KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 15.10.2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-56703 Tsiviilasi KA avaldus laps

) §-le 118, mille kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu, oli kohus seisukohal, et arvestades vanemate kestvalt problemaatilisi suhteid ei suuda alaealise lapse BN vanemad teostada hooldusõigust üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Seetõttu on otstarbekas ja lapse huvides lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja jätta 4 hooldusõigus suuremas osas ühele vanemale.

§ 137

lg 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja hooldusõiguse ühele vanemale üleandmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Lapsepsühholoog-psühhoterapeut (ER) on andnud arvamuse, et B vanemate suhtlemises on aastaid olnud kõrge konfliktsustase, mis on lapsel põhjustanud segadusseaetud tundeid. Sellises olukorras on võimalik lapsel emotsionaalse lõhestumise tekkimine. B kardab, et isa viib ta jälle Viljandisse kooli. Kui isa helistab, laps võpatab ja helistamisele vastab vastumeelselt. Psühholoogi hinnangul on B-l akuutse posttraumaatilise stressihäire sümptomid, mis vajavad psühhoterapeutilist tegelust, vajadusel psühhiaatrilist abi. Psühholoog (JK), kelle vastuvõtule Viljandis pöördus JN koos lapsega juba enne koolivahetusest tulenenud konflikti, on väljendanud arvamust (tl 169, 177), et B ei soovi olla sõnakuulmatu, ta soovib olla mõlemale vanemale meele järele. Emotsionaalselt on B rusutud, ärevil ja kergesti ärrituv. Vanemate konfliktsed suhted tekitavad lapses ärevust ja süütunnet. Lapse vaimse ja emotsionaalse tervise huvides on vaja, et vanematel on head suhted. Seega soovib laps, et tal oleks mõlemad vanemad, ta soovib suhelda nii ema kui isaga ning olla neile mõlemale meele järgi. Kogutud materjalidest nähtub, et kui laps olles emaga, püüab täita tema soove, siis tekib temal ärevus ja süütunne isa ees ja selle tõttu ta on isaga suhtlemisel (telefonis) kammitsetud. Isa soovidele järele andes aga on süütunne ema ees. Seepärast

1. augustil Viljandis, kui ema tuli lapsele järgi, ei puhkenud laps ahastavalt nutma mitte seetõttu, et ei soovinud emaga minna, vaid ta oli täielikult segadusse aetud, kartis kohtumist emaga, sest oli kooli osas isaga nõustunud (põhjusel, et olla hea laps) ja tema arvates reetnud ema. See on põhjus, miks B kohtus ärakuulamisel selgitas, et tema ei taha otsustada. Ta on kõigega nõus, mida vanemad otsustavad, ainult ärgu sundigu teda otsustama (tl 158). B soovib lastekaitsetöötajate juuresolekut isaga kohtumisel, sest tal on tekkinud kogemus, et nende juuresolekul vanemad ei tülitse ega sunni teda otsuseid tegema. Seega peavad mõlemad vanemad endale teadvustama, et otsused tuleb ära teha lapsevanemana lapse eest, eelkõige kui see puudutab tema viibimiskohta või teisi sama olulisi küsimusi. Vanemad ei tohi panna vastutust lapsele väitega, et tegin nii kuna see oli lapse soov. Vanemad on oma lapse pannud sellisesse olukorda, et kui ta soovib olla oma mõlema vanemaga, peab ta taluma tänu vanemate konfliktsusele nii füüsilisi kui vaimseid ebameeldivusi, mida ei pea taluma terves peres kasvav laps. Seda enam ei tohi vanemad sundida last valima kummagi vanema vahel printsiibil, et kes on parem ja keda sa rohkem armastad. B rääkis kohtule oma hirmust, et isa viib ta uuesti Viljandisse elama ja mitte keegi ei saa lubada, et isa seda ei tee. Lapse huvides, tema hirmude vaigistamiseks pani kohus esialgse õiguskaitse määrusesse klausli, mille kohaselt JN ei või veenda last tulema Viljandisse. JN sellest järeldusi ei teinud ja lastekaitsetöötajate kui ka lapse ema seletuste kohaselt ei jätnud JN kasutamata ühtegi võimalust, et veenda last endaga Viljandisse kaasa tulema (tl 76,79,87 II kd). Seega lapse isa kas ei oska või ei soovi arvestada oma lapse huvidega. JN selgitab, et talle ei meeldi, kui poja viibimisel Viljandis lapse ema sageli helistab. Samal ajal JN poolt kohtule esitatud aruandest tema tegemiste kohta nähtuvad tema helistamised ja helistamise katsed ajavahemikul
2. detsember kuni
3. jaanuarini (tl 94-96 II kd), mida on piisavalt palju. KA on kohtule selgitanud, et ei anna vahel lapsele isa kõnesid, sest sageli kujutavad need kuni tunniajaseid lapse ülekuulamisi, teinekord jälle on JN oma 5 telefonikõnedes agressiivne, kõiki ja kõike süüdistav. Avaldaja sõnul, mida on JN kinnitanud ka oma kohtule esitatud aruandes: Poja sõnul olid neil eile külalised, kuid kes need olid, keeldus B ütlemast ja ma ei saanud teada, kas need olid tema või ema külalised. Isa keeldus lapse Viljandisse jäänud riideid üle andmast, seades erinevaid tingimusi. Sõitis riietega Tallinna ja kui olukord temale ei meeldinud, viis need jälle Viljandisse tagasi (tl 11, II kd). Samal ajal olles ise sõitnud autoga lapse elukoha akna alla ja jälginud liikumist korteris. Kui KA palus riided üle anda tema Viljandisse sõitnud tuttavale, keeldus JN sellest järjekordselt. JN on süüdistanud lapse ema, psühholooge, lastekaitsetöötajaid ja ka lapse esindajat, et keegi järgi ei anna ega tema soovidega nõustu. Samas on menetluse käigus selgunud, et JN seisukohad on väga kindlad, kompromisse ja järeleandmisi ta teha ei soovi. Nii leidis JN nõustamiseks psühholoogi, kelle juurde pere peaks pöörduma, keda tema usaldab. KA nõustus sellega ja pöördus lapsega nimetatud psühholoogi poole. Pärast lapsega kohtumist selgitas psühholoog-psühhoterapeut, milliseid vigu lapsega suhtlemisel on lapse isa teinud. JN rohkem seda spetsialisti ei aktsepteerinud ja leidis järgmise psühholoogi, kuhu järjekordselt kõik asjaosalised peaksid minema. JN on otsustanud, et XXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXX õpetamise tase on madal, sest miks on poja hinded vaid 4 ja 5 kuigi poeg ei ole nii tark. Kui aga laps sai halvema hinde, siis olid jälle laps koos emaga süüdi arenematuses. JN on käinud poja klassijuhatajale tegemas etteheiteid mittekohase õpetamise eest ja võttis ette isegi käigu haridusametisse, et vaidlustada kooli õpetamise taset. Samas keeldus ta kohtule ütlemast oma haridustaset, mis võiks olla tõestuseks tema võimekuses hinnata koolide üldist taset. Isa selline suhtumine, et laps ei ole tubli ning ei saa hakkama olenemata tema hinnetest koolis, on last alandav. Menetluse käigus on ilmnenud, et JN on suhtlemisel konfliktne. Kliiniline lastepsühholoogpsühhoterapeut ER on advokaadile teada andnud, et temale helistas 24.10.2014 JN, kelle suhtlemisviis psühholoogiga oli viimase suhtes äärmiselt süüdistav ja tema tegevust hukkamõistev. Sellises olukorras pidas psühholoog vajalikuks kõne lõpetada. Psühholoogi soov oli edastada kohtule emotsioon, mille tema sellest vestlusest sai ning eeldab, et sama tunne on ilmselt ka B-l ja KA-l kui nad JN-ga suhtlevad. J agressiivselt süüdistav hääletoon kohutas ära isegi tema kui kogenud psühholoogi, rääkimata siis lapsest (tl 41 II). B klassijuhataja PP on selgitanud, et tema ei soovi B isaga omavahele jääda, kuna tema suhtlusstiil on agressiivne ja süüdistav, ta räägib valjuhäälselt, kasutades sageli ebatsensuurseid väljendeid. Ta on tulnud etteteatamata kooli ja nõudnud, et B temaga kaasa läheks. Kuna laps ei tahtnud minna, pidi tema üle tunni aja isa veenma, et ta laseks lapse ema autosse ja ema saaks B-ga ära sõita. On teavitanud kooli direktorit ja turvameest, et kui JN peaks kooli ilmuma, siis tema ei julge lapse isaga omavahele jääda ja palub kellelgi vestluse juures olla. Ta ei usu, et JN kallale tuleks, kuid ei soovi valjuhäälseid süüdistusi kuulata ( tl 73-74 II). 19.02.2015 esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega kohus suunas vanemad perelepitaja juurde ja määras isa-poja suhtlemise kaks korda kuus kolme tunni jooksul kolmanda isiku juuresolekul, kelleks võib olla lastekaitse töötaja või perelepitaja Kristiine LOV korraldamisel. Tallinna Perekeskuse sotsiaaltöötajad on esitanud kokkuvõtte klienditööst perioodil 09.03.2015-30.04.
4. Selle perioodi jooksul toimus neli isa ja poja kohtumist. Kokkuvõtte kohaselt saab kohtumisi pidada õnnestunuteks, sest B nautis isaga koosveedetud aega ning tundis ennast hästi. Nendevaheline kontakt oli lähedane, isa tegeles lapsega tema eakohaseid vajadusi arvestades. Laps ootas isalt palju füüsilist kontakti, emotsionaalseid ja füüsilisi mängutegevusi. Isa on kahtlemata lapse jaoks oluline ja lähedane isik. Samas pani JN 18.03 toimunud kohtumisel B olukorda, mis survestas last emotsionaalselt ning asetas talle mitteeakohase vastutuse langetada otsus küsimuses, mis pole otseselt tema pädevuses, 6 vaid vanemate vahelise kokkuleppe teema. Lapse jaoks oli keeruline selles olukorras ennast kehtestada ning väljendada oma soovi. Ema ja lapse omavahelist suhtlemist vaadates viitas kõik sellele, et nende vahel on turvaline kiindumussuhe. Laps oli meeleldi ema läheduses ning väljendas talle oma emotsioone. Laps oli eakohaselt iseseisev eneseteeninduses, liikus iseseisvalt ja omal initsiatiivil võõras ruumis, väljendas selgelt oma soove, algatas vestlust. KA ja JN omavahelised suhted on pingelised ning neil on raskusi omavaheliste kokkulepete sõlmimisega. Ka kõikide perekeskuses toimunud kohtumiste ajad said lõplikult kokku lepitud LV vahendusel. Perekeskuse kohtumistel nähtu põhjal tunneb laps ennast hästi nii isaga kui emaga. Mõlemad vanemad on lapsele olulised ja lähedased. Lapse arengutase on võimaldanud tal mõista, et isa ja ema omavahelised suhted temaga seotud teemades on konfliktsed. Laps soovib käituda mõlemale vanemale meelepäraselt. Seetõttu on vanemate kokkuleppele jõudmine omavahelistes küsimustes lapse vaimse tervise, üldise heaolu ning turvatunde seisukohalt ülimalt oluline.

§-le 123 viidates leidis kohus kõiki väljaselgitatud asjaolusid kogumis hinnates, et lapse BN hooldusõigus lapse elukoha määramise, hariduse- ja terviseküsimustes peaks kuuluma lapse emale, kellega laps on koos elanud pärast vanemate lahkuminekut seitsme aasta jooksul. Lapse elus on oluline säilitada stabiilsus. Osalise ainuhooldusõiguse andmine KA-le vastab pikaajaliselt toiminud olukorrale ja annab lapse emale nii palju juriidilisi õigusi ja kohustusi, kui ta neid pika aja jooksul faktiliselt juba teostanud on. Samuti vastab ainuhooldusõiguse andmine emale ka lapse huvidele sellega, et tagab lapse senise elukorralduse püsimajäämise ja säilitab lapsele turvatunde. Suhtlusõigus on osa lihasele vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest (PS § 27). Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 28 sätestab, et lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last.

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Kohus leidis, et kuna JN ja KA ei ole seni saanud kokkuleppele, kuidas korraldada nende ühise poja B suhtlemist isaga, tuleb suhtlemiskord kindlaks määrata kohtu poolt. Korra kindlaksmääramisel arvestas kohus Tallinna Perekeskuse kokkuvõttes toodud seisukohaga, et B nautis isaga koosveedetud aega ning tundis ennast hästi. Nendevaheline kontakt oli lähedane, isa tegeles lapsega tema eakohaseid vajadusi arvestades. Laps ootas isalt palju füüsilist kontakti, emotsionaalseid ja füüsilisi mängutegevusi. Isa on kahtlemata lapse jaoks oluline ja lähedane isik. Ühtlasi arvestas kohus asjaoluga, et lapsel esineb Viljandisse mineku puhul hirm, et isa ei luba teda enam Tallinna tagasi. Seetõttu tuleb isaga suhtlemist alustada isapoolsete vanavanemate kaudu, millega nõustusid ka lapse mõlemad vanemad. Vanavanemad asendaksid siis kolmandaid isikuid, kes viibisid seniste kohtumiste juures ja tagasid lapsele turvatunde. Kohus märkis, et peab vajalikuks reguleerida isa ja lapse suhtluskorda üsna detailselt ja jätta võimalikult vähe ruumi vanemate kokkulepetele, sest praktika on näidanud, et kokkulepete saavutamine antud juhul on suhtlemise raskeim osa ja valdavalt see võimalik ei ole. JN peab endale teadvustama, et ei ole võimalik ja lapse huvides võrdsustada aeg, mida laps veedab kummagi vanemaga, sest kõik elus ei ole mõõdetav. Lapse jaoks peabki kujunema üks kodu ja meeldivalt veedetud aeg oma teise vanemaga. Kohus leidis, et mõlemal vanemal peab olema võimalik lapsega reisida väljapoole Eesti Vabariiki, eelkõige viisavabasse riiki, sest viisa vormistamiseks peab niigi olema mõlema vanema nõusolek. Kohus ei toetanud JN 7 ettepanekut lapse kaasavõtmiseks rahvusvaheliste kaubavedude teostamisele. Nimetatud veoste puhul olenemata sellest, kes oli süüdi, võivad avarii tagajärjed olla tõsisemad veoautode suurema massi ja mõõtmete tõttu. Samuti võib õnnetuse tagajärgi suurendada veetava kauba olemus. Lisaks märkis kohus, et määratust erinev kord lapsega suhtlemiseks on alati võimalik vanemate kokkuleppel ja kui seda ei saavutata, tuleb täpselt järgida kohtu poolt määratud korda. Lähtudes TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses ja sama paragrahvi lg 3 teises lauses sätestatust jättis kohus riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus 03.08.2015 esitatud määruskaebuses palub avaldaja KA tühistada Harju Maakohtu 13.07.2015 määruses märgitud suhtluskorra punktid 4.4, 4.11 ja 4.20 ning rakendada nende asemel suhtluskorra punktid järgmises sõnastuses: 4.

1. Suvevaheajal veedab laps kummagi vanemaga igast suvekuust (juuni, juuli, august) kaks nädalat. Paaritul aastal kuu esimene pool emaga ja kuu teine pool isaga, paaris aastal vastupidi. Lapse üleandmine toimub iga kuu esimese päeva õhtul kell 18:00 ja iga kuu 15 kuupäeval kell 18:
2. Kui laps ei ole valmis reisimiseks üksi ühiskondliku transpordiga tuleb lapsele Tallinnasse järele ja viib Viljandisse JN. Viljandist Tallinnasse toob lapse ema KA. Kui laps on valmis reisimiseks ühiskondliku transpordiga kohaldatakse vastavalt punkti 4.1.
3. 4.
4. Kui JN on lapsega kohtumiseks määratud ajal hõivatud oma põhitööga, siis on lapsel õigus viibida Viljandis vanavanemate juures. Juhul, kui laps sellest sõnaselgelt keeldub viibib laps kuni JN töölt naasmiseni oma ema KA juures. Ülejäänud suhtluskord selle võrra ei muudeta. Samuti palub KA lisada suhtluskorda punkti järgmises sõnastuses: B viibimisel isa juures kohustub isa tagama lapse tervisele vastavad elamistingimused sh eeskätt arvestama, et lapsel on diagnoositud allergiline nohu mis avaldub reaktsioonina kassile, koerale ja toatolmulestadele. Avaldaja KA palub teha tühistatud osas uue lahendi ja jätta menetluskulud JN kanda. Maakohus on suhtlemiskorra määramisel rikkunud menetlus- ja materiaalõiguse norme, mis on toonud kaasa osaliselt ebaõige lahendi. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Avaldaja hinnangul ei ole suhtlemiskorra p 4.
5. selge, kuna ei reguleeri piisava täpsusega kuidas toimub lapse üleandmine suvekuudel. Vajadust suhtlemisekorra võimalikult täpseks määramiseks on rõhutanud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-91-14 p-s 16: „Õige on määruskaebuse väide, et määratud suhtlemise kord ei ole selge ja täidetav osas, milles maakohus määras küll tähtpäevade ja pühade ajal suhtlemise korra, kuid ei ole määranud lapse üleandmise aega ega kohta. Samuti ei ole maakohus selgelt reguleerinud, millise nädalapäeva õhtul võib isa lapsega koos aega veeta. Sellisena ei ole kohtumäärus täidetav. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi, tuleb kohtul määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord (vt Riigikohtu 09.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21).

§ 143lg 1 teine lause sätestab, et mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Lak

S § 28 tulenevalt on lapsel õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt lähedaste sugulastega. Avaldaja on seisukohal, et määruses suhtlemiskorra p 4.11 ei saa lapsele panna kohustust viibida ajal, kui lapse isa on põhitööga hõivatud (lähetusel vms) viibida oma vanavanemate juures. Seejuures tugineb avaldaja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-113-14 p-s 28 avaldatule:„Seega tuleb lapsega suhtlemist reguleerides pidada silmas ka seda, et ühest küljest 8 õigustatud vanem on samas ka kohustatud suhtlemise korda täitma ja osalema lapse arendamisel. Seetõttu ei ole üldjuhul põhjendatud sätestada lapsega suhtlemist korraldades üksnes isa võimalus lapsega igal ajal vastavalt oma soovile suhelda, kui sellest on ette teatatud. Kuna isal on ka kohustus lapsega suhelda, peab kohtulahendist selgelt tulenema, millal ja kui tihti peab isa tagama lapsele võimaluse temaga koos ega veeta“. Avaldaja taotleb suhtlemiskorra p-i 4.11 sõnastuse muutmist, millega reguleeritakse üksnes lapse õigust aga mitte kohustust viibida isa töökohustuste täitmise ajal isa vanematega. Juhul, kui laps seda ei soovi on tal õigus naasta ema juurde. Lisaks taotleb avaldaja, et kohus täiendaks suhtlemiskorda lisades sellesse punkti, mis kohustaks lapse isa tagama lapse sealviibimisel vastavad elutingimused arvestades lapsel diagnoositud allergilist reaktsiooni kassidele, koertele ja tolmulestadele. Nimelt avaldaja esitas 01.04.2015 kohtule tõendi, mille kohaselt on lapsel tuvastatud allergiline nohu, mis tekib kasside, koerte või tolmulestadega kokkupuutel. Laps on avaldajat informeerinud, et Viljandis isa elukohas on kass, kellega kokkupuutel on lapsel tekkinud allergia. Kuigi avaldaja on palunud lapse isal kass lapse sealviibimisel kodust mujale viia ei ole lapse isa sellele reageerinud. Kuigi avaldaja ei ole sellise sätte sisseviimist suhtluskorda taotlenud, oleks see siiski käesolevas menetluses TsMS § 5 lg 3 esimese lause ja § 662 lg 3 alusel lubatav. Vastused määruskaebusele Kristiine Linnosa Valitsus oli seisukohal, et arvestades asjaolu, et vanemad on asunud täitma maakohtu 13.07.2015 määrust ning laps on suvel viibinud ja viibib ka praegu isa juures Viljandis, siis ei ole mõistlik hakata suhtlemiskorda muutma. Lapsele loob kindlus- ja turvatunde ühe kodu olemasolu ja regulaarne suhtlemine lahuselava vanemaga ning kehtiv kohtumäärus seda lapsele ka võimaldab. Lapse huvides ei ole vajalik muuta hetkel kehtivat suhtlemiskorda. Viljandi Linnavalitsus toetas uut sõnatust suhtlemiskorra punktile 4.4, märkides, et vanemate omavahelised suhted on jätkuvalt väga pingelised ning määruses kuupäevade ja kellaaegade kindlaksmääramine lapse üleandmisel ühelt vanemalt teisele vähendab loodetavast pingeid vanemate vahel. Punkti 4.11 sõnastuse osas avaldab Viljandi Linnavalitsus teatud hirme. Kui lapse otsustada jääb, kas minna vanavanemate juurde ajal, mil isa ei ole veel põhitöölt koju jõudnud, siis on võimalik, et laps ütleb emale, et ta ei soovi vanavanemate juurde minna. Laps võib teha valiku selle järgi, mis teeks emale rõõmu, mitte selle järgi, mida ta tegelikult tahaks. Kohus võiks kaaluda võimalust, et kui määruses määratud suhtluskorra ajal ei viibi isa kodus, siis jääb see kohtumine ära ja seda ei asendata. JN palub jätta avaldaja KA määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud KA kanda. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 13.07.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. 9 Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kaebuses on avaldaja KA esitanud vastuväited kohtu poolt määratud isa ja poja suhtlemiskorra osas. Lapse BN elukohta, haridust ja tervist puudutavas osas isikuhooldusõiguse lapse emale üleandmise osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud. Ringkonnakohus ei jaga avaldaja KA arvamust määruse resolutsiooni punkti 4.

1. muutmise vajaduse osas. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu määruse resolutsiooni punktis 4.
2. suhtlemiskord määratud piisava täpsusega ja täidetav, arvestades seejuures ka asjaolu, et vastavalt suhtlemiskorra punktile 4.5 kehtib kõigil kohtumistel B ühe vanema juurest teise juurde toimetamisel punktides 4.1.1.-4.1.
3. kirjeldatud kord. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks suhtlemiskorra punktis 4.
4. täiendavalt reguleerida seda, kuidas toimub lapse ühe vanema juurest teise vanema juurde toimetamine. Kolleegium ei pea põhjendatuks muuta ka lapsega suhtlemise korra punkti 4.
5. vastavalt määruskaebuses taotletule selliselt, et lapse üleandmine toimub iga kuu esimese päeva õhtul kell 18:00 ja iga kuu 15 kuupäeval kell 18:
6. Seda põhjusel, et selline kord ei tagaks vanemale, kellega peaks laps korra kohaselt veetma suvekuu esimese poole, s.o kaks nädalat, 14 täispäeva lapsega koosviibimiseks. Avaldaja KA on kaebuses taotlenud kohtu poolt määratud suhtlemiskorra punktide 4.11 ja 4.20 muutmist, sätestades punktis 4.11 lapse õiguse viibida isa töökohustuste täitmise ajal isa vanematega, mitte lapse kohustuse nagu see on korras kindlaks määratud. KA soovib, et juhul, kui laps sellest sõnaselgelt keeldub, viibib laps kuni isa töölt naasmiseni oma ema juures. Ringkonnakohus ei pea maakohtu poolt kindlaksmääratud suhtlemiskorra punkti 4.11 muutmist vastavalt määruskaebuses taotletule põhjendatuks. Ringkonnakohus selgitab, et suhtlemiskord määratakse kindlaks ennekõike lapse õigustest ja huvidest lähtuvalt. Arvestades, et 10 aastane laps võib olla vanemate poolt kergesti mõjutatav, ei pruugi suhtluskorra reguleerimisel ema ettepanekust lähtumine peegeldada mitte lapse, vaid lapse ema huve. Just sellise olukorra vältimiseks on kohus suhtluskorra punktis 4.
7. näinud ette, et vanemad ei või rikkuda kindlaksmääratud suhtlemiskorda põhjendusega, et laps soovis teisiti. Toodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus suhtluskorra punktide 4.11 ja 4.20 muutmist põhjendatuks. Kolleegiumi hinnangul on mõistlik punktis 4.11 sätestatu, et juhul kui lapse isa on lapsega kohtumiseks määratud ajal hõivatud oma põhitööga, lävib laps isa vanematega ja veedab aega nendega. Ka tuleb siinkohal silmas pidada, et asjas 07.05.2015 toimunud Harju Maakohtu istungil on avaldaja KA kohtu küsimusele, kas ta on nõus isaga suhtlemine määrata koos vanavanemate juures käimisega, vastanud jaatavalt. Samuti on KA eelnimetatud istungil toimunud ärakuulamisel avaldanud, et B-le meeldib vanavanematega suhelda ja nende juures olla. Asjaolu, et kohtu poolt määratud suhtlemiskord ei ole eelnevalt käsitletud osas lapse emale KA-le enam vastuvõetav, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kolleegiumi hinnangul vastab punktis 4.11 määratud suhtlemiskord lapse huvidele ja vajadustele ning kaebus ei sisalda asjaolusid, mis võimaldaks jõuda vastupidisele järeldusele. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ka osas, milles avaldaja KA palub täiendada suhtlemiskorda selliselt, et see kohustaks lapse isa tagama lapse sealviibimisel vastavad elamistingimused arvestades lapsel diagnoositud allergilist reaktsiooni kassidele, koertele ja tolmulestadele. Avaldaja KA on 01.04.2015 menetlusdokumendi lisana esitanud kohtule tõendi lapse BN allergia kohta, millest nähtuvalt on lastearst KP diagnoosinud lapsel allergilise nohu kassile, koerale ja tolmulestadele (kd II tl 81). Ringkonnakohus leiab, et avaldaja KA ei ole muutnud kohtule usutavaks, et lapse viibimisel lapse isa juures oleks lapsel diagnoositud allergilise reaktsiooni tõttu seatud ohtu lapse tervis ja et lapse isa ei ole lapse tema juures viibimisel võtnud tarvitusele piisavaid meetmeid lapse tervise ja heaolu tagamiseks. Juhul kui edaspidi peaks ilmnema, et lapse viibimisel isa juures ei ole arvestades lapsel diagnoositud allergiat tagatud lapse tervise seisukohast olulised tingimused, on lapse 10 emal võimalik esitada selles osas suhtlemiskorra täiendamiseks avaldus täiendava määruse tegemiseks, milles esitada konkreetsed nõuded, mida lapse isa on kohustatud lapse tervislikku seisundit silmas pidades täitma. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. Lähtudes TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses ja sama paragrahvi lg 3 teises lauses sätestatust, tuleb kohtu hinnangul jätta praeguses asjas riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud avaldaja KA kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 11