← Eesti

2-14-20285/14

Obsah (6)§ 113§ 361§ 365§ 217§ 220§ 112

Tsiviilasi nr 2-14-20285 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-14-20285 Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2015. a, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Kai

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõude (7632,80 eurot) tasumata osalt alates 26.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni. 5. Swedbank Liising Aktsiaselts ja kostja sõlmitud 02.11.2012 müügilepingu nr 01159436L tingimuste punkt VI alapunkt 2 kohaselt on ostjal õigus esitada müüjale pretensioone vara lepingule mittevastavuse korral ühe kuu jooksul alates vara vastuvõtmisest (kd I tl 26). Kohus 2

(6)Tsiviilasi nr 2-14-20285 leidis, et lepingutingimus, mis välistab täielikult ostja õigused puuduste ilmnemise korral kasutada õiguskaitsevahendeid, kui puudustest ei teavitata müüjat ühe kuu jooksul pärast vara vastuvõtmist, sõltumata puuduste iseloomust, vastuolus

§-ga 106 lg 2 ning seega tühine. Lisaks on nimetatud lepingu tingimus tühine ebamõistlikult lühikese teatamise tähtaja tõttu (üks kuu vara vastuvõtmisest). Sõiduauto puudused ei ilmne viivitamata pärast sõiduauto valduse saamist. 6. Kohus leidis, et müügilepingust taganemise eeldused ei ole täidetud. Kuna Swedbank Liising Aktsiaselts ja hageja on sõlminud liisingulepingu

§ 361

mõistes, pidi müügilepingust taganemiseks olema hagejal vastavalt

§ 365lg-le 2 liisinguandja nõusolek.

Hageja ei ole enne 27.01.2015 istungit avaldanud, et liisinguandja oleks andnud vastava nõusoleku. Sellest tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata müügilepingust nr 01159436L taganemisel põhinevatel nõuetes rahuldamata. Asjaolu, et hageja esindaja 27.01.2015 kohtuistungil avaldatu kohaselt on liisinguandja andnud nõusoleku müügilepingust nr 01159436L taganemiseks, on uus hagi aluseks olev faktiväide, mida kohus ei menetlenud tulenevalt TsMS §-dest 329 lg 2 ja

  2. Kohus asus seisukohale, et müügilepingus ei ole sõnaselget kokkulepet selle kohta, millistele omadustele ja kvaliteedile peab vastama vaidlusalune sõiduauto. Seetõttu pidi kohus lähtuma seadusest. Hageja vajab vaidlusalust sõiduautot, et kasutada seda liikluses liiklemiseks, ja kostja ei ole esitanud vaidlusaluse sõiduauto kasutusotstarbe osas vastuväiteid. Kohtu hinnangul pidi vaidlusalune sõiduauto vastama müügilepingute sõlmimisel vähemalt keskmisele sõiduauto kvaliteedile, mis on vajalik, et kasutada sõiduautot liikluses liiklemiseks (

§ 217lg 1, § 217 lg 2 p 2, § 77 lg 1).

Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt hageja kasutab sõidukit ning selle kohta kehtib liikluskindlustus ja sõiduki kasutuskõlblikkus on tõendatud kohustusliku tehnoülevaatuse tegemisega (kd I tl 118-120). Kohtu hinnangul ei ole võimalik võrdsustada asja lepingutingimustele vastavust ja sõiduki vastavust tehnoülevaatusel esitatavatele nõuetele (kd I tl 175). Eeltoodust tulenevalt ei välista kostja vastuväited hageja väiteid, mille kohaselt vaidlusalune sõiduauto ei vastanud lepingutingimustele. Kohtu hinnangul vaidlusalune sõiduauto ei vasta keskmisele kvaliteedile, mis on vajalik, et kasutada sõiduautot liikluses liiklemiseks, seega ei vasta sõiduauto lepingutingimustele.

  1. Kohus luges tõendatuks, et 02.11.2012 võttis hageja Swedbank Liising Aktsiaseltsi nimel sõiduauto kostjalt vastu. Nimetatud aktist lähtuvalt on pooled kokku leppinud, et akti kolmepoolse allakirjutamise hetkest lähevad ostjale üle eseme valdus, juhusliku hävimise riisiko ja suurema ohu allika valdaja vastutus (kd I tl 28). Eeltoodust tulenevalt läks sõiduauto juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko kostjalt hagejale üle 02.11.
  2. Kostja vastutuse eelduseks on asja lepingutingimustele mittevastavuse esinemine 02.11.2012 seisuga. Kohtu hinnangul tuleneb asja lepingutingimustele mittevastavuse iseloomust see, et need esinesid 02.11.2012 seisuga. Nähtuvalt kohtule esitatud Veho Eesti AS arvamusest pidi lepingutingimustele mittevastavus esinema enne vaidlusaluse sõiduauto hagejale üleandmist. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse sõiduauto puudused, mis on nimetatud Veho Eesti AS arvamuses, tekkisid pärast vaidlusaluse sõiduauto valduse üleminekut hagejale. Piisavaks ei saa lugeda kostja vastuväidet, et vaidlusalune sõiduauto on kasutuskõlblikus seisundis ja läbinud tehnoülevaatuse. Seega oli lepingutingimustele mittevastavus olemas riisiko ülemineku ajal hagejale.
  3. Kuna kohus tuvastas, et kuna müügilepingu nr 01159436L tingimuste punkt VI alapunkt 2 on lepingutingimusena tühine osas, milles see ei võimalda ostjal puuduste korral teatada neist müüjat mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama, tuli kohtul hinnata, kas hageja teatas kostjat puudustest mõistliku aja jooksul alates vara vastuvõtmisest 02.11.2012 (

§ 220lg 1). Kohtu hinnangul on sõiduauto 3

(6)Tsiviilasi nr 2-14-20285 lepingutingimustele mittevastavusest teatamine kostjale toiminud mõistliku aja jooksul. Kostja ei ole esitanud tõendeid ega andnud ütlusi, mis lükkaks ümber hageja väited helistamise aja kohta ning kahju hüvitamise nõuete esitamise elektronkirjaga ja tähitud postiga. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks hageja helistamise kostjale vaidlusaluse sõiduauto puuduste osas 09.12.2012 ja vaidlusaluse sõiduauto puuduste osas kahju hüvitamise nõude saatmise elektronkirjaga 22.01.2013 ja tähitud postiga 01.02.2013 (kd I tl 4-5, 32-39). Kohus on seisukohal, et hageja sai teada sõiduauto keskmistele kvaliteedinõuetele mittevastavusest 06.12.2012 järgneval päeval. Täpsemad puudused selgusid pärast Veho Eesti AS poolt hinnapakkumise tegemist 08.01.2013. Hageja teatas vaidlusaluse sõiduauto puudustest kostjale 09.12.2012. Seejuures arvestab kohus, et täpsemad puudused selgusid 08.01.2013, mis tegi võimalikuks hagejal teatada kostjale puudustest ja nõuda kostjalt puuduste kõrvaldamist. 10. Hageja on esitanud kostja vastu

§ 112

lg 1 järgse ostuhinna alandamise avalduse, alandades hagiavalduse esitamisega ostuhinna kuni 167,20 euroni (kd I tl 12, p 3.7.2.3).

§ 112

lg 1 kohaselt ja kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.02.2012 otsusega nr 3-2-1-156-11 (p 18), on ostuhinna alandamiseks vajalikud järgnevate eelduste esinemine: 1) müügilepingu kehtivus, 2) müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, 3) müüja vastutab asja puuduse eest, 4) müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud. Kuna müügileping ei ole lõppenud taganemise tõttu, on müügileping kehtiv. Müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, kuna on andnud üle müügilepingu nr 01159436L tingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja (

§-d 77 ja 217), sest sõiduauto ei vasta lepingutingimustele. Müüja vastutab vaidlusaluse sõiduauto puuduse eest, sest lepingutingimustele mittevastavus esines riisiko ülemineku ajal hagejale ja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise piirav üldtingimus on tühine ning mittevastavusest teatamine on kostjale toiminud mõistliku aja jooksul. Kostja ei ole puudusi kõrvaldanud. Eeltoodust tulenevalt olid kohtu hinnangul ostuhinna alandamiseks vajalikud eeldused täidetud. Seega saab hageja esitada kostja vastu müügilepingu nr 01159436L järgse ostuhinna alandamise avalduse. 11. Kohus leidis, et ostuhinna alandamine 167,20 euroni on põhjendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.02.2012 otsuse nr 3-2-1-156-11 (p 23) ja 30.11.2005 otsuses nr 3-2-1131-05 (p 20) märkinud ,et alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega (mittekohase täitmise väärtus) * lepingus kokkulepitud hind : lepingu eseme väärtus ilma puudusteta (kohase täitmise väärtus). Hageja leiab, et sõiduki väärtus koos puudustega on võrdsustatav vanaraua väärtusega, mille kohta hageja esitas vanaraua hinnakirja (kd I tl 49). Hageja hinnangul võttes aluseks sõiduki kaalu 1672 kg ning vanaraua hinna 100 eurot 1 tonni kohta, kujuneb sõiduki hinnaks 167,20 eurot (1,672 * 100 eurot = 167,20 eurot). Hageja põhjendas, et vaidlusaluse sõiduauto tegelik väärtus koos puudusega on 167,20 eurot; turuhind 7800 eurot ja kokkulepitud hind (ostuhind) 7800 eurot. Hageja nõuab makstud hinna ja alandatud hinna vahe tagastamist. Kohtu hinnangul on sõiduauto väärtus koos puudustega (mittekohase täitmise väärtus) vähemalt 167,20 eurot ja sellelt arvutatud alandatud hind 167,20 eurot, sest kohtule esitatud Veho Eesti AS arvamuse ja 08.01.2013 hinnapakkumise kohaselt vaidlusaluse sõiduauto kõikide puuduste parandamine läheks maksma 10 855 eurot. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja faktiväidetele vaidlusaluse sõiduauto väärtuste kohta, samuti ei ole kostja tõendanud vastupidist. Kohus on seisukohal, et kostjal ei ole õigus keelduda nõude rahuldamisest 8326,81 euro ulatuses. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 8326,81 euro tasumist. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8326,81 eurot (enammakstud ja tagastamisele kuuluv ostuhind 7 632,80 eurot, intress 64,30 eurot ja viivis

§ 113lg 1 esimeses lauses ettenähtud ulatuses ostuhinna 7 632,80 euro tasumata osalt alates hagi esitamisest 26.05.2014 kuni ostuhinna tasumiseni). 4

(6)Tsiviilasi nr 2-14-20285
  1. Kohus rahuldas hagi 87,17% (8 326,81 eurot) ulatuses ning jättis hagi 12,83% (1 225,36) ulatuses rahuldamata. Kohus jättis sellest tulenevalt menetluskulud 12,83% ulatuses hageja kanda ja 87,17% ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Apellatsioonkaebus
  2. IM esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  3. Kostja leidis, et kuna müügilepingutes ei olnud kokkulepet, milliste omadustele ja kvaliteedile peab vastama vaidlusalune sõiduauto ning Maanteeameti andmebaasist on teada, et antud sõiduauto on kasutatav liikluses (29.10.2013 seisuga on sõiduk läbinud 4 791 kilomeetrit, s.o 97 942 km 29.10.2013 seisuga miinus 93 151 km 01.11.2012 seisuga), järelikult sobib sõiduk oma otstarbeks ehk vastab lepingutingimustele.
  4. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostja ei ole esitanud esitanud vaidlusaluse sõiduauto kasutusotstarbe osas vastuväiteid, mille kohaselt ei pidanud hageja kasutama müügilepingu nr 01159436L esemeks olevat vaidlusalust sõiduautot liikluses liiklemiseks. Kohtu hinnangul pidi vaidlusalune sõiduauto vastama müügilepingute sõlmimisel vähemalt keskmisele sõiduauto kvaliteedile, mis on vajalik, et kasutada sõiduautot liikluses liiklemiseks. Ülaltoodud kohtu seisukoht põhineb kohtu poolt asjaolude ebaõigel tuvastamisel. Kostja ei ole tõesti esitanud vaidlusaluse sõiduki kasutusotstarbe osas vastuväiteid, mille kohaselt ei pidanud hageja kasutama vaidlusalust sõiduautot liikluses liiklemiseks. Samas kostja esitas tõendi selle kohta, et hageja kasutab sõidukit liikluses liiklemiseks.
  5. Kostja ei nõustunud kohtu järeldusega, et ei ole võimalik võrdsustada asja lepingutingimustele vastavust ja sõiduki vastavust tehnoülevaatusel esitatavatele nõuetele (kd I tl 175). Kohus ei ole põhjendanud antud järeldust ühegi seaduse sättega, seega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t
  6. Samuti peab kohus TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindama tõendeid, otsustama, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohus ei ole andnud hinnangut kostja poolt vastuses hagile oma seisukoha põhjendamiseks toodud õigusnormidele: 1) liiklusseaduse § 73 lg 1 (liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis ning nende varustus peavad vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele); 2) liiklusseaduse § 73 lg 2 (liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli); 3) liiklusseaduse § 73 lg 3 (tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel tuvastatakse mootorsõiduki ja selle haagise vastavus või mittevastavus kehtivatele tehnonõuetele ning vastavuse korral määratakse sõiduki järgmise kontrollimise tähtaeg, mille möödumisel sõiduk kaotab kehtivatele tehnonõuetele vastavuse). Antud juhul sõiduauto sobib oma otstarbeks, s.o liiklemiseks liikluses, mis oli vastustaja poolt tõendatud sõiduki kohustusliku tehnoülevaatuse andmete esitamisega esimese astme kohtus. Vaidlusalune sõiduk oli tehnoülevaatuse läbinud kahel korral, 02.11.2012 ja 29.10.2013 (vastuse hagiavaldusele lisa 1). Hageja kasutab siiani sõidukit, sõiduki läbisõit on suurenenud võrreldes ostu kuupäevaga, sõiduki kohta kehtib liikluskindlustus ja sõiduki kasutuskõlblikkus on tõendatud kohustusliku tehnoülevaatuse tegemisega. Seega on sõiduk kasutuskõlblikus seisundis ning vastab lepingutingimustele. Vastustaja seisukoht
  7. AL vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. 5
(6)Tsiviilasi nr 2-14-20285 Tsiviilkolleegiumi põhjendused
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). IM on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kuna sõiduauto Honda Accord on Maanteeameti andmetel liikluses kasutatav ja hageja kasutab sõiduautot liiklemiseks ning sõiduk on läbinud tehnoülevaatuse, siis vastab sõiduauto müügilepingu tingimustele. Lisaks on maakohus IM arvates ebaõigesti jätnud andmata hinnangu kostja viidatud liiklusseaduse normidele (LS § 73 lg 1-3). Ringkonnakohus kostja väidetega ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, on otsust põhjendanud ja hinnanud õigesti tõendeid, mistõttu ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). IM apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
  2. Ehkki maakohus ei ole tõepoolest andnud hinnangut kostja viidatud liiklusseaduse normidele (LS § 73 lg 1-3), ei muuda see maakohtu otsuse põhjenduste ja lõppjärelduse õigsust. Õige on maakohtu seisukoht, et tehnoülevaatuse läbimist ei saa võrdsustada sõiduauto vastavusega lepingutingimustele. Liiklusseaduse normid ei ole seega käesolevas vaidluses asjakohased, sest sõiduauto lepingutingimustele vastavust tuleb hinnata vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. Lisaks on kohtule esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et lepingu sõlmimisel ja hagejale sõiduauto üleandmisel ei olnud sõiduk töökorras.
  3. Kolleegium on seisukohal, et asjaolu, et Maanteeameti andmetel on sõiduauto Honda Accord liikluses kasutatav ja hageja kasutab sõiduautot liiklemiseks, ei tähenda selle vastavust lepingutingimustele. Õige on maakohtu seisukoht, et sõiduauto pidi vastama müügilepingu sõlmimisel vähemalt keskmisele sõiduauto kvaliteedile (

§ 217lg 2 p 2, § 77 lg 1).

Arvestades, et vastavalt müügilepingule nr 01159436L oli sõiduauto Honda Accord läbisõit lepingu sõlmimisel 93 151 km, ei saa pooltel olla vaidlust selle üle, et tegemist oli kasutatud sõiduautoga. Riigikohus on selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (RKTKo 3-2-1-23-10 p 12). Kolleegiumi hinnangul sõiduauto avariilisus ja vajadus teha sõiduauto parandamisele kulutusi, mis ületavad sõiduauto väärtust, ei ole kindlasti asjaolud, mis tavapäraselt kasutatud sõidukitel esineksid. Seega on põhjendatud jaatada sõiduauto Honda Accord lepingutingimustele mittevastavust. On märkimisväärne, et kostja ei ole ka vaidlustanud, et sõiduautol olid hagis nimetatud puudused. 21. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium IM apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu tuleb jätta muutmata ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta IM kanda. Kuna maakohus ei ole otsuses määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ning menetluskulude kindlaksmääramine toimub TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras pärast lõpplahendi jõustumist käesolevas tsiviilasjas (TsMS § 174 lg 4). Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.