TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-15-2444 Määruse kuupäev 13. oktoober 2015 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Jevgeni Volini (Volin) taotlus riigi õigusabi saamiseks Resoluts

) § 110 lg 1 p 3 järgi võib kohus isiku taotlusel menetlusabina muu hulgas määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses.

§ 110

lg-st 2 tulenevalt tuleb riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda riigi õigusabi seadusest ning halduskohtumenetluse seadustiku

1. peatükis sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral.
2. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtumenetluses ei kehti eeldust, et menetlusosaline peab kohtumenetluses osalema esindaja kaudu. Kohus selgitab, et halduskohtus valitsev uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist.

§ 38

lg 1 p 7 järgi tuleb kaebuses märkida kaebuse faktiline põhjendus, seega ei ole sätestatud nõuet märkida õiguslik põhjendus. Kaebuses toodud faktiliste väidete pinnalt õiguslike järelduste tegemine on halduskohtu ülesanne. Kuna õigust kohaldab kohus, ei ole nõutav, et kaebaja halduskohtule esitatavat kaebust õiguslikult põhjendaks, kuid oma probleemiga seotud asjaolude kirjeldamiseks on võimeline ka õigusteadmisteta isik. Kohtule esitatud riigi õigusabi taotlusest nähtuvalt on kaebaja iseseisvalt suutnud kohtule selgitada, millise probleemiga seoses ta on kohtusse pöördunud ja mida ta soovib kohtus saavutada.

§ 2

lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Seega on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ning sellest tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Kuna kohus on veendunud, et kaebaja suudab oma õigusi ise kaitsta, tuleb kaebaja riigi õigusabi taotlus RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata.

1. Kuna esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei pea kohus vastavalt RÕS § 6 lg-le 1 kaebaja majanduslikku seisundit hindama, sest praegusel juhul kaebaja majanduslik seisund asja otsustamist enam ei mõjuta (vt Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrus haldusasjas nr 3-14-50415, p 8).
4. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi ka siis, kui kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene. J. Volin põhjendab taotluse esitamise vajadust sellega, et kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (ITK) tema ohtlikkusele antud hinnang on mõjutanud tema suhtes tehtud otsust, nagu käesoleval juhul taotleja ümberpaigutamine avavanglasse. J. Volin leiab, et tema õigusi on rikutud sellega, et ta on riskihindamisest tulenevalt ümber hinnatud „kõrgohtlikuks“. Kohus selgitab, et kinnipeetava individuaalne täitmiskava on dokument, mis konkretiseerib vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teid üksiku kinnipeetava puhul (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2014, § 16 komm. 2). Individuaalse täitmiskava koostamise üheks eesmärgiks on kinnipeetava käitumise igakülgne hindamine, et vanglal oleks võimalik teha kaalutletud otsustusi vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise kõiki üksikasju ei ole vaja sätestada seadusega. 2 Vangistusseaduse (VangS) § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühe aasta, individuaalne täitmiskava, milles nähakse muu hulgas ette kinnipeetava paigutamine vanglas ning kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus, samuti kinnipeetavale kohaldatavad soodustused ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. Sama paragrahvi lg 3 järgi muudetakse ja täiendatakse kinnipeetava individuaalset täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule. VangS § 16 lg 5 sätestab, et kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Selle sätte alusel on justiitsminister
5. mail
6. a vastu võtnud määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus). Määruse § 1 lg 1 kohaselt on individuaalne täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Individuaalses täitmiskavas märgitud teave kinnipeetavaga seotud riskide kohta on saadud riskihindamise tulemusel ja tegemist on hinnanguga, mitte faktiväidetega. Mis puudutab individuaalse täitmiskava selliste osade vaidlustamise võimalusi, siis on juba Riigikohtu halduskolleegiumi
7. juuni
8. a otsuse nr 3-3-1-95-09 p-s 19 märgitud, et täitmiskava ei ole haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument ja sellest tulenevalt ei tohiks ühelgi täitmiskava sättel olla vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb seetõttu teha eraldi haldusaktiga ja üksnes vastavate haldusaktide alusel võib vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid. Järelikult ei ole võimalik määrusele vastava täitmiskava vaidlustamine kohtus, kuna selline täitmiskava ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ITK kaebaja ohtlikkust käsitlev osa ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi ning seetõttu ei ole ka iseseisvalt vaidlustatav.
9. Arvestades eeltoodut ning juhindudes

§ 110lg-st 2 ning RÕS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 5 jätab kohus J.

Volini riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

1. Kohus selgitab täiendavalt, et taotleja on käesoleva vaidluse osas algatanud iseseisvalt kohtueelse menetluse Viru Vangla
2. juuli
3. a käskkirja nr 6-1/771 tühistamise nõudes ning läbinud selle, saades Viru Vanglalt
4. septembril
5. a vaideotsuse nr 6-12/210-
6. Neid haldusakte on taotlejal võimalik vaidlustada ning muuhulgas saab kaebaja seejuures tugineda asjaolule, et ITK-s tema ohtlikkuse kohta antud hinnang ei ole õige. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 3