3-13-1846/19

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-13-1846

1. detsember 2013 Mare Krull ********i (Borissov) kaebus Sotsiaalkindlustusameti Rakvere büroo
2. augusti
3. a otsuse nr 54178 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Kirjalik menetlus Kaebaja ******** Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet RESOLUTSIOON
4. Jätta ********i kaebus rahuldamata.
5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
6. jaanuar
7. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
8. ******** esitas
9. augustil 2013 Sotsiaalkindlustusametile avalduse pensioniõigusliku staaži ümberarvestamiseks, lisades riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 2 p 12 alusel tema pensioniõiguslikule staažile kaks aastat lapse kasvatamise eest vähemalt kaheksa aastat.
10. Sotsiaalkindlustusameti Rakvere büroo
11. augusti
12. a otsusega nr 54178 jäeti ********i avaldus rahuldamata.
13. ******** esitas
14. septembril 2013 kaebuse Sotsiaalkindlustusameti eeltoodud otsuse peale ja palus ametit kohustada lisama kaebaja pensioniõiguslikule staažile kaks aastat lapse kasvatamise eest. 3-13-1846 KOHTU PÕHJENDUSED
15. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Esmalt analüüsib kohus, kas kaebajal on õigus suuremale pensionile seoses lapse kasvatamisega (I), seejärel peatub kohus kaebaja väitel, et lapsevanema pensioniõigusliku staaži suuruse sõltuvusseseadmine lapse sünniajast rikub Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust (II), ning viimasena otsustab kohus menetluskulude jaotuse (III). I
16. Kaebaja leiab, et RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel tuleb tema pensioniõigusliku staaži hulka arvata kaks aastat lapse kasvatamise eest vähemalt kaheksa aastat.
17. RPKS § 27 lg 2 kohaselt jaguneb pensionistaaž pensioniõiguslikuks staažiks, mida arvestatakse kuni
18. aasta
19. detsembrini (p 1), ja pensionikindlustusstaažiks, mida arvestatakse alates
20. aasta
21. jaanuarist (p 2). RPKS § 28 lg 2 p 12 sätestab, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse ühel vanematest või vanema abikaasal või eestkostjal või peres hooldajal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Alates
22. jaanuarist 2013 kehtiva RPKS § 24 lg 11 p 1 kohaselt arvutatakse sama seaduse alusel määratud vanaduspensionile, sama seaduse § 18 lg 1 p 1 alusel arvutatud töövõimetuspensionile ja sama seaduse § 21 lg 1 p 1 alusel arvutatud toitjakaotuspensionile juurde pensionilisa kahe pensioni aastahinde suuruses ühele vanematest, vanema abikaasale, eestkostjale või peres hooldajale iga lapse kohta, kes on sündinud ajavahemikus
23. aasta
24. detsembrist kuni
25. aasta
26. detsembrini ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.
27. Seletuskirjas kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 213 SE juurde selgitatakse: „Praegune seadusandlus ei võimalda arvestada
28. aastal ja hiljem sündinud lapse vanemale täiendavat kaheaastast pensioniõiguslikku staaži. Eelnõuga muudetakse olukorda ning antakse nendele vanematele õigus saada pensionilisa kahe aastahinde vääringus alates
29. aastast. Need vanemad, kes ei olnud last kasvatanud vähemalt 8 aastat kuni
30. aasta
31. detsembrini, omandavad esimest korda õiguse saada pensionilisa laste kasvatamise eest. Varem nendele vanematele laste kasvatamise eest kaheaastast pensioniõiguslikku staaži ei makstud, kuivõrd pensioniõiguslikku staaži arvestati kuni 31.12.1998 (vt RPKS § 27 lg 2 p 1) ning need vanemad ei olnud jõudnud selleks ajaks last kasvatada vähemalt kaheksa aastat.“ Eeltoodust ilmneb, et seadusandja on teadlikult loonud olukorra, kus RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel on pensioniõiguslikule staažile võimalik juurde lisada kaks aastat lapse kasvatamise eest vähemalt kaheksa aastat üksnes neile vanematele, kelle laps on sündinud enne
32. aastat. Kaebaja laps sündis
33. aastal, mis tähendab, et kaebajal puudub õigus nõuda RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel tema pensioniõigusliku staaži suurendamist kahe aasta võrra.
34. Kaebaja ainus võimalus pensioni suurendamiseks lapse kasvatamise eest võiks tuleneda RPKS § 24 lg 11 p-st 1, kui kaebaja puhul on täidetud selles sättes nimetatud eeldused. 2 3-13-1846 Kuna kaebaja puhul tuli töövõimetuspension arvutada RPKS § 18 lg 1 p-st 2 lähtudes ning muid RPKS § 24 lg 11 p-s 1 nimetatud pensioneid kaebajale määratud ei ole, puudub kaebajal õigus ka RPKS § 24 lg 11 p-s 1 sätestatud pensionilisa saamiseks. II
35. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja hinnangul on olukorras, kus pensioniõigusliku staaži suurendamine sõltub lapse sünniajast, tegemist lapsevanemate põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega ja seega PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse rikkumisega.
36. PS § 12 lg 1 esimene lause sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Riigikohtu praktikast tuleneb, et PS § 12 lg 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
37. aprilli
38. a otsus asjas nr 3-4-1-202). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
39. märtsi
40. a otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 26). Eeltoodust tulenevalt on seadusandjal sotsiaalsete õiguste tagamisel avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete õiguste täpsem maht sõltub ka riigi majanduslikust olukorrast (Riigikohtu üldkogu
41. juuni
42. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-12-10, p 58). Seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
43. jaanuari
44. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 15). Samuti on Riigikohus sotsiaalpoliitika valdkonnas võrdse kohtlemise küsimuse käsitlemisel eristanud, kas tegemist on riigi põhiseadusest tuleneva kohustusega tagada isikutele abi või riigi vabatahtlikult võetud ülesandega. Viimase puhul tuleb erinevate argumentide kaalumisel arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
45. detsembri
46. a otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 68). Selliste soodustuste puhul on seadusandjal küllaltki avar diskretsiooniruum otsustamaks, kas, kellele, millises suuruses ja millistel tingimustel soodustust antakse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
47. juuni 2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 58).
48. Põhiseadusest ei tulene riigile kohustust tagada isikutele suurem pension laste kasvatamise eest. See tähendab, et kui riik otsustab seaduse tasandil väärtustada laste kasvatamist lapsevanemate pensionite suurendamise näol, on Riigikohtu käsitluse kohaselt tegemist riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüvega, mille puhul on seadusandjal küllaltki avar diskretsiooniruum otsustamaks, kas, kellele, millises suuruses ja millistel tingimustel seda antakse. 3 3-13-1846 Oma laia otsustusõigust kasutades on seadusandja muuhulgas kehtestanud RPKS § 28 lg 2 p
49. Kohus viitas eespool kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale, milles selgitati, et RPKS § 28 lg 2 p-ga 12 tekitatud ebavõrdse olukorra leevendamiseks kehtestati RPKS § 24 lg 11 p
50. Ehkki ka viimase sätte alusel ei pruugi kõik lapsevanemad pensionilisa saada, on kohtu hinnangul RPKS § 28 lg 2 p 12 ja § 24 lg 1 1 p 1 alusel toimuvaks lapsevanemate ebavõrdseks kohtlemiseks olemas mõistlik põhjus. Nimelt on riigi demograafiline ja majanduslik olukord ahendanud seadusandja võimalusi sotsiaalsete hüvede andmiseks. Sellest tulenevalt ei saa kohtu arvates seadusandjale ette heita laste kasvatamise eest pensioni suurendamise tingimuste karmistamist. Seega on kohus seisukohal, et praegusel juhul ei ole tegemist lapsevanemate põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega.
51. Eeltoodust lähtuvalt puudub alus kaebuse rahuldamiseks. III
52. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses kohtule menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, ei mõista kohus vastustaja kasuks menetluskulusid välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Mare Krull kohtunik 4