KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1025 Kohtuasi A.Ž.i kaebu

) § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud, diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud ning kas distsiplinaarvastutuse kohaldamise üle otsustamisel või konkreetse karistusliigi valikul pole esinenud kaalumisvigu.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 56

lg-te 1 ja 3 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning selleks tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest on selle andmisel lähtutud. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarsüüteo eest karistuse määramisel on vaja arvestada ka haldusmenetlust reguleerivaid seadusesätteid ja haldusmenetluse põhimõtteid. Vastavat vajadust on korduvalt rõhutanud Riigikohtu halduskolleegium (lahendid nr 3-3-1-74-03 ja 3-3-1-13-12). Selleks on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud iga üksikjuhtumi puhul arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel saab ta langetada otsustuse. Seetõttu peavad distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele ka kõik asjaolud ja kaalutlused, mida on karistamisel arvestanud ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirjad neile nõuetele ei vasta. 3

1. Vaidlusalusest käskkirjaga nr 17.1-1.1/76 karistati kaebajat avaliku teenistuse eetikakoodeksi punktidele 16 ja 18 tuginedes kaastöötaja suhtes halvustavate väljendite kasutamise eest noomitusega. Käskkirjast nähtuvalt seisnes rikkumine selles, et ta saatis 12.01.2015 kolmele vallavolikogu liikmele ja 13.01.2015 vallavanemale e-kirjad, milledes esitas süüdistusi enda vahetuks ülemuseks oleva vallavalitsuse palgalise liikme M.M.a aadressil koos lubadusega korraldada allkirjade kogumine tema lahkumiseks Jõhvi Vallavalitsusest. 7.
2. Kuni 01.04.2013 kehtinud ATS lisaks oleva avaliku teenistuse eetikakoodeksi punktis 16 on sätestatud, et avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu. Sama koodeksi punkt 18 näeb ette, et ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. ATS § 132 tulenevalt oli nimetatud eetikakoodeks karistuse määramise ajal kehtiv ja sai seetõttu olla kohaliku omavalitsuse ametnikele järgimiseks kohustuslik. See üksi pole aga piisav, et lugeda kaebajale määratud karistus õiguspäraseks, sest karistuse määramise käskkirjas esitatud üldsõnaline süüteo kirjeldus ei võimalda tuvastada, milles täpselt ikkagi seisnes temapoolne eetikanormide rikkumine ning kas seda saab üldse pidada distsiplinaarkaristust kaasa toovaks teenistuskohustuste süüliseks rikkumiseks. Seda ei võimalda ka distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas toodud rikkumise kirjeldus. Ühtegi muud dokumenti pole vastustaja aga suvatsenud kohtule esitada. Seda vaatamata asjaoludele, et 09.06.2015 kohtumäärusega kohustati teda esitama koos kaebusele antava vastusega kõik seni veel esitamata haldusmenetluse tõendid ning anti 13.07.2015 kohtumäärusega veel ka täiendavate selgituste ja tõendite esitamise võimalus. 7.
3. Kaebuses ei eita kaebaja küll e-kirjade saatmist, kuid põhjendab seda vajadusega teavitada vallavolikogu talle antud ebaseaduslikust korraldustest ning on seejuures loetlenud ühe konkreetse ehitusloa taotluse puudusi. Sellele, et tema niisugune väide võib tõele vastata, viitab selgelt asjaolu, et Jõhvi valla kodulehelt avalikult kättesaadavatest andmetest nähtuvalt on Jõhvi Vallavalitsus küll andnud 03.03.2015 korraldusega nr 710 kaebaja poolt osundatud ehitusloa, kuid selle 18.03.2015 korraldusega nr 741 ise ka kehtetuks tunnistanud põhjendades seda väidetega, et kuna taotletav tegevus polnud Keskkonnaameti Viru regiooniga kooskõlastatud, ei olnud ehitusloa taotlemisel kõik nõudeid täidetud. Nimetatud fakt viitab selgelt, et isegi juhul, kui kaebaja tegu saaks kvalifitseerida teenistuskohustuste süülise rikkumisena, olid olemas olulise tähtsusega asjaolud, mida tuli karistuse määramisel arvesse võtta ja kaaluda. Käskkirjas pole aga lisaks täpsele süüteo kirjeldusele esitatud ka vähimaidki kaalutlusi. Seega ei selgu sellest, kas karistuse määraja on käskkirja andmisel üldse kaalutlusõigust sisuliselt teostanud, milliseid asjaolusid on ta kaalumisel arvestanud ja kas need olid asjakohased. Seetõttu on tegemist puudustega, mis võisid mõjutada otsustamist ning saavad seetõttu kaasa tuua käskkirja tühistamise. Seda ei saa kuidagi muuta asjaolu, et kaebusele antud vastuse väidetel on rikkumise olemust detailselt analüüsitud käskkirjas viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes.

§ 56

lg 1 lubab küll haldusakti põhjendusi esitada ka selles viidatud menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, kuid reeglina ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused siiski üheski varasemas dokumendis sisalduda. Antud juhtumi puhul võis distsiplinaarkaristuse määramise üle kaalumist teostada vaid vastava otsustuse tegemise õigust omav vallavanem, distsiplinaarmenetluse läbiviijaks ja selle kohta kokkuvõtte koostajaks määratud juristil aga vastavat pädevust polnud.

1. Käskkirjaga nr 17.1-1.1/77 karistati kaebajat ATS § 51 lg-tele 1 ja 3 tuginedes ametijuhendi allkirjastamisest keeldumise ja vale avaliku levitamise eest. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et ta keeldus 26.01.2015 allkirjastamast ametijuhendi muudatust põhjendusega, et soovib esitada omapoolseid ettepanekuid, kuid ei teinud seda, mistõttu tuli vallasekretäril vallavanemale tagastada ametijuhendid, mille ühele eksemplarile olid küll tehtud pliiatsiga täiendused, kuid ka kustutatud. Lisaks süüdistati kaebajat ka 07.03.2015 ilmunud ajaleheartikliga seoses selles, et ta on 4 levitanud avalikku valet, kuna väitis, et tegi ametijuhendile omapoolsed täiendused, kuigi pole ühtegi ametlikku ettepanekut ametijuhendi muutmiseks teinud. 8.
2. ATS §-de 71, 72 ja 73 kohaselt algatab vastavat pädevust omav ametiisik distsiplinaarsüüteole viitavate asjaolude ilmnemisel distsiplinaarmenetluse, mille käigus tuvastatakse süüdlane ning selgitatakse välja kõik rikkumise ja õiglase karistuse määramisega seonduvad olulised asjaolud. Käesoleva kohtuotsuse punktis 6 on juba märgitud, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarsüüteo eest karistuse määramisel peab arvestama ka haldusmenetluse põhimõtteid. Üks haldusmenetluse oluline põhimõte on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Selle eesmärgiks on kaitsta teda tagaselja tehtavate otsuste eest, anda võimalus esitada omalt poolt asja lahendamiseks tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, selgitusi, tõendeid ja põhjendusi ning kaitsta oma õigusi. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse ja tal peab olema võimalik tutvuda kogu väidetava süüteoga seotud teabega. Kaebaja suhtes algatati distsiplinaarmenetlus 19.02.
3. Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati ka ajalehes „Põhjarannik“ 07.03.2015 ilmunud artikliga seonduvat süütegu, mille suhtes polnud distsiplinaarmenetlust üldse algatatudki, rikkus tema õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta ja oli seetõttu lubamatu. 8.
4. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-35-02, 3-3-1-96-10 ja 3-3-1-45-11 järjekindlalt leidnud et teenistusest vabastamist kui rangeima distsiplinaarkaristuse määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada ja see ei ole rikkumise automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise. See seisukoht on täies ulatuses kohaldatav ka käesolevale juhtumile. Kaebajat on karistatud rangeima võimaliku karistusega. Käskkirjast nähtub, et niisuguse otsustuse tegemisel lähtuti ATS § 75 lg-tele 4, 5 ja 6 tuginedes seisukohast, et tema rikkumine on tahtlik, oluline ja tõi kaasa usalduse kaotuse. Esimesena nimetatud säte lubab ametniku distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teine näeb ette, et oluliseks saab lugeda rikkumise siis, kui see toob kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et selle laad lubab arvata, et ta ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Kolmas seadusesäte võimaldab rikkumise olulisust eeldada muuhulgas juhtudel kui see on toime pandud tahtlikult või kui ametnikul on kehtiv karistus ning selle aluseks olnud teenistuskohustuse rikkumine on välditav. Lisaks eelnevalt juba käsitletud allumatuse deklareerimisele ajalehe vahendusel karistati kaebajat ametijuhendi allkirjastamisest keeldumise eest. Sellekohase süüdistuse juures viidatud ATS § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest ning ametijuhendist. Käskkirjast nähtuvalt polnud siiski tegemist ametijuhendi, vaid üksnes selle muudatuse allkirjastamisest keeldumisega. Kuna muudatus puudutas Jõhvi Vallavolikogu 02.10.2014 otsuse nr 69 alusel vallavalitsuses toimunud struktuurimuudatustest tulenevat alluvussuhte täpsustamist, polnud kaebaja nõusolek ametijuhendi muutmiseks ATS § 52 lg 3 kohaselt vajalik ning tema allkirja olemasolu või puudumine ei saanud ametijuhendi kehtivust mõjutada. Käskkirjast ei selgu, millisel põhjusel omistati allkirja andmisest keeldumisele niivõrd eriline tähendus, et see sai kaasa tuua usalduse kaotuse kaebaja suhtes. Eelnevalt on juba põhjendatud, miks ei võinud 07.03.2015 ilmunud ajaleheartikliga seonduv avalik allumatuse deklareerimine karistuse määramisel arvesse tulla. 8.3.

§ 61

lg-s 1 sätestatu kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kätte toimetamisest alates, kui selles ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Jõhvi Vallavalitsuse 19.03.2015 käskkirjas nr 17.1-1.1/76 ei ole ette nähtud midagi selle kehtivuse ajaga seonduvalt. Kaebuse väidetel sai kaebaja käskkirja kätte 25.03.2015 ning kaebusele antud vastuses on vastustaja seda ka kinnitanud. Seega ei olnud see käskkiri teise sama kuupäeva kandva distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 17.1-1.1/77 koostamise ajaks veel kehtima hakanud ning sellele 5 osundamine käskkirja punktis 2 kajastatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud teabe hulgas viitab piisava selgusega, et karistuse määramisel võidi arvestada lubamatute asjaoludega. 8.

1. Kohaliku omavalitsuse ametnikule määratav distsiplinaarkaristus ei saa olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Antud juhul nähtub vaidlustatud käskkirjast, et kaebaja teenistusest vabastamisel on aluseks võetud süütegu, mida polnud võimalik arvestada ning, et lähtuda võidi ka distsiplinaarkaristusest, milline polnud veel kehtima hakanud. Lisaks ei selgu käskkirjast, kas karistuse määraja on selle andmisel üldse kaalutlusõigust sisuliselt teostanud, milliseid asjaolusid on ta lisaks eeltoodule kaalumisel veel arvestanud ja kas need olid üldse asjakohased. Seega on tegemist asja otsustamist mõjutanud oluliste rikkumistega, mis saavad kaasa tuua käskkirja tühistamise. Eelnevalt on juba esitatud põhjendused, miks ei saa siinkohal arvestada kaebusele antud vastuse väidet distsiplinaarmenetluse protokollis väidetavalt sisalduva rikkumise olemuse detailse analüüsiga. III
2. Eeltoodud järeldustel on mõlemad vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele. Sellest tulenevalt peab ära muutma kaebaja teenistusest vabastamise aluse. Ta tuleb lugeda teenistusest vabastatuks omal soovil ning Jõhvi vald peab talle välja maksma kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise. Seaduseandja on andnud kohtule võimaluse hüvitise suuruse muutmiseks, kuid käesolevast asjas ei nähtu selleks ühtegi kaalukat põhjust. Kaebaja oli küll distsiplinaarmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud, kuid vastava meetme kohaldamise ajal maksti talle seaduses ettenähtud suurusega tasu ning selle kestus oli lühiajaline.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka õigusabi eest tasumisega kantud 2096,64 euro suurune menetluskulu. Nimetatud kulutus on otseselt seotud käesoleva kaebuse menetlusega, seega vajalik ja põhjendatud, pole vaidluse keerukuse astet ja mahtu arvestades ka ebamõistlik või ebaõiglane, on reaalselt kantud ning vastustaja ei ole selle kohta mingeid omapoolseid vastuväiteid esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 6