TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Kohtuasja number 3-13-613 Otsuse kuupäev 9. oktoober 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Andreas Toominga kaebus Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Jõgeva

) § 38 lg 5 p 2 erandi alusel ehitustegevuse läbiviimiseks on vajalik viia vastu võetud planeering vastavusse looduses eksisteeriva olukorraga ning planeering ka kehtestada. Seetõttu asus kaebaja koheselt koostama ka vastu võetud planeeringu täiendamise projekti, et legaliseerida vaidlusalune ehitis. Käesolevaks ajaks on ehitustegevus kinnistul peatatud. Kaebaja on

1. veebruaril 2013 esitanud kohalikule omavalitsusele detailplaneeringu projekti, milles on muuhulgas planeeritud ka vastav sadamaehitis, seega on A. Tooming alustanud vaidlusaluse ehitise seadustamisega. Kaebuse põhjendused
2. Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Jõgevamaa büroo
3. detsembri 2012 ettekirjutus on õigusvastane. Kaebajal on planeerimismenetluses tekkinud õigustatud ootus ehituskeeluvööndi vähendamiseks, kui asjaomased haldusorganid on väljendanud nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks, kuid menetlustoiminguid ei tehtud nelja aasta vältel.

§ 38

lg 5 p 2 kohaselt ei laiene ehituskeeluvöönd kehtestatud detailplaneeringuga või kehtestatud üldplaneeringuga kavandatud sadamaehitisele ja veeliiklusrajatisele ning neid võib ehitada ilma Keskkonnaameti nõusolekuta. Kaebaja ei ole ehitustegevusega keskkonnale kahju tekitanud, seega ei ole ettekirjutus eesmärgipärane ja proportsionaalne ning ettekirjutuse põhjendamisel on lähtutud ebaõigetest asjaoludest. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-64-02 märkinud, et kui ehitis ei riku sealjuures kellegi teise ega avalikke huve, ei saa vallavalitsus teha lammutusettekirjutust ainuüksi karistusena omavolilise ehitise ehitamise eest. Keskkonnajärelevalve seadusest (KeJS) ei tulene absoluutset kohustust igal juhul omavoliline ehitis likvideerida. Haldusorganil on KeJS-st tulenevalt kohustus kaaluda ehitise lammutamise vajalikkust ja möödapääsmatust, lähtudes konkreetsest ehitisest, keskkonnast, ehitise seadustamise võimalusest jt konkreetsest asjaoludest. Ettekirjutusest ei tulene, kuidas mõjutab sadamaehitis ümbritsevat keskkonda, mis on juba asustatud ehitistega, mis asuvad samuti ranna- ja kaldakaitse piirangu vööndis, kuid on saanud vastava loa. Samuti ei nähtu kaalutlust selle kohta, kas ebaseadusliku ehitatud ehitise likvideerimine võib kahjustada loodust ja keskkonda ning kumb tegevus (ehitise likvideerimine või selle seadustamine) on loodusele ja keskkonnale kahjulikum. Ettekirjutuse andja oletus planeeringu mittekehtestamise kohta on ennatlik. Kaebaja ei nõustu haldusorgani seisukohaga, et ilma ehitusloata ehitatud sadamaehitist ei ole võimalik seadustada. 2 Keskkonnainspektsioonil oli kohustus haldusmenetlus ettekirjutuse andmiseks peatada kuni kohaliku omavalitsuse poolt planeerimismenetluse läbiviimiseni. Keskkonnainspektsioon on teinud ebaõige ja arusaamatu järelduse, et olemasolev ehitis ei vasta paadikuuri tunnustele. Kohalikule omavalitsusele 1. veebruaril 2013 esitatud detailplaneeringu projektis on selgelt ja üheselt märgitud, et tegemist on sadamaehitisega. Vastustaja vastuväited 5. Vastustaja peab Andreas Toominga kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja väide, et planeeringu algatamisega tekkis tal õigustatud ootus, et planeering sellisel kujul ka kehtestatakse, on põhjendamatu. Planeerimismenetlus viiakse läbi haldusmenetluse reeglite kohaselt. Robi kinnistul võib ehitustingimusi seada kooskõlas

§-ga 40.

§ 40

lg 3 kohaselt võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine toimuda Keskkonnaameti (KKA) nõusolekul planeerimismenetluse käigus. Lõpliku haldusakti andmiseks tuleb haldusorganil nõuetekohane planeerimismenetlus läbi viia, koguda selleks vajalikud tõendid ja kooskõlastused, mille tagajärjel on võimalik alles otsustada planeeringu kehtestamise võimalikkuse üle. Seega ei saanud kaebajal tekkida õigustatud ootust planeeringu kehtestamise osas. Planeerimismenetluse alustamine ei tähenda, et kohalik omavalitsus on väljendanud oma nõusolekut planeeringu kehtestamiseks.

1. Võrdsuspõhimõte tähendab, et kahte isikut võrdses olukorras tuleb kohelda võrdselt. Robi kinnistu kõrvalkinnistuste Kolm Karu ja Siimukivi ehituskeeluvööndit on vähendatud läbi detailplaneeringute
2. meetrile, mille tagajärjel asuvad Kolm Karu kinnistul hooned. Järelikult on ehitamine nimetatud kinnistutel väljaspool vähendatud ehituskeeluvööndit toimunud õiguspäraselt. Vastustaja hinnangul ei ole olukord kinnistutel võrdne, sest kaebaja on alustanud ehitamist enne vastava õiguse saamist. Vastustaja märgib, et Kolme Karu kinnistule ehituskeeluvööndisse rajatud hoone likvideerimiseks on Keskkonnainspektsioon koostanud
3. detsembril 2012 ettekirjutuse ehitise likvideerimiseks.
4. Väärteomenetluses nr 940012501540 on A. Tooming menetlusaluse isikuna tunnistanud, et ehitas Robi kinnistul saunamaja (tl 45). Vana vundamendi olemasolu ei ole tuvastatav ühegi kaardimaterjali pealt.
5. aastal toimunud katastriüksuse registreerimisel vana vundamenti ei tuvastatud. Kasepää Vallavalitsus kinnitab
6. novembri 2012 kirjaga nr 7-3.2/508-1 (tl 47), et neil puuduvad andmed varasema hoonestuse kohta kinnistul. Kinnistu suuruseks on Maa-Ameti andmetel 6132 m². Ei ole eluliselt usutav, et nii väikese kinnistu puhul ei tuvastanud vundamendi olemasolu litsentseeritud maamõõtja kinnistut kaardistades või kinnistu omanik ise enne
7. aastal detailplaneeringu taotluse esitamist. Isegi juhul, kui kinnistul oleks fikseeritud olemasolev vundament, ei oleks A. Toomingal olnud õigust seda omavoliliselt taastama hakata ilma kehtestatud detailplaneeringuta ja ehitusloata.

§ 38

lg 5 p 2 kohaselt ei laiene ehituskeeld kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud sadamaehitisele. Kui detailplaneeringuga kavandatakse ehitis ehituskeeluvööndisse, peab planeerimisotsuse kontrollitavuse huvides planeeringust nähtuma, millise

§ 38lg-s 5 nimetatud ehitisega tegemist on.

Vastustaja hinnangul ei ole ebaselge otstarbega ehitise puhul alust eeldada, et tegemist on

§ 38lg 5 alusel lubatud ehitisega.

8. A. Tooming ega Keskkonnainspektsioon ei ole pädev hindama ehitise mõju keskkonnale, vaid tulenevalt

-st on selleks pädev Keskkonnaamet. 21. novembri 2012 kirjaga nr JT 6-4/12/283692 on Keskkonnaamet andnud hinnangu ehitisele, leides, et ehitise säilitamine looduskaitselisest seisukohast lähtudes ei ole antud kohas põhjendatud (tl 48). Keskkonnaõiguses on kohaldatav ettevaatusprintsiip, mis tähendab, et ka ohu tekitamine on õigusrikkumine. Rikkumise lõpetamiseks kohustuse seadmisel ei ole vajalik hinnata reaalse kahju tekitamist keskkonnale. 3 Kaalutluse, milline tegevus keskkonnale suuremat kahju tekitab, teeb Keskkonnaamet menetlusse kaasatud haldusorganina. Kuna Keskkonnaameti arvamus on

alusel koostatavates haldusmenetlustes siduva tähendusega, siis laienevad Keskkonnaametile arvamuse andmisel haldusorgani kohustused sh uurimisprintsiip ja kaalutlemiskohustus. Keskkonnainspektsioonil puudub õigus ettekirjutuses kaalutleda Keskkonnaameti seisukoha üle.

1. Proportsionaalse ettekirjutuse tegemiseks peab haldusorgan ettekirjutuse koostamisel kaaluma abinõu vajalikkust, sobivust ja mõõdukust. Ettekirjutuse lk 5-6 on proportsionaalsuse põhimõtet piisava põhjalikkusega selgitatud. Samuti on ettekirjutuses toodud tõendite hindamine, kaalutlused ja põhjendused. Keskkonnainspektsioon on lähtunud Riigikohtu poolt väljendatud seisukohast, et kui ehitis ei riku kellegi teise ega avalikkuse huve, siis ei saa lammutusettekirjutust teha lihtsalt karistusena omavolilise ehitamise eest. Samas kohtulahendis on Riigikohus selgitanud, et kaalumisel tuleb arvesse võtta ehitise formaalset ja materiaalset õiguspärasust. Ettekirjutuse lk 5 on esitatud põhjendused, miks Robi kinnistule ehitatud ehitis on õigusvastane nii materiaalses kui ka formaalses mõttes. Ettekirjutuse tegemise eesmärk on selgitatud ettekirjutuse lk
2. Asjakohatu on väide, et ettekirjutus on tehtud karistamise eesmärgil ja mitte looduskeskkonna kaitsmiseks.
3. A. Tooming ootamata ära planeeringu kehtestamist ning allumata Keskkonnainspektsiooni seaduslikele korraldustele ehitustegevuse peatamise kohta, ei saa eeldada, et tema suhtes ei rakendata seadusest tulenevaid abinõusid õigusrikkumise lõpetamiseks. Riigikohus on otsuses 3-31-13-04 asunud seisukohale, et kui ehitamist soovitakse alustada alal, mille olemusega käivad kokku inimtegevuse olulised piirangud, siis see sunnib ehitamisest huvitatud isikute õigused esialgse õiguskaitse menetluses taanduma keskkonnakaitsega seotud huvide ees. Enne ehitustööde alustamist peab reeglina olema saabunud selgus, kas ehitamine on õiguspärane või mitte. Haldusmenetluse peatamine on võimalik haldusorgani kaalutlusotsusena. Ettekirjutuse koostaja on kogunud tõendeid peatamise aluste esinemise kohta menetluse jooksul. Kuna haldusakti andmise ajal ei olnud planeeringu taotlust veel esitatud muudetud kujul, puudus ettekirjutuse koostajal võimalus kaalutleda sellisel alusel menetluse peatamist. See on tõendatud Kasepää Vallavalitsuse 10.12.2012 kirjaga nr 7-1.4/550-
4. Kaebuses on esitatud seisukoht, et isik pidas korraldust ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks ja ehitustegevuse peatamiseks soovituslikuks ning jätkas õigusrikkumist hoolimata korduvatest korraldustest. Sama asjaolu on tõendatud 05.11.2012 ja 13.11.2012 sündmuskoha vaatlusprotokollidega nr 940012501540 (Lisa 8, 9) ning haldusmenetluse alustamise teates (Lisa 10). Seega jätkas Andreas Tooming haldusmenetluse läbiviimise ajal õigusrikkumist ning tema väited ehitise lubatavuse või selle taotlemise kohta olid paljasõnalised. Püstitatud ehitis ei vasta väliselt ilmselgelt sadamaehitise tunnustele ning kaebaja ei esitanud ka ühtegi projekti, mis oleks võimaldanud vastupidist väita. Kaasatud haldusorganite arvamus
5. Kasepää vallavalitsus on seisukohal, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärane ootus planeeringu kehtestamiseks sellisel kujul nagu ta planeeringu esitas. Planeerimismenetluse alustamine ei tähenda, et kohalik omavalitsus on väljendanud nõusolekut planeeringu kehtestamiseks. Planeerimismenetluses tuleb koguda vajalikud tõendid ja kooskõlastused, mille järgi on võimalik alles otsustada planeeringu kehtestamise võimalikkuse üle. Keskkonnaamet on planeerimisseaduse § 17 lg 2 p 3 mõttes asjaomane riigiasutus, kelle pädevuses on hinnata, kas on tegemist sadamaehitisega, mille puhul ei ole ehituskeeluvööndi vähendamine vajalik. Väär on kaebaja seisukoht, et sadamaehituse puhul ei ole vajalik Keskkonnaametit kaasata planeerimismenetlusse ja sadamaehitise lubamine on ainult kohaliku omavalitsuse pädevuses. Ranna kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine on Keskkonnaameti pädevuses. 4 Kasepää vald märgib, et valla üldplaneeringu eelnõu on läbinud kooskõlastusringi ja Robi kinnistu asub piirkonnas kus ehituskeeluvööndit vähendatakse 50 meetrile. Kasepää Vallavalitsus esitas
6. veebruaril 2013 Robi katastriüksuse detailplaneeringu uue lahenduse Keskkonnaametile läbivaatamiseks ja seisukoha võtmiseks, kas paadikuur ja võrgukuur kuuluvad looduskaitseseaduse § 38 lõike 5 erandite hulka. Keskkonnaamet on
7. märtsi 2013 kirjas nr JT 6-5/13/5155-2 kinnitanud, et Robi katastriüksusele planeeritud hooned (paadikuur ja võrgukuur) ei kuulu looduskaitseseaduses § 38 lõikes 5 toodud erandite alla. Kasepää Vallavalitsusel puuduvad andmed varasema hoonestuse kohta Robi katastriüksusel. Kasepää Vallavalitsus on seisukohal, et kui paadikuur kuuluks looduskaitseseaduse § 38 lõikes 5 toodud erandite alla ei vasta olemasolev ehitis paadikuuri tunnustele, see asub veepiirist paadi transportimiseks ebamõistlikult kaugel ja ehitisel puudub uks, millest paat sisse mahuks. Vald ei näe võimalust Robi katastriüksusel oleva ehitise seadustamiseks.
8. Keskkonnaamet on seisukohal, et kaebaja on ehitanud Robi kinnistule (kinnistusraamatu registriosa nr 2419935, katastritunnus 65701:002:0489) Peipsi järve ehituskeeluvööndisse omavoliliselt hoone, omamata ehitusluba. Ei ole vaidlust, et Robi kinnistule ehitatud hoone on uusehitis (rajatud on uus ehitis alates vundamendist) ja uute hoonete ehitamine on

§ 38lg 3 kohaselt ehituskeeluvööndis keelatud.

Ehituskeeluvööndit Robi kinnistul vähendatud ei ole. Kaebaja oli teadlik, et hoone ehitamine Robi kinnistul toimub ehituskeeluvööndis. Kaebaja on kaebuses selgitanud ka ise, et oli teadlik, et tegevus toimub ehituskeeluvööndis ja ehitamiseks puudus ka ehitusluba. Kaebaja kirjeldab kaebuses, et jätkas ebaseaduslikku tegevust isegi vaatamata Keskkonnainspektsiooni korraldustele see lõpetada. Seega pidi ta ehitise püstitamisel ette nägema võimaluse, et ehitist ei seadustata ja see tuleb likvideerida. Robi kinnistul paiknev hoone, nimetatud paadikuur, ei ole sadamaehitis

ja sadamaseaduse mõistes ja sellele ei laiene

§ 38

lg 5 p 2 sätestatud erand.

§ 38

lg 5 p 2 nimetatud erand laieneb neile juhtudele, kui tegemist on sadamaseaduse kohase sadama sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajaliku ehitisega ehk sadamaehitisega. Iga paadikuur ei ole automaatselt sadamaehitis. Vastavalt sadamaseaduse § 2 p 1 on sadam veesõidukite sildumiseks kohandatud ja sadamateenuse osutamiseks kasutatav maa- ja veeala ning seal asuvad sadama sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud ehitised; sadamal peab olema akvatoorium (§ 4 lõige 1) ning sadam peab olema kantud sadamaregistrisse (§ 37 lõige 2). Robi kinnistul puudub sadam. Iga ranna või kaldaga piirneva kinnistu kalda või rannaala ei ole automaatselt sadam. Robi kinnistule ehitamisel ei kehtinud

§ 38lg 5 p 2 sätestatud erand, sest ehitatud hoone ei ole sadamaehitis.

Sadamaehitise saab ehituskeeluvööndisse rajada üksnes kehtestatud detail -või üldplaneeringu alusel. Robi kinnistule ei ole Kasepää Vallavalitsuse poolt kehtestatud detailplaneeringut, mis võimaldaks sadamaehitiste rajamist. Kohtu seisukoht 13. Keskkonnainspektsiooni 14. detsembri 2012 ettekirjutuse kohaselt on kaebajalt nõutud looduskaitseseaduse (

) § 38 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuva ehitise lammutamist. Looduskaitseseaduse § 38 lg-st 3 tulenevalt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Peipsi järve kaldal on ehituskeeluvööndi laiuseks 100 meetrit (

§ 38lg 1 p 2).

5 Asjas ei ole vaidlust, et

1. a)A. Tooming püstitas 2012. aastal Robi kinnistule (kin.reg osa nr 2419935), kinnistut läbivast teest Peipsi järve poole jäävale kinnistu osale, ehitise;
2. b)ehitis asub Peipsi järvele lähemal kui 50 meetrit;
3. c)Robi kinnistule ei ole kehtestatud detailplaneeringut ega ehituskeeluvööndi laiust vähendatud;
4. d)A. Tooming ei ole taotlenud Kasepää vallavalitsuselt ehitusluba ehitise püstitamiseks Robi kinnistule. 14. detsembril 2012 tegi Keskkonnainspektsioon A. Toomingale ettekirjutuse ehitise likvideerimiseks ning taastada ehituseelne olukord hiljemalt 1. maiks 2013. Pooled vaidlevad selle üle, kas ettekirjutuse andmine toimus õiguspäraselt. Kaebaja hinnangul puudub alus ettekirjutuse tegemiseks põhjusel, et püstitatud paadikuur on sadamaehitis

§ 38lg 5 p 2 tähenduses; 30.

märtsil 2007 Kasepää Vallavolikogu otsusega nr 35 algatatud Robi kinnistu detailplaneeringu menetluses tekkis A. Toomingal õiguspärane ootus, et ehituskeeluvööndit vähendatakse; ettekirjutus anti enne, kui kaebajal oli võimalik ammendada võimalused ehitise seadustamiseks.

1. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlust ei ole selles, et keskkonnajärelevalve seaduse (KejS) § 4 lg 2 p 4, § 16 lg 2 p 4 ja § 21 lg 2 p 6 alusel on Keskkonnainspektsioon pädev tegema ettekirjutusi ranna ja kalda ehituskeeluvööndisse omavoliliselt püstitatud ehitiste likvideerimiseks. Kaebajale tehtud ettekirjutus on õiguspärane juhul, kui täidetud kehtivas õiguses sätestatud tingimused ettekirjutuse andmiseks ning ettekirjutusega kaebajale kohustuslikuna määratud abinõu on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Tulenevalt HMS §-st 54 tuleb ettekirjutuse õiguspärasust hinnata ettekirjutuse andmise aja seisuga. Seetõttu ei muuda hiljem muutunud asjaolud haldusakti õigusvastaseks, vaid võivad olla aluseks haldusmenetluse uuendamisele (HMS § 44) ja selle kaudu ka haldusakti muutmisele või kehtetuks tunnistamisele (HMS § 64 jj).
2. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et ehitis on formaalselt õigusvastane, sest kaebajal puudub ehitamiseks nõutav ehitusluba (EhS § 12 lg 2). Samas on kaebaja seisukohal, et ehitis on materiaalselt õiguspärane. Ehitise püstitamine Peipsi järve kalda ehituskeeluvööndisse on lubatud, kuna tegemist sadamaehitisega. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
3. Sadamaseaduse (SadS) § 2 p 1 järgi on sadam veesõidukite sildumiseks kohandatud ja sadamateenuse osutamiseks kasutatav maa- ja veeala ning seal asuvad sadama sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud ehitised. Seega on ehitis määratletav sadamaehitisena juhul, kui selle kasutamise otstarve teenib sadamateenuse osutamise eesmärki. Vastavalt SadS § 3 lg-le 1 käsitatakse sadamateenusena järgmisi sadamas teostatavaid tegevusi: 1) veesõiduki sildumise võimaldamine; 2) veesõiduki lastimine ja lossimine; 3) reisijate laevale mineku ja laevalt tuleku korraldamine; 4) veeliikluse korraldamine akvatooriumil ja sissesõiduteel; 5) veesõidukite pukseerimine ja jäämurdmine akvatooriumil. Kaebaja väidetest ei nähtu, et ehitis oleks püstitatud mõne SadS § 3 lg-s 1 nimetatud tegevuse teostamiseks. Kaebaja väitest, et väikesadamal ei pea akvatooriumi olema, ilmneb, et kaebaja peab eelkõige silmas võimalust, et ehitis on vajalik sadamateenuse osutamiseks väikesadamas. Väikesadam on sadam või sadama osa, kus osutatakse sadamateenuseid alla 24-meetrise kogupikkusega veesõidukitele (SadS § 2 p 18). Akvatooriumita väikesadamas ei ole juba sadama olemusest tulenevalt võimalik osutada SadS § 3 p-des 4 ja 5 nimetatud teenuseid. Vaidlust ei ole 6 selles, et kaebaja kinnistul ei ole väikesadamat ega üldse mingeid rajatisi veesõidukite sildumise võimaldamiseks. Samuti ei ole kaebaja enne ettekirjutuse tegemist teinud toiminguid väikesadama rajamiseks Robi kinnistule.
4. detsembri 2012 kirjas on Kasepää Vallavalitsus kinnitanud, et
5. aastal alustatud Robi kinnistu detailplaneeringu menetluses ei ole ette nähtud sadamaehitise rajamist (tl 44). Olukorras, kus kinnistul ei ole sadamat ning puudub ka õiguslik alus (detailplaneering), mis näeks ette sadama rajamise, puudub ühtlasi alus ehitise seostamiseks sadamateenuste osutamisega, s.o määratlemiseks sadamaehitisena.
6. Kaebuses on ehitist nimetatud paadikuuriks. Kaebaja esitatud paadikuuri eelprojektist (tl 115124) nähtub, et hoonesse on kavandatud ruumid veesõidukite hoiustamiseks ja hooldamiseks/remondiks ning lisaks saunaruumid. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses seostanud hoone funktsionaalsust SadS §-s 3 nimetatud sadamateenuste osutamise kavatsusega. Kohtu hinnangul ei saa hoone asukohast, mõõtmetest ja ruumijaotusest teha järeldust, et hoone oleks kavandatud sadamateenuse osutamiseks. Paadikuurina määratlemine ei tähenda iseenesest, et ehitis oleks automaatselt käsitatav sadamaehitisena. Kuna seadus sätestab üldise keelu ehitada Peipsi järvele lähemale kui 100 meetrit, siis tuleneb sellest eeldus, et kui

§ 38

lg-s 5 sätestatud erandi kohaldumine ei ole selge, siis tuleb eeldada, ehitamine on keelatud. Nendel asjaoludel on kohus seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutuses on põhjendatult leitud, et Robi kinnistule püstitatud ehitis ei ole sadamaehitis

§ 38lg 5 p 2 mõttes.

Kaebaja sellekohane väide on paljasõnaline ega tugine tegelikele asjaoludele ega Robi kinnistu kasutusele. Seega ei kohaldu kaebaja püstitatud ehitise suhtes

§ 38

lg-s 5 sätestatud erand ning kaebaja pidi ehitamisel arvestama üldiste piirangutega, s.h keeluga ehitada Peipsi järve kalda ehituskeeluvööndis.

1. Kaebaja väitel oli paadikuuri püstitamine õigustatud seetõttu, et see ei ole uusehitis, vaid on rajatud kinnistul asunud vanale vundamendile. Kohus kaebaja seisukoha ei nõustu. Vaatamata sellele, et vastustaja ja Keskkonnaamet on osutanud asjaolule, et tõendamata on väide vana vundamendi paiknemisest kinnistul, ei ole kaebaja esitanud väite kinnitamiseks tõendeid. Muu hulgas ei ole kaebaja selgitanud asjaolu, et varasema hoonestuse kohta puuduvad andmed maakatastris ning ka
2. aastal kaebaja esitatud detailplaneeringu taotluses. Kaebaja väide, et ta leidis vana vundamendi kinnistu korrastamise käigus
3. aastal, ei ole eluliselt usutav. Robi kinnistu pindala, kuju ja seisukorda (fotod tl 53-57) silmas pidades ei saanud uusehitise mõõtmetele vastav vundament varem tähelepanuta jääda olukorras, kus kaebaja juba
4. aastal kavandas kinnistule hoonestuse rajamist. Ka Kasepää Vallavalitsus on eitanud andmete olemasolu varasema hoonestuse kohta (tl 47). Samas nõustub kohus vastustaja ja Keskkonnaametiga, et isegi juhul, kui tõene on väide hoone rajamisest varasemalt kinnistul asunud vundamendile, ei tulene sellest, et ehitamine toimus õiguspäraselt.

§ 37

lg-test 4 ja 5 ei tulene, et ehitukeeld ei laieneks varem olemas olnud vundamendile ehitamisele. Ka sellisel juhul on tegemist hoone ehitamisega EhS tähenduses ja seejuures kohalduvad kõik nõuded ja piirangud ehitamisele. 19. Kuna Robi kinnistule rajatud ehitis ei ole käsitatav sadamaehitisena, siis saaks ehitamist materiaalselt õiguspäraseks pidada juhul, kui vastavalt oleks vähendatud ehituskeeluvööndit. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine toimub

§ 40

lg 3 järgi üksnes Keskkonnaameti nõusolekul.

§ 40

lg 4 kohaselt esitab kohalik omavalitsus selleks Keskkonnaametile taotluse ja planeerimisseaduse kohaselt vastuvõetud üldplaneeringu, kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava vastuvõetud detailplaneeringu või vastuvõetud detailplaneeringu, kui kehtestatud üldplaneering puudub. Ehituskeeluvööndi laiuse suurendamine ja vähendamine jõustub kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu jõustumisel (

§ 40lg 6).

Asjas ei ole vaidlust 7 selles, et ettekirjutuse tegemise ajaks puudus jõustunud planeering, millega oleks kinnistul ehituskeeluvööndit vähendatud. Seega oli vaidlusaluse ehitise püstitamine ka selles osas sisuliselt vastuolus kehtiva õigusega.

1. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Keskkonnainspektsioon on õiguspäraselt leidnud, et kaebaja on Robi kinnistule ehitanud õigusvastaselt. Seejuures ei ole õigusvastasus üksnes formaalne. Kaebaja ei oleks saanud ehitamise õigusvastasust kõrvaldada üksnes vormikohaste lubade ja nõusolekute taotlemise kaudu.
2. Kohus ei nõustu kaebaja väitega nagu oleks
3. aastal kaebaja taotlusel alustatud Robi kinnistu detailplaneeringu menetluses tekkinud kaebajal õiguspärane ootus ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Kasepää Vallavolikogu
4. jaanuari 2008 otsusega vastu võetud Robi kinnistu detailplaneeringu alusel keeldus Keskkonnaminister
5. oktoobri 2008 otsusega (tl 42-43) nr 16-3/15133-5 andmast nõusolekut Robi kinnistul ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks 30 meetrini. Otsust põhjendati sellega, et planeering on vastuolus enamike ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Keskkonnaministri keelduva otsuse tõttu ei olnud detailplaneeringu kehtestamine võimalik. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et pärast Keskkonnaministri otsust oleks kaebaja võtnud samme planeeringulahenduse kooskõlla viimiseks ranna ja kalda kaitse eesmärkidega või kasutanud õiguskaitsevahendeid Keskkonnaministri otsuse vaidlustamiseks, et saavutada ehituskeeluvööndi vähendamine 30 meetrini.
6. juunil 2012 on Keskkonnaamet kooskõlastanud Robi kinnistu detailplaneeringu (tl 41) märkides, et planeeringuga tehakse ettepanek vähendada ehituskeeluvööndit 60 meetrini. Kuna ehituskeeluvööndi vähendamine on erandlik, siis peab vastavas taotluses olema selgelt põhjendatud, miks on vajalik sellise erandi tegemine. Kohtu hinnangul ei ole haldusorganid väljendanud selget valmisolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks, millest kaebajal oleks võinud tekkida õigustatud ootus, et vastav otsustus ka vormikohaselt vastu võetakse. Õiguspärane ootus ei saanud kaebajal tekkida ka võrdsuspõhiõigusele tuginedes. Kaebaja väitel on naabruses asuvatel Siimukivi ja Kolm Karu kinnistutel ehituskeeluvööndit vähendatud läbi detailplaneeringute 50 meetrini. Kohus nõustub vastustajaga, tegemist ei ole võrreldava olukorraga. Naaberkinnistutel ehituskeeluvööndi vähendamisest ei saa järeldada, et sama on põhjendatud ka kaebaja kinnistu suhtes. Robi kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit vähendatud, kuid Keskkonnaamet ei ole seda ka välistanud. Kohus osutab siinjuures veel asjaolule, et vaidlusalune ehitis jääks ehituskeeluvööndisse ka juhul, kui ehituskeeluvööndit vähendataks 60 meetrini. Sel juhul ulatuks ehituskeeluvöönd kinnistut läbiva teeni, kuid ehitis asub teest Peipsi järve suunas.
7. Ettekirjutuse kohaselt on kaebajale ettekirjutuse tegemise eesmärgiks viia tegevus Robi kinnistul seadusega kooskõlla selliselt, et ehituskeeluvööndis ei asuks ebaseaduslikke ehitisi. Kohtu hinnangul on ettekirjutuse eesmärk kooskõlas

§-s 34 sätestatud ranna või kalda kaitse eesmärgiga rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamiseks, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramiseks, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamiseks ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamiseks. Seega on ettekirjutus antud legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Vastav kohustus tuleneb Keskkonnainspektsioonile vahetult ka KejS §-st 4 lg 2 p 2 koostoimes § 21 lg 2 p-ga 6. Lisaks looduskaitseliste eesmärkidele saavutamisele on vastustajal kohustus tegutseda ka seaduslikkuse tagamiseks. 8 23. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kaebaja tegevus ei ole keskkonnale kahju tekitanud, seega ei ole ettekirjutus eesmärgipärane ja proportsionaalne.

§ 38lg 3 ega Ke

JS § 21 lg 2 p 6 ei sea ehituskeelu kehtivust või ettekirjutuse tegemist sõltuvusse sellest, kas keskkonnale on kahju juba tekkinud. Seetõttu ei olnud nimetatud asjaolu ettekirjutuse tegemiseks vaja tuvastada. Kohus osutab siiski sellele, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmiseks pädev asutusena on Keskkonnaamet olnud jätkuvalt seisukohal (tl 48), et Peipsi järve kaldal ehitustegevuse keelamine on vajalik bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ka nendes kohtades, mis ei ole kaitsealuste liikide kasvukohaks või väärtuslikuks elupaigaks. Kaebaja tõlgendusega nõustumine viiks ebamõistliku olukorrani, kus vaatamata kalda ehituskeeluvööndile tuleks vastustajal igakordselt koguda üksikasjalikke tõendeid, et selgitada kas vaidlusaluses kohas ehituskeeluvööndi kehtestamine oli põhjendatud või mitte. Kehtiv õigus näeb ette teistsuguse menetluskorra, kus kinnistu omanik saab taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist planeeringumenetluse kaudu, kusjuures ehituskeeluvööndi vähendamise ettepanekut tuleb põhjendada. Tulenevalt

§ 38

lg-st 9 ei teki isikul õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas isegi juhul, kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus

§s 38 sätestatuga. Seega ei saa õiguspärane ootus tekkida ka olukorras, kus kaebaja ei ole isegi taotlenud kohalikult omavalituselt luba vaidlusaluse ehitise püstitamiseks.

1. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ettekirjutuses nimetatud eesmärgi saavutamiseks on kaks võimalust – ehitise seadustamine või ehitise likvideerimine. Kaebaja hinnangul oli likvideerimisettekirjutuse tegemine ennatlik, sest kaebajal on võimalik ehitis seadustada. Kohus kaebajaga ei nõustu. Ehitise seadustamine detailplaneeringu kaudu ei ole võimalik, sest planeeringuga kavandatakse ehitukeeluvööndi vähendamine 60 meetrini ja sel juhul jääb ehitis endiselt ehituskeeluvööndisse. Vaidlustatud ettekirjutuse andmise ajaks ei olnud kaebaja teinud toiminguid sadama rajamiseks Robi kinnistule. Ettepaneku detailplaneeringu lahenduse muutmiseks, mis näeb ette paadi- ja võrgukuuri rajamise esitas kaebaja Kasepää Vallavalitsusele alles
2. veebruaril
3. Kohus nõustub vastustajaga, et ettekirjutuse andmise ajal ei pidanud vastustaja arvestama teoreetilise võimalusega, et kaebaja võib tulevikus taotleda muudetud tingimustel detailplaneeringu kehtestamist. Seda eriti olukorras, kus nii Keskkonnaamet (tl 48), kui Kasepää Vallavalitsus (tl 47) olid leidnud, et ehitise püsimine ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul väljendasid mõlemad haldusorganid sellega seisukohta, et ehitise seadustamiseks tegelikud võimalused puuduvad.
4. märtsi 2013 kirjaga on Keskkonnaamet täiendavalt selgitanud, et kaebaja poolt detailplaneeringu uues lahenduses ette nähtud paadi- ja võrgukuur ei ole sadamaehitised ning vaidlusaluse ehitise seadustamine sellisel viisil ei ole võimalik.
5. Eeltoodud asjaoludel on vaidlustatud ettekirjutuses põhjendatult leitud, et ehitise likvideerimine on taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalne, sest eesmärgi saavutamiseks puuduvad teised meetmed. Avalikku huvi looduskaitseseaduses sätestatud eesmärkide saavutamiseks ja seaduslikkuse tagamiseks ei kaalu üle A. Toominga erahuvi. Ettekirjutus ehitise likvideerimiseks riivab intensiivselt ehitise omaniku omandiõigust. Asjas ei ole vaidlust selles, et
6. aasta sügisel kontrollis Keskkonnainspektsioon korduvalt Robi kinnistut. Kinnistut kontrolliti
7. oktoobril 2012, samuti
8. ja
9. oktoobril. Vaatamata kaebajale antud suulisele korraldusele ebaseadusliku ehitustegevuse lõpetamiseks jätkas kaebaja ehitamist.
10. oktoobril 2012 alustas Keskkonnainspektsioon haldusmenetlust (tl 50) osutades vastustaja kohustusele korraldada omavoliliste ehitiste likvideerimine. Kinnistu esmasel kontrollimisel
11. 9 oktoobril 2012 tehtud fotodelt (tl 55-56) nähtub, et selleks ajaks puudus pealisehitis täielikult. Kaebaja püstitas vaidlusaluse ehitise olulises osas pärast seda, kui vastustaja ametnikud olid andnud suulise korralduse ebaseadusliku ehitamise peatamiseks. Seega on kaebaja käesoleval juhul ise teadlikult suurendanud võimaliku lammutusettekirjutuse mõju ulatust oma varalisele sfäärile. Kohtu hinnangul toob nimetatud asjaolu kaasa kaebaja erahuvi kaalukuse vähenemise.
12. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Keskkonnainspektsiooni
13. detsembri 2012 ettekirjutus nr 04007512 on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata.
14. Kaebaja on taotlenud, et kohus viiks asja läbi lepitusmenetluse. Vastustaja on juba
15. märtsi 2013 seisukohas (tl 35) avaldanud, et ei nõustu lepitusmenetlusega. Silmas pidades vastustaja ja menetlusse kaasatud haldusorganite seisukohti, samuti käesolevas otsuses esitatud kohtu seisukohta kaebuse nõude põhjendatuse kohta ning haldusmenetluse seaduslikkuse põhimõtet, ei pea kohus lepitusmenetluse korraldamist põhjendatuks. Kohtu hinnangul puudub vastustajal kaalutlusruum, mille raames oleks võimalik kompromiss kaebajaga. Taotlus lepitusmenetluse korraldamiseks jääb rahuldamata.
16. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tanel Saar kohtunik 10