← Eesti

3-15-2479/3

Obsah (5)§ 38§ 121§ 44§ 43§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2479 Haldusasi H.M.i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 30.0

) § 121 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta

§-de 37–39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. 7.

§ 38

lg 4 kohaselt tuleb kaebajal tuvastamisnõude esitamisel selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik tema õiguste kaitseks. Kaebaja ei selgitanud kaebuses tuvastamiskaebuse vajalikkust, mistõttu jättis kohus kaebuse käiguta. Halduskohtu 07.10.2015 määruse sai kaebaja kätte 07.10.2015, seega tulnuks tuvastamiskaebuse vajalikkust põhjendada hiljemalt 14.10.2015. Kuni käesoleva määruse tegemiseni ei ole kaebaja kohtu 07.10.2015 määrusele reageerinud. 8. Tuvastamiskaebuse vajalikkuse selgitamise kohustus on olemuselt sarnane kuni 31.12.2011 kehtinud

-i (

v. r.) § 10 lg-s 3 sätestatud kohustusega näidata tuvastamiskaebuse puhul ära põhjendatud huvi. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-3-1-100-08 (p 29)

v. r. § 10 lg 3 kohta, et menetlusosaline peab põhjendatud huvi ise ära näitama ning kohus ei saa ega tohi hakata kaebaja eest seda välja mõtlema. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja lakoonilisest kaebusest välja lugeda, kuidas tuvastamiskaebuse esitamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kuna tuvastamiskaebuse läbivaatamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks (vt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-28-15 p 18), kuid kaebaja ei ole vastavaid põhjendusi esitanud ja kohus ei saa neid ise välja mõelda, siis on tegemist asja läbivaatamist takistava puudusega. 9. Järelikult tuleb volituseta esindamise fakti tuvastamise nõue tagastada. II 10. Kaebaja esitas ka nõude tühistada aukohtu 30.07.2015 otsus või tuvastada selle tühisus. 11.

§ 121

lg 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud (p 1) või kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (p 2).

  1. Kaebusest nähtub kaebaja soov V. Viiloli suhtes aukohtumenetluse algatamiseks ning tema distsiplinaarkorras karistamiseks. Kaebaja leiab, et kuna aukohus tuvastas advokaadi rikkumise, oli aukohtumenetluse algatamine advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 kohaselt kohustuslik. Kaebaja eesmärgi saavutamiseks oleks teoreetiliselt kohane vaidlustada aukohtu 30.07.2015 otsust ning nõuda advokatuuri aukohtu kohustamist V. Viiloli suhtes aukohtumenetluse läbiviimiseks ja advokaadi karistamiseks.
  2. AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik pöörduda aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või advokatuuri juhatuse poole ning AdvS § 18 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik aukohtu otsuse peale esitada ka kaebuse halduskohtule, kuid sellise kaebuse sisuline menetlemine eeldab, et vaidlustatud haldusakt saab rikkuda kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (

§ 44lg 1).

Aukohtumenetluse peamine eesmärk ei ole kaitsta aukohtule taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. Seetõttu saab advokatuuri aukohtu otsust halduskohtus vaidlustada eelkõige advokaat, kelle suhtes aukohtumenetlust läbi viidi või keda karistati. H.M.il kui AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul on õigus nõuda, et aukohus tema kaebust advokaadi tegevuse peale nõuetekohaselt menetleks (võtaks õigusnorme järgides vastu põhjendatud otsuse), kuid ta ei saa nõuda, et advokaadi suhtes kindlasti aukohtumenetlus algatatakse ning advokaati karistatakse. 2

(3)
  1. Erandlikult võimaldaks kaebeõigust praegusel juhul jaatada see, kui kaebaja väidaks, et aukohtu otsus on õigusvastane menetluslike rikkumiste tõttu. Kaebaja menetluslikele rikkumistele ei viita ning neid ei nähtu ka kohtule. Aukohtu otsuses on põhjendatud, miks eetikakoodeksi § 8 lg 2 rikkumist ei tuvastatud ning miks olenemata minetustele eetikakoodeksi § 14 lg 4 järgimisel advokaati ei karistata (sh aukohtumenetlust ei algatata). Aukohtu selgitustest nähtub, et advokaadi karistamist ei peeta vajalikuks ning piisab tähelepanu juhtimisest. Kuigi viidatud põhjendus on napp, ei anna see ikkagi alust järeldamaks, et kaebaja õigusi on rikutud. Arvestada tuleb, et kuna aukohtumenetluses ei otsustata huvitatud isiku taotluse lahendamisel tema õiguste või kohustuste üle, siis ei saa ka huvitatud isiku seisundit selles menetluses samastada menetlusosaliste seisundiga haldusmenetluses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus asjas nr 3-14-52251, p 14, ja 20.03.2013 otsus asjas nr 312-1016, p 15). Seega puudub põhjus nõuda aukohtumenetluse algatamisest keeldumise otsuse motiveerimist samas mahus nagu olukordades, kus haldusorgan otsustab kaalutlusõiguse alusel isiku subjektiivsete õiguste üle. Kuna vaidlustatavast aukohtu otsusest nähtub, et aukohtumenetluse algatamist on kaalutud ning on esitatud põhjendused, miks menetlust ei algatata, siis oleks kaebus ka menetluslike rikkumiste esinemise väite korral perspektiivitu ja kaebaja ei saavutaks sellega eesmärki.
  2. Kohtupraktika kinnitab, et asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusotsus (näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus asjas nr 3-14-52251, p 12; 07.11.2014 määrus asjas nr 3-13-1365, p 15; 07.05.2015 otsus asjas nr 3-14-51414, p 14). Seega hoolimata AdvS § 16 lg 2 sõnastusest „aukohus algatab aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused“ on aukohtul siiski kaalutlusõigus. Selle rakendamisel on aukohtul õigus advokaadi tegevuses isegi kutse-eetika nõuete eiramise esinemisel leida, et aukohtumenetluse algatamine ei ole otstarbekas, kuna näiteks rikkumise väheolulisuse tõttu oleks advokaadi distsiplinaarkorras karistamine nagunii õigustamatu. Kohus ei saa aukohtu kaalutlusõiguse teostamisse sekkuda.
  3. Aukohtu 30.07.2015 tühisuse tuvastamise nõue oleks eraldivõetuna samuti perspektiivitu, kuna kaebaja ei väida ja kohtule ei nähtu haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse tunnuseid.
  4. Seega tuleb tagastada ka nõue tühistada aukohtu 30.07.2015 otsus või tuvastada selle tühisus. III 18.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti (haldus)kohtusse. Kui kaebaja aga leiab, et advokaat tekitas talle kahju, on tal võimalus pöörduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras hagiga maakohtusse ning tõendada oma kahjunõuet advokaadi vastu sõltumata asjaolust, kas advokatuuri aukohus advokaati karistab või mitte. 19.

§ 104

lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 121lõike 2 alusel.

Kuna kaebus on muuhulgas tagastatud

§ 121lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, siis ei tagasta kohus asjas 01.10.2015 laekunud riigilõivu 15 eurot (tl 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.