TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1256 Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2015, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi ********’i kaebus Tallinna Vangla poolt

§ 7

lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 9

lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega, mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebajat.

§ 9

lg-s 1 nimetatud õigushüve.

§ 9

lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni

§ 9lgs 1 nimetatud kahju hüvitamise alus. 16. Vang

S § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

1. EIÕK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel 5 juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIK praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast.
2. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSKE § 7 lg 1 p-de 1-8 kohaselt toa või kambri sisustusse kuuluvad: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC.
3. Vastustaja vastusele lisatud kambri täituvuse tabeli (tl 43-44) kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 05.07.2013 kuni 01.08.2013 kambris nr 147 üldpindalaga 16,2 m², kambris viibis viis kinnipeetavat, mis moodustab 3,24m² põrandapinda ühe isiku kohta. Perioodil 02.08.2013-19.08.2013 viibis kaebaja kambris nr 456 üldpindalaga 17,2 m², kambris viibis viis kinnipeetavat (3,44m² põrandapinda ühe isiku kohta). 20.08.2013-07.11.2013 viibis samas kambris kuus kinnipeetavat, mis moodustab 2,87m² põrandapinda ühe isiku kohta. 08.11.2013-13.11.2013 viibis kambris 456 viis kinnipeetavat (3,44m² põrandapinda ühe isiku kohta).
4. Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.
5. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK.
6. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis, et talle tagati Tallinna Vanglas viibides ebapiisavad elamistingimused, siis oli kaebajal võimalik pöörduda koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega, kuid kaebaja seda teinud ei ole, vaid on 16.11.2014 esitanud vanglale koheselt kahju hüvitamise taotluse. 6 Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks pöördunud Tallinna Vangla poole märgukirjaga seoses kambris valitsenud ruumipuudusega ebainimlike elamistingimustega. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.
7. Halduskohus märgib kokkuvõtvalt, et

§ 7

lg 1 kohaselt õigustab nii varalise kui ka mittevaralise kahju puhul kahjunõude esitamist see, et avaliku võimu kandja on kannatanu suhtes käitunud õigusvastaselt. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased, sest kambripinda oli isiku kohta alla 3 m

2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis
3. juuni
4. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 kuni
5. detsembrini 2013 kehtinud redaktsiooni. See sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus leidis, et kuigi ühe kinnipeetava kohta vähem kui 2,5 m2 suuruse põrandapinna osaga kambris viibimine pika aja kestel võib kujutada endast inimväärikuse alandamist, pole tegemist inimväärikust riivava olukorraga, kui isik sai vabal ajal oma osakonnas piisavalt liikuda või olla väljaspool kambrit muul põhjusel. Seega jättis Riigikohus taotluse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata ning see norm kehtis ja kuulus õiguspäraselt kohaldamisele perioodil, mille eest kaebaja kahju nõuab. Kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist.
6. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Tunis vs. Eesti on tehtud konkreetsete asjaolude pinnalt, mis ei ole ülekantavad kõigile kinnipeetavate kaebustele: T. Tunis sai kohtuotsuse asjaoludest nähtuvalt kambrist lahkuda üksnes tunniajaseks jalutuskäiguks ning ta oli paigutatud kambrisse, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda ühtedel andmetel alla 2,5 m
7. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis
8. märtsi
9. a lahendis Muršić vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13), et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise.
10. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning ei ole tuvastatud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et ********’i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013 osas tuleb jätta rahuldamata.
11. Menetluskulud Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 9.juuni 2015 määrusega (tl 34-55). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Ülle Polluks kohtunik 8