← Eesti

3-15-1225/7

Obsah (4)§ 90§ 14§ 50§ 45

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1225 Otsuse kuupäev 6. oktoober 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Risto Katteli kaebus Tallinna Vangla vastu mi

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

§ 14lõikest 3 ja VSk

E § 8 lõikest 4 tulenevalt puudub vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit ka vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna või oli paigutatud vastuvõtuosakonda.

  1. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need vastustaja hinnangul sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist.
  2. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited kambrite niiskuse kohta usutavad. Tallinna Vangla selgitab, et kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Ka ei kinnita kaebaja väidet vangla poolt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ning kuigi mõõtmisi ei teostata igapäevaselt ja kõikides kambrites, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole selline, mis võiks põhjustada mittevaralise kahju tekkimist. kui kaebaja tunds, et kambris pesu pesemisest tekib niiskus, oli temal ja teistel kambris viibivatel isikutel võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest hoolitses vangla. Seega oli kaebajal ka võimalus hoida ära enda väidetavalt puudulikes tingimustes kinnipidamist.
  3. Kinnipeetavate kambrite valgutihedust ei reguleeri ükski õigusakt. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, olid olemas aken ja valgustid - seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Lisaks oli kaebajal vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Vastustaja osutab, et kaebaja ei ole vangla poole pöördunud kaebusega seoses kambri vähese valgusega.
  4. Vastustaja osutab, et kambrites, kus kaebaja paiknes, on Aasia tüüpi WC, mis on varustatud toruga ja millest hakkab vesi jooksma, kui avada kraan. Kaebaja ei ole eakas ega ka puudega isik, mistõttu ei ole WC kasutamine talle raskendatud olnud. Nimetatud seisukohta toetab ka asjaolu, et kaebaja ei ole varasemalt sellesisulise kaebusega vangla poole pöördunud. 11.

§ 50

lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambrid, kus kaebaja viibis, asus kraanikauss koos voolava veega, mistõttu sai 3 isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid soovi korral külma veega. Tallinna Vangla leiab, et sellega olid kaebajale tagatud miinimumnõuded isikliku hügieeninõuete täitmiseks. Tallinna Vangla märgib, et kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud väidetavat kahju tekkimist ära hoida.

  1. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Vastustaja hinnangul ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
  2. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.
  3. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vastustaja osutab, et kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. Kohtu seisukoht
  4. Vaidlust ei ole selles, et R. Kattel viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja süüdimõistetuna
  5. märtsist 2014 kuni
  6. novembrini
  7. Kaebaja on kaebuses märkinud, et soovib hüvitist seoses Tallinna Vanglas viibimisega
  8. märtsist 2014 kuni
  9. märtsini
  10. Kohus mõistab kaebaja nõuet siiski selliselt, et R. Kattel taotleb rahalist hüvitist Tallinna Vanglas viibimise kogu perioodi eest, kuna see nähtub kaebusest tervikuna.
  11. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on R. Katteli paigutamisel Tallinna Vanglas järginud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olemtingimuste tõttu. Kohus hindab esmalt kaebuse väiteid puuduliku isikliku ruumi (I) ja muude olmetingimustega (II) kaebaja inimväärikuse alandamise (II) kohta ning lahendab seejärel kaebuse ja otsustab menetluskulude jagamise (III) I
  12. Vastustaja kinnitusel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, viibis R. Kattel Tallinna Vanglas vahistatuna ja pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist ta paigutati vastuvõtuosakonda, kus ta viibis Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseni. Nii vahistatu, kui süüdimõistetuna kohaldati tema suhtes kinnist režiimi. Väljaspool kambrit oli R. Kattelil võimalik igapäevaselt liikuda ühe tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal. 4 Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Täpsemad andmed kaebaja kinnipidamise ning temaga samas kambris viibinud isikute arvu kohta nähtuvad Tallinna Vangla kaebuse vastusele lisatud tabelist (tl 26-28). Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris asuva tualeti pindala põrandapinna hulgast välja arvata või mitte.
  13. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK
  14. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).
  15. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.
  16. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

(2012)p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti
(2013)(p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.
  1. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.
  2. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale 5 üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kohus nõustub kaebaja selles, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.
  3. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana vastustaja esitatud andmetest (tl 26-28). Andmetest nähtuvalt ei jäänud R. Katteli kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 mitte ühelgi päeval Tallinna Vanglas viibimise ajal. 40 päeval ületas kaebaja arvestuslik isiklik ruum 4 m
  4. Seega ei olnud kaebaja isiklik ruum sedavõrd väike, et see iseseisvalt oleks käsitatav piinamise keelu rikkumisena. II
  5. Kaebaja on viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes, leides, et talle ei olnud tagatud nõuetekohane pesemisvõimalus, duši all võimaldati käia üks kord nädalas ja kambris oli ainult külm vesi, kamber oli ebapiisvalt valgustatud, ventilatsioon oli ebapiisav, riideid tuli kuivatada elukambris ja tualett oli nn aasia tüüpi.
  6. Kohus märgib esmalt, et kaebuse väited puuduste kohta olmetingimustes on üldsõnalised, kaebaja ei ole neid seostanud elukambritega, milles ta Tallinna Vanglas viibis ega konkretiseerinud, millisel viisil ja ajal väidetavalt mittenõuetekohased kinnipidamistingimused teda isiklikult mõjutasid. Tallinna Vangla
  7. juuni 2015 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/1572-2 (tl 11-13) on põhjalikult selgitatud miks vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited põhjendatud. Kaebuses on R. Kattel piirdunud tema hinnangul mittekohaste olmetingimuste loetlemisega. Kuigi kaebus on esitatud enne kui vastustaja jõudis kohtueelses menetluses kaebaja kahju hüvitamise taotluse sisuliselt läbi vaadata, ei ole kaebaja ka pärast Tallinna Vangla vastuse saamist pidanud vajalikuks kaebuse seisukohti täiendavalt põhjendada. Halduskohtumenetluses on kaebaja kohustatud tõendama neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad või esitama põhjused, miks tõendeid esitada ei saa, ja teatama, kus tõendid asuvad või võivad asuda (HKMS § 59 lg 1). Kaebuses esitatud väiteid puuduste kohta olmetingimustes ei ole kaebaja tõendanud. Kuna kaebaja ei ole ka täpsemalt selgitanud olmetingimuste mõju kaebajale, siis ei pea kohus võimalikuks täiendavate tõendite kogumist omal algatusel. Nendel asjaoludel on kohus seisukohal, et kaebaja väited on tõendamata ega anna alust tuvastada kaebaja kinnipidamise õigusvastasust puudulike olmetingimuste tõttu.
  8. Kohus märgib siiski täiendavalt, et ei nõustu kaebaja etteheidetega ka sisuliselt.
  9. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega pesemisvõimaluse nõetele mittevastavuse kohta. Vangistusseaduse (

) § 50 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš vähemalt üks kord nädalas. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oligi tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas. Justiitsministri

  1. novembri 2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VskE) § 7 lg 7 sätestab, et kambri sisustuses on pesemiskoht võimalusel. Seega on spetsiaalne pesemiskoht kambris küll soovituslik, aga spetsiaalse pesemiskoha puudumine ning pesemisvõimaluse olemasolu tualetinurgas ei ole käsitatav kaebaja õiguste õigusevastase piiramisena. Samuti ei tulene õigusaktidest kaebajale kohustust tagada kinnipeetavatele sooja vee kasutamise võimalus kambris. Kuigi kestvalt külma vees sees hoidmine võib tekitada valu, ei ole see vastustajale etteheidetav, sest kaebaja sai ise otsustada mis ajal ja millise kestusega ta külma vett kasutas. 6
  2. Probleemile seoses riiete kuivatamisega Tallinna Vangla elukambrites on juhtinud tähelepanu õiguskantsler
  3. aasta märtsis Tallinna Vanglas toimunud kontrollkäigu raportis1, märkides, et pesu kuivatamise võimaluste osas ei saa heaks lahenduseks pidada seda, et pesu kuivatamine toimub kambris. Kambrites ei pruugi olla küllaldaselt võimalusi pesu kuivama riputamiseks nii, et sellega ei eirataks keeldu kinnitada kambrisse nööre või riputada järelevalve teostamist takistavaid esemeid kambri sisustusele. Samuti võib pidada tõepäraseks kinnipeetavate väiteid, et pesu massiline kuivatamine kambrites tekitab ülemäärast niiskust.
  4. Käesoleval juhul ei ole siiski alust lugeda vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks. Õigusaktid ei sätesta kambris pesu kuivatamise keeldu ega vastustaja kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustamiseks. Ka ei ole kaebaja väitnud, et pesu kuivatamine kambris oleks sundinud teda rikkuma Tallinna Vangla kodukorda või muud õigusakti või, et teda oleks sellise tegevuse eest karistatud. Samuti ei väida kaebaja enda tervise kahjustamist. Kohus ei pea käesoleval ajal võimalikuks tuvastada, kas õhu niiskus elukambris oli nõuetele vastav. Pesu kuivatamisest tingitud mõju vähendamiseks oli kaebajal võimalik hajutada pesu kuivatamist kokkuleppel teiste samasse kambrisse paigutatud isikutega.
  5. Kaebaja etteheide kambri valgustuse kohta on üldsõnaline. Lugemine ja kirjutamine on olemuslikult sellised tegevused, mis toovad kaasa silmade väsimuse. Kaebaja ei ole väitnud, et kambrite valgustustingimused oleks põhjustanud tema tervise halvenemise või mõne toimingu tegemise võimatuse. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks juhtinud vastustaja tähelepanu valgustuse ebapiisavusele. Tallinna Vangla kinnitusel on kambritel olemas aken ja valgustid, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse.
  6. Vastustaja kinnitusel on kambrites osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambrite akendel on õhutusava, mida kinnipeetavad saavad ise avada või sulgeda. Seega on kohtu hinnangul selge, et lisaks ventilatsioonisüsteemiga tagatud õhuvahetusele oli kaebajal võimalik elukambrit ka õhuakna kaudu tuulutada. Sellest tulenevalt peab kohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et õhuakende kaudu esemete edasiandmise takistamiseks meetmete rakendamine on kaasa toonud õhu kvaliteedi olulise halvenemise. Kohus osutab siinjuures asjaolule, et kehtiv õigus ei näe ette kinnipeetava subjektiivset õigust avatavale õhutusaknale või kambri välisõhuga tuulutamise võimalusele. Kaebusest ei nähtu, et väidetavalt puudulik ventilatsioon oleks kaebajale vahetult kahjulikke tagajärgi põhjustanud.
  7. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et sõltuvalt tualeti ehitusest oleks selle kasutamine olnud kaebajal tegelikult takistatud või põhjustanuks olulisi kannatusi. Samuti ei ole kaebaja esile toonud, et nn aasia tüüpi tualeti kasutamine oleks talle tervislikel põhjustel olnud raskendatud. Kambri ja ka selles asuva tualeti korrashoidmine on aga kinnipeetavate endi ülesanne (

§ 45lg 2).

Vastustaja kinnitusel tagati kinnipeetavatele ka puhastusvahendite kasutamise võimalus. Kaebaja ei ole väitnud, et tualeti kasutamine oleks olnud seotud privaatsuse olulise riivega.

  1. Nendel asjaoludel ei pea kohus võimalikuks tuvastada kaebaja õiguste rikkumist Tallinna Vanglas viibimise ajal puudulike olmetingimuste tõttu. III
  2. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal
  3. märtsist 2014 kuni
  4. novembrini 2014 ei riivatud kaebaja isikuõigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav inimväärikuse alandamisena. Kohus ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks põhjustatud enam kannatusi, kui see kinnipidamisega paratamatult kaasneb. Kaebaja õiguste riive isikliku ruumi vähesuse tõttu iseseisvalt ega koostoimes Tallinna Vangla olmetingimustega ei ületanud mõõdukat taset. Kohtu 1 Kättesaadav võrguaadressil http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_tallinna_vangla.pdf 7 seisukohta ei muuda asjaolu, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas nn kinnisel režiimil. Kuigi kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit muu ajal, kui igapäevaselt ühe tunni jooksul värskes õhus viibimise ajal, oli talle tagatud minimaalselt vajalikuks peetav isiklik ruum ning olmetingimused. Kohus peab oluliseks, et kaebajal oli võimalus tualeti ja voolava vee kasutamiseks vastavalt vajadusele, talle oli kindlustatud isiklik magamiskoht ja voodiriided, samuti juurdepääs ajakirjandusele ja võimalus kirjanduse laenutamiseks. Olukorras, kus kaebaja ise ei ole esile toonud, milles seisnes kinnipidamistingimuste eriline mõju talle, nõustub kohus vastustajaga, et vangistustingimused ei olnud kaebaja suhtes liigselt koormavad, kuna kaebaja põhivajadused olid tagatud vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebus jääb rahuldamata.
  5. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.