Tsiviilasi nr 2-15-14335 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-15-14335 Määruse tegemise aeg ja koht 21.10.2015.a, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm,

§ 534lg 5 alusel.

Lähtudes PO psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus võimalikuks pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani, arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Tulenevalt

§-st 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst).

1. PO esitas 07.10.2015.a maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt on tema kinnises asutuses viibimine põhjendamatu, kuna ta on terve ja ravi ta ei vaja ning ravile paigutamise põhjus jääb talle arusaamatuks. PO on alkoholi viimase seitsme aasta jooksul tarvitanud minimaalselt, vaid pitsi šampust ja ühe õlle. PO tahab esitada kaebust politsei peale, kes ta haiglasse tõid. PO tunneb end terve inimesena ning tema hinnangul on haigus otsitud põhjus tema haiglasse panemiseks. PO enda hinnangul ei ole tema käitumine ohtlik endale ega ümbritsejatele. PO puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ning tema suhtes tahtevastase ravi kohaldamine ei ole põhjendatud.
2. Määruskaebuse osas esitas seisukoha Psühhiaatriakliiniku juhataja, kelle seisukoha kohaselt esines PO-l hospitaliseerimisel ja püsis ravil viibides raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire), millele on iseloomulik kõrgenenud meeleolu esinemine koos mõttetulva, suurusluulumõtete-, luulutajuelamuste ja rahutustega, kusjuures isiku käitumine on neil perioodidel haiguslikest elamustest mõjustatud, tasakaalutu, vähimagi ärrituse korral vallandub agressiivsus. PO on viibinud haiglaravil kokku kahel korral, mõlemal korral toimetati haiglaravile politseitöötajate saatel eelnevalt esinenud agressiivse käitumise tõttu ümbritsevate isikute suhtes kõrgenenud meeleolu perioodidel. Käesolev haigushoog oli alanud juba jaanuarikuus, kõrgenenud meeleolu tõttu magas vähe, oli sekeldav ja püsimatu, ärritus kergesti. Viimastel nädalatel ravimeid ei kasutanud, unetus ja rahutus süvenesid, lisandusid meelepetted. Meelepetetest hõivatuna karjus ja sõimas kõvahäälselt, häiris nii lähedaste kui naabrite öörahu, oli püsivalt ärritatud ja ähvardava käitumisega. Viimastel päevadel enam ei söönud, ei kuulanud kedagi, karjus ja sõimas kõvahäälselt, oli pidevalt rahutu ja ähvardas. Ähvardas personali, et kui ta kohe lahkuda ei saa, hakkavad kõigi "pead lendama", tegi lööke imiteerivaid liigutusi. Osakonnas oli jätkuvalt tigeda olekuga, ähvardas ja kamandas kõiki ega allunud sisekorra reeglitele. Arvestades PO-l esinenud kõrgenenud meeleolu ja psühhootiliste elamuste esinemist, vägivaldse käitumise avaldumist nii eelneval kui käesoleval haigusperioodil, esitati taotlus kohtule tema tahtest olenematult psühhiaatrilise ravi jätkamiseks haiglatingimustes. Varasemast ravikogemusest nähtuvalt pole PO haiglaravi perioodidel soovinud ravi kasutada, eelneval korral lahkus korduvalt ravilt omavoliliselt. Ravisoostumus paranes vaid kestva ravikuuri järgselt haiglatingimustes 2007.a. Järgnevatel aastatel järgis ravisoovitusi korralikult, seisund püsis stabiilsena. Käesoleva aasta jaanuarikuust haigus ägenes, kasutas ravimeid vaid ema veenmisel, kuid viimasel kuul keeldus ravist täielikult. Ravi 3

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruses esitatud põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 koosmõjus §-ga 659 tulenevalt põhjendusi ei korda.

8. Maakohus on iseenesest rikkunud

§ 534

lg-t 5, mille lause 1 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike lause 2 kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, milles palus rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani, kuna arvestades PO tervislikku seisundit, ei ole nelja ööpäeva vältel alust prognoosida tema psüühilise seisundi paranemist. PO suhtes ei ole käesoleva hetkeni esitatud põhimenetluse algatamise taotlust. On eluliselt usutav, et diagnoosimisel võib koheselt tekkida arstil veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Seadus aga ei näe ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üle nelja päeva ning Riigikohtu praktika kohaselt, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva (nii nagu on tõdenud käesoleval juhul ka valvearst ja psühhiaatrid, tl 3-4), tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 kolmas lõik). Eelnevast tulenevalt on maakohus käesoleval juhul kohaldanud esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning seega on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab selles osas seaduses toodud eeldustele. 9.

§ 534

lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri 4

§ 534

lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eelduste täitmisel esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle koheselt pikendamine kuni 40 päevani (või kuni kinnisesse asutusse paigutamise eeldused langevad ära) aluseks maakohtu määruse tühistamiseks. 10. Käesoleval juhul on ringkonnakohtul siiski võimalik kontrollida seda, kas maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud

§ 534lg-s 1 sätestatud eelduseid esialgse õiguskaitse rakendamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses väljatoodud seisukohaga, et isik on terve, ei vaja ravi ning ei ole ohtlik. Nimetatud seisukohad lähevad vastuollu asja materjalidega, sh psühhiaatrite arvamusega (tl 4), isikule määratud esindaja seisukohaga ning maakohtu poolt tuvastatuga, olles isiku isiklikult ära kuulanud. Asja materjalidest nähtub, et ilmselt on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused (

§ 534

lg 1 p 1), et viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning et on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Määruskaebuses toodud väited nimetatud asjaolude esinemist ümber ei lükka. Maakohus on õigesti tuvastanud, et isikul esineb raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire F25.0) ning et tema seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma oma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Määruskaebuse väited, mille kohaselt peab puudutatud isik end terveks ning leiab, et ta ei vaja psühhiaatrilist ravi, on vastuolus raviarstide arvamusega ning määruskaebuses ei ole seda põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud, miks isik leiab, et arstid ja maakohus on valesti leidnud, et isik on ohtlik. Käesoleval juhul on maakohus toonud selgelt välja, miks tuleb isikut ohtlikuks pidada (isik käitub vägivaldselt ja agressiivselt, ähvardab teisi isikuid tappa, isiku ohjeldamiseks on raviarstid pidanud vajalikuks kutsuda politsei). Isik peab asja materjalidest nähtuvalt toimuvat filmiks ning seega puudub isikul reaalsustaju, kas tema teod on ka tegelikkuses ohtlikud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda arstide ja maakohtu poolt isiklikul vaatlusel tuvastatus, et isik on ohtlik ning isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Lisaks sellele ei saa isik aru ka oma ravivajadusest (nagu nähtub määruskaebusest). Arvestades seda, et isik oli varasemalt kodusel ravil, kuid viimasel kuul enne haiglasse minekut keeldus ravimite võtmisest (seda ka ema veenmisel, kuigi see on varasemalt toiminud), ei ole muu psühhiaatriline abi ilmselt küllaldane. 11. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel, et PO väide seoses alkoholi tarvitamisega on asjakohatu. Seoses politsei tegevusega ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse ese kohtu loata toimunud vabaduse võtmise ega selle käigus jõu rakendamise kontroll. 12.

§ 172

lg 3 alusel tuleb jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 5