Tsiviilasi nr 2-13-10795 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks- 25. september 2013, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja n

) alusel taotluse riikliku hüvitise määramiseks. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 31.08.2011 otsusega nr 00133K/1 hüvitati ohvri surmast tulenev kahju ajavahemikul 04.05.2011 kuni 31.01.2012 kogusummas 9590 eurot, mis on hüvitise piirmäär.

§ 31

lg 1 kohaselt läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Hageja palub hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 9590 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja lisas avaldusele koopiad Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 11.02.2013 tõendist nr 12.TA28-2/55 ja Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 31.08.2011 otsusest nr 00133K/1 (tl 911). Kostja vastus hagile (tl 32-39) Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt on hageja nõue ebaselge. Kostja märgib, et hagis puudub mistahes sisuline argumentatsioon nõude põhistuse kohta. Samuti on puudu terviklik asjaolude kirjeldus, mis omab tähtsust nõude põhjendatuse üle otsustamisel. Hageja on jätnud viitamata tõenditele, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kostja on seisukohal, et lisaks nõude ebaselgusele ei ole tema kohustatud isikuks

alusel, kuivõrd regressiõiguse vahetu subjekt saab olla üksnes teo otsene toimepanija, kuid kostja selleks Tartu Maakohtu 17.05.2012 kriminaalasjas nr 1-12-2591 tehtud otsuse järgi ei ole. Kostja märgib vastuses, et delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt, teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse kostja süüd. Kostja vabaneb vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kostja hinnangul on tema süü delikti osas tõendamata. Kostja pani talle kriminaalasjas etteheidetava teo toime oma igapäeva kodus, kus tal ei olnud kuidagi võimalik ette näha A.U.W. prognoosimatut käitumist, milleks on afektiseisundis relvakapist relvade haaramine. Kõige vähem oli sisemise hooletuse poolelt võimalik kostjal ette näha asjaolu, et tema astub tulevahetusse politseiametnikega. T.L. surma vahetu põhjustaja ei olnud kostja. A.U.W. tegudes eeluurimist olulisel määral ei toimunud ja kriminaalmenetlus kuulus lõpetamisele tema hukkumise tõttu. Juhul, kui asjas leiab tõendamist kostja vastutus õigusvastase teoga tekitatud kahju eest, tuleks hagejale väljamõistetavat hüvitist vähendada. Kostjale ei ole teada, kas T.L. hukkumisest tekkinud kahju on hüvitatud tema perekonnaliikmetele muude allikate abil (nt vabatahtlik elukindlustus). Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja vastutuse tuvastamise korral vähendada temalt väljamõistetavat kahjuhüvitist arvestades tema tegelikku tahtmatut osalemist asetleidnus. Kostja lisas vastusele koopiad Euroopa Inimõiguste Kohtu 22.02.2013 kinnituskirjast, Tartu Ringkonnakohtu 05.09.2012 määrusest kriminaalasjas nr 1-12-8064, Kaitsepolitseiameti 23.05.2011 kahtlustatava ülekuulamise protokolli väljavõttest, 04.05.2011 teatisest kriminaalmenetluse alustamise kohta ning Politsei- ja Piirivalveameti 12.01.2012 määrusest kriminaalmenetluse osalise lõpetamise kohta (tl 40-51). Hageja seisukoht kostja vastuse osas (tl 55-59) Kuriteoohvri T.L. vastu toimepandud kriminaalkorras karistatud kuritegu on mõistetav vägivallakuriteona, mis annab õiguse riikliku hüvitise määramiseks. Antud juhul olid õigustatud 2

alusel menetlust läbi viies arvestanud kõiki hüvitise vähendamise aluseid ning ainuüksi selle tõttu on mistahes nõude esitamine väär ning ebaproportsionaalselt kostja õigusi riivav. Hageja peab tõendama, et hüvitise väljamaksmine maksimaalses võimalikus mahus on olnud põhjendatud ning pole muid aluseid, mis vähendaksid hüvitise määra. Kostja hinnangul ei ole piisavad ka üldsõnalised viited kriminaalmenetluses tuvastatud asjaoludele, kusjuures hageja käsitleb Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-12-2591 tehtud lahendit õigustundmatult. Kostja selgitab, et isiku kriminaalkorras süüdimõistmine ei tähenda absoluutselt veel tema tsiviilõiguslikku vastutust ja et kohus peab antud tsiviilasja lahendamiseks ise tuvastama faktilised asjaolud. Kostja vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt ja 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Kasvõi ühe elemendi puudumine välistab kostja vastutuse. Kostja hinnangul puudub tema tegudes sisemine (subjektiivne) hooletus, mis on etteheide konkreetsele kahju tekitajale. Kuna antud tsiviilasjas ei ole tõendatud kostja süü hukkunu surma põhjustamises, siis ei vastuta kostja kannatanule tekitatud kahju eest. Hageja seisukoht kostja vastuse osas (tl 77-80) Hageja märgib, et on riikliku hüvitise määramise otsustamisel ohvri ülalpeetavatele võtnud arvesse kõik vajalikud dokumentaalsed tõendid ning vestelnud ka ohvri ülalpeetavate esindajaga. Hageja kinnitab, et mingeid täiendavaid tõendeid, millistele kostja viitab, hagejale hüvitise taotlejate poolt esitatud ei ole. Hagejale jääb selgusetuks, mispärast kostja niivõrd kordab ennast hüvitist vähendavate asjaolude selgitamisel, kuna hüvitise piirmäär hüvitise vähendamisel ei muutu ning jääb kostja jaoks endiselt 9590 eurot. Hageja on toonud välja õigusliku põhjenduse ning põhjusliku seose kostja teo ning tagajärje vahel. Kahju hüvitamine tuleneb kostja ettevaatamatust käitumisest ning kostja üritab hageja väidetele vastu vaieldes tulutult ümber lükata Tartu Maakohtu 17.05.2012 kohtuotsust, millega on tõendatud kostja subjektiivse külje olemasolu karistusseadustiku (KarS) § 419 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisel ning puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Hageja lisas vastusele koopiad 22.08.2011 telefoniprotokollist ning Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 24.08.2011 tõendist nr 7.1-4/44432 (tl 81-83). Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses (tl 71-72). 2. Asjas ei ole vaidlust selles, et 04.05.2011 toimus XXXX talus tulistamine, mille tagajärjel hukkusid kaitsepolitseiametnik T.L. ja A.U.W. ning tervisekahjustusi said kaitsepolitseiametnik 3

§ 14

p 2 järgi ohvri surmast tuleneva kahju ajavahemikul 04.05.2011 kuni 31.01.2012 kogusummas 9590 eurot, mis on

§ 15kohaselt hüvitise piirmäär (tl 9, 10-11).

3. Hageja on esitanud kostja vastu regressinõude

§ 31lg 1 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt läheb pärast ohvriabi seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Kostja on hagile vastu vaielnud.

1. Hageja nõude näol on tegemist õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kohus selgitab, et delikti üldkoosseisu elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt, mis tähendab, et esmalt tuleb tuvastada objektiivne teokoosseis ja seejärel õigusvastasus. Juhul, kui objektiivset teokoosseisu ei esine, siis ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü kohta. Juhul, kui esineb objektiivne teokoosseis, kuid puudub õigusvastasus, siis ei arutata enam süüküsimust.
2. Riigikohus on selgitanud, et

§ 31

lg 1 järgi saab riik esitada regressinõude üksnes osas, milles ta oli

-i järgi kohustatud hüvitist maksma (lahend 3-2-1-72-12 p 14).

§ 9

lg 1 kohaselt on õigus saada hüvitist

§ 8

lg-s 1 nimetatud teo tagajärjel tekkinud kahju kannatanud Eesti kodanikul.

§ 8

lg 1 sätestab, et

-s mõistetakse vägivallakuriteona otseselt isiku elu või tervise vastu toimepandud kriminaalkorras karistatavat tegu, mille tagajärg on kannatanu: 1) surm; 2) raske tervisekahjustus või 3) vähemalt kuus kuud kestev tervisehäire. Asja materjalidest nähtuvalt tunnistati kostja Tartu Maakohtu 17.05.2012 kohtuotsusega (tl 1520) lühimenetluses süüdi KarS § 418 lg 2 p 1 ja 2, § 420 lg 1 ning § 419 järgi kvalifitseerivates kuritegudes, see on suures koguses tulirelva laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, vähemalt teist korda tulirelva ebaseaduslikus käitlemises, tulirelva helisummuti ebaseaduslikus käitlemises ning tulirelva lohakas hoidmises, mille tulemusel pandi selle relvaga toime kuritegu. Viidatud kohtuotsusest nähtub, et kuivõrd kostja rikkus relvaseaduses (RelvaS) sätestatud tulirelva hoidmise nõudeid, võimaldas ta sellega A.U.W. ligipääsu vintraudsele püssile OP-SKS, mistõttu A.U.W. õnnestus 04.05.2011 XXX talus eelnimetatud vintraudne püss enda valdusse saada ning kella 13.00 paiku sellest tulirelvast tulistada kohapeal läbiotsimist teostanud politseiametnikke ning kaitsepolitseiametnikke. Kohtuotsuse kohaselt pani A.U.W. sellega toime KarS § 114 p-des 3 ja 6 – § 25 lg-s 1 sätestatud kuriteo – teise inimese tapmise, tapmise katse kahe või enama isiku suhtes teise süüteo varjamise eesmärgil. A.U.W. poolt toimepandu tagajärjel hukkus kaitsepolitseiametnik T.L.. Samuti tekitas A.U.W. tervisekahjustusi kaitsepolitseiametnik G.K. ning politseiametnik T.T.. Maakohus tuvastas kriminaalasjas nr 1-12-2591 tehtud lahendis, et kostja poolt tulirelva lohaka hoidmise ja A.U.W. poolt kuriteo toimepanemise vahel esineb põhjuslik seos, puuduvad õigusvastasust ja kostja süüd välistavad asjaolud. 4

-i tähenduses, pani toime A.U.W., kelle suhtes lõpetati KarS § 114 p 3, 6 – § 25 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi menetlus seoses tema surmaga (tl 50-51). Kostja 23.05.2011 kahtlustatavana ülekuulamise protokollist (tl 46-48) nähtub, et kostjale ei ole esitatud kahtlustust elu- ja tervisevastases süüteos, vaid eeskätt tulirelva ja laskemoonaga seotud süütegudes. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 31.08.2011 otsusest nr 00133K/1 (tl 10-11) nähtuvalt tugineti otsustuse tegemisel Riigiprokuratuuri juhtiva prokuröri Heili Sepa (Sepp) poolt 01.08.2011 koostatud tõendile, mille kohaselt on tuvastatud, et 04.05.2011 toimus XXXX talus tulistamine, mille käigus sai surma T.L.. Viidatud on veel Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalosakonna menetlusbüroo poolt alustatud menetlusele KarS § 113 (teise inimese tapmine) tunnustel. 22.08.2011 telefoniprotokolli (tl 81-82) kohaselt ei olnud kriminaalasja esimese astme kohtus veel arutatud, kuid kahtlustatav on vahi all. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõendite põhjal saab vägivallakuriteoga tekitatud kahju eest vastutavaks isikuks pidada A.U.W., mitte aga kostjat. Kostja kuritegu – tulirelva lohakas hoidmine (KarS § 419) – võimaldas A.U.W. poolt kuriteo – teise inimese tapmise, tapmise katse kahe või enama isiku suhtes teise süüteo varjamise eesmärgil (KarS § 114 p-d 3, 6 – § 25 lg 1) – toimepanemist. Hageja ei ole antud juhul tõendanud kostja poolt vägivallakuriteo toimepanemist. Kuivõrd kaitsepolitseiametnik T.L. hukkus A.U.W. poolt toimepandu tagajärjel, on tõendamata üks kahju hüvitamise objektiivse teokoosseisu element – kostja tegu – ja seega ei ole alust rahuldada hageja nõuet kostja vastu. 6. Kokkuvõttes jätab kohus Eesti Vabariigi hagi Peeter Waaksi vastu 9590 euro nõudes rahuldamata. 7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, jättes hagi rahuldamata täies ulatuses, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5