§-st 24 ei tulenenud, et planeeringu kehtestaja oleks õiguslikult seotud planeeringu vastuvõtmise otsuses kinnitatud hinnangutega. Planeerimismenetluse loogikat arvestades (avalikkuse kaasamine pärast planeeringu vastuvõtmist) ei oleks see ka mõeldav. Samuti ei ole läbiviidud planeerimismenetluse ja koostatud planeeringu vastavus õigusaktidest tulenevatele nõuetele asjaolu, mida maavanem saaks eelhaldusaktiga lõppotsuse jaoks siduvalt tuvastada, vaid tegemist on õigusliku hinnanguga menetluse ja koostatud planeerimisdokumendi õiguspärasuse suhtes, mida saab ja tuleb planeeringu kehtestamise otsuse tegemisel ning ka selle halduskohtus vaidlustamise korral hilisemas kohtumenetluses tervikuna kontrollida. Seega ei takista ega kitsenda planeeringu vastuvõtmise otsuse olemasolu või selle eraldiseisvalt vaidlustamise mittevõimaldamine (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-8-02, p 10) iseenesest kehtestatud planeeringu õiguspärasuse täielikku kontrollimist planeeringu kehtestamise otsuse peale esitatud kaebuse alusel. Väljakujunenud kohtupraktika järgi on planeeringu kehtestamise otsuse halduskohtus vaidlustamise korral antud õiguslik hinnang kogu planeerimismenetlusele tervikuna, mitte ainuüksi planeeringu vastuvõtmisele järgnevale menetlusetapile. Vastasel korral ei oleks sisuliselt tagatud igaühe kaebeõigus, vaid see jääks suuresti pelgalt näilikuks, kuna ei võimaldaks hinnata planeerimismenetluse olulise osa õiguspärasust. Planeeringu vastuvõtmise korraldus ei ole kohtu hinnangul seetõttu käsitatav haldusaktina ega toiminguna, vaid on menetlustoiming, mida kõnealuse teemaplaneeringu menetluse alguses (kuni 30.06.2015) kehtinud PlanS § 26 lõikest 1 tulenevalt saab üldjuhul kohtulikult vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Sarnaselt on planeeringu menetluses tehtud lõpliku haldusakti vaidlustamise õigus ette nähtud ka 01.07.2015 jõustunud planeerimisseaduse (PlanS) §-des 54 (ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 13 lõike 2 kohaselt käsitletakse mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeeringut riigi eriplaneeringuna planeerimisseaduse tähenduses), 94, 123 ja 141. Seega ei oma haldusmenetluse kestel planeerimismenetlust reguleerivate õigusnormide muutumine praegusel juhul kaebeõiguse olemasolu hindamise seisukohalt tähtsust ning endiselt saab kaebeõiguse seisukohalt asjakohaseks pidada ka enne 01.07.2015 kujunenud kohtupraktikat. Riigikohtu halduskolleegium on ka asjas nr 3-3-1-101-09 tehtud lahendis rõhutanud, et planeeringu menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine võimalik kahe eelduse üheaegsel olemasolul: esiteks, kui isikul on põhjendatud huvi menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning teiseks, kui tegemist on menetlustoiminguga, mille kõrvaldamata õigusvastasus võib kaasa tuua asjas tehtava otsustuse õigusvastasuse. Kohus peab märgitud Riigikohtu seisukohta asjakohaseks ka antud 6 maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu vastuvõtmise korralduse vaidlustamisel. Seega on menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine põhjendatud huvi olemasolul ka käesoleval juhul üksnes erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Kohus leiab, et esitatud kaebuse puhul on teine eelmärgitud eeldustest täitmata, kuivõrd arvestades käsitletava maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu haldusmenetluse seisu, ei ole teise eelduse täitmine võimalik. Ilma teise eelduse täitmiseta puudub kaebajal aga kaebeõigus. 7.1 Planeerimismenetlus koosneb erinevatest etappidest: planeeringu algatamine, planeeringu koostamine, planeeringu vastuvõtmine, planeeringu avalik väljapanek, selle avalik arutelu ja planeeringu kehtestamine. Mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu koostamise puhul maakonnaplaneeringuga korraldatakse koostöös kohaliku omavalitsusega avalikke arutelusid ka planeeringu lähtekohtade, eskiislahenduste, võimalike asukohavariantide ja planeeringu elluviimisega kaasneda võivate mõjude tutvustamiseks (kuni 30.06.
SRS § 1 ja HMS § 5 lõiget 5). Kaebaja selgitab, et Kullamaa valla osas kulgeb joonehitis selle trassivalikute K 1-1, K 1-2 ja K 1-3 järgi üle perspektiivse elamu- ja tootmismaa, mis võib tähendada nende maade välja arendamata jäämist, ning planeeringumenetluses on ebaõiglaselt üle mindud kaebaja poolt planeeringu kooskõlastamata jätmisest. Planeeringu algatamise ajal kehtinud PlanS § 17 lg 2 punkti 1 kohaselt tuleb maakonnaplaneering (sh ka maakonnaplaneeringu teemaplaneering) kooskõlastada muuhulgas planeeritava maa-ala kohalike omavalitsustega, kuid PlanS-st ei tulenenud, et maakonnaplaneeringu menetluses edasiste toimingute tegemine sõltuks tingimata kohaliku omavalitsuse positiivse kooskõlastuse olemasolust. Planeeringu vastuvõtmine ei saanud praegusel juhul olla takistatud seeläbi, et kaebaja keeldus kooskõlastuse andmisest. Nii kuni 30.06.
SRS § 1 lõike 3 järgi saab planeeringu vastuväidetele vaatamata teatud juhtudel kooskõlastatuks lugeda. Kuni 30.06.
lõikega 4 sätestati, et kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, loetakse planeering kooskõlastatuks, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja vastuväidetele. Kaebaja on maakonnaplaneeringu kooskõlastamata jätnud 30.10.2014 otsusega nr 33, milles esitatakse küll trassi asukohavalikule vastuväiteid, ent ei viidata vastuolule õigusaktidega ega teiste planeeringutega (tl 13). Seega sai maavanem maakonnaplaneeringu kaebaja poolt kooskõlastatuks lugeda, kuivõrd kuni 30.06.
lõikes 4 sätetatud vastuoludele viitamata jätmine saigi olla planeeringu kooskõlastatuks lugemise aluseks. Kaebaja väide, et planeeringu kooskõlastamata jätmise otsuses sisaldus sisuline viide planeerimismenetluse põhimõtete eiramisele, ei ole PlanS § 17 lõike 4 kohaldamise seisukohalt piisav. Kaebajal tulnuks planeeringu kooskõlastamata jätmise otsuses vastavatele vastuoludele konkreetselt viidata. Et kaebaja seda ei teinud, ei täitnud ta planeeringu kooskõlastamata jätmisel ühte imperatiivset tingimust — ei viidanud konkreetselt, millega on planeering vastuolus. Liiatigi on kaebaja kooskõlastamata jätmisega planeeringumenetluses arvestamine pigem vaadeldav kaebaja menetlusliku õigusena kui mittemenetlusliku õigusena. Menetlustoimingu vaidlustamine menetluslike õiguste kaitseks ei ole HKMS § 45 lõiget 3 arvestades aga lubatav. 7.2 Toimiku materjalidest nähtub, et vastu võetud teemaplaneeringu avalik väljapanek ja avalik arutelu on alles ees (tl 27). Kohus juhib kaebaja tähelepanu Riigikohtu seisukohale (vt lahend nr 3-3-1-16-08), et avaliku väljapaneku käigus ei toimu mitte üksnes avalikkuse informeerimine planeeringust, vaid ka avalikkuse kaasamine planeeringu väljatöötamisse. Avalikku väljapanekut ei saa käsitada juba valminud planeeringulahenduse tutvustamisena avalikkusele, vaid avalikul väljapanekul esitletakse üksnes esialgset planeeringuprojekti, lõplik planeering valmib alles koostöös avalikkusega. Seega avaneb kaebajal edaspidi võimalus maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu menetluse raames korraldatava avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu käigus planeeringumenetluses aktiivselt osaleda ning kasutada oma õigust esitada planeeringule asjakohaseid ettepanekuid ja vastuväiteid. 7 Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb maavanem planeeringus vajalikud parandused ja täiendused (kuni 30.06.
Maakonnaplaneeringute üle järelevalve teostaja pädevusse kuulub vastuväiteid esitanud isikute ning maavalitsuse ärakuulamine ja seisukoha esitamine planeeringu koostamisel arvestamata jäänud vastuväidetele (kuni 30.06.
Planeeringu kehtestamise eelse otsustuse kohtulikul vaidlustamisel peab kaebusest nähtuma, et kaebaja on kasutanud ära kõik PlanS-st tulenevad võimalused planeeringumenetluses aktiivseks osalemiseks. Planeeringu vastuvõtmine on planeerimismenetluses üksnes vaheetapp ning menetlus ei pea tingimata lõppema vastuvõetud planeeringu kehtestamisega, sest ka planeeringu avaliku väljapaneku või järelevalvemenetluse käigus võib ilmneda olulisi asjaolusid või muid takistusi, mis ei võimalda planeeringut vastuvõetud kujul kehtestada. Alles pärast teemaplaneeringu kehtestamist saab hinnata seda, kas ja mil määral mõjutab planeeringulahendus Kullamaa valla kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist. Antud etapis ei ole kaebajale tekkinud selliseid õiguslikke tagajärgi, mille põhjal saaks väita, et kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi oleks kahjustatud. Vastustaja ei ole menetlusnorme rikkunud ning menetlus ei välista õiguspärase otsuse tegemist. Kuivõrd tekkinud olukorras ei ole saabunud kaebajale õiguslikke tagajärgi, mis võimaldaksid väita, et kaebaja HKMS § 44 lõigetes 4 ja 5 käsitatud õigusi juba rikutakse, ning kuivõrd kaebusest nähtub, et menetluse kulgemine ei välista õiguspärase otsuse tegemist, siis ei ole kohtu arvates tegemist olukorraga, mil erandkorras oleks vajalik kohtu sekkumine menetlusse. 8. Kui kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, võib kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel selle esitajale tagastada. 9. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et antud juhul on kaebeõigus välistatud, kuivõrd kohtulikult saab isikut kaitsta subjektiivsete õiguste rikkumise ning olulise puutumuse korral. Vaidlustatav menetlustoiming ei saa kaebajale aga iseseisvalt õiguslikke tagajärgi tekitada. Kohtulikult kaitstavate subjektiivsete õiguste rikkumise võimatuse tõttu tuleb kaebus tagastada. Kohus tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel. 10. Kuivõrd kaebus tagastatakse kaebeõiguse ilmselge puudumise põhjendusel, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 249 lg 3 alusel läbi vaatamata. Tasutud riigilõiv vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 2 tagastamisele ei kuulu. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.