta, et kaebaja oleks väitnud, et teda on teiste kinnipeetavate poolt rünnatud. Vastustaja leiab, et kaebaja väide tema rünnaku osas on otsitud ning julgeolekuosakonna poolt on põhjendatult tuvastatud, et kaebaja ei ole E8 osakonnas ohus. Kaebaja ümberpaigutamise E8 osakonnast E7 osakonda põhjustas hoopis asjaolu, et osakonda E8 olid saabumas kinnipeetavad teistest vanglatest, kes sobisid just osakonda E
5. Samuti ei ole kaebaja vastustaja sõnul esitanud vanglale seletuskirja, millele ta apellatsioonkaebuses viitab. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et viis 14.12.2011 kaebajaga läbi vestluse, et kontrollida kinnipeetava väiteid toimunud rünnaku kohta, mille käigus kaebaja ei avalikustanud seda, kes teda ründas ning millal see aset leidis. Vastustaja selgitab tugevdatud järelevalvega osakonna (TJO) olemust, kinnipeetavate sinna paigutamise eesmärke, järelevalve teostamise viise ja seal viibivate kinnipeetavate õigusi. TJO-sse paigutamine ei eelda seda, et sinna paigutatud kinnipeetavad oleksid ilmtingimata füüsiliselt agressiivsed või ohtlikud, vaid sinna paigutatakse need, kelle puhul on vajadus kohaldada tugevdatud järelevalvet. Agressiivsetest ja füüsiliselt ohtlikest kinnipeetavatest tulenevate ohtude vältimiseks ja ärahoidmiseks on ette nähtud teised meetmed, mitte TJO-sse paigutamine. Seega ei seisne kõrgohtlikkus TJO kontekstis selles, et isik oleks kellelegi füüsiliselt ohtlik või et sinna oleksid kogutud vaid füüsiliselt ohtlikud kinnipeetavad. Asjaolu, et kaebaja ei soovi subkultuurilistel põhjustel töötada, ei saa olla aluseks, mis vabastab isikud tööst keeldumisega kaasnevast vastutusest.
6. 15.05.2013 ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil ei nõustunud kaebaja kohtule ütlema, kes teda ründas, kuna siis tekivad väidetavalt tal uued probleemid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kinnipeetava töötamise kohustus tuleneb otse PS §-st 29, vaid selgitab, et PS § 29 lg 2 annab üksnes põhiseadusliku aluse 5 seadusandjale süüdimõistetu töötamise kohustuse ning selle rakendamist tagavate meetmete sätestamiseks. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga ega pea vajalikuks esitatud põhjendusi uuesti üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Seejuures võtab ringkonnakohus esmalt lühidalt seisukoha majandustööle määramise käskkirja nr 6-2/287-T osas (I) ning seejärel distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja osas nr 6-3/720-D (II), võttes otsuse lõpetuseks kokku (III). I
9. Kaebaja väidab, et teda ei ole enne majandustööle määramise käskkirja nr 6-2/287-T tegemist ära kuulatud. Seda, et ärakuulamist enne töölemääramist ei toimunud, ei ole vastustaja ka eitanud. Ringkonnakohtus toimunud istungil selgitas vastustaja esindaja kohtu küsimuse peale vaid seda, et vangla ei saa kinnipeetavatega läbirääkimisi pidada. Ringkonnakohus selgitab, et HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (RKHKo 29.05.2006, 3-3-1-23-06, p 15). See õiguslik tagajärg ei kohaldu aga siis, kui esineb HMS § 40 lg-s 3 sätestatud erand, mille korral pole ärakuulamine obligatoorne. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb HMS § 40 lg 3 p-s 4 nimetatud erand. HMS § 40 lg 3 p 4 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu eesmärki.

§ 37lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama.

Erandid on loetletud

§ 37lg-s 2.

Käesoleval juhul ei esine ühtegi nimetatud eranditest. Seega on töölemääramise käskkiri vaid kinnipeetava seadusliku kohustuse konkretiseerimine ning ärakuulamine ei saaks mõjutada haldusorgani otsust. Sisuliselt kujutaks eelnev kinnipeetava ärakuulamine endast tõepoolest vaid kinnipeetavaga läbirääkimiste pidamist, mis, nagu vastustaja on õigesti märkinud, ei saa olla vangla ülesanne. Kuna vangistuse eesmärk on kinnipeetava seaduskuulekale käitumisele suunamine, on ringkonnakohus seisukohal, et seaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustuse täitmisele ei pea eelnema läbirääkimisi kinnipeetavaga, sest need kahjustavad seaduse eemärgi saavutamist – töökohustuse täitmist, selle täitmist tarbetult edasi lükates. Ringkonnakohus leiab, et HMS § 40 lg 3 p 4 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui haldusakt kujutab endast sõnaselge seadusliku kohustuse konkretiseerimist ning ärakuulamine võimaldaks sisuliselt vaid kohustuse täitmisele asumisega venitada. Eelnevast tulenevalt ei ole vastustaja rikkunud HMS § 40 lg-st 1 tulenevat ärakuulamiskohustust. II

1. Kaebaja väidab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ning kohtuotsuses puudub tõendite analüüs. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastustaja on esitanud piisavalt tõendeid ning halduskohus on neid ka hinnanud. Kaebaja väited teda puudutava julgeolekuohu kohta on seevastu jäänud üksnes paljasõnaliseks, kuna ta ei nõustunud ka ringkonnakohtu istungil avaldama kinnipeetava nime, kes teda väidetavalt ründas. Vastustaja on kohtule selgitanud, et vanglal puudub igasugune informatsioon selle kohta, et kaebajat oleks rusikaga näkku löödud. Rusikaga näkkulöömisel tekkinud tervisekahjustust oleksid vanglaametnikud kindlast märganud ning see oleks fikseeritud ka tervisekaardis. Kaebaja ei ole aga
2. a märtsikuus meditsiiniosakonna poole pöördunud. Alusetu on ka kaebaja väide, et ta on oma ründamisest rääkinud kriminaalhooldusametnik-sotsiaaltöötajaga, kuna viimase kinnitusel ei mäleta ta, et 6 kaebaja oleks väitnud, et teda on teiste kinnipeetavate poolt rünnatud. Ringkonnakohus loeb eelnevale tuginedes tõendatuks, et mingisugust rünnakut kaebajale ei ole aset leidnud.
3. Kaebaja on väitnud, et E8 kui TJO-osakonna kinnipeetavate vahel eksisteerib kokkulepe, et kinnipeetaval, kes seda reeglit murrab, on oodata teiste poolt kättemaksu. Ringkonnakohus selgitab, et kinnipeetavate omavaheline seadusevastane kokkulepe ei ole aluseks töökohustusest vabastamisel. Ringkonnakohus osutab vastustaja selgitustele, et TJO-sse paigutamine ei eelda seda, et sinna paigutatud kinnipeetavad oleksid ilmtingimata füüsiliselt agressiivsed või ohtlikud, vaid sinna paigutatakse need, kelle puhul on vajadus kohaldada tugevdatud järelevalvet. Agressiivsetest ja füüsiliselt ohtlikest kinnipeetavatest tulenevate ohtude vältimiseks ja ärahoidmiseks on ette nähtud teised meetmed, mitte TJO-sse paigutamine. Seega ei seisne kõrgohtlikkus TJO kontekstis selles, et isik oleks kellelegi füüsiliselt ohtlik või et sinna oleksid kogutud vaid füüsiliselt ohtlikud kinnipeetavad. Asjaolu, et kaebaja ei soovi subkultuurilistel põhjustel töötada, ei saa olla aluseks, mis vabastab isikud tööst keeldumisega kaasnevast vastutusest.
4. Kaebaja arvab, et antud juhul ei olnud otstarbekas määrata kaebajale 15 ööpäeva pikkune kartserikaristus. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja arvamus talle määratud kartserikaristuse otstarbekusest ei kuulu kohtus arutamisele, küll aga saab kohus kontrollida, kas karistuse määramisel esines kaalutlusvigu. Kaebajale määratud karistuse liik ja määr ei ole vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadega. Kuna vangistusseadus ei määratle täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel, siis võib sisuliselt arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas (tl 37-38) rõhutanud kaebaja allumatust, mis näitab kinnipeetava poolset negatiivset suhtumist õiguskorda ja vanglateenistuse ametnikesse. Samuti oli tegemist juba kolmandat korda tööst keeldumisega ligikaudu ühe aasta jooksul, mistõttu tuli karistuse määramisel arvesse võtta ka kahte varasemat karistust samalaadsete distsipliinirikkumiste eest. Ringkonnakohus leiab, et võrdlemisi lühikese aja jooksul kolmanda tööst keeldumise eest 15-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine ei ole ebaproportsionaalselt raske karistus. Vastustaja ei ole seda määrates teinud kaalutlusvigu.
5. Kaebaja on seisukohal, et

§ 64

lg 4 ei anna justiitsministrile õigust volitada üksuse juhti määrama distsiplinaarkaristusi. Lisaks on kaebaja hinnangul justiitsministri 13.06.2006. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ (põhimäärus) § 7 lg 1 ja VSkE § 15 omavahel vastuolus, mistõttu taotleb ta põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 64

lg 4 ls 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. See norm sätestab nn välispädevuse ega sea justiitsministrile piiranguid nn sisepädevuse määratlemisel. 11.04.

1. a käskkirja andmise ajal kehtinud VSkE § 15 sätestas, et üksuse juhi otsustuspädevuses või vangistusosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, on teha otsus „Vangistusseaduse“ § 16 lg 4, § 30 lg 2, § 31 lg 2, § 64 lg 4, § 65 lg 2, § 651 lg 4 ja § 93 lg 3 alusel. Põhimääruse § 7 lg 1 käskkirja andmise aja kehtinud redaktsioon oli kahelauseline: „Vangla struktuuri kuuluvad osakonnad, talitused ja üksused. Osakonnal, talitusel ja üksusel puuduvad täitevvõimu volitused.“ Ringkonnakohus leiab, et nimetatud normide sõnastus ei pruugi olla kõige õnnestunum, kuid ei näe siin vastuolu. VSkE §-s 15 v.r oli juttu üksuse juhist, põhimääruse § 7 lg-s 1 aga üksusest. Esimene tähistas haldusorganit, teine asutuse struktuuriüksust. III 7
2. Ülejäänud osas kordab kaebaja üksnes esimeses astmes esitatud väiteid, mille kohta on halduskohus juba seisukoha andnud. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/