2-13-33796/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Helina Luksepp Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2014.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-13-33796 Tsiviilasi Swedbank AS hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 21 402,10 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja: Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, 15040 Tallinn) Hageja volitatud esindaja Kaarel XXX (e-post: kaarel.XXX@swedbank.ee ).

Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX ) Korraldav istung 21.01.2014 Kirjalik menetlus esindajad Menetluse liik RESOLUTSIOON 1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.Välja mõista XXX võlgnevus 18 495,86 eurot (kaheksateist tuhat nelisada üheksakümmend viis eurot ja kaheksakümmend kuus senti), s.o põhivõlgnevus summas 14 172,72 eurot, intress 2 281,67 eurot, lepingutasu summas 31,87 eurot, menetlustasu 9,60 eurot ning viivis 2000 eurot, Swedbank AS-i kasuks.

3.Jätta kõik menetluskulud Andres Kuljuse kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 17.07.2013 esitas Swedbank AS (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse XXX(kostja) vastu võlgnevuse 21 402,10 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 02.11.2009 kostjaga laenulepingu nr XXX, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 49 116 eurot intressimääraga 6 kuu Euribor + 5,155% aastas ja laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaga 20.08.2032. Laenulimiidi kasutamise sihtotstarve oli hageja, kostja ja XXX vahel sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevate võlgnevuste refinantseerimine ning Hageja ja Kostja vahel sõlmitud laenulepingute nr XXX, nr XXX, nr XXX, nr XXX, nr XXX ja nr XXX refinantseerimine.

Lepingu tüüptingimuste punkt 7.1 kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt varaliste kohustuste (v.a intressi) täitmisega viivitamisel viivist.

Lepingust tulenevate kostja kohustuste hagejale täitmise tagamiseks seati tagatisena hüpoteek kinnistule asukohaga XXX(registriosa nr XXX).

29.10.2010 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr XXX LISA, mille kohaselt suurendati laenulimiiti summani kuni 49 902.29 euroni. Laenulepingu punktis 3.8 on pooled kokku leppinud intressimäära suuruseks 6 kuu Euribor + 5.405% aastas.

27.04.2011 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr XXX LISA, mille kohaselt leppisid suurendati laenulimiiti summani kuni 51 299.18 euroni. Laenulepingu punktis 3.8 on pooled kokku leppinud intressimäära suuruseks 6 kuu Euribor + 5.405% aastas.

Kostja ei täitnud oma igakuiseid laenusumma tagastamise ja intressi tasumise kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu öeldi laenuleping hageja poolt üles alates 31.01.2012.

2 15.03.2013 teatises informeeris hageja kostjat, et kohtutäitur Elin Vilippus vahendusel toimus enampakkumine kinnistule aadressiga XXX(hinnaga 117 000 eurot), millest läksid maha kohtutäituri tasud. Laenulepingute nr XXX ja XXX tulenevate võlgnevuste katteks laekus 104 812.81 eurot, s.h laenulepingusse nr XXX laekus 37 126.46 eurot.

Kostjal on hagejale tasumata 21 402,10 eurot, millest põhiosa võlgnevus summas 14 172,72 eurot, intresside võlgnevus summas 2 281,67 eurot, lepingutasu võlgnevus summas 31,87 eurot, menetlustasu võlgnevus summas 9,60 eurot, viivis põhiosa võlgnevuselt 4 898,98 eurot, viivis lepingutasu võlgnevuselt 7,26 eurot.

Viivist nõuab hageja kostjalt vaid põhinõude tasumisega viivitamise eest.

Eeltoodust tulenevalt palus hageja mõista kostjalt välja võlgnevuse summas 21 402,10 eurot.

Hageja on esitanud selgitusi ja täpsustuse veel 16.09.2013, 04.08.2014, 03.09.2014.

Kostja vastus Kostja on esitanud 14.08.2013, 07.11.2103 (dokumendil märgitud 04.09.2013), 20.02.2014, 17.08.2014, 19.09.2014 ja 01.12.2014 hagiavaldusele järgnevad vastuväited:

a)Hagejal tuleks kostja majanduslikku olukorda arvestades kostjale vastu tulla ja hüpoteegi realiseerimisest laekunud summadest esmalt katta põhivõlgnevus ning viivist vähendada.

b)Kostjal on kahtlus, et Hageja võib arvestada viivist ka intressilt.

c)Kostja palub kohtult viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel.

d)Tagatisvara müüdi pigem oodatust kiiremini kui viivitades ning seetõttu langes tagatisvara realiseerimise väärtus madalamaks, kui vara turuväärtus ning kostja kandis seetõttu kahju.

e)Kostja vaidleb vastu hageja võlaarvestustabelitele. Kostja leiab, et võlg peaks olema väiksem, kuna on 10 aastat maksnud vähemalt üle 500 000 krooni ja maja müügist saadi ka suur summa

f)Hageja ei oleks pidanud kostjale laenu andma ja hageja on võlgnevuse tekkimises seetõttu osaliselt ise süüdi.

14.08.2013 vastuses märgib kostja,

-et juhul, kui kohus ei nõustu tema väidetega, võtab kostja hagi õigeks;

-Menetluskulud palub kostja jagada võrdselt;

-tõendeid esitada ei soovi, hageja esitatud tõendid on piisavad;

-lahendada asi kirjalikus menetluses.

Kohtu põhjendused 1. Hageja poolt esitatud hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest nähtuvalt on hageja ja kostja 02.11.2009 sõlminud laenulepingu nr XXX (edaspidi ka kui Laenuleping).

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1)Kostja on Laenulepingu nr XXX sõlminud ning lepingu alusel raha saanud.

2)Kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt.

3)Laenuleping nr XXX öeldi üles alates 31.01.2012.

4)Kohtutäitur Elin Vilippus müüs laenulepingute nr XXX ja XXX tagatiseks seatud kinnistu (aadressiga XXX) enampakkumisel hinnaga 117 000 eurot.

5)Laenulepingute nr XXX ja XXX tulenevate võlgnevuste katteks on laekunud kinnistu müügist 104 812.81 eurot.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et:

6)Laenulepingule sõlmiti 29.10.2010 ja 27.04.2011 lisad, millega lõplik laenulimiit tõusis 51 299,18 euroni.

7)Laenulepinguga refinantseeriti täielikult või osaliselt hagejaga sõlmitud lepingulepingut nr XXX(07.10.2003, kaaslaenusaaja XXX, laenusumma 25 581,00 eur), selle lisa 02.11.2009, laenulimiit 65 596,28 eur, selle lisa 23.03.2004, laenulimiit 34 925,73 eur, lisa 09.06.2004 laenulimiit 44 362,66 eur, lisa 19.05.2005 laenulimiit 56 614,59 eur, lisa 03.10.2005 laenulimiit 62 399,33 eur, lisa 02.12.2005 laenulimiit 68 512,29 eur, lisa 30.01.2006 laenulimiit 72 039,09 eur.

8)Võlgnevuse hulka kuulub lisaks põhivõlale, sellelt arvestatud viivisele ja intressile, ka menetlustasuvõlgnevus ja lepingutasu võlgnevus ning nendelt arvestatud viivis. Ehk pooled ei vaidle võlgnevuse struktuuri üle.

Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, kui palju on kostja võlgnevusest tasunud ning kas ja kui palju on seega hageja Laenulepingu nr XXX alusel õigustatud kostjalt võlgnevust nõudma.

Kostja ei vaidle sisuliselt vastu sellele, et ta on kõik asja materjalide juurde lisatud laenulepingud sõlminud ja laenu saanud ja et maksete tasumisega jäi kostja viivitusse ning tekkis võlgnevus, kuid kostja arvab, et juba makstud summad ja realiseeritud hüpoteek peaks katma saadud laenud. Kostja ei soovi maksta viivist.

Kohus käsitleb vastuväiteid selliselt, et esmalt hindab, kas tagatis on võõrandatud kohase ehk turuhinnaga, seejärel analüüsib kostja vastuväiteid laenujäägi suuruse kohta ja selle kohta, kas tagatisest saadud raha ja muid makseid on laenu tagasimaksmisel õigesti arvestatud. Siis annab kohus hinnangu vastutustundliku laenamise põhimõtete rakendamise kohta hageja poolt ning vaeb viivisenõudele esitatud vastuväiteid.

2.Kostja vastuväide seoses tagatisvara realiseerimisega.

2.1 Hagiavalduse kohaselt on kohtutäitur Elin Vilippuse vahendusel toimunud enampakkumine kinnistule aadressiga XXX hinnaga 117 000 eurot, millest läksid maha kohtutäituri tasud (vt ka hageja teatis kostjale, kd I lk 34).

2.2 Kostja on väitnud, et tagatisvara müüdi pigem oodatust kiiremini kui viivitades ning seetõttu langes tagatisvara realiseerimise väärtus madalamaks, kui vara turuväärtus ning kostja kandis seetõttu kahju.

4 2.3 TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

TsMS § 235 sätestab, et väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2.4 Kostja ei ole tõendanud, et tagatisvara oleks saanud müüa kõrgema hinnaga või et turuväärtus müügi hetkel oleks olnud teistsugune.

Kohtu hinnangul ei saa kostja lähtuda kinnisvara väärtuse arvestamisel Laenulepingu sõlmimise aja kinnisvara turuhinnast. See väärtus võis omada tähtsust laenu andmise otsuse tegemisel ja ka laenu võtmise otsuse tegemisel, kuid mõlemad laenulepingu osalised peavad arvestama pikaajalise laenusuhtega alati kaasneva võimaliku riskiga, muuhulgas sellega, et tagatisvara väärtus võib majandussituatsioonist tulenevalt muutuda (vastavalt väheneda või nt ka suureneda).

Laenu tagatiseks antud kinnisvara turuväärtus omab tähendust ka tagatise realiseerimisel, kuid kostja ei ole tõendanud, et see hind, millega tagatiseks olnud kinnisvara müüdi, ei oleks olnud turuväärtus või erines sellest olulisel määral.

Pigem vastupidi: 07.11.2013 kohtule esitatud kostja seisukohale on lisatud poolte e-kirjavahetus 2011 ja 2012 aastal ning sellest nähtub, et: - - Kostjale on korduvalt antud (02.02.2012 antud aega kuni 01.03.2012 ning 24.07.2012 täiendavalt) hageja poolt (I kd, lk 128-130) võimalus asja müüa omal käel parima hinnaga, kuid müük ei ole õnnestunud ei 185 000 euro ega ka 125 000 euro eest (hind, mida kostja on oma 2012 e-kirjades pakkunud kinnistu väärtuseks).

Kostja on vaidlustanud kohtutäituri poolt vara arestimisel märgitud hinna ning sellest tulenevalt on täitur 15.06.2012 taotlenud Harju Maakohtult eksperdi määramist uue hindamise korraldamiseks, kuid kostja on uue ekspertiisi korraldamisest loobunud.

Seega on kostja ise tõendanud, et müük toimus piisavalt pika aja jooksul, sugugi mitte kiirustades ning seejuures anti kostjale korduvalt võimalus müüa asi omal käel kostja poolt väidetud hinnast lähtudes. Need katsed aga ebaõnnestusid, mis kinnitab, et asja väärtus pidi olema väiksem kui 125 000 eurot.

Samuti on kostja ise tõendanud, et täituri hindamisakti vaidlustamise menetlust ei ole läbitud vastasel juhul oleks kostjal esitada ka kohtu poolt määratud eksperdi hindamisakt 2012 aastast.

Kostja aga väidab, et tal pole vara väärtust tõendavaid dokumente. Asjaolu, et kohtu poolt kinnistu väärtuse hindamist pole määratud, kinnitavad ka kohtute infosüsteemi andmed – täitemenetluse seadustiku (TMS) § 74 lg 9 alusel on loetud, et võlgnik ei ole täituri hindamisakti vaidlustanud.

5 Kuna kinnistu müüdi hinnaga 117 000 eurot, mis ei erine oluliselt (erinevus on 6,4%) kostja enda väidetud võimalikust hinnast 125 000 (I kd lk 129), siis on kohtu arvates usutavalt tõendatud, et kinnistu müüdi müügi hetkel reaalse turuhinnaga.

Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid (ei dokumente, spetsialisti arvamust või ekspertiisiakti või taotlust ekspertiisi tegemiseks), mis lükkaksid ümber tagatise müügihinna vastavuse turuhinnale.

Seega kohus loeb tagatisvara müügihinna summas 117 000 eurot mõistlikuks ja turuväärtusele vastavaks.

3.Kohus nõustub kostjaga selles osas, et käesoleval juhul on vaja vaadelda kahte hagejaga sõlmitud lepingut, s.o lepinguid nr XXX ja XXX.

Mõlema lepingu puhul oli kostja kohustuste hagejale täitmise tagamiseks seatud tagatisena hüpoteek kinnistule asukohaga XXX(registriosa nr XXX), mille kohtutäitur enampakkumisel maha müüs. Müügi arvelt saadud raha on hageja arvestanud osaliselt ühe lepingu ning osaliselt teise lepingu katteks. Seega tuleb kohtul hinnata mõlema lepingu täitmist, et teada saada, kas ja kui palju kostja hagejale lepingu nr XXX kohaselt võlgneb.

Samas peab kohus oluliseks märkida, et kuna hüpoteegi realiseerimise järgselt jäi kahe laenulepingu täitmiseks katmata põhisosas 14 172,72 eurot, mis võetud laenudest moodustab ca 10 %, siis ei saa selle alusel väita, et hageja poleks hüpoteegi realiseerimisel parimat hinda taotlenud või oleks laenu andmisel tagatisvara väärtust ülehinnanud.

4.Järgnevalt hindab kohus võlgnevuse suurust ning kostja vastuväited ehk kui palju on kostja poolt laekunud ning mille katteks hageja on laekumisi arvestanud.

4.1 Kostja on asunud oma 17.08.2014 esitatud dokumendis seisukohale, et kostja on võlgnenud hagejale laenulepingu nr XXX alusel põhiosana 65 596,28 eurot, kuid hageja on peale täitemenetluse lõppu ning tagatisvara müüki võtnud laenu põhiosa katteks 74 824 eurot ning seega on laenu põhiosa võlgnevuse ning saadud põhiosa summa vahe 9 227,72 eurot kostja kahjuks (kd II lk 4-5).

Kohus kostja tõlgendusega ei nõustu.

Hageja on esitanud tabeli, millest nähtub laenulepingu nr XXX väljamaksed ning laekumised (kd I lk 169-186).

Laenulepingu tulbast B on nähtav, et kostjale on antud lepingu alusel kasutusse kokku 74 824 eurot (s.o 09.10.2003 väljamakse summas 25 581 eurot + 24.03.2004 väljamakse summas 9593 eurot + 21.06.2004 väljamakse summas 6395 eurot + 20.05.2005 väljamakse summas 8223 eurot + 09.06.2005 väljamakse summas 8405 eurot + 13.10.2005 väljamakse summas 6395 eurot + 09.12.2005 väljamakse summas 6395 eurot + 31.01.2006 väljamakse summas 3837 eurot).

Kostjale nimetatud summade kasutusse andmist tõendavad ka:

1)Hageja ja kostja vahel 07.10.2003 sõlmitud laenuleping nr 03-172391-EL, mille p 2.1 kohaselt lepiti laenulimiidiks kokku 25 581 eurot (kd I lk 72);

2)Hageja ja kostja vahel 23.03.2004 sõlmitud laenulepingu nr XXX LISA nr 1, mille p 2.1 kohaselt lepiti laenulimiidiks kokku 34 925,73 eurot ning p 3 kohaselt oli laenusaajal õigus pärast nimetatud Lisa jõustumist saada laenulimiidi arvelt oma kasutusse täiendavalt 9 593 eurot (kd I lk 106);

3)Hageja ja kostja vahel 09.06.2004 sõlmitud laenulepingu nr XXX LISA nr 2, mille p 2.1 kohaselt lepiti laenulimiidiks kokku 44 362,66 eurot ning p 3 kohaselt oli laenusaajal õigus saada laenulimiidi arvelt oma kasutusse täiendavalt 6 395 eurot (kd I lk 108);

4)Hageja ja kostja vahel 19.05.2005 sõlmitud laenulepingu nr XXX LISA nr 3, mille p 2.1 kohaselt lepiti laenulimiidiks kokku 56 614,59 eurot ning p 3 kohaselt oli laenusaajal õigus pärast nimetatud Lisa jõustumist saada laenulimiidi arvelt oma kasutusse täiendavalt 16 628 eurot kahes osas (kd I lk 110);

5)Hageja ja kostja vahel 03.10.2005 sõlmitud laenulepingu nr XXX LISA nr 4, mille p 2.1 kohaselt lepiti laenulimiidiks kokku 62 399,33 eurot ning p 3 kohaselt oli laenusaajal õigus pärast nimetatud Lisa jõustumist saada laenulimiidi arvelt oma kasutusse täiendavalt 6 395 eurot (kd I lk 112);

6)Hageja ja kostja vahel 02.12.2005 sõlmitud laenulepingu nr XXX LISA nr 5, mille p 2.1 kohaselt lepiti laenulimiidiks kokku 68 512,29 eurot ning p 3 kohaselt oli laenusaajal õigus pärast nimetatud Lisa jõustumist saada laenulimiidi arvelt oma kasutusse täiendavalt 6 395 eurot (kd I lk 114);

7)Hageja ja kostja vahel 30.01.2006 sõlmitud laenulepingu nr XXX LISA nr 6, mille p 2.1 kohaselt lepiti laenulimiidiks kokku 72 039,09 eurot ning p 3 kohaselt oli laenusaajal õigus pärast nimetatud Lisa jõustumist saada laenulimiidi arvelt oma kasutusse täiendavalt 3 837 eurot (kd I lk 116);

Seega on kostja saanud laenulepingu nr XXX ning lepingu lisade alusel oma kasutusse kokku 74 824 eurot. Vastavas summas on hageja ka kostja võlgnevuse tasumist arvestanud, arvestades ka kinnistu müügist saadud summat (kd I lk 176, tulp D).

Seega ei nõustu kohus kostja väitega, et hageja on omavoliliselt arvestanud lepingu nr XXX katteks alusetult 9 227,72 eurot rohkem.

4.2 Lepingu ülesütlemise teatisest 12.01.2012 (kd I lk 30) selgub, et seisuga 12.01.2012 oli kostja hagejale võlgu laenulepingust nr XXX 1 820,11 eurot ning laenu jääk koos põhiosa võlgnevusega 61 101,91 eurot. Laenulepingust nr XXX tulenev võlgnevus oli 2 386,34 eurot ning laenu jääk koos põhiosa võlgnevusega 51 299,18 eurot.

Nimetatud asjaolule (s.o võlgnevuse suurusele nimetatud ajahetkel) ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud ka võlgnevuse struktuurile: sellele, et võlgnevus koosneb lisaks põhivõlast, intressist ja viivisest, ka menetlustasust ja lepingutasust ning nendelt arvestatud viivisest.

Kostja on üldsõnaliselt vaid väitnud, et ta on maksnud justkui pangale rohkem, kui ta on laenu saanud.

7 Siinkohal juhib kohus tähelepanu sellele, et kostja on sõlminud Laenulepingu krediidikulukuse määraga 6,44% aastas. Kui esialgu võttis kostja laenu ca 49 000 eurot 22 aastaks, siis pidi kostja arvestama, et 22 aasta jooksul maksab ta laenu saamise eest kokku ca 7000 eurot lisaks. Antud juhul on aga kostja pidevalt laenulimiiti suurendanud ning ka intressimäärad muutuvad ning seega on kostja pidanud arvestama sellega, et võõra raha kasutamise korral tulebki tagasi maksta rohkem, kui laenu saadi. Kuid lisaks on kulukad ka pidevad laenulepingu tingimuste muutmised ja ka viivitused. Ka see suurendab summa summarum tagastamisele kuuluvat summat. Seega laenulepingut sõlmides peab laenusaaja arvestama sellega, et laenu saadakse alati vähem, kui tuleb tagasi maksta - laen kui finantstoode ongi kulukas, kallis.

Kostja vastuväited on mõneti vastuolulised, kuivõrd kostja laenu saamist ja lepingutes kokkulepitud tingimustel tagastamise kohustust ei vaidlusta.

4.3 Kohtu hinnangul nähtub hageja poolt esitatud tabelist, et võlgnik on tasunud laenulepingu nr XXX põhiosa katteks kokku 74 824 eurot (millest 61 071,91 on saadud kinnistu müügist), intressi katteks kokku 20 110,34 eurot (millest 1 234,85 eurot saadud kinnistu müügist); lepingutasu 741,38 eurot, menetlustasu 45,35 eurot (millest 9,6 eurot laekus kinnistu müügist) , viivised põhiosalt 5378,03 (millest kinnistu müügist 5 369,99) (kd I lk 169-186).

Seega on kinnistu müügist laenulepingusse nr XXX kokku arvestatud 67 686,35 eurot, millest omakorda järeldub, et hageja sai arvestada laenulepingu nr XXX katteks 37 126,46 eurot (s.o 104 821,81- 67 686,35 eurot).

Hageja on tõendanud kinnistu müügist saadu 37 126,46 euro arvestamist laenulepingusse nr XXX esitatud väljamaksete ja laekumiste tabeliga (kd I lk 187-191).

Laenulepingu nr XXX väljamaksete ja laekumiste tabelist nähtuvalt on võlgnik tasunud nimetatud lepingu põhiosa katteks kokku 37 650,28 eurot (millest kinnistu müügist tasutud 37 126,46), intressi katteks kokku 5174,75 eurot; lepingutasu 223,77 eurot, menetlustasu 3,20 eurot, viivised põhiosalt 1,16 eurot ja lepingutasu viivis 0,39 eurot.

Seega on kohtu hinnangul hageja arvestused korrektsed ja tõendatud. Kostja ei ole kohtule veenevalt selgitanud ega tõendanud, et hageja oleks mõne kostja poolt tehtud tagasimakse jätnud arvestamata.

4.4 Võlaõigusseadus (VÕS) § 94 võimaldab intressi nõuda ning VÕS § 88 lg 8 võimaldab täitmisel kohaldada järjekorda, mille kohaselt loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuste katteks.

Hageja esitatud arvestusest ei nähtu, et hageja oleks intressilt viivist arvestanud. Kostja väited selle kohta on jäänud paljasõnaliseks ning seega jätab kohus nimetatud vastuväite tähelepanuta.

Kostja ei ole ka konkretiseerinud oma vastuväiteid selles osas ning on piirdunud vaid nendinguga, et ta pole veendunud, et seda pole tehtud (I kd lk 53).

8 Hageja on esitanud võla arvestuse tabelid nii hagiga, kui ka 18.10.2013 (I kd lk 71 jj) ning 04.08.2014 ( I kd lk 166 jj ) menetlusdokumendiga ning kirjeldanud ja tõendanud iga kostja makse arvestamist vastavalt iga laenulepingu järgi põhiosa, viivise, intressi, lepingutasu, menetlustasu ja nende viiviste katteks.

5.Tuginedes ülaltoodule on kohtu hinnangul leidnud tõendamist, et laenulepingusse nr XXX laekunud 37 126,46 eurot ei katnud laenulepingust nr XXX tulenevat võlgnevust, mistõttu on hageja õigustatud kostjalt nõudma kokku võlgnevust summas 21 402,10 eurot, millest põhisosa võlgnevus summas 14 172,72 eurot, intresside võlgnevus summas 2281,67 eurot, lepingutasu võlgnevus summas 31,87 eurot, menetlustasu võlgnevus summas 9,60 eurot, viivis põhiosa võlgnevuselt 4898,89 eurot, viivis lepingutasu võlgnevuselt 7,26 eurot.

6.Vastutustundlik laenamine.

01.12.2014 menetlusdokumendis esitas kostja väite, et hageja, omades juurdepääsu kostja majanduslikule seisule, oleks pidanud seda hindama ja juhul, kui hageja seda ei teinud, on ta ise osaliselt võlgnevuse tekkimises osaline.

Kuigi kostja on selle väite esitanud alles kõige viimases menetlusdokumendis ning seega on see seisukoht hagejale üllatav, peab kohus vajalikuks märkida, et kohus kostjaga ei nõustu.

Riigikohus on oma lahendites vastutustundliku laenamise põhimõtteid käsitlenud ning leidnud, et 136-12: „/…/ iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist.

Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032./…/“ (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend kohtuasjas nr 32-1-136-12).

Käesoleval juhul on laenuleping sõlmitud 2009 aastal, millega on refinantseeritud muuhulgas 2003 aastal sõlmitud laenulepingut. Seega 2009 aasta laenulepinguga püüti kõrvaldada võlgnevusi, mis olid kogunenud aastast 2003.

01.12.2014 menetlusdokumendiga on kostja esitanud oma pangakonto väljavõtted. Seisuga 01.11.2003 oli kostja kontol vabu vaheneid summas 262 897 EEK. Vahemikus 01.11.2003 kuni 9 31.12.2004 ehk sisuliselt aasta jooksul pärast esimese laenulepingu sõlmimist, laekus kostja kontole üle 400 000 EEK-i (III kd, lk 53). 2005 aastal laekus kostja kontole pea 650 000 EEK (III kd, lk 83).

Kohtu hinnangul pole kostja tõendanud, et hageja pole tema maksevõimet hinnanud. Kostja esitatud pangakonto väljavõtete alusel polnud pangal laenu andmise ajal alust kahelda kostja maksevõimes.

Kostja on esitanud asja materjalide juurde oma pensionitunnistuse (I kd, lk 158), kuid see on välja antud juba 20.02.2001 aastal. Kostja pangakonto väljavõtetest ilmneb, et (osaline) töövõimetus ei ole tema maksevõimet mõjutanud.

01.01.2007 – 31.12.2009 pangakonto väljavõttest ( III kd, lk 137-177) nähtub, et ka siis ei olnud kostjal makseraskusi.

Makseraskused on kostjal tekkinud ilmselt 2011 aastal, mil kostja kaotas töökoha (I kd, lk 124), kuid see on kohtu arvates kostja risk.

Kahju hüvitamise nõuet ei ole kostja esitanud.

7.VÕS § 386 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et võlgnevus oleks nõuetekohaselt tasutud. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 14 172,72 eurot, intress 2281,67 eurot, lepingutasu summas 31,87 eurot ning menetlustasu 9,60 eurot.

8.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise põhiosa võlgnevuselt summas 4 898,98 eurot ning viivise lepingutasu võlgnevuselt summas 7,26 eurot (viivise arvestus kd I lk 192-193).

8.1 VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kohus leiab, et kuna kostja on viivitanud põhivõla tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda ka viivist.

Samas leiab kohus, et kostja taotlus annab alust viivise vähendamiseks.

8.2 Kostja on esitanud avalduse viiviste vähendamiseks, kuna on invaliidsuspensionär ning töötu.

VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 tuleneb kohtu õigus vähendada viivise tasumiseks kohustatud poole taotlusel ebamõistlikult suurt viivist mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju 10 sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi.

Viivisenõude suurust tuleb seega võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust.

Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Lisaks tuleb kostjal TsMS § 230 lg-st 1 lähtuvalt ka tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju saanud või on kahju nõutavast viivisest väiksem.

Kohus märgib, et hageja on üldiselt teadaolevalt (TsMS § 231 lg 1) üks juhtivaid panku Eesti turul.

Kostjaks on käesoleval juhul aga invaliidsuspensionär, mida tõendab pensionitunnistus nr 300352 (kd I, lk 158-160). Maksu- ja Tolliameti TA väljavõttest nähtuvalt on kostja viimase 2 aasta jooksul saanud väljamakseid üksnes Sotsiaalkindlustusametist. Tõenäoliselt on majanduslangus kahandanud kostja võimalusi tööturul ning vähendanud kostja kinnisvara väärtust.

Kohus peab viivise vähendamise aluseks muuhulgas seda, et hageja on kostjaga sõlmitud laenulepinguid korduvalt ja korduvalt pikendanud, refinantseerides olemasolevaid laene (ehk makstes raha iseendale) ning täiendavalt väljamakstud laenust esmalt kinni pidanud tulevikus tekkivad intressid. Selliselt on pank kostjale laenu andes tegelikkuses enamuse väljastatavast laenust koheselt ka enda kasuks kinni pidanud. Nii on pank suurendanud kostja laenukoormust tema olukorda laenu andmisega tegelikkuses oluliselt leevendamata.

Kohus peab eeltoodust lähtuvalt mõistlikuks vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel hageja nõutavat viivist 2000 euroni.

9.Ülaltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 18 495,86 eurot (s.o põhivõlgnevus summas 14 172,72 eurot, intress 2 281,67 eurot, lepingutasu summas 31,87 eurot, menetlustasu 9,60 eurot ning viivis 2000 eurot).

10.Kostja on taotlenud ka täitemenetluse käigu läbivaatamiseks käesolevas menetluses (kd I, lk

121)Kohus märgib, et täitemenetluse vaidlustamiseks on seaduses sätestatud konkreetne kord – TMS § 217 lg 1 kohaselt kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest.

TMS § 221 lg 1 ja 3 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sellise hagi võib esitada kuni täitemenetluse lõpuni.

11 Käesoleval juhul ei ole kostja nõuet, millega ta vaidlustatakse konkreetse täituri tegevuse ega esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ega esitanud ka kahju hüvitamise nõuet täituri vastu.

Arvestades, et täitemenetlus on lõppenud juba märtsis 2013 (15.03.2013 teatas täitur hagejale vara müügist ning kohtutäituri tasude suurusest ja müügisummast mahaarvamisest – hagiavalduse p 1.9), siis on lõppenud ka kostja nõuete esitamise õigus.

Seega ei saa käesoleva tsiviilasja raames täitemenetlust läbi vaadata. Samuti märgib kohus, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kohtutäitur esitanud kohtule taotluse arestitud kinnisasjale uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramiseks (tsiviilasi nr 2-12-23830). 16.08.2012 määrusega on kohus jätnud kohtutäituri avalduse läbi vaatamata Andres Kuljuse poolt ekspertiisitasu maksmata jätmise tõttu (vt ka käesoleva otsuse punkt 2.4).

11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

12.TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp kohtunik 12

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.