Obsah (5)

§ 384§ 7§ 339§ 349§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 27. oktoober 2015, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 1-14-10990 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtul

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik

1. Urmas Kohler mõisteti Tartu Maakohtu
2. veebruari 2015 otsusega süüdi KarS § 114 p 4 järgi. Tartu Ringkonnakohtu
3. mai 2015 otsusega mõisteti U. Kohler süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. U. Kohlerit karistati KarS § 63 lg 1 järgi vangistusega 11 aastat, mida arvestatakse alates
4. juulist
5. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu
6. septembri 2015 määrusega.
8. septembril 2015 esitas U. Kohler maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) kaebuse esitamiseks. Taotlejal puuduvad õigusalased teadmised. EIK-sse pöördumise põhjuseks on Eesti Vabariigis kehtiva kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamine.
9. Tartu Maakohtu määrusega jäeti taotlus rahuldamata. Kohus märkis, et EIK-s vaadatakse läbi kaebusi, milles väidetakse, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) tagatud õigusi on rikutud. EIK ei saa tegeleda kõikide kaebustega, vaid sinna esitatud kaebustes peab olema viide konventsiooni või selle protokollides sätestatud rikkumistele. U. Kohleri esitatud kaebuses ei ole märgitud ühegi konventsiooni rikkumisest tulenevat EIK-sse pöördumise alust. Sellest järeldas kohus, et taotleja võimalus oma õiguste kaitseks on vähene ja rikutud ei ole õigust, mille kaitsmiseks U. Kohler õigusabi taotleb.
10. U. Kohler esitas maakohtu määruse peale edasikaebuse, milles taotleb jätkuvalt õigusabi EIK-sse pöördumiseks. U. Kohler märgib, et ta on maksejõuetu - nii kinnisvara kui ka säästud puuduvad. Edasi selgitab U. Kohler, et tema süüasjas nr 1-14-10990 on tõendeid hinnatud valikuliselt ja järeldused rajatud oletustele. Kaebaja leiab, et tegemist on süütuse presumptsiooni rikkumisega (

§ 7

lg 3), samuti on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

Oma väidete põhistamiseks on U. Kohler osundanud Riigikohtu seisukohtadele lahendis 3-1-1-113-12 ja 3-1-1-10-

1. Rikutud on ka põhiseaduse (PS) § 22 ja § 13 ja EIÕK artikleid 6 ja
2. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Apellatsioonikohtule esitatud kaebuses taotleb U. Kohler jätkuvalt riigi õigusabi andmist EIK-sse pöördumiseks. Seega tuleb ringkonnakohtul vastata küsimusele, kas määruskaebuses välja toodud asjaolud tingivad maakohtu määruse tühistamise ning U. Kohleri taotluse rahuldamise. Ringkonnakohus leiab, et kaebus/taotlus tuleb jätta rahuldamata. 5.1 RÕS § 37 lg 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele, võib RÕS-is ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega EIK-sse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtult, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. 5.2 RÕS § 37 lg 3 sätestab, et maakohus keeldub käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav. 5.3 EIÕK artikli 35 lõike 1 art b kohaselt ei aruta kohus ühtegi artikli 34 art b kohaselt esitatud kaebust, mis on sisuliselt sama juba kohtu poolt arutatuga ega sisalda uut asjassepuutuvat teavet. Artikli 34 lõige 3 kohaselt tunnistab kohus vastuvõetamatuks iga artikli 34 järgi esitatud avalduse, mida ta peab kokkusobimatuks konventsiooni või selle juurde kuuluvate protokollide sätetega, selgelt põhjendamatuks või kaebeõiguse kuritarvituseks. 5.4 Antud juhul nähtub kaebusest, et U. Kohler leiab, et tema süüasjas on tõendeid hinnatud valikuliselt ja järeldused rajatud oletustele. Selles seisnebki EIÕK art 6 ja 7,

§ 7

lg 3 ning PS § 13 ja § 22 rikkumine 5.4.1 Ringkonnakohus märgib, et EIK-sse ei ole võimalik kaevata selle peale, et otsus oli vale või et riigisisene kohus eksis tõendite hindamisel. EIK ei ole riigisiseste kohtute apellatsiooniastmeks ja ei saa muuta ega tühistada nende tehtud otsuseid. Euroopa Inimõiguste Kohus tahab eelkõige ausa ja õiglase kohtumenetluse läbiviimist, mis ei rikuks menetlusosaliste inimõigusi ja põhivabadusi. Asjaolu, et U. Kohler ei nõustu kohtute poolt tema teole antud hinnanguga, ei anna talle kaebeõigust pöördumiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse tõendite ümberhindamiseks ja siseriikliku materiaalõiguse järgimise tuvastamiseks. Nimetatud küsimused ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevuses. U. Kohler on küll viidanud art 6, ent ei ole põhjendanud, kuidas rikuti tema õigusi õiglasele kohtumenetlusele. Samuti ei ole U. Kohler põhistanud ka seda, mil viisil rikuti tema õigust riigi ja seaduse kaitsele (PS § 13). 2 2 5.4.2 Samuti on määruskaebuses viidatud EIÕK artikli 7 rikkumisele, mis sätestab, et kedagi ei või tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu. Siseriiklikud kohtuastmed tuvastasid, et U. Kohlerile inkrimineeritud tegu on kuritegu ning rakendasid tema suhtes karistust, millist näeb ette karistusseadustik. Riigikohus on oma 7. septembri 2015. a määrusega

§ 349lg-s 3 märgitud aluste puudumise tõttu jätnud U.

Kohleri kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata. Seega ei ole Riigikohus tuvastanud kriminaalmenetluse olulist rikkumist nagu ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ehkki nimetatut on kassatsiooni põhjendustes apellatsioonikohtule ette heidetud. Kassatsioonist nähtuvalt on kassaator ringkonnakohtu otsusele ette heitnud kriminaalmenetluse olulise rikkumisena just tõendite valikulist hindamist ja järelduste rajamist oletustele ning süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist (

§ 7lg 3).

Nagu öeldud, Riigikohus sellist rikkumist ei tuvastanud. 6. Eeltoodud arvestades leiab ringkonnakohus, et U. Kohleri taotlus on EIK-is ilmselgelt perspektiivitu. Juhindudes

§ 390lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja U.

Kohleri määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk 3 /allkiri/ Aarne Sarjas 3 /allkiri/ Tiit Lõhmus