← Eesti

3-10-3046/22

OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat

) § 17 lg 5 alusel rahuldamata E. S. B.i taotluse Tallinnas, endisel aadressil xxx, endisel kinnistul nr xxxx asunud hoonete ja maa (kinnistu nr xxxx) tagastamiseks, kuna nimetatud vara eest on Saksa riik maksnud taotleja isa E. K. A. B.ile kompensatsiooni. Linnakomisjon jättis 31. augusti 2010. a otsusega nr 13005 (tl 5-7)

§ 17lg 5 alusel rahuldamata E.

S. B.i taotluse Tallinnas, endisel Kadaka teel, endisel kinnistul nr xxxx asunud maa (kinnistu nr xxxx) tagastamiseks, kuna taotleja isale E. K. A. B.ile kuulunud 1/3 mõttelise osa vara eest on Saksa riik maksnud taotleja isale kompensatsiooni (p 1). Sama otsusega jäeti

§ 7lg 2 alusel rahuldamata E.

S. B.i taotlus tagastada tema onule E. V. R. B.ile kuulunud 1/3 mõttelist osa ja tädile E. A. H. B.ile kuulunud 1/3 mõttelist osa kinnistust nr xxxx, kuna vara omanikud ei olnud

  1. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud ning seega ei saa nemad ega nende pärijad olla omandireformi õigustatud subjektiks (p 2). Linnakomisjon jättis
  2. augusti (poolte kinnituse kohaselt
  3. augusti)
  4. a otsusega nr 13006 (tl 8-11)

§ 17lg 5 alusel rahuldamata E.

S. B.i taotluse Tallinnas, endisel aadressil Kadaka tee 2, endisel kinnistul nr xxxx asunud maa (kinnistu nr xxxx) tagastamiseks ja kompenseerimiseks, kuna taotleja isale E. K. A. B.ile kuulunud 1/4 mõttelise osa vara eest on Saksa riik maksnud taotleja isale kompensatsiooni (p 1). Sama otsusega jäeti

§ 7lg 2 alusel rahuldamata E.

S. B.i taotlus tagastada tema vanaemale D: A. M. B.ile kuulunud 1/4 mõttelist osa, onule E. V. R. B.ile kuulunud 1/4 mõttelist osa ja tädile E. A. H. B.ile kuulunud 1/4 mõttelist osa kinnistust nr xxxx, kuna vara omanikud ei olnud

  1. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud ning seega ei saa nemad ega nende pärijad olla omandireformi õigustatud subjektiks (p 2). Linnakomisjon jättis
  2. augusti
  3. a otsusega nr 13007 (tl 12-15)

§ 17lg 5 alusel rahuldamata E.

S. B.i taotluse Tallinnas, endisel Kadaka teel, endisel kinnistul nr xxxx asunud maa (kinnistu nr xxxx) tagastamiseks ja kompenseerimiseks, kuna taotleja isale E. K. A. B.ile kuulunud 1/4 mõttelise osa vara eest on Saksa riik maksnud taotleja isale kompensatsiooni (p 1). Sama otsusega jäeti

§ 7lg 2 alusel rahuldamata E.

S. B.i taotlus tagastada tema vanaemale D. A. M. B.ile kuulunud 1/4 mõttelist osa, onule E. V. R. B.ile kuulunud 1/4 mõttelist osa ja tädile E. A. H. B.ile kuulunud 1/4 mõttelist osa kinnistust nr xxxx, kuna vara omanikud ei olnud

  1. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud ning seega ei saa nemad ega nende pärijad olla omandireformi õigustatud subjektiks (p 2). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. E.S.B. esitas kaebuse, milles taotleb otsuste nr 13004, 13005, 13006 ja 13007 tühistamist ning ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile taotluste uuesti läbivaatamiseks ettekirjutuse tegemist. Kaebuse põhjendused olid järgmised (tl 27-32, täiendavad seisukohad tl 49-54): 1) kompensatsiooni maksmine on tõendamata. Kaebaja kinnitab, et ei ole saanud vaidlusaluste kinnistutega seoses mingisugust hüvitist; 2) linnakomisjon on otsustes viidanud
  3. a kahjude hüvitamise seadusele (Gesetz über den Lastenausgleich; LAG), kuid ei ole selgitanud, millise konkreetse sätte kohaselt saab selle 2

(10)seaduse alusel makstud hüvitist käsitleda kompensatsioonina õigusvastaselt võõrandatud vara eest. Vajadus üldakti analüüsimiseks tuleneb Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-84-09 p-st 21; 3) linnakomisjoni otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud

§ 7

lg 2 sätestas, et välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, väljaarvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1-4 ja 7 nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega. Kuna riikidevahelist lepingut ei olnud otsuste tegemise ajal sõlmitud, ei saanud linnakomisjon sellele sättele tuginedes taotlusi rahuldamata jätta; 4) kaebaja esindaja ei saanud haldusmenetluses avaldada oma arvamust ning otsuste puudulikele motiividele vastu vaielda. Kaebaja kahjuks välja antud aktid on üllatuslikud, kuna varem on ametnikud korduvalt kinnitanud, et arhiivis puuduvad kompensatsiooni maksmist tõendavad dokumendid; 5) Tallinna Halduskohus on leidnud asjades nr 3-10-2818 ja 3-10-2971, et LAG alusel makstud hüvitis ei välista vara tagastamist või kompenseerimist

alusel. Need seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas. 3. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et vaidlustatud otsused on õiguspärased ning kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel (tl 41-43): 1) vastustaja tugines otsuse tegemisel professor P. J. aruandes viidatud Bayreuthi Lastenausgleicharchiv’is säilitatavatele E. K. A. B.i kompensatsioonitoimikus sisalduvatele tõenditele, mille olemasolu tõendab, et E. K. A. B. on LAG alusel taotlenud hüvitist. Otsustes on tuginetud prof. P. J. aruandele seetõttu, et Saksamaa arhiiviseaduse järgi puudub kompensatsioonitoimikule vaba juurdepääs ning seda on võimalik tellida pärijate nõusolekul või kohtu nõudel. Prof. P. J. on toimikust leidnud dokumente, mis selgelt tõendavad vaidlusaluste maade eest kompensatsiooni maksmist. Toimikule viitamist ei saa pidada meelevaldseks põhjusel, et Laustenausgleicharchiv arhiivi on kogutud positiivselt lahendatud taotluste toimikud, mis on tunnistatud lõpetatuks ja saadetud alaliseks säilitamiseks Bayreuthi. Toimiku olemasolu viitab asjaolule, et taotlust lahendati ja selle edastamine keskarhiivile lubab eeldada taotluse positiivset lahendamist. Toimikud ei sisalda hüvitise maksmisest keelduvaid otsuseid ega dokumente ning on vähetõenäoline, et taotleja ei tundnud huvi positiivse lahenduse vastu. Bayreuthi arhiivi on tänaseks koondatud 3,5 miljonit toimikut ja see hulk suureneb, mis tõendab, et kompensatsiooni maksti väga paljudele isikutele, taotlejal oli vaja tõendada, et talle on tekkinud mahajäänud vara eest kahju ning ametnikud uurisid enne väljamakse tegemist põhjalikult vara väärtust ja sellel lasuvaid nõudeid. Asjakohane on ka viide E. K. A. B.i õe E. A. H. B.i toimikule, sest tihti taotleti hüvitist ka sugulastele kuulunud varade osas ja käesoleval juhul võib E. A. H. B.i toimikus sisalduda dokumente E. K. A. B.ile hüvitise maksmise kohta; 2) LAG § 1 kohaselt on seaduse eesmärk kompenseerida muuhulgas kahjud, mille on põhjustanud sõja ajal aset leidnud väljasaatmine ja vara hävitamine. Kuigi nimetatud sättes ei kasutatud terminit „õigusvastaselt võõrandatud vara”, on Riigikohus otsuse nr 3-3-1-84-09 p-s 19 asunud seisukohale, et on väheusutav, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunutele kuulunud vara hüvitamisel kasutati terminit „õigusvastaselt võõrandatud vara”, ning pigem võidi kompenseerida Eestisse jäetud vara, seostamata seda õigusvastase võõrandamisega; 3

(10)3) komisjonil oli õigus jätta kaebaja taotlus

§ 7lg 2 alusel rahuldamata D.-A.-M.

B.ile, E.-V.-R. ja E.-A.-H. B.ile kuulunud varade osas, kuna nimetatud isikud ei olnud

  1. juuni
  2. aasta seisuga Eesti Vabariigi kodanikud.
  3. septembril 2010 tunnistati

§ 7

lg 2 kehtetuks, kuna see vastab paremini

üldistele põhimõtetele, sealhulgas sellele, et Eesti riik on võtnud kohustuse tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara oma kodanikele. Taotluse rahuldamata jätmisel

§ 7lg 2 alusel on ekslikult märgitud, et pärijad ei saa olla õigustatud subjektiks.

See asjaolu ei saa olla vaidlustatud otsuste tühistamise aluseks, kuna praeguseks on

§ 7

lg 2 kehtetuks tunnistatud ning seega on välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud ja nende pärijad kaotanud õiguse neile kuulnud õigusvastase vara tagastamisele ja kompenseerimisele. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes otsustamist mittemõjutanud menetlus- või vorminõuete rikkumise korral; 4) vastustajal oli tulenevalt Vabariigi Valitsuse

  1. augusti
  2. a määrusega nr 61 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” punktist 33 ja Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-84-09 kohustus kontrollida, kas taotletava vara eest on varasemalt kompensatsiooni makstud. Seetõttu ei saa teavitamis- ja ärakuulamiskohustuse rikkumist pidada asjaoluks, mis tooks kaasa vaidlustatud otsuste tühistamise. Kaebaja ei ole selgitanud, mil viisil oleks tema arvamuse ärakuulamine muutnud otsuse tegemist. Juhul kui varasemalt on kaebajale kinnitatud, et kompensatsiooni maksmist tõendavad dokumendid arhiivist puuduvad, siis seda põhjusel, et vajalikke dokumente ei olnud sel hetkel veel leitud. KOHTU SEISUKOHT
  3. E. S. B. taotleb oma sugulastele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara (kinnistute nr 1391, xxxx, xxxx ja xxxx) tagastamist ja kompenseerimist. Vaidlust ei ole selle üle, et kinnistu nr xxxx ning mõtteline osa kinnistutest nr xxxx, xxxx ja xxxx kuulus selle vara õigusvastaselt võõrandamise ajal kaebuse esitaja isale E. K. A. B.ile, kes oli
  4. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanik ja lahkus
  5. aastal riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja vanaema D. A. M. B. (kinnistute nr xxxx ja xxxx kaasomanik) ning kaebuse esitaja onu E. V. R. B. ja tädi E. A. H. B. (mõlemad kinnistute nr xxxx, xxxx ja xxxx kaasomanikud), ei olnud
  6. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud. Vaidlus käib selle üle, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon võis jätta E. S. B.i taotlused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks rahuldamata põhjendusega, et Saksa riik on maksnud endise kinnistu nr xxxx omanikule ning endiste kinnistute nr xxxx, xxxx ja xxxx kaasomanikule E. K. A. B.ile nimetatud vara eest kompensatsiooni (I), ning ülejäänud vara osas põhjendusega, et kinnistute nr xxxx, xxxx ja xxxx teised kaasomanikud ei olnud
  7. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud ning seega ei saa nemad ega nende pärijad olla omandireformi õigustatud subjektideks (II). Lisaks eespool toodule tuleb otsustada menetluskulude jagamine (III). I 5.

§ 17

lg 5 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Eesti Vabariigi 4

(10)Valitsuse
  1. augusti
  2. a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 33 kohaselt tuleb materjalide ettevalmistamisel kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  3. veebruari
  4. a määruse nr 81 või muul alusel. Kooskõlas Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tuleb neist sätetest juhinduda ka Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse lahendamisel, välistades nii mõnelt teiselt riigilt õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saanud isikute alusetu rikastumise (p 1617). Õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu

§ 17

lg-st 5 tulenevalt tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest (otsuse nr 3-3-1-84-09 p 20). Kompensatsioon võis seisneda isiku omandisse antud rahas või asjas, samuti varalises õiguses. Kompensatsiooniks

§ 17

lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud. Kompensatsiooniks

§ 17

lg 5 mõttes ei ole kompensatsioon, mida maksti näiteks ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks. Selle kindlakstegemiseks, kas tegu oli kompensatsiooniga

§ 17

lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida ka üldakti, mille alusel kompensatsioon anti (otsuse nr 3-3-184-09 p 21). Nende Riigikohtu juhiste alusel tuleb välja selgitada, kas Saksamaa Liitvabariik maksis E. K. A. B.ile vaidlusaluste kinnistute eest kompensatsiooni ning kui see oli nii, kas seda saab käsitleda kompensatsioonina

§ 17lg 5 mõttes.

  1. Otsuses nr 12004 põhjendab linnakomisjon E. K. A. B.ile kinnistu nr 1391 eest kompensatsiooni maksmist järgmiselt: „Berliinis Bundesarchiv’is E. B.i
  2. aastal esitatud kompensatsioonitaotluse lahendamise kohta säilitatava kirjavahetuse ja muude dokumentide (R-1702/144) põhjal oli Saksa võimude poolt täielik valmisolek Eestisse jäänud varade kompenseerimiseks, milleks oli D.U.T.T. ametnike poolt välja pakutud mitu võimalust juba
  3. aasta alguseks. E. B. soovis Eestisse jäänud varade eest saada Poolas naturaalkompensatsiooni suurema maaomandi näol, kuid seda siiski ei võimaldatud. Läbirääkimised D.U.T.T. ametnikega jätkusid. E. B. avaldas nõusolekut asendada maaomand näiteks konservivabrikuga Danzigis või Lääne-Preisimaal. Arhiivi dokumendid näitavad E. B.i Eestisse jäänud varade kompenseerimise asjaajamine oli põhimõttelise positiivse otsuseni jõudnud
  4. aasta alguseks. E. B.i palvel (Berlin 27.01.1943 E/III/13/Dr.S/Bf) lükati lõpliku lahenduse vastuvõtmine kuni
  5. aasta veebruari keskpaigani edasi, kuid on alust arvata, et menetlus viidi seejärel lõpule. Lisaks eespool viidatud materjalidele on olemas Saksamaal, Bayreuthi Lastenausgleicharchiv arhiivis E.K. A.B.i kompensatsioonitoimik (ZLA 1/14120724), mille olemasolu tõendab, et
  6. aastal vastuvõetud Kahjude hüvitamise seaduse alusel on E. B. taotlenud hüvitist. Samuti on olemas Eva B.i kompensatsioonitoimik (ZLA 1/14120828).“ Kuna samasugused põhjendused sisalduvad ka otsustes nr 13005, 13006 ja 13007, käsitleb kohus kõiki vaidlustatud otsuseid üheskoos.
  7. Haldusasja juurde võetud õigusvastaselt võõrandatud varade toimikutesse nr 14063, 6603, 14062 ja 14504 on lisatud professor P. J. arvamus, mis kajastab pisut pikemalt vaidlustatud 5

(10)otsustes kokkuvõtlikult esitatud põhjendusi. Toimikutes ei ole aga ühtegi tõendit, mis P. J. arvamuses või vaidlustatud otsustes toodud seisukohti kinnitaks. Kohus järeldab sellest, et linnakomisjoni käsutuses ei olnud otsuse tegemise ajal ühtki tõendit kompensatsiooni maksmise kohta. Selliseid tõendeid ei ole vastustaja esitanud ka kohtumenetluses. Tõendeid esitamata ei ole kohtul võimalik kontrollida vaidlustatud otsuste põhjenduste paikapidavust.
  1. Vaidlustatud otsustes toodud põhjendused koos P. J. arvamusega on üldsõnalised ja oletuslikud ega veena kohtu selles, et E. K. A. B.ile vaidlusaluse vara eest kompensatsioon tõepoolest välja maksti. Vastustaja kohtumenetluse käigus antud täiendavad selgitused kompensatsiooni väljamaksmise asjaolude kohta on ka mõneti vastuolulised. Otsuste kohaselt toimusid
  2. aastatel E. K. A. B.i ja Saksa riigi vahel läbirääkimised Eestisse jäänud varade kompenseerimiseks. Võimalik, et selliseid läbirääkimisi tõepoolest peeti, kuid otsustest ega P. J. arvamusest ei selgu, millele tuginedes oli „alust arvata, et menetlus viidi seejärel lõpuni“; milles kõnealune menetlus täpselt seisnes; millise konkreetse Eestisse jäänud vara eest ja millisel õiguslikul alusel E. K. A. B.il kompensatsioonile õigus tekkis; kas ja millise vara eest kompensatsioon ka tegelikult välja maksti. Kompensatsiooni tegelikku väljamaksmist ei ole kohtu arvates võimalik järeldada pelgalt läbirääkimisi puudutavate „dokumentide toonist.“ P. J. arvamuses on märgitud, et E. K. A. B. jättis Eestisse maha konservitehase, mille eest soovis kompensatsioonina vastu saada lihakonserve tootva tehase Poolas. Samuti arutasid E. K. A. ja Saksa riigi ametnikud P. J. arvamuse kohaselt ettevõtte kompensatsiooni asendamist maakompensatsiooniga. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 6603 materjalide kohaselt oli konservitehas pelgalt üks kinnistul nr 1391 asunud hoonetest. Seega võisid
  3. aastatel läbirääkimised toimuda hoopis ettevõtte, mitte kogu Eestisse jäänud vara kompenseerimise üle. Linnakomisjon on seega pelgalt oletanud, et kompensatsioon maksti E. K. A. B.ile välja ning see hõlmas kõiki vaidlusaluseid kinnistuid. Otsustes toodud põhjenduste üldsõnalisust ja igasuguste tõendite puudumist arvestades ei ole see oletus veenev. Otsustest ja P. J. arvamusest võib ka järeldada, et P. J. ei tutvunud Saksa arhiivides kohapeal ühegi tõendiga, mis oleks selgesõnaliselt kinnitanud kompensatsiooni maksmist - tema arvamuses on viidatud vaid tõenditele, milles arutati erinevaid kompenseerimise võimalusi. Mis puudutab Eestisse jäänud varade kompenseerimist
  4. aastal vastuvõetud LAG alusel, siis võib kompensatsioonitoimiku olemasolu viidata asjaolule, et E. K. A. B. ja E. A. H. B. taotlesid Saksa riigilt kompensatsiooni. Taotluse esitamisest ei saa aga järeldada, et kompensatsioon ka tegelikult määrati ja välja maksti. Vastustaja väited, et Lastenausgleicharchiv’ile anti üle ainult sellised toimikud, mis lõppesid kompensatsiooni väljamaksmisega, on paljasõnalised ja ebatõenäolised. Kompensatsioonimenetluse, nagu iga haldusmenetluse, võis tõenäoliselt lõpetatuks lugeda veel mitmel erineval põhjusel, näiteks keelduti mingil põhjusel hüvitise maksmisest, taotleja loobus oma avaldusest vms. Kohus märgib lisaks, et LAG § 4 nägi kompensatsioonina ette põhihüvituse, kohanemislaenu, sõjakahjude hüvitamispensioni, koduse vara hüvituse, eluasemetoetuse, hüvitused puudustkannatavate isikute fondist jm hüvitused. Seega isegi kui E. K. A. B.ile LAG alusel mingisugust hüvitist maksti, ei saa ainuüksi hüvitise maksmise faktist järeldada, et hüvitis oli mõeldud kompensatsiooniks Eestisse jäänud vara eest.
  5. Vastustaja väitel takistas kompensatsiooni maksmise kohta tõendite kogumist asjaolu, et arhiivist tõendite saamiseks oli vaja kaebuse esitaja nõusolekut, kuid sellist nõusolekut linnakomisjonil ei olnud. 6
(10)Kohus leiab esiteks, et vastustaja ei ole oma seisukohtades järjekindel. Vastustaja selgitab oma kirjalikus seletuses kõigepealt, et tal ei olnud E. K. A. B.i kompensatsioonitoimikule juurdepääsu, kuid väidab seejärel samas menetlusdokumendis, et vastustaja nimel tegutsenud ja vastustaja tarbeks Saksa arhiividest tõendeid kogunud P. J. on sellest samast toimikust leidnud kompensatsiooni maksmist tõendavaid dokumente. Kohtule jääb arusaamatuks, kas vastustajal oli siis tegelikult juurdepääs kompensatsioonitoimikule või mitte; kui juurdepääs oli olemas, siis millised konkreetsed tõendid kompensatsiooni väljamaksmist kinnitavad ja miks ei olnud P. J.l võimalik neist peale tutvumist koopiaid teha. Aga isegi kui vastustajal kompensatsioonitoimikule või muudele arhiivitõenditele juurdepääsu ei olnud, et tingi see vaidlustatud otsuste tühistamist. Vabariigi Valitsuse
  1. augusti
  2. a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 23 sätestab järgmist: „Avalduse läbivaatamise käigus võib avalduse vastuvõtja pöörduda kirjalikult taotleja poole saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid. Taotleja on kohustatud esitama avalduse vastuvõtjale kirjalikud andmed või dokumendid või teatama kirjalikult nende puudumisest 30 päeva jooksul avalduse vastuvõtja kirjaliku pöördumise kättesaamisest arvates.“ Korra p 24 sätestab, et kui taotlejal puuduvad täiendavad andmed või dokumendid, on avalduse vastuvõtja kohustatud taotlema neid Eesti Vabariigi arhiividest, muudest riigiorganitest ja asutustest ning ettevõtetest. Korra p-st 34 tuleneb, et kui pärast avalduse läbivaatamist ning esitatud ja kogutud tõendite kontrollimist loeb avalduse vastuvõtja taotluse põhjendatuks ja tõendid piisavaks, esitab ta vara kohta avatud toimiku kohalikule komisjonile. Kohalik komisjon on kohustatud esitatud toimiku materjalid ühe kuu jooksul läbi vaatama ja teatama avalduse vastuvõtjale oma otsusest registrisse kandmise kohta või vajaduse korral tagastama toimiku avalduse vastuvõtjale täiendavaks kontrollimiseks. Kui kohaliku komisjoni otsusest nähtub, et kogutud tõendeid peetakse piisavaks, märgib avalduse vastuvõtja komisjoni otsuse registreerimiskaardile ja esitab selle teise eksemplari endiste omanike ja vara registri kesktalitusele. Kui vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusest nähtub, et on vaja koguda täiendavaid tõendeid, kogub avalduse vastuvõtja vajalikud tõendid ning esitab toimiku uuesti nimetatud komisjonile, kes teeb seejärel otsuse. Kui taotlus ei ole põhjendatud või tõendid on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite saamise võimalused, võtab komisjon vastu otsuse registrisse mittekandmise kohta. Otsus peab sisaldama põhjenduse, miks registrisse kandmine ei ole võimalik. Neid sätteid arvestades leiab kohus, et otsused E. S. B.i taotluste rahuldamata jätmiseks oleks saanud

§ 17

lg 5 alusel rahuldamata jätta alles siis, kui asjakohased tõendid on kogutud või mõistlikud võimalused uute tõendite hankimiseks on ammendunud. Seega kui kompensatsioonitoimiku väljastamine Saksmaal asuvast arhiivist oli võimalik vaid kaebuse esitaja nõusolekul, tulnuks vastustajal vajadusel küsida selleks kaebuse esitaja nõusolekut haldusmenetluses enne haldusaktide andmist. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et haldusmenetluses kaebuse esitajale selline nõue esitati ja et kaebaja oleks nõusoleku andmisest selgesõnaliselt keeldunud. Vastustaja ei ole välja toonud ühtki mõistlikku põhjust, mille tõttu ei saanud enne kaevatud otsuste andmist kaebajalt nõusolekut küsida. Seetõttu ei saa vastustaja praeguses asjas tugineda sellele, et tõendite saamine Saksa arhiividest oli võimatu. 10. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et E. K. A. B.ile Eestisse maha jäänud vara eest kompensatsiooni maksmine on tõendamata ja seetõttu ei saanud jätta kaebuse esitaja taotlust rahuldamata

§ 17lg 5 alusel.

Seega tuleb tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

  1. augusti
  2. a otsus nr 13004;
  3. augusti
  4. a otsuse nr 13005 p 1;
  5. (31.) augusti
  6. a otsuse nr 13006 p 1 ja
  7. augusti
  8. a otsuse nr 13007 p 1 ning teha tühistatud 7

(10)osas ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile (

§ 16lg 21) ettekirjutus kaebuse esitaja taotluse uueks läbivaatamiseks.

II

  1. Vaidlustatud otsuste nr 13005, 13006 ja 13007 põhjendavas osas ning otsuste resolutsioonide punktides 2 on märgitud, et kinnistute nr xxxx, xxxx ja xxxx kaasomanikud, vastavalt kaebuse esitaja vanaema D. A. M. B., onu E. V. R. B. ja tädi E. A. H. B., ei olnud
  2. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud ning

§ 7

lg 2 järgi ei saa nimetatud isikud ega nende pärijad olla omandireformi õigustatud subjektideks. Kaebuse esitaja arvates ei saanud linnakomisjon nimetatud alusel taotlusi rahuldamata jätta, sest otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 7

lg 2 seadis taotluse lahendamise sõltuvusse riikidevahelisest lepingust, mida ei olnud sel ajal sõlmitud. 12.

§ 7lg 2 (31.

augustini 2010 kehtinud redaktsioonis) sätestas järgmist: „Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi

  1. lõike 1.-
  2. ja
  3. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega.“ Vaidlust ei ole selle üle, et D. A. M. B., E. V. R. B. ja E. A. H. B. vabastati
  4. novembril 1939 kodakondsuse seaduse ja Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli artikkel I alusel Eesti Vabariigi kodakondsusest (Riigi Teataja Lisa,
  5. veebruar 1940 nr 14; leitav õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus nr 14063). Seega oli kaebaja vanaema, onu ja tädi näol tegemist Saksamaale ümberasunutega, kes ei olnud
  6. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud. Nii kaebuse esitaja kui vastustaja arvates tuli selliste isikute suhtes
  7. augustil 2010 kohaldada

§ 7lg-t 2.

Seda, et selliste isikute taotluste lahendamisel tuli lähtuda

§ 7

lg-st 2, võib järeldada ka omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse (11. Riigikogu 715 SE III) eelnõu seletuskirjast, millega

§ 7lg 2 tunnistati kehtetuks.

Kohus leiab, et kui

§ 7

lg 2 oli nimetatud isikute suhtes kohaldatav, on linnakomisjoni otsuste lõppjäreldus õige ja nende tühistamiseks puudub alus. Sarnaselt 12. oktoobrini 2006 kehtinud

§ 7

lg-le 3 kehtis ka

§ 7

lg-s 2 nimetatud isikutele kuulunud vara suhtes nn moratoorium (

§-st 18 tulenev keeld tagastada, kompenseerida või võõrandada selles sättes nimetatud isikutele kuulunud vara) kuni

§ 7

lg-s 2 nimetatud lepingute jõustumiseni või sätte kehtivuse kaotamiseni (vrd Riigikohtu

  1. märtsi 2008 otsus asjas nr 33-2-1-07, p 30). Sellised taotlused tuli linnakomisjonil jätta rahuldamata (vrd Riigikohtu
  2. mai 2008 otsus asjas nr 3-3-1-23-08), kuid neil isikutel säilis lootus, et riikidevahelise lepingu sõlmimisel korral on vara tagastamine tulevikus siiski võimalik. Sellisel juhul ei ole ka põhjust teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile ettekirjutust taotluse uueks läbivaatamiseks, sest HKMS § 26 lg 1 p 1 kohaselt saab kohus teha vastustajale ettekirjutuse tühistatud haldusakti tagasitäitmiseks. Eeltoodu ei välistaks Harju maakonnakomisjonil kaebuse esitaja taotluse läbivaatamist üldistel alustel, sest

§ 7lg 2 on alates 1.

septembrist 2010 kehtetu. Analoogiliselt Riigikohtu praktikaga

§ 7

lg 3 kohaldamisel oleks see käsitletav seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-2-1-07, p 43). 13. Kohus leiab siiski, et praegusel juhul ei tule kohaldada

§ 7lg-t 2 ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 8

(10)Kuni 12. oktoobrini 2006 kehtinud

§ 7

lg 3 sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Selle sätte kohaselt ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-10-10, p 17). Seega sai

§ 7

lg-s 2 nimetatud kokkuleppega reguleerida üksnes nende isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotluste lahendamist, kes ei lahkunud Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. See tähendab, et

§ 7

lg 3 oli erinorm

§ 7lg 1 suhtes, mitte ei sätestanud erandit sama paragrahvi 2.

lõikest (vt ka Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-99). Riigikohus leidis
  3. detsembri
  4. a otsuses asjas nr 3-3-1-63-05, et

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele või kompenseerimisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Järelikult ei tõlgendanud ka Riigikohus

§ 7

lg-t 2 selliselt, et

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjel kandub osa selle sisust üle

§ 7lg-sse 2.

Riigikohtu silmas peetud üldine kord ei oleks saanud tähendada ühe põhiseadusevastase määramata olukorra asendamist teise, samuti potentsiaalselt põhiseadusevastase määramatusega (st siduda Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud Saksa kodanike omandis olnud ja Eestis asunud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud taotluste lahendamist Saksamaaga

§ 7lg-s 2 nimetatud lepingu sõlmimise eeldusega).

Seega

§ 7

lg 3 kui erisätte kehtetuks tunnistamise tagajärjel kuulus kohaldamisele üldsäte ehk

§ 7

lg 1.

§ 7

lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kellel oli

  1. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. Kuna D. A. M. B., E. V. R. B. ja E. A. H. B. ei olnud
  2. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud ja haldusasjale lisatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikutest võib järeldada, et keegi neist ei elanud

jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil, ei saaks nimetatud isikuid

§ 7lg 1 alusel õigustatud subjektideks tunnistada.

Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega

  1. aprilli
  2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-10 ei saa sellise isiku pärijal olla vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui vara omanikust ümberasujal endal. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on vaidlustatud otsustes märkinud, et taotlus jääb rahuldamata põhjusel, et kaebuse esitaja vanaema D. A. M. B., onu E. V. R. B. ja tädi E. A. H. B. ei olnud
  3. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanikud ning sellised isikud ega nende pärijad ei saa olla omandireformi õigustatud subjektideks. Seega oleks linnakomisjoni otsused lõpptulemusena õiged ka siis, kui linnakomisjon oleks tuginenud

§ 7

lg 2 asemel

§ 7

lg-le 1 (mida linnakomisjon sisulise argumentatsiooni osas on põhimõtteliselt teinud). Sellises olukorras ei ole kohtu arvates alust tühistada linnakomisjoni otsust ja teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile ettekirjutust asja uueks lahendamiseks, sest viimasel tuleks taotlus uuesti rahuldamata jätta põhjusel, et D. A. M. B., E. V. R. B. ja E. A. H. B. ega kaebuse esitaja nende pärijana ei saa olla omandireformi õigustatud subjektiks. 14. Eespool toodut kokku võttes leiab kohus, et kaebuse esitaja vanaema D. A. M. B.ile, onu E. V. R. B.ile ja tädi E. A. H. B.ile kuulunud vara puudutavas osas (otsuste nr 13005, 13006 ja 13007 punktid 2) on linnakomisjoni otsuste lõppjäreldused õiged ja otsuste tühistamiseks 9

(10)puudub alus. Selles osas jääb rahuldamata ka taotlus teha Harju maakonnakomisjonile ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. III
  1. HKMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja palub menetluskuluna välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 4x15,98=63,92 eurot ja kulutused volikirja tõlkele 114,91 eurot. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Riigilõivu tasumist on kohus kontrollinud. Kohus tühistas ühe kaevatud otsuse täies ulatuses ja ülejäänud kolmest otsusest ca 50%. Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja mõista 39,95 (15,98+(3x15,98)/2) eurot. Volikirja tõlkega seonduvalt on kaebuse esitaja esitanud arve, kuid puuduvad tõendeid arve tasumise kohta. Riigikohtu halduskolleegiumi järjekindla praktika kohaselt peab menetluskulude kandmine olema tõendatud kuludokumentidega, mis kinnitavad, et menetlusosaline on menetluskulud reaalselt kandnud. Seega ei saa välja mõista menetluskulusid, mille kohta on esitatud üksnes arve, sest see ei tõenda, et kulud oleks reaalselt kantud. Kulude tasumist tuleb tõendada kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega (vt nt Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-47-08;
  4. märtsi
  5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-08, p 21). Seega tuleb tõlkekulude väljamõistmise osas jätta taotlus tervikuna rahuldamata. Monika Laatsit 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.