Obsah (6)

§ 238§ 189§ 175§ 185§ 337§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2015 Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-6997 (15230102199) Kohtukoosseis Kohtunikud Urmas Reinola,

§ 238

lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 2 aastat 8 kuud. KarS § 65 lg 2, § 69 lg 6 ja 7 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 06.04.2015 kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 1 aastase vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks tähtajaline vangistus 3 aastat 8 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistus karistusaja hulka ning karistuse ärakandmist arvestati kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 28.05.

1. Menetluskuludena mõisteti V. Abramilt välja sundraha 975 eurot; määratud kaitsjale kohtueelsel menetlusel makstud tasust 144 eurot, kohtulikul menetlusel makstud tasu 120 eurot, s.o kokku määratud kaitsjale makstud tasu 264 eurot ning ½ sõiduauto teisaldamiskulust, s.o 42,40 eurot. Menetluskulud - kokku 1281,40 eurot - tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul Maksu- ja Tolliametile.
2. V. Abram tunnistati süüdi selles, et tema koos N K iga 27.04.2015 kella 21.00 paiku Tallinnas, XXXXXXXX korteris pani toime röövimise vägivalda tarvitades ja sissetungimisega. Nimelt oli temal ja N. K il vaja koju sõitmiseks raha või sõidukit ja N. K tegi V. Abramile ettepaneku röövida vägivalda kasutades vana tuttavat P. R t, kelle süül tema vanglas karistust kandis. V. Abram nõustus ettepanekuga ja koos mindi Tallinnas, XXXXXXXX ukse taha. Kui P. R avas koputamise peale ukse, lõi V. Abram koheselt kannatanut ühel korra rusikaga näkku ja selle tagajärjel maha kukkunud kannatanut ühel korral jalaga puusa piirkonda. Kannatanu tundis füüsilist valu ja ninast hakkas verd jooksma. N. K võttis kannatanul käest kinni ja väänas selle selja taha, öeldes, et ta istus tema pärast viis aastat kinni. Käe väänamine tekitas kannatanule samuti valu, sest tegemist oli haige käega. Samuti pidi tema tundma hirmu, et tema kallal tarvitatakse rohkem vägivalda või isegi tapetakse. Siis küsiti P. R lt, kus kuld on ning P. R vastas, et tal ei ole kulda. Seejärel otsisid V. Abram ja N. K korteri läbi ja N. K võttis esikust nagis rippunud P. R jope taskust ära auto võtmekomplekti, elutoast laua pealt P. R mobiiltelefoni Nokia, maksumusega 153 eurot ja aknalaualt Jevgeni Altuhhovi mobiiltelefoni Huawei, maksumusega 50 eurot, esiku kapi äärelt võttis ära müntides 20 eurot. V. Abram võttis ära magamistoast navigaatori Tom Tom XXL koos laadimisjuhtmega, kogumaksumusega ca 200 eurot ja sahtlist kilekotis olnud mündid 6 euro väärtuses. Seejärel N. K ja V. Abram lahkusid korterist ja võtsid ära Tallinnas, Kopli 83 maja eest P. R le kuuluva sõiduauto MITSUBISHI L200, r/nr XXXXXXXI, väärtusega 3700 eurot. Lahkudes P. R korterist, lukustasid nad P. R korteri ukse tema korteri võtmetega ja võtme viskasid trepikojas asuvasse postkasti.
3. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja Talvi Vaske. Märkides, et see on koostatud V. Abrami soovil ja tema huvisid arvestades, vaidlustab kaitsja apellatsioonis kohtuotsuse üksnes V. Abramile mõistetud karistuse osas. Kaitsja leiab, et V. Abramile mõistetud karistus on võrreldes N. K ile mõistetud karistusega põhjendamatult range. Palub kohtuotsus karistuse mõistmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista V. Abramile leebem karistus. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
4. Süüdistatavale mõistetud karistusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt seda, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 märgitud karistamise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid kohtu poolt KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on karistuse mõistmise põhimõtteid järginud ja oma seisukohti otsuses piisava põhjalikkusega motiveerinud. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult.
5. Apellandi arusaamaga, nagu oleks maakohus mõistnud V. Abramile, võrreldes N. K ile mõistetud karistusega põhjendamatult range karistuse, kohtukolleegium ei nõustu. Kohtukolleegium möönab, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 31-1-99-06). Karistusregistri teatisest nähtuvalt on V. Abramil 3 kehtivat kriminaalkaristust (kd I, lk 173-197), s.h viimati on teda karistatud Harju Maakohtu 6.04.2015 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 121 lg 1 järgi liitkaristusega 1 aastase vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga 365 tundi katseajaga 24 kuud (kd I, lk 195-197). Toimiku materjalidest nähtub, et V. Abram talle mõistetud karistust täitma ei asunud, kriminaalhooldusosakonda ei ilmunud ega vastanud ka kriminaalhooldaja telefonikõnedele (kd I, lk 218-219). Vaatamata eelnevalt mõistetud kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistustele, jätkas ta katseajal kuritegude toimepanemist, pannes inkrimineeritava süüteo P. R suhtes toime juba 21 päeva möödudes pärast Harju Maakohtu 6.04.2015 otsuse tegemist. Süüdistuses kirjeldatud teo pani ta toime tahtlikult. Kuigi süü suuruse hindamisel leidis maakohus põhjendatult, et võrreldes N. K iga on V. Abrami süü mõnevõrra väiksem, leiab kohtukolleegium, et süüdistatav ei ole õiguskuulekas ega ole teinud varasematest karistusest järeldusi. Jätkuv vägivaldne käitumine näitab V. Abrami ükskõiksust ja hoolimatust ümbritsevate inimeste suhtes ning õiguskorda tervikuna. Puuduvad andmed selle kohta, et V. Abrami näol oleks tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Maakohus on inkrimineeritava teo asjaolusid koostoimes hinnates, arvestades sealjuures ka kahe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, leidnud, et V. Abrami süü on hinnatav keskmisena ja mõistnud talle karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohtukolleegium sellega nõustub. Apellatsioonist ei nähtu ühtegi täiendavat ning põhimõttelist argumenti, mis oleks maakohtu poolt jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima V. Abramile mõistetud karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt, kohtukolleegiumi hinnangul neid ka ei esine. Puuduvad veenvad argumendid, mis võimaldaksid jõuda vastupidisele järeldusele ning revideerida V. Abramile mõistetud karistust leebemas suunas. Ainuüksi kohtuistungil tõdetu, et N. K kasutas V. Abramit oma plaanide elluviimisel tööriistana, selleks alust ei anna. Kohus ongi mõistnud seetõttu röövimise episoodis N. K ile kui kuriteo toimepanemise organisaatorile V. Abramist rangema karistuse. V. Abramile mõistetud vangistuse määr, mida on lühimenetluse sätete kohaselt vähendatud ühe kolmandiku võrra, ei ole võrreldes N. K ile mõistetud karistusmääraga seetõttu põhjendamatult range nagu apellant ekslikult leiab. Mõistetud karistus vastab täielikult V. Abrami teosüüle. Et V. Abram pani talle käesolevas asjas inkrimineeritava teo toime üldkasuliku töö tegemise ajal ja mille eest teda karistati vangistusega, tuleb talle mõista liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. Pannes uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, pidi süüdistatav olema teadlik, et enne karistuse täielikku ärakandmist uue kuriteo toimepanemisel suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.
6. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56 sätteid järgides. Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09).
7. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras V. Abrami kaitsjale välja maksta 96 eurot (s.h käibemaks 16 eurot).

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja V. Abrami huvides. Et kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse V. Abrami suhtes muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.

1. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et V. Abramile Harju Maakohtu
2. oktoobri 2015 otsusega mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on süüdistatava kaitsja apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes

§ 326lg-st 3 tulenevalt läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Sten Lind Andres Parmas