1-12-1872/58

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2015 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-1872 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. septembri 2015 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Süüdimõistetu Kalev Liiv, määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu
5. septembri 2015 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Kalev Liiv kannab karistust Harju Maakohtu 15.09.2004 otsuse alusel, millega teda karistati KarS § 331 järgi 10 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 14.01.2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning lõplikuks karistuseks kujunes 13 aastat 1 kuu 29 päeva vangistust. Karistusaeg algas 15.09.2004 ja lõppeb 13.11.
8. Viru Maakohtu 09.09.2015 määrusega jäeti K. Liiv tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtumääruse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 2.1 Esmalt tuvastas kohus K. Liivi varasema elukäigu, vangistusaegse käitumise ja vabanemisjärgsete elutingimuste kohta järgmist. - Karistusregistri andmetel on süüdimõistetul kuus kehtivat karistust. Varasemalt on teda karistatud: võõra vara salajase varguse eest, mis oli toime pandud isikute grupi poolt, korduvalt ja sissetungimisega; avaliku varguse eest, mis oli toime pandud vägivallaga, grupi poolt, korduvalt; põgenemiskatse eest vahi alt; kuritahtliku huligaansuse eest, mis oli sisult eriti jõhker ja eriti küüniline ning mille toimepanemisel on kasutatud külmrelvana kasutatavat eset; tahtliku tapmise eest raskendavail asjaoludel eriti piinaval ja eriti julmal viisil; kinnipeetava poolt narkootilise aine tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta. Isikut on karistatud ühel korral tingimusliku vabadusekaotusega, järgnevad karistused on liidetud varasematele. Soodusteguriteks on olnud sõltuvusainete tarvitamine, kriminaalse taustaga isikute mõju ja soov saada majanduslikku kasu. Ka vangistuses on K. Liiv toime pannud kaks kuritegu (narkootilise aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta). - K. Liiv on vangistuses: osalenud arvutiteeninduse õppes; läbinud sotsiaalprogrammi „Viha juhtimine;“ viinud psühholoogi ja kriminaalhooldusametnikuga läbi regulaarsed vestlused väärtuste, hoiakute, isiksuseomaduste, huvide, enesearenguvõimaluste, suhete ja elustiili teemal; töötanud koristajana, kaaskinnipeetava hooldajana ja raamatukogu abitöölisena; läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Õige hetk.“ Seega on süüdimõistetu vanglas teinud pingutusi eesmärgiga korrigeerida oma isikut ja seda tuleb arvestada olulise asjaoluna ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel. Märkimist väärib ka asjaolu, et tal puuduvad vangistuses käesoleval hetkel kehtivad distsiplinaarkaristused. Seega hindab kohus positiivselt isiku head käitumist, mis näitab, et kinnipidamisasutus mõjub K. Liivile distsiplineerivalt ja avaldab positiivset mõju. - Ennetähtaegse vabanemise korral on süüdimõistetul elukoht, mis vastab elektroonilise valve tingimustele ja olemas on ka vajalikud nõusolekud. Tal on ka garanteeritud töökoht. Isiku suhtlusringkonda kuuluvad õde ja tema perekond. Kinnipeetav on abielus olnud kahel korral, sh abiellunud ka vangistuse jooksul. Käesoleval hetkel on abielu lahutatud. 2.2 Maakohus eeltoodut kogumis arvesse võttes, asus seisukohale, et arvestades süüdimõistetu kuriteo asjaolusid, korduvaid karistusi, varasemalt katseajal väga raske isikuvastase kuriteo sooritamist ning vangistuses kahe kuriteo ja korduvate distsiplinaarkaristuse toimepanemist, ei ole tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud. Risk isiku puhul uue kuriteo toimepanemiseks on vähemalt märkimisväärne või enamgi. Samuti leidis maakohus, et K. Liivi praegusel vabanemisel saaks oluliselt riivatud ühiskonna õiglustunne ja see ei oleks kooskõlas ka karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Isiku eriliselt küüniline käitumine (mõrv, mis oli toime pandud grupis, vahi alt põgenemise katse, avaliku korra rikkumine raskendavatel asjaoludel ja varavastane kuritegu) näitab, et ta ei aktsepteeri ühiskonnas tunnustatud käitumisreegleid. Karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude vältav toimepanemine, sh väga raske isikuvastase kuriteo sooritamine, mille tagajärjel suri kannatanu, ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses pikaajalises vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ärakandmises. 2.3 Maakohus, hinnates K. Liivi viimase aja käitumise vangistuses küll positiivseks, märkis aga sedagi, et veel eelmisel aastal oli tal probleeme vangla sisekorraeeskirjade järgimisega. Alles käesolevaks ajaks on märgata mõningaid muutusid isiku käitumises. Süüdimõistetu puhul, kellel on probleemiks vägivaldne käitumine ja alkoholi kuritarvitamine, kes on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja kes ei ole isegi kinnipidamisasutuses suutnud käituda kehtivaid reegleid järgides (muuhulgas karistatud kriminaalkorras vangistuse jooksul), ei teki kohtul veendumust, et ta suudaks vabaduses seadusekuulekalt käituda. 2.4 Kohus pidas vajalikuks veel märkida, et kuivõrd käesolevaks hetkeks ei ole K. Liivi karistuse eesmärgid saavutatud, ei suudaks ka täiendav garantii, s.o elektrooniline valveseade, tagada kinnipeetava seaduspärast käitumist. Elektroonilise valvega on iseenesest küll võimalik piirata süüdistatava liikumist, kuid reaalne kontroll tema tegevuse üle puudub. Käesoleval hetkel ei ole põhjust uskuda, et süüdimõistetu suudaks edaspidi hoiduda kuritegusid toime panemast ja täidaks kriminaalhoolduse tingimusi. Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks peab kohtul aga olema kujunenud veendumus, et juba kantud karistus on oma eesmärgi täitnud ja süüdimõistetu sellest enda jaoks ka vajalikud järeldused teinud. 2 2
9. Kohtumääruse peale esitas kaebuse K. Liiv, kes taotleb selle tühistamist ja enda tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. 3.1 Esmalt juhib K. Liiv tähelepanu asjaolule, et vangistuses viibib ta alates
10. aastast, mitte aastast 2004, s.o siis 17 aastat järjest. Ta on end täielikult süüdi tunnistanud ja kahetseb tehtut siiralt.
11. aastal karistust kandes tarvitas ta kahel korral amfetamiini, mille eest talle lisati kaks aastat juurde. Sellest on möödas 12 aastat. Ta on seda mõtlematut käitumist väga kahetsenud ja selles osas enesega palju tööd teinud. Ta on läbinud vastavad programmid (omal algatusel ja soovil) ning pidanud pikki vestlusi nii psühholoogi kui teiste ametiisikutega. Viru Vangla koostatud iseloomustuses on välja toodud, et tal ei ole sõltuvust ja narkootikumide suhtes puudub ka risk. Puudutavalt vanglas koostatud ettekannet peab K. Liiv aga täielikult mõistetamatuks, et kui
12. aastal tema kohta vangla koostatud iseloomustuses oli tema uue kuriteo tõenäosusprotsendiks märgitud 12%, siis
13. aastaks oli see 15% ja nüüdseks on see tõusnud 24%-ni. Ometi on ta alates
14. aastast käitunud igati korrektselt. 3.2 Kinnipeetav palub ringkonnakohut lähtuda tema seisukohast. Ta on 49-aastane ja viimased 17 aastat on ta olnud järjest vanglas. Seda, mida ta kunagi korda saatis, ta enam muuta ei saa. Ta saab vaid muuta ennast ja oma käitumist ning mõtlemist. Viimase kolme aastaga on ta suutnud palju oma elus ümber hinnata. Ta on korralikult vanglas töötanud, on tasunud oma hagid, tal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on läbinud kõikvõimalikud programmid ning tema täitmiskava vanglas on täielikult täidetud. Ta on püüdnud ka tuleviku suhtes anda enesest parima. Praegu on tal kõrval õde ja lähedased, kes püüavad teda igati aidata ja toetada. Tal oleks vabanedes kindel töökoht ja võimalus töökoha toetusel omandada eriala. Vabanedes karistusaja ärakandmisel, ei pruugi tal neid hüvesid enam olla. Kohtu ja kriminaalhoolduse poolt määratud keelde ning korraldusi lubab ta täita punktipealt. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav kohtumäärus on seaduslik ning määruskaebus jääb tagajärjetuks. Maakohus on kinnipeetava puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid ja jõudnud veendumusele, et K. Liivi ei ole põhjendatud vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada. Edasikaebus ei sisalda väiteid, mis esimese kohtuastme sellekohase järelduse ümber lükkaksid või võimaldaksid jõuda teistsugusele seisukohale. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu argumentatsiooniga, mida tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei pea otstarbekaks korrata. Tulenevalt K. Liivi kaebuse sisust märgib apellatsioonikohus täiendavalt vaid järgnevat.
16. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest nähtub K. Liivi seisukoht, et tema karistuse eesmärk – resotsialiseerimine – on käesolevaks ajaks juba täidetud. Apellatsioonikohus möönab, et esinevad mõningad kaalutlused, mis lubavad järeldada süüdimõistetu poolt oma vigadest vajalike järelduste tegemist. Nii nähtuvad Viru Vangla koostatud kinnipeetava iseloomustusest järgmised positiivselt hinnatavad asjaolud: K. Liiv on vangistuse ajal läbinud mitmed sotsiaalprogrammid; ta on töötanud koristajana ja kaaskinnipeetava hooldajana; alates 11.11.2014 töötab ta raamatute parandajana; temaga on perioodil 2009-2014 regulaarseid vestlusi läbi viinud nii psühholoog kui kriminaalhooldusametnik; kehtivad distsiplinaarkaristused tal puuduvad; vabaduses on K. Liivil olemas töö- ja elukoht ning lähedaste tugi. Samas, eeltoodut küll silmas pidades, on kriminaalkolleegium siiski maakohtuga samal seisukohal, et K. Liivi ei saa tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada vaid tema vangistusaegsele normikuulekale käitumisele ja teda vabanemisel ees ootavatele headele elutingimustele ning võimalustele tuginedes. 3 3
17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et K. Liivi positiivselt iseloomustav teave ei kaalu üle tema suhtes esinevat negatiivset, s.o kinnipeetava eelnevast elukäigust nähtuvaid andmeid, kuriteo toimepanemise asjaolusid ja tema süü suurust. Nii on Viru Maakohus vaidlustatud määruses õigesti pidanud oluliseks K. Liivi varasemat karistatust koguni kaheksal korral ja tema poolt mitme raske kuriteo toimepanemist. Esimese kohtuastme sellise teabe pinnalt tehtud järeldused on igati asjakohased ning apellatsioonikohus neid siinkohal üle ei korda. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et kuna kinnipeetav kannab muuhulgas karistust teise inimese surmaga lõppenud kuriteo eest, tuleb praegusel juhul arvestada ka ühiskonna arusaamu õiglasest karistusest. Nimelt mõisteti K. Liiv süüdi väga raskes kuriteos, s.o Jõgeva Maakohtu 25.10.2001 otsuse kohaselt olid kannatanu surma põhjuseks vähemalt 10 torke-lõikehaava rindkere piirkonnas kopsu ja südame vigastustega. Kannatanu sundimine ronima sõiduauto suhteliselt väikesesse pagasiruumi ja tema vedamine selliselt pikema aja jooksul, samuti tema korduv peksmine, on nimetatud kohtuotsuse kohaselt käsitletav eriti julma ja piinava viisina. Apellatsioonikohtu hinnangul on kirjeldatu sedavõrd tõsine kuritegu, et kinnipeetava vabastamine ligikaudu 2 aastat enne temale mõistetud karistusaja lõppu ei ole põhjendatud ja seda olukorras, kus K. Liivi kuritegelik käitumine on olnud ajas korduv ning kuritegude sooritamist on ta jätkanud ka vangistuse tingimustes. Siinjuures selgitab kolleegium, et süüdlase tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel peavad kohtud lisaks karistuse individuaalsele õigustatusele silmas pidama ka karistuse sotsiaalpoliitilist eesmärki, s.o riik peab vastutama selle eest, et rahuldada ühiskonna arusaamu õiglasest karistusest. Ringkonnakohtu sellist veendumust ei väära asjaolu, et K. Liiv on viibinud vangistuses tõepoolest alates
18. aastast. Nimelt asus süüdimõistetu vanglakaristust kandma juba Jõgeva Maakohtu 16.09.1999 otsuse alusel ning järgnevad karistused on kujunenud korduvate liitkaristuste moodustamise tulemil. Viimati tunnistati K. Liiv süüdi Harju Maakohtu 15.09.2004 otsusega KarS § 331 järgi ning KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse moodustamisel saadi tema karistuseks 13 aastat 10 kuud vangistust algusega 14.01.
19. Kolleegium leiab, et kuigi K. Liiv on kinnipidamisasutuses viibinud juba 17 aastat, ei põhjenda see teadmine tema vabastamist käesoleval ajal. Karistuse pikaajalisus näitabki süüdimõistetu ohtlikkuse taset ning ühtlasi seega ka vajadust arvestada ühiskonna ootust sellest, et õigus tõepoolest realiseeruks ja õiguskaitseorganid oma ülesandeid täidaksid.
20. Eeltoodut silmas pidades asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu otsustus keelduda K. Liivi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisest tema varasema korduva karistatuse, kuritegude asjaolude ja süü suuruse motiivil, on täielikult põhjendatud ja seaduslik. Sellekohast seisukohta kinnitab veelgi asjaolu, et Viru Vangla 07.08.2015 koostatud kinnipeetava iseloomustuse kohaselt vangla K. Liivi vabastamist ei toeta. Vangistusasutuse hinnangul on süüdimõistetu vabaduses viibimisel ohutatud ühiskond tervikuna, s.o isikud, kes omavad vara või kellega tal võib tekkida konflikte. Ohu ilmnemine on kõige tõenäolisem, kui kinnipeetaval on majanduslikult halb olukord, tekivad konfliktsituatsioonid, ta tarvitab alkoholi ning ta säilitab suhted kriminaalse käitumisega inimestega. Riskiprotsendiks on selles iseloomustuses märgitud 14% üldkuriteo ja 24% vägivaldse kuriteo puhul. K. Liiv taolise riskihinnanguga nõus ei ole, pidades seda ebaõigeks. Ringkonnakohus leiab, et kinnipeetavale koostatud iseloomustus on vaatamata süüdimõistetu argumendile siiski üheks oluliseks dokumendiks, mida kohus kaalutlusotsustust tehes arvestab. Kui K. Liiv vajab selgitusi selle hindamise tulemusena kujunenud uue kuriteo riskiprotsendi arvutuste ja järelduste kohta, on tal võimalik pöörduda nende saamiseks vangla poole.
21. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd K. Liivi kandmata karistus ületab kahte aastat, siis saab kohus tema tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust arutada ka edaspidi. Kuivõrd kinnipeetav on distsipliinirikkumistest suutnud hoiduda alles alates
22. aasta keskpaigast, siis peab järgnev aeg näitama süüdlase õiguspärase käitumise ja mõtlemise kinnistumist. Arvestades K. Liivi varasemat elukäiku ja selles peegelduvaid vägivaldsuse ilminguid, on praegune kahe aasta pikkune periood siiski liiga lühike selleks, et järeldada süüdimõistetu muutumist ja ta käesoleval ajal vanglast vabastada. 4 4
23. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Mati Kartau 5 Maarika Kuusk 5 Aarne Sarjas