← Eesti

3-12-588/24

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-588 Otsuse kuupäev 17.10.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi MV kaebus Viru Vangla 04.01.2012. a käskkir

§ 24

lg 4 ja § 25 lg 3 sätted, mis keelavad lühi- ja pikaajalised kokkusaamised kinnipeetavale, kes on paigutatud kartserisse ja kannab distsiplinaarkaristust on vastuolus VangS §-de 41, 6 ja 23; PS §-de 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega. Samuti leiab kaebaja,

§ 63lg 1 p 2, mis sätestab distsiplinaarkaristusena ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamise on vastuolus Vang

S § 41, 6 ja 23; PS 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega. Lisaks leiab kaebaja,

§ 63lg 1 p 4, mis sätestab maksimum distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks on vastuolus Vang

S 41, 6 ja 23; PS § 10, 18, 20, 26 ja 28 ning EIÕK art 3 ja 8 sätetega. Kaebaja palub kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus eeltoodud sätete üle ning kontrollida seadus- ja põhiseaduspärasust ja tunnistada need vastuolus olevaks seaduse ja põhiseadusega. Kaebaja palub kohtul tühistada Viru Vangla 04.01.

  1. a käskkirja nr 6-3/15-D ning teha kindlaks Viru Vangla 10.01.
  2. a vastuse nr 6-10/51190-1 ja 26.01.
  3. a vastuse nr 6-10/1152-1 õigusvastasuse. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  4. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja viitab vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja VangS § 63 lg 1 ja märgib, et distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt karistati MVu VangS § 67 p-st 1 tulenevate nõuete rikkumise eest 35 ööpäevase kartserikaristusega, sest kinnipeetav MV ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Vastustaja leiab, et kinnipeetavat võis rikkumise eest karistada distsiplinaarkorras. Nimelt VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus töötada ning VangS § 67 p-st 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kuna kinnipeetavale antud korraldus oli seaduslik, kuid kinnipeetav keeldus korraldusele allumast, siis rikkus ta VangS § 67 p-st 1 tulenevaid nõudeid. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest ja distsiplinaarmenetluse algatamisest, kaebajale on antud võimalus anda selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumistega. Vastustaja märgib, et vangla on rakendanud uurimispõhimõtet ja vaidlustatud käskkirjas on kaalutletud igat asjaolu ning haldusorgan on oma lõplikku seisukohta ka põhjalikult põhjendanud. 4 Kaalutlusõiguse teostamisel on haldusorgan järginud haldusmenetluse seaduse §-s 4 kehtestatud nõudeid. Kinnipeetavale määrati karistuseks 35 ööpäeva kartserit ja see on proportsionaalne õiguserikkumise raskusega. VangS § 67 p 1 ja Riigikohtu 01.03.
  5. a otsusest nr 3-3-1-103-06 tuleneb, et kinnipeetava poolt korralduse täitmatajätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, mistõttu oleks kinnipeetav pidanud selle täitma. Korralduse täitmata jätmine on raske vangla julgeolekut ohustav distsipliinirikkumine. Vangistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja õiguskuuleka elu vältimatuks osaks on tööoskused ja tööharjumuse omandamine või säilitamine. Vangistuse täideviimise eesmärke pole praktiliselt võimalik saavutada siis, kui isik keeldub töötamast. Seega on töö kohustuse eiramise näol tegemist väga olulise kohustuse rikkumisega, mis näitab, et isik ei soovi asuda õiguskuulekale teele ning pooldab endiselt vangla subkultuuri põhimõtteid. Kuna eelpooltoodud rikkumiste näol on tegemist väga tõsiste rikkumistega, siis ei saa pidada karistusliigi valikut, kartserit, menetleja poolt ebaproportsionaalseks. Karistusliigi puhul tuleb arvestada seda, et täiskasvanud kinnipeetavale võib distsipliinirikkumise eest määrata maksimaalselt 40 ööpäeva kartserit, mistõttu 35 on kõigest osa kartserikaristuse maksimaalmäärast. Samuti tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kinnipeetavat on ka varasemalt distsiplinaarkorras karistatud ja analoogne rikkumine ei ole kinnipeetaval esimene. Arvestades rikkumise raskust, kinnipeetava varasemat karistatust ja karistuse määramise eesmärki tuleb nentida, et 35 ööpäeva kartserikaristuse määramisega ei sekkutud liigselt isiku põhiõigustesse ning määratud karistus on proportsionaalne ja aitab saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. Kinnipeetavale piirati distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga VangS §-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Riigikohtu 05.12.
  6. a otsusest nr 3-3-1-41-11 tuleneb, et isegi kui piiranguid ei ole käskkirjas põhjendatud, siis ei tingi see käskkirja kehtetuks tunnistamist, sest need piirangud käivad automaatselt kartserikaristuse määramisega kaasas. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide, et ta ei saanud tervislikel põhjustel tööle asumise korraldust täita, on otsitud, eesmärgiga vabaneda töötamisest keeldumisega kaasnevast vastutusest. Nimelt esiteks, 12.10.
  7. a on Viru Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-arst J. Kogan läbi elektroonilise registri E-kontakt kooskõlastanud kinnipeetava tööle määramise käskkirja. Teiseks, on 14.12.
  8. a Viru Vangla arst kirjutanud tõendi, et MV on võimeline töötama ning vastunäidustusi koristamistöödele tal ei ole. Kolmandaks, Viru Vangla meditsiiniosakond kinnitas, et kinnipeetava tervisekaardis ei ole mitte mingisuguseid andmeid tervisehäirete kohta detsembris
  9. a.
  10. a detsembrikuu kohta on ainult üks kanne, mis tõendab, et 23.12.
  11. a oli kinnipeetav hambaarsti vastuvõtul. Neljandaks, Aulis Teetloki 13.12.
  12. a õiendist ning Veiko Kergendi 16.12.
  13. a õiendist nähtub, et kinnipeetav ei kurtnud halva enesetunde üle ja ei teavitanud, et tahab arsti juurde minna. Vastustaja leiab, et kinnipeetava seisukoht, et töötamine koristajana tugevdatud järelevalvega osakonnas ohustab tema julgeolekut, on ebaõige ja otsitud eesmärgiga pääseda tööst keeldumisega kaasnevast vastutusest. Esiteks, enne tööle määramist on isiku tööle määramise käskkirja 13.10.
  14. a kooskõlastanud julgeolekuosakonna ametnik. Julgeolekuosakonna ametnik ei oleks andnud M. V tööle määramiseks kooskõlastust, kui isiku julgeolek oleks olnud ohus. Teiseks, 5 14.12.
  15. a viis julgeolekuosakonna spetsialist Viljar Toots kinnipeetavaga läbi vestluse, et kontrollida M V väiteid. Julgeolekuosakonna spetsialist andis toimunud vestluse kohta õiendi ning on märkinud, et julgeolekuosakond ei leia, et kinnipeetav M V julgeolek satuks ohtu, kui tema asuks tööle elusektsiooni koristajana. Kolmandaks selgitab vastustaja, et tugevdatud järelevalvega osakonnas paiknevad kinnipeetavad ei soovi asuda tööle pelgalt subkultuurilistel põhjustel. Tegelikkuses ei esine mingeid objektiivseid asjaolusid, mis seda takistaksid. Ka kõik intsidendid, mis on tugevdatud järelevalvega osakonnas aset leidnud, ei ole olnud seoses töötamisega. Mitmed kinnipeetavad töötasid koristajatena ajavahemikul 10.
  16. a - 06.
  17. a ning 20.03.
  18. a seisuga töötas tugevdatud järelevalvega osakonnas lausa kuus inimest. Seoses koristaja ülesannete täitmisega ei ole nimetatud kinnipeetavatega mingisuguseid intsidente esinenud (A-L. Kakku ja A. Anslani õiendid). Neljandaks selgitab vastustaja, et tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ole isiku füüsiline julgeolek rohkem ohus kui mujal. Standardjuhtudel paigutatakse tugevdatud järelevalvega osakonda kinnipeetavad, kelle puhul on teave, et isik võib organiseerida kuritegu vangla siseselt või väljaspool vanglat; kinnipeetavad, kelle puhul on teave, et isikul on säilinud sidemed ja osalus kuritegevuslikus ühenduses ja kinnipeetavad, kelle puhul on teave, et isik loob grupeeringut vanglasiseselt ning üritab juurutada vangla subkultuuri, mis võib raskendada korra tagamist vanglas. Seega kõrgohtlikkus tugevdatud järelevalvega osakonna kontekstis ei seisne selles, et isik oleks kellelegi füüsiliselt ohtlik või et sinna oleksid kogutud vaid füüsiliselt ohtlikud kinnipeetavad. Vastustaja on seisukohal, et ka kartserikaristuse kandmise ajal võib anda kinnipeetavale korralduse asuda tööle. Vangla on seisukohal,

§ 651lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda Vang

S § 8 lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. Meelevaldne on tõlgendada VangS § 651 lg-t 3 ja VSkE § 8 lg-t 4 kinnipeetavale enda üksnes kartserikambris hoidmise nõudeõigust andvalt. Seega on nimetatud sättega võetud kartserirežiimil olevalt kinnipeetavalt õigus nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega ning vaba liikumist osakonnasiseselt, kuid nimetatust ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit. Eeltoodud järeldust ei lükka ümber ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-41-11 p-s 26 toodud seisukoht, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Riigikohtu otsuses märgitud järeldus, et kartserikaristust kandval kinnipeetaval ei ole vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust saada VangS § 22 alusel antavat soodustust, annab tunnistust sellest, et Riigikohus on käsitlenud töötamist vanglas kinnipeetavale tehtud soodustusena. Vangla on arvamusel, et majandustöödele määramise näol ei tegemist soodustusega. Majandustöödele määratakse kinnipeetav õiguslikult vangla poolt antava haldusaktiga, mis on kinnipeetava jaoks kohustus, milles kinnipeetava nõusolekut vaja ei ole. Kaebaja leiab, et talle on määratud kaks karistust, kuna lisaks distsiplinaarkaristusele jäi ta ilma pikaajalisest kokkusaamisest. Vastustaja ei nõustu sellekohase väitega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei nähtu, et M Vle oleks karistusena määratud lisaks kartserikaristusele veel ka pikaajalise kokkusaamise keelamine iseseisva karistusena. See asjaolu, et temale lubatud pikaajaline kokkusaamine jäi ära seoses distsiplinaarkaristuse määramisega, ei ole tõlgendatav teise karistuse määramisena. Vastustaja möönab, et kuigi pikaajalise kokkusaamise keelamist iseseisva karistusena kinnipeetavale määratud ei olnud, langes talle määratud distsiplinaarkaristuse kandmise aeg ajale, mil talle oli lubatud pikaajaline kokkusaamine, kuid see ei ole käsitletav iseseisva distsiplinaarkaristuse määramisena, see oli juhuslik kokkusattumus. Kaebaja on taotlenud Viru Vangla 10.01.

  1. a vastuse nr 6-10/51190-1 ja 26.01.
  2. a vastuse nr 6-10/1152-1 õigusvastasuse kindlakstegemist. Kaebaja ei ole kaebuses põhjendanud, miks ta soovib vanglavastustes õigusvastasuse tuvastamist. Kehtivas halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) on tuvastamiskaebuse esitamine küllaltki piiratud, kuna tuvastamiskaebusest saadav kasu on sageli väike. HKMS § 45 lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui 6 õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul saaks kinnipeetav esitada teoreetiliselt hoopis muid nõudeid nt hüvitamiskaebuse (tekkis mittevaraline kahju, et ei saanud perekonnaga koos olla), tühistamiskaebuse vms (vastused, millega keelduti isiku taotluse rahuldamisest ning kohustada isikule andma uus kokkusaamine vms). Pelgalt õigusvastasuse tuvastamise nõue ei anna aga isikule mingisugust reaalset kasu. Seega jääb vastustajale kaebuse pinnalt arusaamatuks, miks peaks vangla vastused õigusvastaseks üleüldse tunnistama. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust lükata distsiplinaarkaristuse täitmine edasi seniks, kuni kinnipeetav on realiseerinud varasemalt määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise ajal oli tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku õigusaktiga. Seesuguse olukorra, kus pikaajaline kokkusaamine satub ajale, mil isik kannab kartserikaristust, on reguleerinud ka seadus. Nimelt tuleneb VangS § 25 lg-st 3, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Seega on seesugune olukord normiga reguleeritud ning vangla ei ole käitunud õigusvastaselt. Kinnipeetavana vanglas viibimine tähendab vangistuse ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete õiguste kasutamist, sealhulgas ka perekonnaelu puutumatust. Pikaajalise kokkusaamise piirang kartseris viibivale kinnipeetavale ei riku isiku põhiõigusi. VangS § 25 lg 3 on seadusandja poolt ette nähtud alused, mis välistavad kokkusaamise alati. Kinnipeetaval oli võimalus peale kartseri karistuse kandmist uuesti taotleda pikaajalist kokkusaamist. Kartserikaristust kandvale kinnipeetavale on tagatud võimalus kasutada telefoni, samuti on võimalik pidada kirjavahetust. Seega oli kaebajal ka kartseris võimalik oma abikaasaga suhelda ja tema käekäiguga kursis olla. Vastustaja märgib, et paratamatult tuleb perekonnas, kus üks pool on kinnipeetav, arvestada, et nii kokkusaamise võimalused kui ka muu suhtlus võimaldatakse piiratud tingimustes. Euroopa Inimõiguste kohus ei ole pidanud kinnipeetava õigust pikaajalisele kokkusaamisele konventsiooniga kaitstavaks oluliseks õiguseks (Aliev vs Ukraina

(2003)). Lähtudes eeltoodud argumentatsioonist palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
  1. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud halduskohtule vastavalt HKMS § 37 lg 2 p 1 tühistamiskaebuse (Viru Vangla 04.01.
  2. a käskkirja nr 6-3/15-D tühistamiseks) ja vastavalt HKMS § 37 lg 2 p 6 tuvastamiskaebuse (Viru Vangla 10.01.
  3. a vastuse nr 6-10/51190-1 ja 26.01.
  4. a vastuse nr 6-10/1152-1 õigusvastasuse kindlakstegemiseks). Samuti palub kaebaja kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 suhtes, mis keelavad lühi-ja pikaajalised kokkusaamised kinnipeetavale, kes on paigutatud kartserisse ja kannab distsiplinaarkaristust. Kaebaja leiab, et nimetatud sätted on vastuolus VangS §-dega 41, 6 ja 23; PS §-dega 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega.
  5. Esmalt analüüsib kohus Viru Vangla 04.01.
  6. a käskkirja nr 6-3/15-D tühistamise nõuet. Viru Vangla 18.10.
  7. a käskkirjaga nr 6-2/1314-T määrati MV finants- ja majandusosakonda majandustööle abitööliseks (E-7 üldkasutatavate ruumide koristaja, s.o samasse osakonda, kus ta elab) alates 21.10.
  8. a kuni 20.01.
  9. a tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. 21.10.
  10. a anti kaebajale ülalnimetatud käskkirja alusel korraldus asuda tööle, kuid ta ei asunud 21.10.
  11. a tööle ning 21.11.
  12. a käskkirjaga nr 6-3/2118-D karistati teda korralduse eiramise eest 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja vaidlustas 21.11.
  13. a käskkirja kohtus ja menetlus haldusasjas nr 3-12-289 kestab. 7 05.12.
  14. a anti kaebajale 18.10.
  15. a käskkirja nr 6-2/1314-T alusel teine korraldus asuda koristajana tööle E-7 osakonda, kuid ta keeldus 05.12.
  16. a tööle asumisest ja selle eest karistati teda 04.01.
  17. a käskkirjaga nr 6-3/15-D distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 35 ööpäevaks. On tuvastatud, et MV ei vaidlustanud 18.10.
  18. a käskkirja nr 6-2/1314-T (tööle määramise käskkiri) ja seega oli tööle asumise korraldus antud kehtiva ja seaduspärase käskkirja alusel ning see oli kaebajale täitmiseks kohustuslik. Kaebaja keeldus korralduse täitmisest põhjusel, et tema tervis ei olnud korras ja et ta ei olnud võimeline töökohustust täitma enda julgeoleku pärast (kartis füüsilist rünnakut). Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on materiaalselt õigusvastane ning oluliste kaalutlusvigadega. Käskkiri on motiveerimata ja põhjendamata ning tähtsad asjaolud on jäänud välja selgitamata. Karistuse liik ja määr on ebaproportsionaalsed ning lisapiiranguid on kohaldatud kaalutlemata, käskkiri ei vasta HMS § 56 sätestatud nõuetele. Kohus leiab, et kaebaja väited ei vasta tegelikkusele, on tõendamata ja kaebus käskkirja tühistamise nõudes ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. Kehtiva 18.10.
  19. a käskkirja nr 6-2/1314-T kohaselt oli kaebaja kohustatud töötama alates 21.10.
  20. a kuni 20.01.
  21. a ja on tuvastatud, et 05.12.
  22. a keeldus ta töötamast põhjendades seda tervisliku seisundi ja julgeolekuga. Kui kaebajal oleks 21.10.
  23. a olnud tervisega probleeme, siis ta oleks seda märkinud ka 21.10.
  24. a, kui tutvus 18.10.
  25. a tööle määramise käskkirjaga, kuhu märkis tööst keeldumise põhjusena oma julgeoleku (t.l 108). Toimiku materjalidega on tõendatud, et 12.10.
  26. a on Viru Vangla meditsiiniosakonna arst J. Kogan andnud elektroonilise registri E-kontakt kaudu kooskõlastuse kaebaja tööle määramise osas ja 14.12.
  27. a Viru Vangla arst kirjutanud tõendi selle kohta, et kaebaja on võimeline töötama ning vastunäidustusi koristamistöödele tal ei ole (t.l 114). Samuti kinnitas Viru Vangla meditsiiniosakond, et kaebaja tervisekaardis ei ole mitte mingisuguseid andmeid tema tervisehäirete kohta
  28. a detsembris. Tervisekaardi andmetel viibis kaebaja 23.12.
  29. a hambaarsti vastuvõtul. Samuti nähtub Aulis Teetloki 13.12.
  30. a ja Veiko Kergandi 16.12.
  31. a õienditest, et kaebaja ei kurtnud halva enesetunde üle ja ei teavitanud, et ta tahab arsti juurde minna (t.l 110, 115). Kohus kuulas tunnistajana kohtuistungil üle Aulis Teetloki (t.l 187) ja tunnistaja teatas, et kaebaja keeldus 05.12.
  32. a tööle asumisest ja ta ei tea selle põhjust. Kui kaebaja oleks kurtnud tervise üle, oleks kindlasti meditsiiniosakond sellest teavitanud. Ta oli tööl 05.12.
  33. a hommikul kella kaheksast õhtul kella kaheksani ja kui kaebajale oleks kutsutud arst, oleks ta seda oma ettekandes ja õiendis kajastanud. Kui ettekandes kirjas ei ole, siis kaebaja tema poole tervise probleemiga ei pöördunud. Ta jääb oma info juurde, mis oli ettekandes ja 13.12.
  34. a õiendis, siis oli kõik meeles (t.l 106 ja 110). Veiko Kergandi 16.12.
  35. a õiendist (t.l 115) nähtub, et 05.12.
  36. a oli ta korralduse andmise ajal M. V kambri läheduses ja kinnipeetav ei teavitanud, et ta tahab arsti juurde või et tal on halb olla. Kohus kuulas tunnistajana üle Kersti Kevato, kes töötab Viru Vanglas spetsialist-õena ja ta teatas, et kui
  37. a detsembris ei ole kaebaja tervisekaardis kajastatud, et ta käis tema juures, siis ta ei ole 8 kaebaja juures käinud. Teiste kinnipeetavate dokumentides on kajastatud, et ta käis 05.12.
  38. a nende juures, s.o kuhu valvur kutsus. Kui oleks kutse tulnud M V poolt valvuri kaudu, siis ta kindlasti oleks läinud ja oleks selle kirja pannud. M. V nime kirjas ei olnud ja vahetult temale M. V oma tervise üle ei kurtnud. Kui ta oleks kaebajale ravimeid andnud, oleks see kirjas olnud (t.l 188). Meditsiiniosakonna spetsialist-vanemõde E. Tiinas märgib oma 25.05.
  39. a õiendis, et tervisekaardi andmetel ei ole MV detsembris
  40. a meditsiiniosakonna poole oksendamise ja unetuse kaebustega pöördunud (t.l 125). Ülaltooduga on tõendatud, et M. Vl ei olnud 05.12.
  41. a terviseprobleeme ja VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei olnud ta töökohustusest vaba. Kaebaja tugineb ka sellele, et viibib kõrgohtlike kinnipeetavate osakonnas, kus keegi selle osakonna kinnipeetavatest koristajana ei tööta, sest see toob kaasa teiste kinnipeetavate pahameele, kättemaksu ja ohustab kinnipeetava elu ja tervist. VangS § 38 lg 22 näeb ette võimaluse vabastada kinnipeetav töökohustuse täitmisest, kui töötamine ohustab tema enda või vangla julgeolekut. Kohus leiab, et selle sätte kohaldamiseks peab esinema reaalne alus ja tõendid ning ainuüksi kaebaja väidetest ei piisa. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et töötamine koristajana tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ohusta kaebaja julgeolekut ja intsidendid, mis selles osakonnas olid, ei olnud seotud tööle määramisega. Vastustaja leidis, et kaebaja poolt välja toodud põhjus on ebaõige ja otsitud eesmärgiga pääseda tööst keeldumisega kaasnevast vastutusest. Kaebaja ise tunnistas, et tugevdatud järelevalvega osakonna, nn Supermax osakonnas kehtivad kirjutamata reeglid, et kinnipeetavad üldkasutatavaid osakonnaruume ei korista ja sellel, kes seda reeglit eirab, läheb halvasti. Samas ei ole kaebaja võimeline nimetama ega tõendama mitte ühtegi juhtumit, kus kinnipeetav oleks olnud ohus seoses tööle asumisega. Vastustaja kinnitas, et selles osakonnas on kinnipeetavaid, kes töötavad ja negatiivseid tagajärgesid ei ole olnud ning et kaebaja keeldus tööle asumisest pelgalt subkultuurilistel põhjustel. On tõendatud, et kaebaja tööle määramise käskkiri on kooskõlastatud 13.10.
  42. a julgeolekuosakonna ametniku poolt. Kui kaebaja julgeolek oleks olnud ohus, ei oleks kooskõlastust antud. Tuvastatud on, et 14.12.
  43. a viis julgeolekuosakonna spetsialist V. Toots kaebajaga läbi vestluse, et kontrollida kaebaja väiteid. Selle kohta on koostatud õiend, milles julgeolekuosakond ei leia, et kaebaja julgeolek satuks ohtu, kui ta asuks tööle oma elusektsiooni koristajana. Seega on kindlaks tehtud, et tegelikkuses ei esine mingeid objektiivseid asjaolusid, mis takistaksid kaebajal tööle asumast ja tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ole kinnipeetava füüsiline julgeolek rohkem ohus kui mujal (t.l 112-113, 122, 124). Viru Vangla on kohtumenetluse käigus selgitanud, et tugevdatud järelevalvega osakonnas, kuhu M. V tööle määrati, on kinnipeetavate järelevalve teostatud efektiivsemal viisil kui teistes osakondades, sest vahetuses on rohkem valvureid, kes viibivad osakonna sees või selle vahetuses läheduses. Kinnipeetavate julgeoleku tagamine ja vastavate riskide hindamine on üks olulistest vanglateenistusel lasuvatest ülesannetest ning kohtul puudub alus kahelda vastustaja õiendites sisalduvate väidete õigsuses. Tööle vormistamise nõuded on loetletud justiitsministri 07.02.
  44. a määrusega nr 9 kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ § 4 lg
  45. M V tööle määramise käskkirja puhul on need nõuded kõik täidetud. Käskkirja kirjeldavas osas on lisaks viidatud ka asjakohaste õigusaktide sätetele ning käskkirjale kirjutatud märge kinnitab, et see haldusakt tehti kaebajale nimetatud korra § 4 lg 3 kohaselt ka teatavaks. 9 Kohtule esitatust ei nähtu, et vastustaja ei oleks vahetult enne kaebaja tööle määramise käskkirja andmist võimaldanud tal esitada vastuväiteid ja arvamusi. A. Teetlok teatab oma 05.12.
  46. a ettekandes nr 4663, et kinnipeetavale on antud võimalus kirjutada seletuskiri (t.l 106) ning tunnistajana on juures viibinud valvur Veiko Kergand. 05.12.
  47. a andis kaebaja seletuskirja (t.l 107, 110). 08.12.
  48. a koostas inspektor-kontaktisik Tiia Tiivas teatise selle kohta, et kinnipeetaval on õigus esitada vastuväiteid, selgitusi intsidendi kohta, et ta 05.12.
  49. a ei allunud tööle asumise korraldusele. 13.12.
  50. a andis kaebaja allkirja, et on teatisega tutvunud ja ei soovinud sellel hetkel seletusi lisada (t.l 111). Seega on ümber lükatud kaebaja väited, et ta ei saanud selgitusi anda. On tuvastatud, et vastustaja on rakendanud uurimispõhimõtet ja vaidlustatud käskkirjas on kaalutletud igat asjaolu ning haldusorgan on oma lõplikku seisukohta ka põhjalikult põhjendanud ja motiveerinud. Kaalutlusõiguse teostamisel on haldusorgan järginud HMS §-s 4 kehtestatud nõudeid. Kinnipeetavale määrati distsiplinaarkaristuseks 35 ööpäeva kartserit ja see on proportsionaalne õiguserikkumise raskusega. VangS § 67 p 1 ja Riigikohtu 01.03.
  51. a otsusest nr 3-3-1-103-06 tuleneb, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus ja seega oleks kinnipeetav pidanud selle täitma. Korralduse täitmata jätmine on raske vangla julgeolekut ohustav distsipliinirikkumine. Töötamise kohustus on kinnipeetavale pandud põhiseaduse § 29 ega olene tema tahtest. Vangistusseaduse § 37 lg 5, § 38 lg 1, § 39 lg 3 ja § 41 lg 2 järeldub üheselt, et tuleb teha vahet vangla territooriumile rajatud või väljaspool vanglat asuvates käitistes töötamisel ja kinnipeetavate rakendamisel vangla majandustöödele ning kinnipeetava nõusolek on vajalik vaid käitistes töötamise korral. Kui kinnipeetavat pole võimalik niisuguse tööga kindlustada, rakendatakse teda vanglateenistuse äranägemisel vangla majandustöödel. Vangistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja õiguskuuleka elu vältimatuks osaks on tööoskused ja tööharjumuse omandamine või säilitamine. Vangistuse täideviimise eesmärke pole praktiliselt võimalik saavutada siis, kui isik keeldub töötamast. Seega on töökohustuse eiramise näol tegemist olulise kohustuse rikkumisega, mis näitab, et isik ei soovi asuda õiguskuulekale teele ning pooldab endiselt vangla subkultuuri põhimõtteid. Kuna eelpooltoodud rikkumise näol on tegemist väga tõsise rikkumisega, siis ei saa pidada karistusliigi valikut, kartserit, menetleja poolt ebaproportsionaalseks ja 35 ööpäeva kartserit on kõigest osa kartserikaristuse maksimaalmäärast. Samuti on võetud arvesse asjaolu, et kinnipeetavat on ka varasemalt distsiplinaarkorras karistatud ja analoogne rikkumine ei ole tal esimene. Arvestades rikkumise raskust, kinnipeetava varasemat karistatust ja karistuse määramise eesmärki on 35 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse määramine proportsionaalne ja aitab saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. Selleks, et elada edaspidist elu õiguskuulekalt, on vajalik omada ka teatud tööoskusi ja tööharjumust. Samuti makstakse töötamise eest kinnipeetavale töötasu, millega on kinnipeetaval võimalik hüvitada riigile või kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju ja parandada ka edaspidist majanduslikku 10 toimetulekut vabaduses. Kui vanglas töötamise kaudu koguneb kinnipeetava vabanemisfondi regulaarselt raha, siis on tal vabanedes olemas esialgsete kulude katteks vahendid. See asjaolu vähendab samuti uute kuritegude toimepanemise riski. Seega on vanglas töötamine kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa tema õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Seetõttu on töökohustuse eiramise näol tegemist olulise kohustuse eiramisega, mis näitab, et kinnipeetav ei soovi asuda õiguskuulekale teele. M. V pani sellise rikkumise toime mitmendat korda. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus kohtul üldse puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud HMS § 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt rajaneb M V suhtes koostatud distsiplinaarkaristuse käskkiri kehtivatel seadusesätetel ning kõik VangS § 64 lg 1, 2, 3 ja 4 tulenevad nõuded on järgitud. Menetluse käik on protokollitud, karistatut on teavitatud menetluse algatamisest ja talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta. M V süütegu on vanglaametnike ettekande ja julgeolekuosakonna spetsialisti õiendiga tõendatud, karistus on talle määratud justiitsministri 30.11.
  52. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 nimetatud ametiisiku poolt ja seejuures on arvestatud nii rikkumise asjaolusid ja tähendust vangla julgeolekule kui ka kaebaja seletusi, on kaalutud erinevate karistuste kohaldamise võimalusi ning põhjendatud piisava üksikasjalikkusega ka konkreetse karistusliigi valikut. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ka kartserikaristuse kandmise ajal võib anda kinnipeetavale korralduse asuda tööle. VangS § 651 lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda VangS § 8 lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. Ei ole õige tõlgendada VangS § 651 lg-t 3 ja VSkE § 8 lg-t 4 kinnipeetavale enda üksnes kartserikambris hoidmise nõudeõigust andvalt. Nimetatud sättega on võetud kartserirežiimil olevalt kinnipeetavalt õigus nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega ning vaba liikumist osakonnasiseselt, kuid nimetatust ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit. Eeltoodud järeldust ei lükka ümber ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-41-11 p-s 26 toodud seisukoht, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Riigikohtu otsuses märgitud järeldus, et kartserikaristust kandval kinnipeetaval ei ole vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust saada VangS § 22 alusel antavat soodustust, annab tunnistust sellest, et Riigikohus on käsitlenud töötamist vanglas kinnipeetavale tehtud soodustusena. Õige on vastustaja seisukoht, et majandustöödele määramise näol ei ole tegemist soodustusega. Majandustöödele määratakse kinnipeetav õiguslikult vangla poolt antava haldusaktiga, mis on kinnipeetava jaoks kohustuslik ja millks kinnipeetava nõusolekut vaja ei ole. Kaebaja leiab, et talle on määratud kaks karistust, kuna lisaks distsiplinaarkaristusele jäi ta ilma pikaajalisest kokkusaamisest. Kohus ei nõustu sellekohase väitega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei nähtu, et M Vle oleks karistusena määratud lisaks kartserikaristusele veel ka pikaajalise kokkusaamise keelamine iseseisva karistusena. See asjaolu, et temale lubatud pikaajaline kokkusaamine jäi ära seoses distsiplinaarkaristuse määramisega, ei ole tõlgendatav teise karistuse määramisena. See on juhuslik kokkusattumus, et talle määratud distsiplinaarkaristuse kandmise aeg langes ajale, mil kaebajale oli lubatud pikaajaline kokkusaamine. 11 Kuna kaebaja tööle määramise käskkiri oli õiguspärane ning kaebuse esitajal puudusid kaalukad põhjused tööst keeldumiseks, on ta tööleminemisest keeldumisega rikkunud VangS § 67 lg-t 1 ja § 37 lg-t 1 ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud. Ülaltoodu alusel ei kuulu Viru Vangla 04.01.
  53. a käskkirja nr 6-3/15-D tühistamise nõue rahuldamisele.
  54. Kaebaja on taotlenud Viru Vangla 10.01.
  55. a vastuse nr 6-10/51190-1 ja 26.01.
  56. a vastuse nr 6-10/1152-1 õigusvastasuse kindlakstegemist. See nõue ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust lükata distsiplinaarkaristuse täitmine edasi seniks, kuni kinnipeetav on realiseerinud varasemalt määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise ajal oli tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku õigusaktiga. Sellist olukorda, kus pikaajaline kokkusaamine satub ajale, mil isik kannab kartserikaristust, on reguleerinud ka seadus. Nimelt tuleneb VangS § 25 lg-st 3, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Seega on selline olukord normiga reguleeritud ning vangla ei ole käitunud õigusvastaselt. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kinnipeetavana vanglas viibimine tähendab vangistuse ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete õiguste kasutamist, sealhulgas ka perekonnaelu puutumatust. Pikaajalise kokkusaamise piirang kartseris viibivale kinnipeetavale ei riku isiku põhiõigusi. VangS § 25 lg 3 on seadusandja poolt ette nähtud alused, mis välistavad kokkusaamise alati. Kinnipeetaval oli võimalus peale kartseri karistuse kandmist uuesti taotleda pikaajalist kokkusaamist. Kartserikaristust kandvale kinnipeetavale on tagatud võimalus kasutada telefoni, samuti on võimalik pidada kirjavahetust. Seega oli kaebajal ka kartseris võimalik oma abikaasaga suhelda ja tema käekäiguga kursis olla. Paratamatult tuleb perekonnas, kus üks pool on kinnipeetav, arvestada, et nii kokkusaamise võimalused kui ka muu suhtlus võimaldatakse piiratud tingimustes. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud kinnipeetava õigust pikaajalisele kokkusaamisele konventsiooniga kaitstavaks oluliseks õiguseks (Aliev vs Ukraina
(2003)). Õige ei ole kaebaja väide, et tema karistamine samalaadse rikkumise eest, ootamata ära esimese distsiplinaarkaristuse määramisega seotud vaidluse lõplikku lahendust, on õigusvastane. Nõuet, et samasisulise rikkumise eest ei saa teist distsiplinaarkaristust määrata enne, kui esimese käskkirja vaidlustamise menetluses on saavutatud lõplik lahend, seadusest ei tulene. Sellist kaebajapoolset seisukohta ei saa pidada ka mõistlikuks ja vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas olevaks. 8. Kohus ei leidnud,

§ 24

lg 4 ja § 25 lg 3 sätted, mis keelavad lühi-ja pikaajalised kokkusaamised kinnipeetavale, kes on paigutatud kartserisse ja kannab distsiplinaarkaristust, oleksid vastuolus VangS §-dega 41, 6 ja 23, PS §-dega 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega. Käesoleva otsuse põhjendava osa punktis 7 on sellele antud hinnang. Samuti ei leia kohus,

§ 63lg 1 p 2, mis sätestab distsiplinaarkaristusena ühe lühi-või pikaajalise kokkusaamise keelamise, oleks vastuolus Vang

S §-dega 41, 6 ja 23, PS §-dega 10, 11 ja 26 ning EIÕK art 8 sätetega, sest käesoleva asja raames ei käinud vaidlus selle üle, et kaebajale oleks distsiplinaarkaristusena määratud lühi- või pikaajalise kokkusaamise keeld. Käesoleva asja raames ei saanud kaebaja kokkusaamist seoses distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisele pööramisega, mitte seetõttu, et talle oleks distsiplinaarkaristuseks määratud kokkusaamise keeld. Samuti ei leia kohus,

§ 63lg 1 p 4 oleks vastuolus Vang

S §-dega 41, 6 ja 23, PS §-dega 10, 12 18, 20, 26 ja 28 ning EIÕK art 3 ja 8 sätetega ning seoses ülaltooduga jäetakse kaebaja taotlus rahuldamata. 9. Lähtudes ülaltoodust jätab kohus M. V kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tamara Hristoforova kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.