Obsah (6)

§ 218§ 333§ 209§ 334§ 3331§ 39

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. oktoober, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-15-7133 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus Väärteoasi Ruslan Zelenini väärteoasi

§ 218lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 2.

septembri

1. a väärteomenetluse lõpetamise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Dmitri Narolin, määruskaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta Viru Maakohtu
4. septembri
5. a määrus muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: käesolev määrus on VTMS § 198 kohaselt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud ja menetluse käik
6. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur saatis
7. septembril 2015 Viru Maakohtusse materjalid Ruslan Zelenini väärteoasjas, taotledes R. Zeleninile karistuse mõistmist

§ 218lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos.

2. Väärteoasja materjalide kohaselt omandas R. Zelenin 100-euroste rahatähtede suveniirkupüüre, kleepis neile hologrammid, retušeeris rahatähtedele kui suveniiridele viitavat kirjet ja kirjutas kupüüridele seerianumbrid. Seejärel kasutas menetlusalune isik neid rahatähti kaupade eest tasumisel. Seega pani R. Zelenin toime karistusseadustiku (

) § 218 lg-s 1 kvalifitseeritud varavastase väärteo väheväärtusliku asja vastu.

1. Viru Maakohus lõpetas väärteomenetluse
2. septembri
3. a otsusega väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 4 alusel, sest R. Zelenini teos on kuriteo tunnused. Nimelt vastab menetlusaluse isiku tegu

§ 333lg 2 p 1 ja § 334 lg 2 p 1 koosseisule.

Seega tuleb asi saata kriminaalmenetluse alustamiseks Viru Ringkonnaprokuratuuri. 4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Dmitri Narolin. Kaebaja palub maakohtu määruse tühistada ja teha väärteootsus

§ 209

lg 2 p 1 tunnustega teos, mis kvalifitseeritakse

§ 218lg 1 järgi.

Kohtuväline menetleja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

1. R. Zelenin kasutas suveniirraha, millel on ühel pool venekeelne kiri, et tegemist on suveniirtootega ja teisel pool (samuti vene keeles) märgitud, et toode ei ole maksevahend. Kupüüri ei valmistanud R. Zelenin. Menetlusalune isik ostis selle Narvas kaubanduskeskuses Centrum kümne sendi eest. Et R. Zelenin mõne rahatähega manipuleeris, ei tähenda, et ta ehtsat raha võltsis. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes märgitakse, et raha võltsimisena ei saa käsitada algelisel viisil valmistatud eset; küll aga võib selle eseme kasutamine kujutada endast kelmust.
2. Kui asuda teistsugusele seisukohale, tuleks võtta vastutusele kõik müügikohad, mis selliste suveniiridega kauplevad.
3. Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ene Timmi on selgitanud, et kehtiva praktika ja teooria kohaselt saab valerahaks pidada võltsitud raha, mis on sobiv esinema tavalises ringluses heauskse isiku jaoks ehtsa rahana ehk kui esineb äravahetamise oht. Raha võltsimisega ei ole prokuröri hinnangul tegu siis, kui ese on täiesti algelisel viisil valmistatud: ise joonistatud, silmahakkavalt on peale trükitud ”suveniirkupüür” vms. Prokurör võtab oma arvamuse kokku, et oluline on see, kuidas suveniirraha välja näeb: kui tavaline inimene, sh menetleja, peab sedelit esmapilgul päris-rahaks, on tegemist võltsimisega. Ringkonnakohtu seisukoht Sissejuhatus
4. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteomenetluses kogutud materjalide, maakohtu määruse ja esitatud määruskaebusega, asub seisukohale, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
5. Asjas käib vaidlus selle üle, kas V. Zelenini poolt maksmiseks ja lahti vahetamiseks erinevatele isikutele üle antud esemeid saab pidada võltsitud maksevahendiks. Kui jaa, on maakohtu määrusest tulenevalt vaja analüüsida, kas V. Zelenin võis toime panna maksevahendi võltsimise.
6. Maakohus on asunud seisukohale, et V. Zelenini teod vastavad

§ 333

lg 2 p-le 1 ja § 334 lg 2 p-le 1 ehk menetlusalune isik pani toime maksevahendi ja väärtpaberi võltsimise ning võltsitud maksevahendi ja väärtpaberi kasutamise. 2 2 Valeraha käitlemine 11. Ringkonnakohus alustab analüüsi

§ 334lg-st 1 (võltsitud maksevahendi ja väärtpaberi käitlemine).

Kohus ei analüüsi võimalike kvalifikatsioone, kuivõrd nende olemasolu ei ole teo kuriteoks olemise või mitteolemise seisukohalt oluline. 12.

§ 334lg 1 koosseisuobjekt on võltsitud raha ehk valeraha.

Valeraha legaaldefinitsiooni Eesti õiguses ei ole. Seetõttu tuleb see sisustada õiguse kohaldajal endal. 13. Eesti õiguskirjanduses on leitud, et valeraha on asi, mis on sobiv esinema tavalises ringluses heauskse isiku jaoks ehtsa rahana ehk kui esineb nn äravahetamise oht (Sootak –

, kommentaar,

1. väljaanne, § 3331/2). Järgnevalt lisatakse, et valerahaks ei saa pidada algelisel viisil valmistatud eset, mis erineb ilmselgelt õigest rahast ja mis seetõttu ei saa minna raharinglusse (nt ajakirjast välja lõigatud rahanäidiste kokkukleepimine). Sellest seisukohast on ilmselt lähtunud ka Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör E. Timmi, keda kaebaja tsiteerib.
2. Käesoleva määruse eelmises lõigus tsiteeritud kommentaari autor viitab mitmel pool Saksa õigusele, mistõttu annab ringkonnakohus järgnevalt ülevaate sellest, mida peetakse valerahaks Saksamaal. (Ainu)valitseva arvamuse kohaselt Saksa õiguses on valeraha asi, mis võib tavalises ringluses heauskse isiku ära petta, kusjuures valeraha kvaliteedile ei saa esitada kuigivõrd kõrgeid nõudmisi (Joecks, StGB, Studienkommentar,
3. Auflage, § 146/5; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB,
4. Auflage, § 146/5; Heger – Lackner/Kühl, StGB, Kommentar,
5. Auflage, § 146/4; Puppe – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen, StGB, Kommentar,
6. Auflage, § 146/4) (niisiis kajastab käesoleva määruse eelmises lõigus esimesena tsiteeritud lause Saksa õiguses välja kujunenud arusaama valerahast). Et valeraha kvaliteedile ei saa esitada kuigivõrd kõrgeid nõudmisi, on seletatav sellega, et raha kasutatakse tihtipeale sellistes tingimustes, kus ei ole võimalik seda ülearu tähelepanelikult uurida, nagu näiteks tuhmi valgustusega söögikohtades või ajalise surve all massiliselt inimesi teenindavates asutustes (Fischer, StGB, Kommentar,
7. Auflage, § 146/6). Saksa Liidukohus on leidnud, et ”elu näitab, et tihtipeale täidavad oma eesmärki ka kõige kehvemad võltsingud” (Ruß – Leipziger Kommentar StGB,
8. Auflage, § 146/6). Niisiis on oluline see, et raha on kõige likviidsem maksevahend, mis peab tagama võõrandamistehingute võimalikult kiire läbiviimise.
9. Kuivõrd valeraha kvaliteedinõuded on madalad, on valerahaga tegu ka järgmistel puhkudel: raha mõlemad küljed on ühesugused (Puppe – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen, StGB, Kommentar,
10. Auflage, § 146/5; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB,
11. Auflage, § 146/5); rahal puuduvad seerianumbrid (Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB,
12. Auflage, § 146/5); raha kujutab endast tegelikkuses mitte eksisteerivat kupüüri, nagu näiteks 25- või 30-eurone (Heinrich – Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf, Strafrecht, Besonderer Teil,
13. Auflage, § 34/9; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB,
14. Auflage, § 146/5); raha on pandud kokku erinevate (ehtsate) rahade tükkidest (Weidemann – Beck'scher Online-Kommentar StGB, Edition 27, § 146/6.1); raha kvaliteet on piisav, et saaja ta ehtsa raha pähe vastu võtab, ehkki põgusal lähemal uurimisel kohe võltsingu avastab (Ruß – Leipziger Kommentar StGB,
15. Auflage, § 146/14) jne.
16. Valerahaks ei saa pidada vaid täiesti silmatorkavalt mitte ehtsaks rahaks olevaid asju, nagu näiteks lahti lõikamata rahapoogen (Weidemann – Beck'scher Online-Kommentar StGB, Edition 27, § 146/6; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB,
17. Auflage, § 146/5; Puppe – 3 3 Kindhäuser/Neumann/Paeffgen, StGB, Kommentar,
18. Auflage, § 146/7; Heger – Lackner/Kühl, StGB, Kommentar,
19. Auflage, § 146/4).
20. Ka on Saksamaal välja kujunenud selge arvamus selle kohta, kuidas tuleb hinnata raha, millel on kiri, mida lugedes saab teha järelduse, et tegemist ei ole ehtsa rahaga. See arvamus on loomulikult kooskõlas eeltooduga. Kui tugevasti raha meenutaval asjal on kiri, mida ehtsal rahal ei ole, võib see kiri tingida selle, et asja pole võimalik valerahaks pidada. Seda aga üksnes juhul, kui see kiri on selgelt silmatorkav (deutlich ins Auge springend): Ruß – Leipziger Kommentar StGB,
21. Auflage, § 146/6a; Puppe – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen, StGB, Kommentar,
22. Auflage, § 146/5; Weidemann – Beck'scher Online-Kommentar StGB, Edition 27, § 146/6; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB,
23. Auflage, § 146/5; Heger – Lackner/Kühl, StGB, Kommentar,
24. Auflage, § 146/4).
25. Ringkonnakohus nõustub ülaltoodud Saksa õigusest pärinevate seisukohtadega ega näe mingit takistust tõlgendamaks Eesti seadust samamoodi. See tähendab aga järgmist.
26. Kohtul puudub vähimgi kahtlus selles, et väärteoasja materjalidele lisatud rahad kujutava endast valeraha ehk võltsitud raha. Nad on peaaegu äravahetamiseni sarnased tõelise, st ametlikult emiteeritud rahaga: ehtsate 100-euroste kupüüridega. Esinevad siiski järgmised erisused: neil puuduvad vesipildid, turvaniidid ja turvariba; neil on selline ümmargune hologramm, mida ehtsatel rahadel pole; mõnedel neist puudub seerianumber; mõnele on seerianumber kirjutatud käsitsi; neile on vene keeles kirjutatud peale, et tegemist on suveniirtootega ja et tegu pole maksevahendiga. Need erisused ei väära vähemalgi määral kohtu veendumust nende asjade kui valeraha kohta. Vesipiltide, turvaniitide ja turvaribade puudumine ei ole mingil juhul midagi sellist, mille tõttu on koheselt ja igas olukorras võimalik rahale pilku heites jõuda arusaamisele, et tegu on valerahaga. Ehkki rahadel on selline ümmargune hologramm, mida ehtsatel kupüüridel pole, tekitab juba hologrammi olemaolu iseenesest mulje, et raha on ehtne. Samas, kui neil ka sellist ümmargust hologrammi ei oleks, oleks ikkagi tegu valerahaga: hologrammi puudumine ei muudaks olematuks seda, et tegu on ehtsa rahaga väga sarnase asjaga. Et seerianumber on kirjutatud käsitisi, ei hakka rahale põgusal pealevaatamisel koheselt silma. Et mõnel suveniirrahal on seerianumber puudu, ei tähenda, et see suveniirraha pole valeraha: ka ilma seerianumbrita suveniirraha meenutab suuresti ehtsat raha (vt ka käesoleva määruse p 15). Olulised ei ole ka venekeelsed kirjad: need on sedavõrd väiksed ja silmatorkamatud, et nende leidmiseks kulub suveniirraha uurimisel omajagu aega – seda ka juhul, kui neid ei ole üritatud nende algsest kujust vähem silmapaistvaks teha. Et V. Zelenini käsutuses olnud asjad olid ehtsa rahaga piisavalt sarnased, ilmneb lõpuks ka sellest, et mitmel puhul õnnestuski V. Zeleninil erinevaid inimesi uskuma panna, et raha on ehtne.
27. Eelöeldu tähendab, et V. Zelenini valduses olnud 100-euroseid meenutavad asjad kujutavad endast

§ 334lg 1 koosseisuobjekte.

Väärteoasja materjalide kohaselt võis V. Zelenin panna toime ka

§ 334lg 1 koosseisuteo ehk ta võis valeraha käidelda.

Seetõttu on põhjust arvata, et V. Zelenin pani toime

§ 334lg 1 päraseid kuritegusid.

Raha võltsimine 21. Maakohus on viidanud ka sellele, et V. Zelenin võis ise raha võltsida

§ 333mõttes.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tule kõne alla

§ 333ehk maksevahendi ja väärtpaberi võltsimine.

Nimetatud säte on tulenevalt selle sõnastusest subsidiaarne

§ 3331

suhtes, st tuleb kohaldamisele vaid juhul, kui tegu ei vasta

§ 3331

koosseisule.

§ 3331

näeb 4 4 muude maksevahendite võltsimisega (

§ 333

) võrreldes ette rangema karistuse selleks puhuks, kui võltsitakse maksevahendi alaliiki raha. 22. Raha võltsimiseks saab pidada ehtsa raha järeletegemist. Järeletegemine tähendab ükskõik millisel moel sellise eseme valmistamist, mida tuleb pidada valerahaks (Sootak –

, kommentaar,

1. väljaanne, § 3331/2 seoses §-ga 333/5; Fischer, StGB, Kommentar,
2. Auflage, § 146/6; Heger – Lackner/Kühl, StGB, Kommentar,
3. Auflage, § 146/4; Ruß – Leipziger Kommentar StGB,
4. Auflage, § 146/14). Maakohtu määruse kohaselt on menetlusalune isik omandanud rahatähtede suveniirkupüüre, kleepis neile hologrammid, retušeeris rahatähtedele kui suveniiridele viitavat kirjet ja kirjutas kupüüridele seerianumbrid. Suveniirrahade omandamist ei saa pidada raha järeletegemiseks ehk võltsimiseks, sest omandamine ei kujuta endast millegi valmistamist. Hologrammide kleepimine, rahatähtedele kui suveniiridele viitava kirje algsest vähem märgatavaks muutmine ja seerianumbrite kirjutamine kujutab endast aga ehtsa raha järeletegemist. Asjaolu, et suveniirraha kujutas endast juba enne V. Zelenini väidetavaid tegusid järele tehtud ehk võltsitud raha

§ 333

1 lg 1 tähenduses (vt käesoleva määruse p 19), ei tähenda, et seda ei saa enam järele teha ehk uuesti võltsida. Nimelt kujutas hologrammide kleepimine, rahatähtedele kui suveniiridele viitava kirje modifitseerimine ja seerianumbrite kirjutamine endast tegu, mis tõstis tõenäosust, et suveniirraha saav inimene peab seda ehtsaks. Samale seisukohale on asutud ka õiguskirjanduses: Sootak –

, kommentaar,

1. väljaanne, § 3331/
2. 23.

§ 3331

lg 1 on nn üleulatuva sisetendentsiga kuritegu: raha võltsimine on karistatav üksnes juhul, kui võltsija tegutseb raha kasutamise eesmärgil. Asjas kogutud materjali alusel on äärmiselt tõenäoline, et V. Zeleninil selline eesmärk oli. Nimelt üritas ta valerahaga korduvalt maksta ja seda ümber vahetada. On vaevalt usutav, et raha sellise kasutamise idee tuli tal alles pärast raha võltsimist. 24. Eeltoodut kokku võttes on alust uskuda, et V. Zelenin pani toime

§ 334lg-le 1 vastavaid kuritegusid.

Keelueksimus

1. Ringkonnakohus vastab lõpuks ka kaebaja väitele, et kui pidada suveniirrahasid valerahaks, peaks võtma vastutusele kõik müügikohad, mis selliseid suveniire müüvad.
2. Suveniirraha ei pruugi tingimata olla valeraha. Kui esemele peale vaadates on selgelt näha, et raha ei ole päris (nt on sõna ”suveniir” vms kirjutatud suurelt ja tugevas trükis ning mõlemale küljele), ei saa seda valerahaks pidada. Praeguse menetluse esemeks olevad ja nendega sarnased suveniirrahad on aga tõepoolest valerahad: seda ka juhul, kui V. Zelenin poleks neile kleepinud hologramme, kirjutanud seerianumbreid või teinud neil olevaid mõningaid kirjeid algsest vähem silmapaistvaks (nagu käesoleva määruse p-s 19 leitud).
3. Eelöeldu aga ei tähenda tingimata, et selliste suveniirrahadega kauplevaid isikuid tuleb

§ 334lg 1 järgi karistada.

Tõsi on, et need kaupmehed panevad toime

§ 334lg-le 1 vastava kuriteo.

Nad teevad seda reeglina tahtlikult, sest saavad aru, et suveniirraha kui ehtsa rahaga väga sarnane asi on sobiv esinema tavalises ringluses heauskse isiku jaoks ehtsa rahana. Nende tegu on vähemalt üldjuhul õigusvastane. Küll aga võivad nad pääseda süü puudumise tõttu.

§ 39

lg 1 sätestab nn keelueksimuse instituudi: isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Suure tõenäosusega ei teadnud suveniirrahadega kauplejad tänaseni, et nende tegu on kuritegu. Seega olid nad teo keelatusest eksimuses 5 5 (keelueksimuses). Keelueksimus välistab süü üksnes juhul, kui eksimus on teo toimepanijale vältimatu. Ilmselt oli eksimus vähemalt enamike kaupmeeste jaoks vältimatu. Sellisele seisukohale võimaldab eeskätt asuda asjaolu, et niisugust tegu ei pidanud ringkonnakohtule esitatud kaebusest lähtuvalt kuriteoks isegi politsei – kui juba politsei kuritegu ära ei tundunud, siis seda enam ei saanud seda ära tunda kaupmehed.

1. Seoses käesoleva määruse eelmises lõigus öelduga selgitab ringkonnakohus viimaks ka seda, et samadel asjaoludel ei saaks keelueksimusele tugineda V. Zelenin. See on nii eeskätt seetõttu, et V. Zelenin pani mitmed teod toime mitte pelgalt poest ostetud suveniirrahaga, vaid suveniirrahaga, mida ta oli mitut moodi modifitseerinud. Kui ta ka ei pidanud originaalset suveniirraha kuriteoobjektiks ehk keelatud esemeks, ei saa sama öelda modifitseeritud raha kohta. V. Zelenin manipuleeris raha eesmärgiga petta erinevaid inimesi. Ei ole võimalik, et täisealine ja terve mõistusega V. Zelenin pidas seda tegevust lubatavaks: ta mõistis, et mingil kujul on see keelatud. On ükskõik, kas ta pidas seda keelatuks kriminaal- või väärteonormiga või kas ta üldse oligi teadlik kriminaal- ja väärteoõiguse erisustest. Kokkuvõte
2. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes VTMS § 194 lg-st 3, § 196 lg-st 2 ning § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
3. septembri
4. a määruse R. Zelenini väärteoasjas menetluse lõpetamise kohta muutamta. Määruskaebus jääb rahuldamata.
5. Käesolev määrus ei ole edasikaevatav. /allkiri/ Tiit Lõhmus Kohtunik 6 6