Obsah (9)
§ 102§ 103§ 23§ 90§ 25§ 94§ 41§ 24§ 4KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2010, Tallinn Haldusasja nu
) § 25 lg-s 3 on toodud kinnipeetavad, kellele pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Nimetatud sättes ei ole nimetatud vahistatuid.
§ 102
lubab kohaldada täiendavaid piiranguid vahistatutele kas prokuratuuri või kohtu määruse alusel.
§ 103
lubab vahistatu suhtes rakendada piiranguid julgeolekukaalutlustel vastavalt §-des 66-72 sätestatule.
§-s 94 lubatud lühiajalist kokkusaamist ei saa tõlgendada konkreetse piiranguna pikaajaliste kokkusaamiste suhtes. Seega Tallinna Vanglal ei ole õigust piirata vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi, vaid selline õigus saab olla üksnes menetlejal, prokuröril ja kohtul. Riigikohtu otsuse 3-3-1-95-08 kohaselt on vanglal kohustus järgida Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitust Rec
(2006)2 (Euroopa vanglareeglistik). Kaebuse esitaja vajab pikaajalist kokkusaamist oma perekondlike sidemete säilitamiseks ja tugevdamiseks ning seda soosib ka
§ 23
(MV viibib vahi all alates 24.01.2007), mistõttu pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine riivab kaebaja põhiõigusi PS §-st 26 tulenevalt. Vaatamata sellele, et hiljem on kaebuse esitaja staatus muutunud kinnipeetava staatuseks, ei muutu varasem olukord kaebaja jaoks olematuks ning vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude põhjendatud huvi seisneb tulevikus esitatava võimaliku kahju hüvitamise nõudes. 02.11.2009 esitatud kaebuses taotleb kaebaja Tallinna Vangla 21.08.2009 vastuse ja 22.10.2009 vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja esitas 30.07.2009 kinnipeetavana Tallinna Vangalale taotluse pikaajaliseks kokkusaamise võimaldamiseks oma abikaasaga. 21.08.2009 jättis Tallinna Vangla kirjaga nr 1-13/42471-1 kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas 15.09.2009 vaide, mille Tallinna Vangla jättis 22.10.2009 rahuldamata. 3. Tallinna Vangla leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel motiividel: 1) kuna
§ 90
lg-st 1 ja §-st 94 tulenevalt kehtib vahistatutele pikaajaliste kokkusaamise võimaldamise osas erisus võrreldes süüdimõistetutega, siis on Tallinna Vangla õiguspäraselt keeldunud taotluse rahuldamisest. Riigikohus on märkinud, et kuigi KrMS § 1431 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust, ei saa sellest järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kaebaja poolt viidatud
§ 25
lg 3 ei ole asjakohane, kuna nimetatud säte seab pikaajalise kokkusaamise piirangud kinnipeetavatele; 2) seadusega vahistatutele sätestatud pikaajalise kokkusaamise piirangut ei ole põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud kaebaja põhiõigusi. Euroopa vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu liikmesriikide vangistusalast praktikat; 3) kaebaja 30.07.2009 taotluse rahuldamisest keelduti, kuna taotleja suhtes ei olnud jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Harju Maakohus edastas 27.08.2009 Tallinna Vanglale 2
(7)3-09-1840 teatise, et Harju Maakohtu 13.01.2009 otsus MV kriminaalasjas on jõustunud 20.07.2009 Riigikohtu määrusega. Nimetatud teatis on Tallinna Vanglasse jõudnud 28.08.2009, mille alusel tehti ka vastav kanne Vangistusregistri Infosüsteemi ning edastati allkirja vastu tutvumiseks MV-le. Tallinna Vanglal ei lasu kohustust teostada järelevalvet kriminaalmenetluse erinevates staadiumites tehtavate otsuste üle, vastavasisulised teated/otsused edastatakse otsuse teinud haldusorgani poolt Tallinna Vanglale. Seega 21.08.2009 keelduva otsuse tegemise ajal ei olnud Harju Maakohus edastanud Tallinna Vanglale teatist, mis puudutas kaebaja süüdimõistvat kohtuotsust. Keelduva otsuse tegemise ajal oli kaebaja veel vahistatu; 4) vaideotsuse tegemise ajal oli küll teada MV süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine ja isiku staatuse muutumine, kuid kuna vaide esitaja vaidlustas Tallinna Vangla poolt 21.08.2009 väljaantud haldusakti, siis tuli hinnata selle haldusakti andmisel arvestatud faktilisi ning õiguslikke asjaolusid. Keelduv otsus oli tehtud õiguspäraselt ning seega puudus alus vaide rahuldamiseks.
- Tallinna Halduskohus jättis 29.03.2010 otsusega MV kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused: 1) käesoleva vaidluse sisu on hinnata ja kontrollida, kas pikaajaliste kokkusaamiste keelamine vahistatule oli antud juhul õiguspärane või mitte. Kaebajale keelduti 29.04.2009 ja 21.08.2009 pikaajaliste kokkusaamiste lubamisest abikaasaga põhjusel, et kaebaja viibis vanglas vahistatuna ja tulenevalt vangistusseaduse § 25 lg-st 1 ja §-st 94 on vahistatule ettenähtud üksnes lühiajalised kohtumised. Vangistusseaduse § 25 lg-s 1 on sätestatud, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Vangistusseaduse § 94 lg-s 1 on aga sätestatud, et vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Seega nähtub seadusest, et vahistatutele ei olnud pikaajalisi kohtumisi ette nähtud. Euroopa vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu soovituslik juhendmaterjal. Tallinna Vangla vastavasisuliste seisukohtadega tuleb nõustuda; 2) õige on viide mõnevõrra sarnast vaidlust puudutavale Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-6209, milles selgitati, et vahistatute kokkusaamiste regulatsioonis ei ole põhimõttelisi muudatusi tehtud ja et vahistatutele ei olnud (tulenevalt seadusest) pikaajalised kokkusaamised ette nähtud. Seega ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et pikaajaliste kokkusaamiste vahistatule võimaldamata jätmisel võib olla tegemist põhiõiguste ja vabaduste riivega põhiseaduse § 26 tähenduses; 3) Arvestades asjaolu, et vastustaja ei olnud kaebuse esitajale pikaajalise kohtumise lubamist võimaldavast staatuse muutusest teadlik, oli vastavasisulise taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud. Kaebuse esitaja selgitas, et sai kohtumääruse umbes kuu aega pärast selle jõustumist Tallinna Vanglalt ning esitas seejärel uuesti pikaajalise kokkusaamise taotluse. Pikaajalise kokkusaamise taotlus esitati 01.09.2009 ja selle vastustaja ka rahuldas. Haldusasja materjalist nähtub, et kokkusaamine toimus 02.10.
- Selles osas menetlusosaliste vahel samuti vaidlust ei ole. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et ka 21.08.2009 keeldumine oli õiguspärane; 4) vaideotsuses antakse samuti hinnang haldusaktile, lähtudes selle koostamise hetkest. Pooled vaidlustatava otsustuse andmise hetkel süüdimõistvast otsusest teadlikud ei olnud ning seega oli pikaajalise kokkusaamise loa andmata jätmine põhjendatud. Vaideotsuse koostamise ajaks 22.10.2009 oli kaebuse esitajal tema kinnipeetava staatusest tulenev pikaajalise kohtumise luba ka realiseeritud. Vaideotsuse peale esitatud kaebus jääb rahuldamata ka seetõttu, et lähtuvalt HMS § 87 lg 2 p-st 3 esitatakse kaebus vaideotsuse peale ainult sel juhul, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest 3
(7)3-09-1840 sõltumatult. Antud juhul ei viita kaebuse esitaja selgitused sellele, et tema õigusi oleks võidud rikkuda vaidemenetluse esemest sõltumatult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. MV apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 29.03.2009 otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada ning mõista välja menetluskulud summas 250 krooni. Apellatsioonkaebuses sisaldus ka taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks ja tunnistada
§ 94
põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda vahistatule pikaajalist kokkusaamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist ei ole PS §-s 26 sätestatud põhiõiguste ja –vabaduste riivega, ning sellega, et halduskohus ei kontrollinud ega algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust, kuigi kaebuse esitaja seda taotles. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-08-1737 asunud seisukohale, et vaadeldes kaebaja olukorda, kus tema vahistatu staatus on kestnud üle kahe aasta (nagu ka apellandil), on riive PS §-s 26 sätestatud perekonnaelule muutunud sedavõrd intensiivseks, et on tõsine kahtlus selle riive põhiseaduspärasuses. Seda ei ole välistanud ka Riigikohus oma lahendi 3-3-1-62-09 p-s 18. Kohtud on leidnud, et
§-st 94 ei tulene konkreetset piirangut vahistatu pikaajalisele kokkusaamisele ja seega keeldu ei ole ning
§ 41
lg-st 2 tulenevalt saab vangla sätestada ainult sellised piirangud, mis võivad ohustada vangla julgeolekut. Apellant jääb seisukoha juurde, et piiranguid saab seada ainult menetleja, prokurör või kohus; 2) KrMS § 1431 sätestatu ei keela vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi. Samuti ei tulene sellist keeldu
§-st 94. Selline keelamine on vastuolus
§ 41lõigetes 1 ja 2 sätestatuga.
Piirang on ebaproportsionaalne ja kujutab endast intensiivset PS §-s 26 toodud põhiõiguste ja –vabaduste riivet; 3) apellandil on kaebuse esitamisel preventiivne huvi ning hilisema mittevaralise kahjunõude esitamise huvi, kui kohus tuvastab põhiõiguste ja –vabaduste rikkumise. Samuti õigustavad käesoleval juhtumil asja menetlemist õiguskindlus ja õigusselgus ning põhiseaduslikud väärtused.
- Vastustaja palub jätta MV apellatsioonkaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja suhtes rakendati kinnipidamist eeluurimiseks alates 24.01.
- Tõkendi kohaldamist rakendati ka kohtumenetluses 18.07.2007 – 20.07.
- Seega oli kaebaja vahistatu staatuses. Tallinna Vangla on lähtunud oma tegevuses seadusest ning
§ 41
lg-st 1, kuna kokkusaamiste osas on seadusega sätestatud vahistatutele juba piirangud, mis erinevad seadusega kinnipeetavatele sätestatud piirangutest; 2) kaebaja ei ole taotlenud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist halduskohtus; 3) võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt koheldakse võrdselt võrdsetel alustel olevaid isikuid, seega süüdimõistetud ja vahistatud isiku puhul on välistatud nende käsitlemine võrdsetel alustel lähtuvalt staatusest; 4) pikaajalist kokkusaamist reguleeriva sätte eesmärgiks on tagada süüdimõistetud kinnipeetavatele isikutele pikaajalisi kokkusaamisi. Seega kaitseb säte kinnipeetavate, mitte vahistatute huve. Kaebaja pikaajaline vahistatu staatuses viibimise küsimus kuulub lahendamisele kriminaalmenetluse läbiviimise raames, mitte aga haldusmenetluses, mis on suunatud kinnipidamisasutuse haldusaktide vaidlustamisele; 5)
§ 23
lg 1 ei kohaldu vahistatute suhtes tulenevalt eelvangistuse kandmise eesmärgist, millega kindlasti ei ühti vanglavälise suhtlemise soodustamine tõkendi kohaldamise ajal. Riigikohus on lahendis 3-1-1-126-06 märkinud, et vahistatul on seoses tema vabaduspõhiõiguse riivega tagatud põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga nõutaval määral nii tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalus kui ka kohane, so õiglane ja tõhus kohtumenetlus. Seega tulnuks kaebajal vahistatuse kestuse küsimus lahendada vahistamismääruse 4
(7)3-09-1840 edasikaebamise näol või vahistatuse põhjendatuse kontrolli raames. Euroopa Inimõiguste Kohtu 15.02.2005 otsuse Sulaoja vs Eesti kohaselt küsimust, kas kinnipidamise kestus on mõistlik või mitte, ei saa hinnata üldises plaanis. Süüdistatava kinnipidamise mõistlikkust tuleb hinnata iga kohtuasja puhul eraldi, arvestades kohtuasja eripära; 6) haldusakti andmine toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtuliku kontrolli näol on tegemist nn menetluskontrolliga (kohaldamiskontroll), mitte aga tulemuskontrolliga. Kaalutlusotsustuste materiaalse õiguspärasuse tuvastamisel tuleb anda vastus küsimusele, kas on saavutatud õiguslikult võimalik tulemus õiguslikult lubatud viisil. Tegemist on negatiivse kontrolliga, kus kohus küsib, kas tulemuse saavutamisel on välditud vigu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellant põhjendas huvi tunnistada abikaasaga pikaajalisest kokkusaamisest keeldumise otsused õigusvastaseks preventiivse huviga ja sooviga esitada tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohtupraktikas on mõlemat eesmärki peetud tuvastamiskaebuse esitamisel piisavaks põhjendatud huviks. Käesoleval juhul ei ole kaebuse rahuldamata jätmise aluseks asjaolu, et kaebaja pole näidanud preventiivse huvi tegelikku olemasolu – asjaolu, et teda võidakse uuesti vahi alla võtta ja seejuures keelduda abikaasaga pikaajalisest kokkusaamisest –, sest kahju hüvitamise suhtes on põhjendatud huvi kaebajal olemas. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei saa käesolevas asjas, tuvastamiskaebuse lahendamisel, pidada ilmselgelt perspektiivituks ja põhjendatud huvi seetõttu olematuks. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Pikaajalise kokkusaamise keeld abikaasaga riivab ringkonnakohtu arvates õigust perekonnaelu puutumatusele. RVastS § 9 lõikest 1 ei saa järeldada, et selles pole õigust perekonnaelu puutumatusele silmas peetud, sest perekonnaelu moodustab osa eraelust. Vastustaja tegevust saab pidada süüliseks.
- Kaebaja ei esitanud kohtule selgesõnaliselt nõuet tühistada või tunnistada õigusvastaseks vaideotsus. Halduskohus tõlgendas kaebust sellisel viisil, et selline nõue esitati ning kaebaja pole apellatsioonkaebuses sellele vastu vaielnud. Ringkonnakohus selgitab, et HMS § 87 lg 2 p 3 kohaselt võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Seda, et kaebaja õigusi oleks vaideotsusega rikutud täiendavalt abikaasaga pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisele, kaebusest ei nähtu. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus selles osas jätta rahuldamata.
- Vaidlusaluste otsuste tegemise ajal kehtis
§ 94
lg 1 sõnastuses, mille kohaselt vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Paragrahvi § 94 lg 3 kohaselt vahistatu kokkusaamine toimub vanglateenistuse ametniku (hilisemas redaktsioonis vanglaametniku) juuresolekul, kes võib kokkusaamisesse sekkuda või selle kohe katkestada, kui kokkusaamine võib kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.11.2009 otsuse nr 3-3-1-62-09 punktis 16 leiti, et kuigi KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust, ei saa sellest järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele 5
(7)3-09-1840 õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada. Seetõttu ei saa väita, et kõigil KrMS §-s 143¹ nimetatud isikute gruppidel oleks õigus pikaajalistele kokkusaamistele. Kolleegium leidis, et
§ 94
sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning antud sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna
§ 24
mõttes.
§ 94sätestab vangistusseaduse 1., 2.
ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka
§ 94sõnastus „vahistatu kokkusaamised“.
Seega on
§ 94
käsitatav konkreetse piiranguna
§ 4¹ lg 2 mõttes.
Ringkonnakohtu arvates tuleb ka käesoleva asja lahendamisel
§ 94lõiget 1 tõlgendada sama moodi.
Seega asus halduskohus õigesti seisukohale, et
§ 94lg 1 ei võimalda vahistatule pikaajalist kokkusaamist.
Apellandi seisukoht, et
§ 94lg 1 ei keela pikaajalisi kokkusaamisi, on ekslik.
- Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ja sätte põhiseadusevastaseks tunnistamine ning selle kohaldamata jätmine võib toimuda kohtu omal algatusel ega eelda sellekohase taotluse esitamist menetlusosalise poolt. Seetõttu pole ka oluline, kas kaebaja nõudis halduskohtus piirangu põhiseadusele vastavuse kontrolli või mitte.
- Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ja seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamine eeldavad, et põhiseadusevastaseks tunnistatav säte oleks asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt saab asjassepuutuv olla norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. Kaebuse rahuldamine eeldab
§ 94
lõike 1 kohaldamata jätmist osas, milles see ei võimalda vahistatule pikaajalist kokkusaamist. Olukorras, kus vahistatule oleks pikaajalised kokkusaamised abikaasaga lubatud (arvestades ka KrMS § 143¹ sätestatud võimalust prokuröri või kohtu poolt seda õigust piirata), tuleks tunnistada vangla poolt antud vaidlustatud haldusaktid õigusvastaseks.
- Kaebaja viibis esmase vaidlustatud otsuse tegemise ajaks vahi all 24.01.2007 kuni 29.04.2009, seega kaks aastat ja kolm kuud, 21.08.2009 otsuse tegemise ajaks kaks aastat ja ligi seitse kuud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, et vaatamata Harju Maakohtu viivitusele kohtuotsuse täitmisele pööramisel KrMS § 411 lõike 4 alusel oli kaebaja ka 21.08.2009 otsuse tegemise ajal vahistatu. Harju Maakohtu 13.01.2009 otsusega oli kaebaja tunnistatud süüdi. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus vaadati läbi Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2009 istungil, seega enne pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemist, ringkonnakohtu otsus, millega jäeti maakohtu otsus muutmata, tehti 11.05.2009 ja Riigikohus jättis 20.07.2009 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
- Ringkonnakohtu arvates seisneb vahistatu kokkusaamise piirangu eesmärk huvis tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses ja õigusemõistmise tagamises. Pikaajalise kokkusaamise puhul ei ole võimalik vahistatu pidev jälgimine (
§ 25
lg 2, vangla sisekorraeeskirja § 41 lg 1) erinevalt lühiajalisest kokkusaamisest, mis kestab kuni kolm tundi (
§24
lg 2, vangla sisekorraeeskirja § 39 lg 2) ja kus vanglaametnik pidevalt kokkusaamist jälgib. Käesoleva asja lahendamisel ei ole võimalik sellist huvi tuvastada: maakohtus oli kriminaalmenetlus läbi viidud ning apellatsioonimenetluses oli kohtuistung peetud ja teatatud kohtuotsuse teatavakstegemise aeg. Sellises olukorras ei saa abikaasaga pikaajalist kokkusaamist pidada kuigivõrd õigusemõistmise läbiviimist või tõe tuvastamist ohustavaks. Ekslik on aga vastustaja väide, et kaebus tuleks rahuldamata 6
(7)3-09-1840 jätta seetõttu, et kaebaja polnud taotlenud vahistatuse kontrolli ega vahi alt vabastamist abikaasaga kokkusaamise eesmärgil. Vahistamisel otsustatakse isikuvabaduse piiramise üle ning seejuures ei ole määrav, kas abikaasaga pikaajalise koosviibimise keeld on jätkuvalt proportsionaalne. Vahi all hoidmine võib olla jätkuvalt vajalik, et ära hoida süüdistatava suhtlemist võimalike tunnistajatega, kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist või kohtuotsuse täitmisele pööramist.
- Ringkonnakohtu arvates oli vahi all pidamise kestust arvestades muutunud juba 29.04.2009 otsuse tegemise ajaks perekonnaelu kaitse põhiõiguse piirang ebaproportsionaalseks. Enam kui kaks aastat ja kolm kuud kestvat abikaasade koosviibimise keeldu muul viisil kui vanglaametniku jälgimisel kestusega kuni 3 tundi korraga ei saanud piisavalt õigustada vajadusega tagada kriminaalmenetluse läbiviimine ja tõe tuvastamine.
- Seetõttu leiab ringkonnakohus, et
§ 94
lg 1 tuleb jätta vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 26 kohaldamata osas, milles see ei võimalda vahistatule pikaajalist kokkusaamist abikaasaga.
§ 94
lg 1 tuleb selles osas tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.
§ 94
lõike 1 osaliselt kohaldamata jätmise ja põhiseadusevastaseks tunnistamise tõttu tuleb kohtuotsus edastada PSJKS § 9 lg 1 kohaselt Riigikohtule. PSJKS § 9 lg 2 kohaselt lisab ringkonnakohus käesolevale otsusele Riigikohtule edastamisel ka
§ 94lõike 1 teksti. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 7
(7)