← Eesti

3-15-2667/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 11.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2667 HM esialgse õiguskaitse t

§ 252lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla tunnistas 23.10.2015 käskkirjaga nr 5-2/1374 kinnipeetav HM süüdi Tallinna Vangla kodukorra p 1.12.12 rikkumises ning teda karistati ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega. Käskkirja kohaselt oli distsiplinaarmenetluse ajendiks ettekanne, mille kohaselt saabus 25.09.2015 kell 13.50 Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti meiliaadressile helisõnum telefonikaardi numbrilt, mis kuulub kinnipeetav MR-le. Helisõnumist on tuvastatav, et kõne tegi kinnipeetav HM (tutvustas end ees- ja perekonnanime pidi, teatas kambri ja üksuse jms), kellel on teise numbriga telefonikaart.
  2. HM esitas 26.10.2015 Tallinna Vanglale vaide 23.10.2015 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Vaide põhjenduste kohaselt on vaide esitaja alates 14.08.2015 MR volitatud esindaja. HM saatis teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti meiliaadressile sõnumi, milles juhtis tähelepanu eetikakoodeksile ja tänas selle eest, et ametnik oma lubadusi ei pidanud. Lubadus seisnes selles, et HM pidi ametnikuga vestlema HM esindatavast MR-st, mida pärast e-kirja 3-15-2667 saatmist ka tehti. Kodukorra p 1.12.12 keelab kasutada teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit helistamiseks. Tegemist ei olnud helistamise, vaid e-kirja saatmisega, mis toimus esindatava nõusolekul ja tema eest. Seega ei saa öelda, et vaide esitaja kasutas esindatava kõnekaardinumbrit enda kõne tegemiseks, kuna ta ei helistanud kusagile ning e-kirja sisust ei saa kuidagi välja lugeda, et see oli vajalik vaide esitaja enda jaoks. Karistus on ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega.
  3. HM esitas 26.10.2015 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse 23.10.2015 käskkirja kehtivuse peatamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob taotlejale kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi, mille hilisem heastamine ei oleks mõistlik / võimalik. Kaebaja peresidemed halveneksid. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu võetakse kinnipeetava kahjuks arvesse mitmete teda puudutavate küsimuste lahendamisel.
  4. Tallinna Vangla palus 02.11.2015 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 51 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav kasutada talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Kodukorra p 1.12.12 kohaselt on vanglas kinnipeetavale keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit. Käskkirjast nähtuvalt kasutas HM teisele kinnipeetavale (MR) väljastatud telefonikaarti vanglaametnikule helistamiseks. HM on telefonikaardi kasutamist distsiplinaarmenetluse käigus kinnitanud, põhjendades kodukorra rikkumist asjaoluga, et ta on kaaskinnipeetav MR esindaja ning soovis vestelda vanglaametnikuga kaitsmaks MR huve. Seega on kaaskinnipeetava telefonikaardi kasutamine HM hinnangul lubatav. HM toob ka välja, et ta laadis ise MR telefonikaardile vahendid, mida helistamiseks kasutas. Vanglal on kohustus tagada järelevalve ja teatav kontroll kinnipeetavate ja nende suhtlusringkonna üle, tagamaks vangla sisekorrareeglite järgimine ja üldine julgeolek. Vanglateenistus peab kontrollima, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Sellest tulenevalt on põhjendatud kehtestada ranged reeglid, mis aitavad järelevalve korraldamisele kaasa. Üheks selliseks meetmeks on igale kinnipeetavale isikliku kõnekaardi väljastamine, millega on võimalik lähedastele helistada. Muu hulgas peab kinnipeetav esitama vanglateenistusele registreerimiseks kõik telefoninumbrid ja numbrit kasutava isiku nime, kuhu ta soovib helistada. Seega ei ole mõeldav, et kinnipeetavad saaksid kasutada teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaarti, olenemata põhjendustest, mida HM on välja toonud. Olles kodukorras kehtestatud keelust teadlik, rikkus HM teadlikult sisekorrareegleid. Reeglist erandite tegemist õigusaktid ette ei näe. Käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel, menetlusnorme järgides ning on kaalutletud. Karistus ei ole rikkumist arvestades ebaproportsionaalne. Karistus ei too kaasa peresidemete halvenemist. Isikul on võimalik suhelda lähedastega telefoni ja kirja teel ning kasutades pikaajalisi kokkusaamisi, milliseid võimalusi HM tihedalt kasutab. Seega ei ole käskkirja kehtivuse peatamine põhjendatud. Esialgne õiguskaitse on mõeldud selleks, et vastustaja ei saaks poolelioleva kohtumenetluse kestel teha toiminguid, mis muudavad kaebajal tema eesmärgi saavutamise võimatuks isegi juhul, kui kaebus rahuldatakse. Taotlusest ei nähtu pöördumatu või raskesti kõrvaldatav tagajärg, mille vältimiseks isik esialgset õiguskaitset vajab. HM-l puudub esialgse õiguskaitse vajadus, mis õigustaks põhivaidluse ette lahendamist ja kaaluks selgelt üles avaliku huvi.
  5. Tallinna Halduskohus vabastas 04.11.2015 määrusega HM riigilõivu tasumisest (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Taotlusest ei nähtu HM-ile pöördumatute tagajärgede saabumise ohtu, s.o taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Distsiplinaarkaristusena ühe lühiajalise kokkusaamise keelamise näol ei ole tegemist sedavõrd raske sekkumisega taotleja põhiõigustesse (sh perekonnaelu 2

(4)3-15-2667 põhiõigusesse), mis ületaks kinnipidamisega kaasnevaid mõistlikke piiranguid. Tallinna Vangla kodukorra p 13.1.2 kohaselt on kinnipeetaval õigus taotleda ühes kalendrikuus kaks lühiajalist kokkusaamist. Distsiplinaarkaristusena ühe kokkusaamise keelamine ei tähenda, et isikul puuduks õigus edaspidi asjakohasel põhjusel uuesti lühiajalist kokkusaamist taotleda, mille vangla lahendab kaalutlusõiguse alusel. Perekonnaelu riive intensiivsust vähendab ka asjaolu, et ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine ei võta kinnipeetavalt õigust taotleda pikaajalisi kokkusaamisi ning piiratud ei ole ka teiste suhtlusvahendite kasutamine (kirjade saatmine, telefonikõned). Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei kahjusta vaide- ja kohtumenetluse ajal pöördumatult taotleja õigusi. Vangla vastusest nähtuvalt on HM-il säilinud ja tihedalt toimunud suhtlus lähedastega telefoni ja kirja teel ning pikaajaliste kokkusaamiste vahendusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. HM palub 09.11.2015 määruskaebuses halduskohtu 04.11.2015 määruse p 2 tühistada ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse esitaja viibib vangistuses juba pikemat aega. Peresuhete säilitamine on tema jaoks väga oluline, mistõttu riivab lühiajalise kokkusaamise keelamine intensiivselt tema põhiõigusi. Pikaajaline kokkusaamine ei asenda lühiajalist kokkusaamist. Pikaajalisel kokkusaamisel käib määruskaebuse esitaja abikaasa, aga lühiajalisele kokkusaamisele tahaksid kordamööda tulla teised pereliikmed, kes seda nüüd teha ei saa. On õige, et kinnipeetav võib ühes kalendrikuus taotleda kahte kokkusaamist, kuid teise kokkusaamise lubamine on kaalutlusotsus, mida distsiplinaarasi mõjutab, nii nagu see mõjutab ka kinnipeetava muid tegevusi (avavanglasse pääsemine, ennetähtaegne vabanemine, pikaajaline kokkusaamine, väljasõidud jne). Seega on kohus jätnud tähelepanuta asjad, millest tekivad pöördumatud tagajärjed. Kui kohus teeb tulevikus määruskaebuse esitajale soodsa otsuse, ei saa lühiajalist kokkusaamist tagantjärgi kompenseerida. Teisi suhtlemiskanaleid, nt telefoni kasutamist või kirjavahetust, ei saa lühiajalise kokkusaamisega võrdsustada, sest kokkusaamisel on võimalik näha kokkusaajat näost näkku. Pikaajaline kokkusaamine on ette nähtud üks kord kuue kuu jooksul ning kaalutlusotsust, kas lubada rohkem kokkusaamisi, mõjutab jällegi distsiplinaarasi. Isegi kui kohus teeb tulevikus ebasoodsa otsuse, saab karistuse täitmisele pöörata hiljem. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab

§ 206lg-le 1 ja § 252 lg-le 7 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud, määruskaebus on tähtaegne ning vastab

§-des 52-54 ja 205 toodud nõuetele. Tallinna Halduskohus vabastas 04.11.2015 määruse p-ga 1 HM riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

§ 114

lg-st 2 tulenevad eeldused menetlusabi andmise jätkumiseks sama määruse p 2 peale edasikaebamisel on täidetud. 8. Tallinna Vangla sai esitada omapoolsed seisukohad esialgse õiguskaitse rakendamise osas 02.11.2015 vastusena 27.10.2015 kohtunõudele. Nimetatud vastus on ringkonnakohtu arvates piisav ja seetõttu ei pea kohus vajalikuks uuesti vastustajalt seisukohta küsida ning seeläbi esialgse õiguskaitse menetlust pikendada (

§ 252lg 1).

9. HM määruskaebus tuleb rahuldada, halduskohtu 04.11.2015 määruse resolutsiooni p 2 tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada HM esialgse õiguskaitse taotlus ja peatada Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 kehtivus. 3

(4)3-15-2667
  1. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et HM-l puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus on isikul siis, kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseta võib isiku õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HM on vaidlustanud käskkirja, millega teda karistati distsiplinaarkorras ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega. Kui käskkiri vaide- või sellele järgneva kohtumenetluse ajal täidetakse ja isikut ei lubata ühele lühiajalisele kokkusaamisele, ei ole seda tagajärge võimalik käskkirja tühistava kohtuotsusega kõrvaldada. Lühiajalise kokkusaamise õigust ei saa kasutada tagantjärele ning selle õiguse kaitse kohtuotsusega osutub võimatuks. Lühiajalise kokkusaamise võimalust ei asenda suhtlemine telefoni ja kirja teel ega pikaajaline kokkusaamine. Need on kinnipeetava suhtlusvõimalused lühiajalise kokkusaamise kõrval, mitte asemel. Hüpoteetiliselt on võimalik taotleda mittevaralise kahju hüvitamist, kuid rahalise hüvitise väljamõistmine ühe lühiajalise kokkusaamise ärajäämise eest ei ole kuigi tõenäoline. Hilisem lisakokkusaamise võimaldamine võib heastada õiguse rikkumise, kuid ei hoia ära õiguse juba aset leidnud rikkumist. Seega ei ole käskkirja vaidlustamise ühe eesmärgi (vältida lühiajalise kokkusaamise ärajäämist) saavutamine esialgse õiguskaitseta võimalik. Distsiplinaarkaristuse kandmise järel ei muutuks käskkirja tühistamise nõude menetlemine iseenesest kasutuks, sest ka karistuse kehtivuse kõrvaldamine on kinnipeetava õiguste kaitseks oluline (mõju kinnipeetava suhtes tehtavatele kaalutlusotsustele, sh karistuse määramisel võimalikes järgnevates distsiplinaarasjades). Karistuse kehtivusega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi võib aga olla pärast isiku jaoks soodsa lahendi tegemist raske kui mitte võimatu kõrvaldada. Esialgse õiguskaitse taotlusest nähtuvalt on HM soovinud käskkirja kehtivuse peatamise taotlemisega hoida perekonnaelu riive kõrval ära ka muid tagajärgi, mis kaasnevad käskkirja kehtivusega.
  2. Ringkonnakohus möönab, et distsiplinaarkaristus on tõhusam siis, kui see pööratakse täitmisele kohe. Karistamise tõhusus on avalikes huvides ning esialgse õiguskaitse kohaldamine riivab avalikku huvi. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus esialgse õiguskaitse kohaldamisega otsustaks kohus ette ära põhivaidluse tulemuse ja avalik huvi saaks pöördumatult kahjustatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine lükkaks karistuse täitmisele pööramise edasi. Kohus võib vastustaja taotluse alusel või omal algatusel esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise lõpetada, kui tekib oht, et karistus võibki jääda kandmata.
  3. Karistamise tõhususes seisnevat avalikku huvi silmas pidades jätaks ringkonnakohus esialgse õiguskaitse kohaldamata, kui vaiet ja võimalikku kaebust saaks pidada ilmselgelt perspektiivituks. Vaidluse olemust (distsiplinaarkorras karistamine), menetluse staadiumit (kohustuslik kohtueelne menetlus) ja kohtu käsutuses oleva teabe nappust (üksnes vaidlustatud käskkiri ning HM enda vaie ja seletused) arvestades on praeguse asja eduväljavaated ebaselged. Olukorras, kus isikul on esialgse õiguskaitse vajadus, esialgse õiguskaitse kohaldamine avalikku huvi oluliselt ei kahjusta ja asja perspektiiv pole selge, tuleb isikule vaidlustatud käskkirja kehtivusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede saabumist vaidluse ajaks vältida. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.