TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1873 Otsuse kuupäev 7. november 2013 Kohtunik Roby Koik Menetlusosalised Kaebaja – Vihtra Mõis OÜ Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) Kohtuasi Vihtra Mõis OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 29. novembri 2012 otsuse nr 126/1617 osaliseks tühistamiseks ja kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon Edasikaebamise kord 1. Jätta Vihtra Mõis OÜ kaebus haldusasjas nr 3-131873 rahuldamata. 2. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 9. detsembrini 2013. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. Vihtra Mõis OÜ esitas 20.05.2012. a PRIA-le pindalatoetuse taotluse nr 11012112576 taotledes toetust muuhulgas Eesti Vabariigile kuuluva põllumaa (katastritunnus 93005:001:0068) eest (põllud nr 63 (1, 33
- ha)põllumassiivil nr 55549385018, nr 64 (1, 53
- ha)põllumassiivil nr 55549395646 ja nr 65 (1,38
- ha)põllumassiivil nr 55649316264). Oilstreet OÜ ja Vihtra Mõis OÜ sõlmisid 10.06.2012. a koostöö, kasutus ja viljade jagamise lepingu, mille esemeks on Piestapõllu kinnistu (katastritunnus 93005:001:0068), millel asuvad kaebaja taotluses kajastatud põllud nr 63-65. 18.07.2012. a sõlmiti Maa-ameti (Keskkonnaministeeriumi kui riigivara valitseja volitatud esindaja) ja Oilstreet OÜ vahel riigivara rendileping nr 3.2-2/118, Pärnu maakonnas, Vändra vallas, Kullimaa külas asuva Piestapõllu kinnisasja (93005:001:0068) kasutamiseks. 2. PRIA 29.11.2012. a otsusega nr 12-6/1617 otsustati Vihtra Mõis OÜ-le mitte maksta pindalatoetust põldude nr 63, 65 ja 64 eest, kuna taotlejal puudub nende kasutamiseks õiguslik alus. PRIA 07.08.2013. a vaideotsusega nr 12-4/304 jäeti kaebaja vaie PRIA otsusele kohustuslikus kohtueelses vaidemenetluses rahuldamata. 3. Vihtra Mõis OÜ esitas 09.09.2013. a Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 29.11.2012. a otsuse nr 12-6/1617 tühistamiseks osas, millega otsustati kaebajale mitte maksta Pärnu maakonnas Vändra vallas Kullimaa külas Piestapõllu kinnisasjal asuvate põldude nr 63, 65 ja 64 osas pindalatoetust. Lisaks taotleb kaebaja vastustaja kohustamist kaebaja esitatud pindalatoetuse taotluse uuesti läbi vaatamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused 4. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja otsus ei ole õiguspärane, tuleb tunnistada kehtetuks ning kaebaja taotlus ühtse pindalatoetuse saamiseks uuesti läbi vaadata. 5. Otsus rikub kaebaja õigusi, kuivõrd otsusega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ühtse pindalatoetuse saamiseks summas 1278,10 eurot ning vähendati kaebajale makstavaid pindalatoetusi 8,48 ha ulatuses. 6. Kaebaja ei nõustu vastustaja poolt vaideotsuses avaldatud seisukohaga, et Oilstreet OÜ-l puudus seisuga 15.06.2012. a õiguslik alus põldude rendile andmiseks, mistõttu ei saanud kaebajal tekkida ka kasutusõigust vaidlusalusele maale pindalatoetuse taotlemiseks. Kaebajale teadaolevalt korraldas Maa-amet 18.05.2012. a kinnisasjade kasutamiseks andmise avaliku kirjaliku enampakkumise, millel osales ka Oilstreet OÜ, kes osutus enampakkumisel põldude kasutamiseks kõrgeima pakkumise teinud isikuks ehk enampakkumise võitjaks. Seega oli Oilstreet OÜ põldude kasutamiseks õigustatud isik. Tuginedes Oilsteet OÜ antud teabele ja kinnitustele sõlmiski kaebaja Oilstreet OÜ-ga 10.06.2012. a lepingu põldude kasutamiseks. 7. Kaebaja ei nõustu ka vastustaja arvamusega, justkui oleks kaebaja pidanud Oilstreet OÜ-ga lepingu sõlmimisel olema teadlik, et riigivara kasutusse andmisele kehtib õigusaktidega reguleeritud erikord ning et kaebaja oleks pidanud kontrollima andmeid riigi kinnisvararegistrist. Kaebaja kontrollis põldusid moodustava kinnisasja, kinnistusregistri nr-ga 4360406, väljavõtet avalikku usaldatavust ning õiguslikku tähendust omavast kinnistusraamatust, millest nähtus, et kinnisasi kuulub Eesti Vabariigile. Oilstreet OÜ kinnitas kaebajale, et võitis põldude osas 18.05.2012. a toimunud enampakkumise, millest tulenevalt on ta põldude kasutamiseks õigustatud isik. 8. Kaebaja on seisukohal, et ta ei teadnud ega pidanud teadma riigivara kasutusse andmise korra regulatsiooni üksikasju, kuivõrd ta ei osalenud enampakkumisel ega sõlminud lepingut Eesti Vabariigiga, vaid eraõigusliku juriidilise isiku Oilstreet OÜ-ga. Tegemist on tsiviilõigusliku suhtega ning kaebaja tugines heas usus Oilstreet OÜ kinnitusele, et ta on põldude kasutamiseks õigustatud isik. 2 9. Niisamuti leiab kaebaja, et ta ei pidanud täiendavalt kontrollima andmeid riigi kinnisvararegistrist, mille olemasolust ta kuni vaideotsuseni ka teadlik ei olnud. 16.12.2010. a Vabariigi Valitsuse määruse nr 178 „Riigi kinnisvararegistri asutamine ja selle pidamise põhimäärus“ § 6 lg 1 kohaselt on õiguslik tähendus andmetel riigivara valitseja ja volitatud asutuse määramise kohta. Riigivara valitseja õigused ja kohustused vara valitsemisel jõustuvad registris andmete avaldamise hetkel. Volitatud asutuse volitused vara valdamisel jõustuvad registris andmete avaldamise hetkel. Sama paragrahvi teise lõike järgi on muudel registri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Öeldust tuleneb, et riigi kinnisvararegister on loodud enamjaolt siiski informatiivsel ja statistilisel eesmärgil ning ka juhul, kui kaebaja oleks selle olemasolust varasemalt teadnud ning ka sealseid andmeid kontrollinud, puuduks sellel igasugune õiguslik tähendus. Seega ei saa ka vastustaja viidata sealsete andmete kontrollimata jätmise tõttu kaebaja poolt käibes vajaliku hoole järgimata jätmisele ning vastustaja poolt riigi kinnisvara registri andmete võrdsustamine kinnisturamatu andmetega on ilmselgelt meelevaldne. 10. Kaebaja soovib ka eraldiseisvalt rõhutada, et kummastav on vastustaja poolt vaideotsuses esitatud motivatsioon, mille kohaselt on vastustajale teada olevalt Oilstreet OÜ ja Maa-ameti vahel sõlmitud riigivara rendileping sõlmitud ilma allrendile andmise õiguseta. Kaebajale on arusaamatu, millel (millisel teabel) vastustaja sellekohane seisukoht tugineb ning selles osas on vaideotsus ise ka olulise motivatsioonipuudusega ning vastustaja sellekohane seisukoht on meelevaldne. 11. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on ebaõigesti jätnud kaebaja toetuse taotluse rahuldamata, kuivõrd kaebaja kasutas põldusid Oilstreet OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel, neid harides ning selleks kulutusi tehes. Kaebaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et riigimaa kasutusse andmisele kehtib õigusaktidega reguleeritud erikord, kuivõrd tema oli tsiviilõiguslikus suhtes Oilstreet OÜ-ga, kes kinnitas talle rendilepingu sõlmimiseks ja maa kasutusse andmise õiguste olemasolu. Kaebaja ei ole toetuse taotlemisel olnud hooletu, mistõttu on ebaõige ka toetuse arvutamisel sellest vaidlusaluste põldude lahutamine kahekordses ulatuses. 12. Kaebaja rõhutab 31.10.2013. a kohtule esitatud seisukohas, et tema rikutud subjektiivne õigus tuleneb ELÜPS § 14 lg 2 p-st 3, mille kohaselt võib pindalatoetust taotleda taotleja, kes kasutab põllumajandusmaad. Sättest ei tulene, et faktiline maakasutus puuduliku maakasutuse õiguse puhul ei oleks toetatav. See ei tulene ka 19.01.2009 nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 124 teisest lõigust ega Euroopa Kohtu praktikast. Kuigi Euroopa Kohus on kohtuasjas nr 375/08 jaatanud võimalust sätestada siseriiklikus õiguses kohustus esitada toetuse taotlemisel ka õigusliku aluse olemasolu kinnitavad tõendid, ei tulene ELÜPS § 14 lg 2 p-st 3, et see siseriiklikult nõutav oleks. Vastustaja tõlgendus on vastuolus ühtse pindalatoetuse eesmärgiga. Vastustaja vastuväited 13. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastuse kohaselt ei tõendanud kaebaja esitatud Vihtra Mõis OÜ ja Oilstreet OÜ vaheline 10.06.2012. a leping Vihtra Mõis OÜ kasutusõigust põldudele nr 63-65. Nimetatud põldude pindalad arvati taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse hulka. 14. Et Vihtra Mõis OÜ poolt taotletud ja PRIA poolt kindlaksmääratud pindala erinevus (s. o 4,24
- ha)ületas kahte hektarit, arvutati toetus kindlaksmääratud pindala (s. o 509,99
- ha)alusel, millest lahutati kahekordne taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus (s. o 8,48
- ha)komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artikli 58 esimese lõigu alusel. 3 15. ELÜPS § 14 lõike 2 punktist 3 tulenevalt on ühtse pindalatoetuse taotlemise ja saamise õigus isikul, kes põllumajandusmaad taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga kasutab. Kasutab, st omab põllumajandusmaa kasutusõigust ja hoiab maad heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. 16. Et vaidlusalused põllud asuvad kinnistul katastritunnustega nr 93005:001:0068, mille näol on tegemist riigi omandis oleva maaga (riigimaa), on maa omanikule (Eesti Vabariigile) kehtivas õiguses sätestatud kord maa kasutusse andmise otsustamiseks ja vormistamiseks. Riigivara kasutusse andmise menetluse põhitingimused on sätestatud riigivaraseaduses ning menetluse läbiviimise üksikasjad on ette nähtud keskkonnaministri 28.04.2010. a määruses nr 14 „Keskkonnaministeeriumi valitsemisel oleva kinnisvara kasutamiseks andmise ja võõrandamise kord“ (määrus nr 14). Riigivaraseaduse § 24 lg 2 tulenevalt antakse riigivara kasutajale üle ja tagastatakse riigivara valitsejale lepingu alusel ning poolte vahel koostatakse kirjalik akt. Keskkonnaministeeriumi valitsemisel oleva kinnisvara kasutuslepingu tingimused ehk nõuded kasutuslepingu sisule on ette nähtud määruse nr 14 §-s 21. Arvestades nii riigivaraseaduse § 8 lg 5 sätestatud põhimõtet, et riigivara valitseja peab tegema riigivaraga tehinguid kooskõlas õigusaktidega ning läbipaistvalt ja kontrollitavalt, kui ka ELÜPS §-s 93 sätestatud PRIA kohustust, kontrollida taotleja ja esitatud taotluse vastavust toetuse saamise nõuetele, ei saa PRIA vaidlusaluse maa kasutusse andmisele ette nähtud vorminõuete järgimata jätmisel ehk toetuse saamise ühe eelduse (maakasutuse õiguslik alus) täitmata jätmisel kaebajale vaidlusalaluste põldude eest ühtset pindalatoetust määrata. PRIA on seisukohal, et riigi omandis oleva maa puhul saab ühtse pindalatoetuse saamiseks vajalik maakasutuse õiguslik alus tuleneda ainult riigivaraseaduse ja selle alusel kehtestatud (antud juhul määrus nr 14) õigusaktidega kooskõlas olevast kasutuslepingust, mitte Oilstreet OÜ ja Vihtra Mõis OÜ vahel 10.06.2012. a sõlmitud lepingust. Olukorras, kus riigivara valitseja ei olnud veel sõlminud lepingut vaidlusaluste maatükkide kasutusse andmiseks, ei saanud Vihtra Mõis OÜ-l tekkida ELÜPS § 14 lg 2 p 3 kohast kasutusõigust vaidlusalusele maale pindalatoetuse taotlemiseks. PRIA leiab, et Oilstreet OÜ osalemisest vaidlusaluse kinnisasja kasutamiseks andmiseks läbiviidud avalikul enampakkumisel ja kõrgeima pakkumise esitamisest ei saa teha järeldust, et Oilstreet OÜ oli alates enampakkumise võitmisest vaidlusaluste põldude kasutamiseks õigustatud isik. Riigimaa kasutuse õigusliku aluse tekkimiseks ei piisa enampakkumisel kõrgeima pakkumise esitamisest. Kõrgeima pakkumise esitamisele järgneb avaliku enampakkumise tulemuste kinnitamine (määrus nr 14 § 17), kasutuslepingu ettevalmistamine ning kasutuslepingu sõlmimine (määruse nr 14 §-d 1921). Samuti ei vii enampakkumisel kõrgeima pakkumise esitamine alati kasutuslepingu sõlmimiseni. Isiku kasutusõigus (antud juhul Oilstreet OÜ kasutusõigus) vaidlusaluse riigimaa kasutamiseks. Ka kohtupraktikas on leitud, et pindalatoetuste taotleja peab omama maa kasutamiseks õiguslikku alust. Seega pole faktiline maakasutus ilma maakasutuse õigusliku aluse olemasoluta toetatav. 17. Kaebuses toodud seisukoht, mille kohaselt Vihtra Mõis OÜ ei teadnud ega pidanudki teadma riigivara kasutusse andmise korra regulatsiooni üksikasju, kuivõrd ta ei osalenud enampakkumisel ega sõlminud lepingut Eesti Vabariigiga, vaid eraõigusliku juriidilise isiku Oilstreet OÜ-ga, on asjakohatud. Vastustaja leiab, et kaebuses esitatud argumentatsioon riigi kinnisvararegistri andmete õigusliku, informatiivse ja statistilise tähenduse osas ei ole asjassepuutuv. 18. PRIA ei nõustu kaebuses esitatud etteheitega, mille kohaselt PRIA vaideotsus on olulise motivatsioonipuudusega ja meelevaldne osas, milles vastustaja märgib, et PRIAle teada olevalt on Oilstreet OÜ ja Maa-ameti vahel sõlmitud riigivara rendileping sõlmitud ilma allrendile andmise õiguseta. Vaideotsuses on viidatud õigusaktidele ning toodud välja põhjus, mille alusel PRIA antud 4 järeldusele jõudis. Tuginedes määruse nr 14 § 21 lg 1 p 11 võib kinnisvara teisele isikule allrendile anda üksnes juhul, kui selleks on riigivara valitseja kirjalik nõusolek. Kui selline nõusolek on olemas, tuleb allrendile andmise leping määruse nr 14 § 21 lg 1 p 12 kohaselt esitada Keskkonnaministeeriumile või selle volitatud asutusele (Maa-ametile), kes tagab selle avalikustamise riigi kinnisvararegistris. Kuivõrd riigi kinnisvararegistris vastavat lepingut avalikustatud ei ole ning puudub ka märge selle kohta, et riigivara rendileping nr 3.2-2/118 on sõlmitud allrendile andmise õigusega, siis ongi PRIA asunud vastavale seisukohale. Kuivõrd kaebaja ei ole PRIA vaideotsuses esitatud väiteid faktiliselt ümber lükanud, jääb kaebuses esitatud eraldiseisva rõhutatuse vajadus PRIAle arusaamatuks. 19. Eelnevast tulenevalt leiab PRIA, et Vihtra Mõis OÜ-l puudus 2012. aastal vaidlusaluste maade kasutamiseks õiguslik alus. PRIA peadirektori 29.11.2012. a otsus nr 12-6/1617 on õiguspärane. Kohtu seisukoht 20. Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et vaidlustatud otsus (tlk 5-6) ei riku kaebaja õigusi. Poolte vahel on vaidlus ELÜPS § 14 lg 2 p 3 kohaldamise üle. Kaebaja leiab, et vastustaja ei tõlgenda normi eesmärgipäraselt, teeb seda vastuolus EL-i õiguse ja EK asjakohase praktikaga. Vastustaja leiab, et kaebaja õigusi soodustava haldusakti andmine on välistatud, asjakohast õigusnormi on kohaldatud kooskõlas siseriikliku kohtupraktika seisukohtadega. 21. ELÜPS § 14 lg 2 p 3 kohaselt võib ühtset pindalatoetust taotleda vähemalt 1 ha põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15. juunil. 22. Kohus nõustub vastustajaga, et objektiivsest õigusest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust, mille rikkumise kõrvaldamist kaebaja kaebusega taotleb. Põllumajandusmaa kasutamisena ELÜPS § 14 lg 2 p 3 tähenduses tuleb mõista maa õiguspärast kasutamist omandiõiguse alusel või mõnest muust asjaõigusest tulenevalt või võlaõiguslikult alusel. Põllumajandusmaa kasutamine õigusliku aluseta ei anna isikule aga õigust ühtse pindalatoetuse saamiseks. Erinevalt kaebajast leiab kohus, et see oleks vastuolus toetuse andmise eesmärkidega ning võiks rikkuda teiste isikute huve toetuse taotlemisel. Analoogset seisukohta on väljendatud nt Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2005. a kohtuotsuses nr 2-3-262/2005, Tartu Ringkonnakohtu 21.09.2007. a kohtuotsuses haldusasjas nr 307-554, millistes kohus on menetlusosaliste toetuse saamise õiguse vaidluse lahendamisel sedastanud, et toetuse saamise õigust ei ole põllumaa suhtes, mille osas ei ole tõendatud kasutusõiguse olemasolu. Samale seisukohale on asunud Tartu Halduskohus 21.06.2012. a kohtuasja nr 3-12-841 p-s 8. Osundatud lahendid on kättesaadavad elektroonilisest Kohtute Infosüsteemist (KIS). Käesolevas kohtuasjas tuvastatud asjaolud, ei anna alust varasema normi tõlgenduse ja tavapärase põllumajanduse valdkonnas kohaldatava praktika muutmiseks. 23. Kohus on seisukohal, et vastupidine seisukoht ei tulene ka EL-i õigusest ja kaebaja osundatud EK praktikast. Euroopa Kohus on 24.06.2010 otsuse kohtuasjas C-375/08 kohaselt aktsepteerinud liikmesriikide õigust teha täpsustusi toetustaotluste põhjendamiseks esitatavate tõendite osas, toetudes eelkõige siseriiklikule tavapärasele praktikale, mis puudutab maa valdamist ja kasutamist ning sellise kasutamise kohta esitatavat õiguslikku alust, mis ei tohi aga vastuollu minna ühenduse õiguse eesmärkide ja üldpõhimõtetega, eriti proportsionaalsuse põhimõttega. Kohus on seisukohal, et maa kasutusõiguse tõendamise sidumine taotletava aasta 15. juuni seisuga ei ole vastuolus ühenduse õiguse asjakohaste sätete ja eesmärgiga ega üldpõhimõtetega, kuna see on 5 kooskõlas Eesti kui EL-i liikmesriigi territooriumil põllumajanduse valdkonnas kohaldatava tavapärase praktikaga, millele on viidatud käesoleva kohtulahendi eelmises punktis. 24. Nagu osundatud tuleb kasutusõiguse olemasolu kindlaks teha taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlusaluste põldude aluse maa kasutamise õigusliku alusena saab arvestada Oilstreet OÜ ja Vihtra Mõis OÜ vahel 10.06.2012. a sõlmitud lepinguga (tlk 9-10). Lepingu p 1.1 kohaselt on Oilstreet OÜ küll kinnitanud lepingu sõlmimisel, et temal on õigus vastavalt enampakkumise tulemustele Piestapõllu kinnistu kasutamiseks, kuid teiste asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et tegelikkuses Oilstreet OÜ-l vastavat õigust lepingu sõlmimise ajal ei olnud. Nimelt ei vaidle pooled selle üle, et Oilstreet OÜ ja Maa-ameti vahel sõlmiti riigivara rendileping 18.07.2012.a, ehk ajaliselt hiljem kui taotluse esitamise aasta 15. juunil. 25. Avaliku võimu vara enampakkumise teel kasutusse andmisel põimuvad avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud suhted. Kasutusõigus on olemuslikult eraõiguslik ning selle aluseks on vastav leping. Lepingu sõlmimisele eelnev menetlus, mille käigus otsustatakse kellega ja millistel tingimustel leping sõlmida, on aga avalik-õiguslik (vt nt RKHKo kohtuasjas nr 3-3-1-66-09). Seega ei tekkinud kaebajale käesoleval juhul 10.06.2012. a lepingust ja kaebaja lepingupartneri Oilstreet OÜ osalemisest Maa-ameti korraldatud enampakkumise faktist õigust kinnisasja kasutamiseks, sest seda õigust ei olnud sel ajal kaebaja lepingu teisel poolel Oilstreet OÜ-l. Oilstreet OÜ-l võis olla 15. juuni seisuga õigus nõuda riigilt rendilepingu sõlmimist, kuid renditud vara kasutusõigus sai tal tekkida alles 18.07.2012. a riigivara rendilepingu sõlmimisel. 26. Seetõttu on õige vastustaja järeldus, et ELÜPS § 14 lg 2 p-s 3 nimetatud ajal ei olnud kaebajal õiguslikku alust vaidlusaluste põldude kasutamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole sade õigust poolte poolt osundatud õigusaktides sätestatud korras tõendanud ka käesoleva kohtulahendi tegemise aja seisuga. 27. Kuna vastustaja on kohtu hinnangul õiguspäraselt kindlaks määranud toetuskõlbuliku maa pindala, siis on vastustaja vaidlustatud haldusaktis õigesti kohaldanud ka kehtivast õigusest tulenevaid sanktsioone. Kaebaja vastupidised väited, kokkuvõetavalt heausksusest, ei ole asjakohased. Tegemist on üledeklareerimise juhtumiga. Kaebaja on põllumajanduse valdkonnas tegutsev ettevõtja. Ettevõtjalt oodatava hoolsuse tõttu ei saa kaebaja tugineda ühtse pindalatoetuse ja riigimaa kasutusõiguse regulatsiooni, aga samuti lepinguõiguse aluspõhimõtete (asja saab rendile anda ainult vastavat õigust ise omav isik) mittetundmisele. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud haldusakti andmise aluseks olevad õigusaktid ja toetuse andmise aluspõhimõtted on nõuetekohaselt avalikustatud, sh vastustaja kodulehel, mille tõttu pidi vastav info olema kaebajale kui ettevõtjale kättesaadav. 28. Eeltoodud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata (HKMS § 5 lg 1 pd 1 ja 5, §-d 156-158) ning seoses kaebuse rahuldamata jätmisega poolte menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik 6