Obsah (5)

§ 8§ 11§ 84§ 65§ 69

2-14-17658 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Otsuse tegemise aeg ja koht 07. oktoober 2015. a, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-14-17658 Tsiviilasi AS K

§ 8

lg 1, 2 kohaselt isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud.

§ 11

lg 1 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita. Kostja eestkostja, Põltsamaa Linnavalitsus, kinnitas, et E-seifi kasutamise lepingut ei sõlmitud tema nõusolekul ega ole ta tehingut ka hiljem heaks kiitnud. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel 08.01.2014. a sõlmitud leping tühine.

§ 84kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega puudub alus rahuldada hageja lepingu liste kohustuste täitmiseks esitatud nõuet. Hageja esitas kostja vastu aga ka alternatiivse nõude alusetult saadu tagastamiseks. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 2 sätestab, et kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Kostja vaidles vastu hageja nõudele ja teatas, et kostja ei ole hagejalt faktiraporteid saanud. Kostja esindaja väitel ei ole kostja E-seifi kasutamise lepingut sõlminud, faktiraporteid tellinud ega neid näinud. Kaks isikut olevat sõidutanud kostja

1. a detsembris Tallinna SEB Panga kontorisse internetipanga lepingu sõlmimiseks ning kostja internetipanga paroolid jäid nende isikute kätte, kes ilmselt on kostja nimel E-seifi kasutamise lepingu sõlminud, faktiraportid tellinud ja saanud. Kohus leiab, et asja materjalidega ei ole tõendatud, et keegi teine kostja asemel faktiraportid sai. Kohus viitab, et TSMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Kostja on küll kohtule esitanud Politsei- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta (tl 86, I kd), kuid see ei tõenda, et kostja raporteid saanud ei ole. Hageja poolt asjas esitatud selgitustest ning E-seifi teenuste kirjeldustest (tl 140-150, I kd) nähtuvalt tegi hageja kostjale, st kostja ID-kaarti või internetipanga paroole kasutavale isikule, E-seifi keskkonnas faktiraportid kättesaadavaks. Hageja selgituse koahselt saab raporteid vaadata vaid ID- 5 2-14-17658 kaarti või internetipanga paroole kasutav isik. Kostja esindaja 17.07.
2. a vastusest nähtub, et faktiraportid on E-seifi keskkonnas kättesaadavaks tehtud kostja ID-kaarti kasutavale isikule ja jätkuvalt nähtavad (tl 189-193, I kd). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et faktiraportite kättesaadavaks tegemisega kostjale on kostja hagejalt midagi saanud VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kuivõrd tühise lepingu näol oli tegemist töövõtulepinguga, mille alusel hageja kõigepealt koostas faktiraporti ja siis tegi selle kostjale kättesaadavaks, ei ole saadu väljaandmine saadu olemuse (teenus) tõttu võimalik. Seega on piisav, kui hageja, kes enda teada täitis lepingulist kohustust, tegi raportid E-seifi keskkonnas kostjale, keda ta pidas tellijaks, nähtavaks. Asjas ei oma tähtsust, kas kostja neid raporteid reaalselt ka vaatas või mitte. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VÕS § § 1032 lg 2 peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõude õiguse tekkimise ajal.

§ 65teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine turuhind.

Hageja on esitanud nõude vastavalt oma kehtivale hinnakirjale. Kohus leiab, et välja tuleb selgitada, kas hageja hind vastava kohalikule keskmisele turuväärtusele. Kohus on seisukohal, et faktiraporti koostamise teenuse harilikuks väärtuseks saab pidada teenuse keskmist kohalikku turuhinda. Kostja väitis, et faktiraporti näol on tegemist sisuliselt maksehäire raportiga ning lähtuda tuleks maksehäire raporti hinnast erinevate teenusepakkujate hinnakirjas. Hageja väitel on tegemist erineva mahuga teenustega. Kohus, tutvunud nii hageja kui kostja poolt kohtule esitatud teenuspakkujate hinnakirjadega (tl 155-164, 171-175, I kd), leiab, et eraisiku maksehäire raport ja faktiraport on erinevad teenused – eraldi teenustena on need välja toodud Creditreform Eesti OÜ, Capital Inkasso OÜ, Aksalis OÜ ning inkassoteenus.ee hinnakirjades, samuti hageja enda hinnakirjas. Kohus lähtub teenuse hariliku väärtuse määramisel siiski eraisiku faktiraporti teenuse keskmisest hinnast, kuna just selliseid raporteid hageja kostjale koostas ja kättesaadavaks tegi. Erinevate teenusepakkujate hinnakirjades esitatu puhul lähtub kohus tavapärasest eeldusest, et kui hinnakirjas käibemaksu hinnas sisaldumise kohta eraldi märget ei ole, on hind esitatud koos käibemaksuga. Nähtuvalt ülalnimetatud teenusepakkujate hinnakirjadest (sh hageja enda hinnakiri) oli eraisiku faktiraporti keskmiseks hinnaks 6,02 eurot koos käibemaksuga ((4,80+5+7,2+7,2+5,9):5). Hageja enda hinnakirja kohaselt on faktiraporti hinnaks 5.92 eurot koos käibemaksuga. Seega on hageja lähtud alusetult saadu hüvitamisel harilikust väärtusest madalamast hinnast. Kohtuistungil hageja teatas, et jääb selle juurde. Hageja koostas ja tegi kostjale kättesaadavaks 46 faktiraportit(t lk 21-22, 24, mille eest ta palus kostjalt hüvitisena välja mõista 271,58 eurot. VÕS § 1032 lg 2 alusel tuleb lähtuda saadu väärtusest tagasinõude õiguse tekkimise ajal. Kohtule on esitatud hinnakirjad 2015. a aprillikuu seisuga (v.a. hageja hinnakiri), tagasinõude õigus tekkis raportite esitamise ajal jaanuar- veebruar 2014.a. (tühisel lepingul pole algusest peale õiguslikke tagajärgi, seega eeldatakse, et lepingut pole sõlmitudki-

§ 84lg 1).

Kohtul puudub põhjus arvata, et tagasinõude õiguse tekkimise ajal kehtisid teistel teenusepakkujatel oluliselt teistsugused (odavamad) hinnakirjad, mistõttu kohus lähtub hageja ja kostja poolt esitatud teenusepakkujate hinnakirjadest

1. a aprillikuu seisuga. Kuna hageja on palunud välja mõista hüvitisena väiksema summa, kui hüvitis olnuks kohalikku keskmist turuhinda arvestades, leiab kohus, et see ei kahjusta kostjat ja nimetatud summa 271,58 eurot tuleb kostjalt tühise lepingu järgi alusetult saadu hüvitisena välja mõista 6 2-14-17658 Hageja nõuab kostjalt ka viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 15.03.
2. a, s.o. alates E-seifi kasutamise lepingu alusel esitatud arvete tasumise tähtajast. VÕS § 113 lg 2 näeb ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. Kohus ei nõustu hageja väitega, et viivist tuleb ka tühise tehingu ja alusetu rikastumise sätete alusel välja mõistetud hüvitise puhul arvestada tühise tehingu alusel esitatud arve tasumise tähtajast. Hageja väitis, et arve tehti kostjale E-seifi keskkonnas kättesaadavaks ja on seega vastavalt lepingu üldtingimustele kostjale kätte toimetatud, millest järelduvalt on nõue kostjale esitatud. Kohus märgib, et kuivõrd E-seifi kasutamise leping on tühine, siis ei saa lepingu alusel nõude esitamist samastada tühise tehingu alusel saadu hüvitamise nõudega.

§ 69

lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tühise tehingu alusel saadu hüvitamise nõude esitas hageja nii, et kostja esindaja selle reaalselt kätte sai alles maksekäsu kiirmenetluse avalduses. Maksekäsk, milles viivise nõue sisaldus, toimetati kostja esindajale kätte 19.05.2014.a. Seega saab viivist arvestada alates nõude kätte saamisest, so alates makskäsu kätte toimetamisest 19.05.

1. a. Vastavalt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud Intressimäära avaldamise teatele oli VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.jaanuari 2014.a 0,25%,
2. juulit
3. a 0,15% ja alates 01.01.2015.a 0,05%. Seega on seadusjärgseks viivisemääraks perioodil 20.05-30.06.2014.a (42 päeva) 8,25% aastas, so 0,0226% päevas, perioodil 01.07.-31.12.2014.a (184 päeva) 8,15%aastas, so 0,0223% päevas aja alates 01.01.2015 kuni lahendi tegemiseni (280 päeva) 8,05% aastas, so 0,0220%päevas. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on viivis seega kokku 30.53 eurot (2,58+11.15+16.80), mis tuleb kostjalt viivistena hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise päeva seisuga ning edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas 04.09.
4. a ja 18.09.
5. a ja kohtule menetluskulude nimekirjad ja palus kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõiv summas 75 eurot, lepingulise esindaja tasu 2210 eurot (ilma käibemaksuta) ja sõidukulud 16,70 eurot. Kohus tuvastas, et hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel riigilõivu kokku 75 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli nõudelt tasuda riigilõivu 75 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja tasutud riigilõiv kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Sõidukuludena palus hageja kostjalt välja mõista esindaja kulu bussi- ja rongipiletile kokku 16,70 eurot seoses esindamisega 17.09.2015.a kohtuistungil. Kulu tõendavate dokumentidena esitas 7 2-14-17658 hageja bussi- ja rongipiletite koopiad (tl 23-24, II kd). Riigikohtu praktika (lahend nr 3-2-1-65-13) kohaselt võib hüvitatavaks menetluskuluks olla lepingulise esindaja otsene sõidukulu. Kohus leiab, et seega kulub esindaja sõidukulu 16,70 eurot kostja poolt hagejale hüvitamisele. Lisaks taotles hageja kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 2210 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindajal kulunud kokku 34 töötundi (sh 17.09.
6. a kohtuistungile sõitmise ajakulu 8 t) tasumääraga 65 eurot/tund. Kostja õigusabikulude suurusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et tunnitasumäär 65 eurot on mõistlik ning vastab kohtupraktikas põhjendatuks peetavale õigusabiteenuse tasumäärale. Kohus rõhutab aga kohtupraktikas rakendust leidnud seisukohta, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ja suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15). Käesoleva tsiviilasja hagihinnaks on TsMS § 133 lg 1 kohaselt 304,13 eurot. Kohtu hinnangul ei ole käesolev tsiviilasi üle keskmise keerukas. Pooled vaidlesid sisuliselt vaid kahe küsimuse üle – kas kostja on tühise lepingu alusel midagi saanud ning kas kostjale on e-posti teel info kätte toimetatud. Arvestades aga asja mahukust, sh esitatud tõendite hulka, on kohtu hinnangul põhjendatud hageja lepingulise esindaja tasu hüvitamine hagi hinnast suuremas – 400 euro – ulatuses. Kohus juhib lisaks tähelepanu sellele, et kohtuistungile sõitmiseks kulunud aja eest taotletud tasu ei kuulu teise menetlusosalise poolt hüvitamisele. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-64-13 (p 13) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tasu sõidule kulunud aja eest ei kuulu teise menetlusosalise poolt hüvitamisele. Riigikohus on välja toonud, et TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 491,70 eurot, millest 75 eurot moodustab nõudelt tasutud riigilõiv ja 416,70 eurot hageja lepingulise esindaja tasu koos sõidukuluga. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik 8