Obsah (5)

§ 87§ 88§ 105§ 34§ 61

oo KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 09. oktoober 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-15-780 Haldusasi L. T

§ 87

sätestab tõepoolest regulatsiooni, milline on teenistusest vabastamise kord ametniku soovil, kuid kaebaja soovis saada vabastatud teenistusest alates 01.02.

1. Seega esitas kaebaja teenistusest vabastamise avalduse seaduses sätestatud tähtaegu järgides ning vastustajal oli võimalus kaebaja teenistusest vabastada 31.01.
2. Asjaolu, et vastustaja nimetatud tähtpäeval kaebajat teenistusest ei vabastanud, on tõendatud kaebaja poolt täidetud tööülesannetega, käskkirjaga, millest nähtub teenistusest vabastamise päev - 28.02.2015 ning kaebajale makstud palgaga. Nimelt jätkas vastustaja kaebajale teenistusse nimetamise käskkirjas märgitud palga maksmist ka peale 31.01.2015 ning maksis hüvitist ka haiguslehel oleku ajal. Kaebaja teenistusse lubamine peale 31.01.2015 näitabki vastustaja nõustumist kaebaja teenistusse jäämiseks.
3. Käskkirja põhjendusi ning olemasolevaid tõendeid kõrvutades on näha, et konkurss uue ametniku leidmiseks loeti luhtunuks 02.02.2015, ehk ajal, mil kaebaja jätkas teenistust. Asjaolu, et vastustaja on vaidlusaluse käskkirja lisaks sulaselgele valele rajanud ka ebaõigele õiguslikule alusele, nähtub muuhulgas

§ 87

sätestatud muude lõigete koosmõjus tõlgendamisest.

§ 87

lg 5 on loodud reguleerimaks kuni 30 päeva sisse jäävat avalduse tagasivõtmist kaitsmaks juhtu, kus vastustaja on juba uue ametniku teenistusse vormistanud.

§ 87

lg 5 kohaldunuks juhul, kui kaebaja esitanuks enne 31.01.2015 vastavasisulise sooviavalduse varasemast sooviavaldusest taganemiseks, kuid sellist asjaolu ei eksisteeri. Samuti ei esine käesoleval juhul ka

§ 88

sätestatud asjaolusid ning käskkiri kuulub tühistamisele, sest määratud tähtajaga teenistussuhtes ei saa olla suulise kokkuleppe alusel. Lisaks eeltoodule kehtib HMS § 61 lg 1 kohaselt haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ettenähtud hilisemat kehtima hakkamist. Teenistusest vabastamise käskkirja ei ole kaebajale käesoleva ajani allkirja vastu kätte toimetatud. Käskkirjast sai kaebaja teada ja tutvus sellega haiguslehel olles oma e-maililt. Kaebajal on 27.09.2012 sündinud laps, millist asjaolu tõendab 399-10-2012/13 sünnitõend. Seega on kaebajal õigus

§ 105

lg 4 alusel nõuda haldusakti tühistamist, teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja on seisukohal, et Are vallavanema 27.02.2015 käskkiri nr. 13-1.2/9 „Ametniku teenistusest vabastamine“ on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane ja kehtiv ning puudub alus selle tühistamiseks. 2
2. Vastustaja selgitab, et kaebaja ja vastustaja kokkuleppe kohaselt oli kaebaja nõus võimalusel olema teenistuses uue ametniku teenistusse asumiseni, juhul kui vastustaja 31.01.2015 uut ametnikku ei leia. Vastustaja tegi sellekohase kokkuleppe kohta märkuse kaebaja poolt esitatud avaldusele. Kokkulepet sõlmides said nii kaebuse esitaja kui ka vastustaja üheselt aru, et sõltumata sellest kas vastustaja on leidnud 31.01.2015 uue ametniku või mitte, ei tee vastustaja kaebajale takistusi tema teenistusest lahkumiseks alates 01.02.2015, kui kaebaja seda vajalikuks peab. Seda kokkulepet ei ole vastustaja muutnud ega avaldanud tahet, et ta sooviks kaebuse esitajat teenistusse edasi jätta. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale ei suulist ega ka kirjalikku taotlust ametist vabastamise taotluse tagasivõtmiseks.
3. Vastustaja kuulutas välja konkursi humanitaarnõuniku ametikoha täitmiseks, kuid vastavat kandidaati ei leitud. Konkurss loeti luhtunuks objektiivsetel põhjustel. Vastustaja teatas ka kaebajale, et loeb konkursi luhtunuks ja otsustab uue konkursi korraldamise vajaduse esimesel võimalusel või leiab uue ametniku ilma konkurssi korraldamata. Vastustaja ei ole käitunud selliselt, mida võiks kaebaja tõlgendada kui soovi teda teenistusse jätta. Kaebaja jäi pärast konkursi luhtunuks tunnistamist teenistusse seepärast, et ta ise oli sellise nõusoleku andnud ja soovis teenistuses olla kuni uue ametniku teenistusse asumiseni. Nõustuda ei saa kaebaja väitega justkui oleks konkursi luhtunuks lugemise ja tema teisest töökohast loobumise vahel põhjuslik seos.
4. Vastustaja teadis, et kaebajal on õigus teenistusest lahkuda alates 01.02.2015 ja oli sellega arvestanud. Ka kaebaja, tulles igal hommikul teenistusse, näitas igati oma käitumisega, et ta soovib kokkulepet täita. Kaebaja kolleegid olid teadlikud asjaolust, et kaebaja on teenistuses kuni uue ametniku teenistusse asumiseni ja olid korduvalt kuulnud ka kaebajat seda infot jagamast. Kaebaja ei andnud vastustajale kordagi sõnaselgelt teada, et ta sooviks teenistusse edasi jääda ega esitanud ka

§ 87

lg 5 kohaselt taotlust teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobumiseks. Kaebaja oli ka pärast 31.01.2015 kuupäeva teenistuses, seega oli talle

§ 34lg 1 alusel palga maksmine õigustatud.

Vastustaja leidis uue ametniku

1. jaanuaril ja lepiti kokku, et uus ametnik asub humanitaarnõuniku ametikohale alates
2. märtsist
3. Uus ametnik käis humanitaarnõuniku teenistusülesannetega tutvumas ja väljaõpet saamas 05.02, 09.02 ja 11.
4. ning kaebaja isiklikult õpetas ja juhendas uut ametnikku. Kaebaja pidi mõistliku isikuna aru saama, et esialgse kokkuleppe kohaselt vabastatakse ta teenistusest uue ametniku teenistusse asumisel.
5. Vastustaja selgitab, et kaebaja jäi 16.02.2015 ajutisele töövõimetuslehele planeeritud operatsiooni tõttu. Pärast 16.02.2015 ei vastanud kaebaja ühelegi telefonikõnele. Vastustaja sai kaebajaga telefoni teel ühenduse alles 27.02.2015 soovides teada, kuidas teenistusest vabastamise haldusakt kätte toimetada ning küsis luba saata käskkiri isiklikule e-posti aadressile. Kaebaja andis vastustajale telefoni teel nõusoleku käskkirja saatmiseks elektronposti aadressile ja ka inventari üleandmise akti saatmiseks elektronposti teel. Kaebaja avaldas, et ei ole teenistusest vabastamisega nõus, kuid samas ei soovinud ka teenistust jätkata. Kaebaja käitumine on alates avalduse andmisest ja kaebaja rahulolematus teenistusest esialgse kokkuleppe kohaselt vabastamise suhtes vasturääkivad. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Are Vallavalitsuse 27.02.2015 käskkirja nr 13-1.2/9 ning taotletud selle tühistamist, samuti kaebaja teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Seejuures on tuginetud avaliku teenistuse seaduse § 105 lõikele 4, mille kohaselt võib ametnik, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last, nõuda õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral hüvitise asemel vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

§ 105

lõikes 4 nimetatud aluse olemasolus kui sellises menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole (kohtuistungi protokoll, tl 44). 3

1. Are Vallavalitsuse 27.02.2015 käskkirjaga nr 13-1.2/9 vabastati humanitaarnõunik L T teenistusest alates 28.02.
2. Vastustaja on viidanud eelnimetatud käskkirja andmisel kaebaja 16.12.2014 kirjalikule avaldusele, millega ta soovis teenistusest vabastamist ja sellele järgnenud suulisele kokkuleppele, õigusliku alusena aga avaliku teenistuse seaduse paragrahvile 86 ning sama seaduse paragrahvi 87 lõigetele 1 ja
3. Kaebaja vaidlustatud käskkirjas märgitud teenistusest vabastamise õigusliku alusega ei nõustu ning leiab, et peale esialgselt kokkulepitud kuupäeva möödumist ning teenistuse jätkamist ei olnud vastustajal enam mingisugust sisulist alust teenistusest vabastamisele suunatud käskkirja anda.
4. Avaliku teenistuse seaduse § 86 sätestab, et ametniku võib teenistusest vabastada ametisse nimetamise õigust omav isik, milles ei ole ka tegelikult vaidlust. Avaliku teenistuse seaduse § 87 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku taotluse alusel, mille ta on esitanud ametisse nimetamise õigust omavale isikule. Asjaolus, et L. T 16.12.2014 vastava avalduse esitas, samuti vaidlust ei ole. Küsimus on üksnes selles, et L. T soovis enda teenistusest vabastamist seisuga 31.01.2015, kuid vahepeal toimunud läbirääkimiste järgselt vastustaja seda enam ei aktsepteerinud ning L. T jätkas teenistust.

§ 87

lg 5 sätestab, et teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest võib ametnik loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. 15. Sisuliselt taandubki kogu käesolev vaidlus sellele, et kuidas peaks hindama esialgse teenistusest vabastamise avalduse tähendust olukorras, kus avalduses märgitud kuupäev lastakse mingisugustel põhjustel mööda ning isikul võimaldatakse teenistust jätkata ja kas taolises situatsioonis võiks

§ 87lg 5 veel ka hilisemalt kohalduda.

16. Avaliku teenistuse seaduse § 87 lõiget 5 meelevaldselt siiski kohaldada ei saa.

§ 87

lg 6 esimese lause kohaselt loetakse ametniku teenistussuhte viimaseks päevaks taotluses märgitud päeva. Kaebaja esialgses, 16.12.2014 avalduses oli teenistussuhte viimane päev märgitud ning sellest oleks tulnud lähtuda. Kooskõlas avaliku teenistuse seaduse § 87 lõikes 2 sätestatuga oli kaebajal õigus 01.02.2015 seisuga teenistusest lahkuda ja kui sellele eelnevalt või sellega paralleelselt teenistusest vabastamise haldusakti välja ei antud ja kaebaja ka sisuliselt teenistust jätkas, siis tõlgendataksegi seda nii, et teenistusest vabastamise taotlusest loobuti ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Küsimus sellest, et miks ametisse nimetamise õigust omav isik ei soovinud enam aktsepteerida kaebaja esialgset avaldust ja milles väljendus konkreetne kokkulepe või kas mingisugune konkurss nurjus või ei nurjunud või milles võisid seisneda erinevad arusaamised, siinkohal enam väga tähenduslik ei ole. Antud juhul loobus kaebaja vahepealsete kokkulepete või jutuajamiste tõttu teisele töökohale kandideerimisest (tl 16) ja mõistis kogu situatsiooni väidetavalt nii, et teenistus vallas jätkub. Antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et peale 31.01.2015 ei ole kaebaja teenistusest vabastamise soovist kirjalikult teatanud. Vastavasisulisi tõendeid haldusasja materjalides ei sisaldu. Selles, et teenistus 2015. aasta veebruarikuus jätkus ja et kaebaja teenistusülesandeid täitis, ei ole samuti vaidlust. Seega ei saanud kaebaja 16.12.2014 avaldust peale selles nimetatud kuupäeva (31.01.2015) möödumist enam kehtivaks tahteavalduseks lugeda ning ametnikku sellel alusel viitega

§ 87lõikele 5 tagantjärele (27.02.2015) teenistusest vabastada.

See ei oleks ka kooskõlas hea halduse tavaga. Vastupidisel juhul tekiks küsimus, et kas kunagi esitatud ning vastaval ajahetkel realiseerimata jäänud avalduse pinnalt võiks haldusorgan siis hiljem isiku alati suvalisel ning talle sobival ajahetkel teenistusest vabastada. See ei ole avaliku teenistuse seaduse mõttega kooskõlas. 17. Lähtuvalt eeltoodust tuleb vaidlustatud käskkiri nr 13-1.2/9 L. T teenistusest vabastamise kohta tühistada, sest käskkirja andmisel on tehtud olulisi kaalutlusvigu. Samuti tuleb kaebuse esitaja 4 teenistusse ennistada ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastav tasu välja mõista. Tulenevalt HKMS § 167 lg-st 1 tehakse taolistel juhtudel vastustajatele ettekirjutusi väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Ka antud juhul jäävad vastavad arvestused vastustaja teha, sest tasu suurusega seonduvaid küsimusi ei ole vaidluse lahendamise raames otseselt arutatud ning seega ei pruugi toimikus sisalduv sellekohane (osaline) materjal olla piisav. Summa kindlakstegemine kohtu poolt eeldaks asjaolude täpsustamist ja nõuaks seetõttu täiendavat ajakulu. Tasu tuleb kindlaks määrata arvestatuna 28.02.2015 järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemiseni, seega kuni 09.10.2015, võttes aluseks kaebuse esitaja varasema palga ja lähtudes tasustamise üldistest tingimustest.

§ 61

lg 1 kohaselt koosneb ametniku palk põhipalgast, muutuvpalgast ning (võimalikest) lisatasudest. Kaebaja on taotlenud ka viivitamatut teenistusse ennistamist (kohtuistungi protokoll, tl 43) ehk siis kohtuotsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamist, kuid selle taotluse lahendab kohus eraldi määrusega. 18. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). L T on menetluskulude nimekirja, arve ja laekumise teatise esitanud (tl 39-42). Kaebaja taotleb 360 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt. Peale kohtuistungi toimumist esitas kaebaja veel ka taotluse täiendavate õigusabikulude hüvitamiseks summas 216 eurot seonduvalt kohtuistungil osalemisega (tl 47-50). HKMS § 109 lõike 1 teise lause kohaselt esitatakse kohtuistungil osalemisega seonduvad kuludokumendid kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Nimetatud nõue on kaebaja poolt täidetud. Kohus leiab, et õigusabikulu ei ole antud juhul ülemäärane. Vastustaja ei ole samuti seonduvalt õigusabikulude suurusega vastuväiteid esitanud. Õigusabikuludest koosnev menetluskulu on kokku 576 eurot ning see tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik 5