Obsah (7)

§ 21§ 20§ 39§ 76§ 100§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 08.oktoobril 2015.a. Paide kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-9098 Tsiviilasi Tartu Ülikooli

) § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 100 lg 1 p-le 1, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le

1. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud õppeteenuse osutamise leping, millega Tartu Ülikool osutas kostjale õppeteenust ning kostja kohustus lepingu p-de 5.3 ja 4.2 alusel õppeteenuse eest tasuma õppeteenustasu. „Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimused ja kord“ p 8 kohaselt õppeteenustasu makstakse semestritasuna jooksva semestri eest, välja arvatud määruses nimetatud juhtudel. Õppeteenuse osutamise lepingu p-de 4.4 ja 5.1 kohaselt on kostja kohustatud tasuma viiviseid 0,06% tasu tähtajaks maksmisega viivitamisel. Hageja arvestab viiviseid alates arve tasumise tähtajast 15.11.2013 kuni hagiavalduse esitamiseni 15.06.2015 summas 380.16 eurot. Lisaks nõuab hageja TsMS § 367 alusel viivist põhinõudelt 1100 eurot alates hagiavalduse kohtusse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0,06% päevas. Kostja vastuväited Kostja leiab, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Pooltevahelise 19.07.2010 kokkuleppe p 5.2 kohaselt on ülikoolil õigus muuta õppeteenustasu suurust ühepoolselt enne iga õppeaasta algust vastavalt ülikooliseadusele, avalikustades info selle kohta hiljemalt neli kuud enne sügissemestri algust. Tulenevalt lepingu p 7 teisest lausest on üliõpilase nominaalaja lõpuks 31.08.
2. Nimetatud punkte kogumis mõistis kostja viisil, et leping kehtib kuni 31.08.2013 ning sellest kuupäevast edasi ei ole hagejal kohustust võimaldada kostjal õppetöös osaleda, aga samuti ei ole kostjal kohustust õppimise eest maksta. Kostja esialgne 29.08.2013 avaldus küll sisaldas taotlust õppimiseks avatud ülikooli õppekohal, kuid ei sisaldanud nõusolekut selle eest eraldi ka maksta. Kuigi hageja märgib, et õppeprorektor kõnealuse taotluse 2 2-15-9098 06.09.2013 korraldusega rahuldas, ei ole kostja seda korraldust kätte saanud. Lepingus kokku lepitud kostja e-posti aadressile x jõudis tegelikkuses vaid õppekulude hüvitamise lepingu projekt, aga mitte õppeprorektori korraldus. Kostja ei nõustunud tasuma hagejale avatud ülikooli õppe eest 1100 eurot semestris. Kui kostja 29.08.2013 taotlust käsitleda pakkumisena

§ 21

lg 1 järgi, tuleb hagejapoolset lepingu lisa esitamist käsitleda muudatustega nõustumisena

§ 21lg 1 tähenduses.

Hageja uus pakkumus sisaldas lisaks p-le 5 ka p-i

1. Lepingu lisa projekti p-st 6 sai kostja aru selliselt, et juhul, kui pooled kokkulepet ei allkirjasta, 19.07.2010 sõlmitud leping ei muutu ning kostja 29.08.2013 taotlusest ei tulene pooltele mingeid õiguslikke tagajärgi. Kostja arvates väljendas hageja kõnealuse lisa saatmisega tahet olla õiguslikult kohustatud lisa p-s 1 nimetatuks (üliõpilase viimine avatud ülikooli õppele) vaid juhul, kui kostja allkirjastab kokkuleppe lepingu pikendamise ja tasu edasise maksmise kohustuse jätkumise kohta. Kuna õppeprorektori korraldus kostjani ei jõudnud, ei teadnud ta, et ülikool peab teda avatud ülikooli üliõpilaseks. Kostja lähtus seejuures Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja (ÕKE) p-dest 150.2 ja 151, mille järgi üliõpilane eksmatrikuleeritakse ülikooli algatusel õppeprorektori korraldusega õppe lõppkuupäeva möödumisel, mis vormistatakse kolme nädala möödumisel p-s 150 sätestatud sündmuse toimumisest arvates. Õppe lõppkuupäev oli vastavalt 19.07.2010 sõlmitud lepingu p-le 7 31.08.
2. Seega pidi toimuma eksmatrikuleerimine hiljemalt 21.09.2013, mistõttu ei saanud käsitleda õppeinfosüsteemis 16.09.2013 kostja ainetele registreerumist kostjapoolse aktseptina

§ 20lg 1 tähenduses.

Hageja oli lepingu lisa projektis selgelt deklareerinud, et selle p 5 (tasu maksmise kohustus) ja p 1 (üliõpilase üleviimine) jõustub alles allkirjastamisel. Kostjapoolse aktseptina ei saa seda käsitelda ka seetõttu, et hageja polnud esitanud kostjale vastavat pakkumist. Tegelikkuses polnud hageja teinud kostjale mitte ühtegi tahteavaldust. Kostjale arusaadavalt oli ÕKE p-st 151 tulenevalt lepingu lisa allkirjastamise viimane tähtpäev hiljemalt 21.09.2013, kuivõrd hiljemalt nimetatud kuupäeval oleks ülikool pidanud teostama tema eksmatrikuleerimise. Kostjal oli ainetele registreerimise ajal seetõttu võimalus lepingu allkirjastamiseks, kuid pärast ainetele registreerimist otsustas siiski, et lepingu lisa sõlmida ja seega õpinguid jätkata ei soovi. Hageja poolt ÕKE p 151 rikkumisest ei saa tuleneda kostjale kohustusi. Ka juhul, kui lugeda tõendatuks, et kostja sai õppeprorektori korralduse kätte, tuleb siiski nentida, et seejuures pole kohustust tasuda õppeteenustasu. Õppekulude tasumise kohustuse jätkumist pärast 31.08.2013 ei nähtu ei 29.08.2013 saadetud taotlusest ega õppeprorektori 06.09.2013 korraldusest. Kui taotlust ja õppeprorektori korraldust pidada tahteavalduseks, siis ikkagi ei ole poolte vahel sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt oleks pärast 31.08.2013 õppekulude hüvitamise tingimused, sh õppekulude hüvitamise kohustus, pooltevahelistele õigussuhetele kohaldunud. Võib pidada ebausutavaks, et kui hageja oleks olnud seisukohal, et poolte vahel on õppeprorektori korralduse tegemise hetkest sõlmitud kehtiv lepingumuudatus (ja seda hageja poolt hagiavalduses märgitud tingimustel), oleks saadetud lepingu muutmise kohta veel eraldi kokkuleppe projekt. Kuna põhikohustust ei tekkinud, ei saanud tekkida ka viivise tasumise kohustust. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele Korraldused ja teated õppetöö kohta saadetakse üliõpilasele õppeinfosüsteemi (ÕIS) elektronteadete postkasti, millega ülikool loeb teate edastanuks. Kostja on hagejale avaldanud enda e-posti aadressi: x, seega on kostja vastavalt ÕIS p-le 162 ka õppeprorektori korralduse kätte saanud. Hageja selgitab, et kostja asus 2010.a. õppima täiskoormusega eelarvevälisele õppekohale päevasesse õppevormi. Kui kostja viidi tema enda soovil/tahtel üle avatud ülikooli õppevormi, ei tähenda see seda, et üliõpilane oleks vabastatud õppetasu maksmisest. Tegemist on riigieelarvevälise õppekohaga avatud ülikooli õppevormis, mille õppetasu suurused avaldatakse õppeinfosüsteemis ja kõigile ÕIS kasutajatele kättesaadavad. Vastavalt ÕKE p-le 69 on üliõpilasel kohustus täita õppekava, millele ta on immatrikuleeritud. Õppekava täitmine tähendab õppekavas ettenähtud läbimist ettenähtud viisil ja mahus. 19.07.2010 sõlmitud lepingu p-s 7 toodud kuupäev ei ole mitte lepingu lõppkuupäev, vaid sellega on välja toodud õppekava järgne nominaalaeg, mis näitab perioodi, mille jooksul tuleks 3 2-15-9098 õppekava täita. Lepingu ülesütlemine on reguleeritud lepingu peatükis 6 „Lepingu lõpetamine“. Kostja kui üliõpilane peaks olema teadlik, et juhul, kui üliõpilane täiskoormuse õppe nõudeid ei täida, viiakse järgmiseks õppeaastaks üle osakoormusega õppesse, teine võimalus on õpingute pikendamine ÕKE peatüki 9 alusel. Lepingu p 14 alusel on üliõpilasel õigus leping üles öelda igal ajal ja seda kirjalikuks vormis. Kostja, kes esitas 29.08.2013 taotluse avatud ülikoolis jätkamiseks, registreeris ennast avatud ülikooli õppeainetele ÕIS-s 16.09.2013, olles seega teadlik, et on avatud ülikooli õppevormi üle viidud ja õppeainetel õppimiseks omalt poolt tahteavalduse teinud. Kui kostja ennast õppeinfosüsteemi kaudu ainetele registreeris, oli kostjale nähtav korraldus avatud ülikooli puudutavast rektori korraldusest. Vastavalt ÕKE p-le 67 on avatud ülikooli üliõpilasel õigus tühistada registreerimine õppeainele enne, kui on toimunud 10% kontaktõppest. Juhul, kui kostja ei soovinud õpinguid jätkata, oleks pidanud ta tühistama registreerimised ÕIS-s. Antud juhul on kostja käitunud/teinud oma tahteavaldused selliselt, et on soovinud ja asunud ka õppima avatud ülikooli õppes, mille eest on hageja kostjale 02.10.2013 esitanud arve e-posti aadressidele. Seega on kostja oma käitumisega/tegutsemisega igati kinnitanud tahteavaldust õpingute jätkamiseks avatud ülikoolis. Kostja esitas hagejale lepingu lõpetamise avalduse alles 16.12.2013 ning ta eksmatrikuleeriti kostja omal soovil. Vastavalt „Õppekulude hüvitamise tingimuste ja kord tasemeõppes“ p-dele 29 ja 34 kui üliõpilane loobub õppekohast pärast esimest maksetähtpäeva, makstakse pool jooksva semestri õppetasust, õppekohast loobumisel pärast teist maksetähtpäeva makstakse kogu semestri õppetasu. Arve nr xxxxxx esimene maksetähtpäev oli 15.10.2013, teine maksetähtpäev 15.11.2013. Seega esitas kostja lepingu lõpetamise pärast teist maksetähtpäeva ja kohustub hagejale tasuma kogu õppetasu. Kostja seisukoht hageja vastuväidetele Kostja palub lõplikes seisukohtades jätta tähelepanuta hageja esitatud ÕIS-i kasutamise korra, kuna see ei saa olla lepingu osaks, kuivõrd sellele ei ole lepingus piisavalt selgelt viidatud. Ka leiab kostja, et arvestades, et leping oli sõlmitud õppeteenuse osutamiseks ning õppeaja lõpuna oli lepingus selgelt määratletud 31.08.2013, tuleb asuda seisukohale, et sarnane mõistlik isik saakski aru, et tegemist on lepinguga, mille lõpptähtpäev on 31.08.2013. Asjakohatu on hageja viide ÕKE p-dele 40 ja 84, kuivõrd tegemist on samuti tüüptingimustega. Kostja mõistis lepingu VI peatükis „Lepingu lõppemine“ sätestatut viisil, et nimetatud peatükis sätestatud alused rakenduvad vaid juhul, kui lepingut soovitakse lõpetada enne 31.08.2013.

§ 39

lg 1 teine lause sätestab, et tüüptingimust tõlgendatakse kahtluse korral tingimuste kasutaja kahjuks. Ei saa väita, et viis, kuidas kostja lepingutingimustest aru sai, oleks täielikult ebamõistlik ja seetõttu tuleks kahtlusi välistaval viisil asuda seisukohale, et tingimusi tuleks tõlgendada hageja poolt esitatud viisil. Kohtu seisukoht ja põhjendused

1. Käesolevas tsiviilasjas on vaidlus selles, kas poolte vahel on sõlmitud 2013/2014 õppeaastal õppeteenuse osutamise leping ja sellega seonduvalt on kostjal nimetatud õppeaasta sügissemestri eest õppekulude tasumise kohustus.
2. Vastavalt poolte vahel 19.07.2010 sõlmitud õppeteenuse osutamise lepingule nr xxxxxxxx asus kostja õppima Tartu Ülikoolis täiskoormusega eelarvevälisele õppekohale päevasesse õppevormi ( tl 7-8). Antud lepingu p 7 kohaselt on õppekavajärgseks nominaalseks õppeajaks kolm aastat. Üliõpilase nominaalõppeaja lõpp on 31.08.
3. Kohus nõustub hagejaga, et kostja tõlgendus nagu oleks viimatinimetatud tähtaeg ka õppeteenuse osutamise lepingu nr xxxxxxxx lõpptähtajaks, on meelevaldne, kuna lepingu sisust ei nähtu, et nominaalõppeaja lõppemisega lõppeks automaatselt ka õppeteenuse osutamise leping. Ka lepingu osaks oleva ÕKE p 40 järgi õppekava nominaalkestus on õppekavas õppekava läbimiseks kehtestatud aeg. Veelgi enam, kostja on ise avaldanud tahet õpingute jätkamiseks, esitades 29.08.2013 avalduse muuta tema õppevorm seniselt statsionaarõppelt avatud ülikooli õppevormile (tl 9-10), millise avalduse on Tartu Ülikool õppeprorektori 06.09.2013 4 2-15-9098 korraldusega nr 3261P2 rahuldanud (tl 11) ning puuduvad tõendid, et hageja oleks mingilgi moel takistanud kostja õppetööle asumist. Vaidlust ei ole selles, et kostja registreeris ennast avatud ülikooli õppeainetele õppeinfosüsteemis (ÕIS) (tl 13). ÕKE p 63 alusel õppeaine läbimiseks kannab üliõpilane end õppeinfosüsteemis vastavas õppeaines osalejate nimekirja ehk registreerub õppeainetele. Õppeainele registreerumisega väljendab üliõpilane oma soovi ja otsust see aine läbida ja ülikoolil tekib õigus hinnata selle aine läbimise tulemuslikkust. Registreerimisega kohustub üliõpilane õppeaine lõppedes vastama õpetamise ja õppeainete hindamise küsimustele õppeinfosüsteemis vastavalt rektori kehtestatud korrale. Eelnevast lähtuvalt pidi kostja olema teadlik, et on avatud ülikooli õppevormi üle viidud ja õppeainetel õppimiseks omalt poolt tahteavalduse teinud.
4. Kostja on väitnud, et tähelepanuta tuleks jätta ÕIS-i kasutamise kord, kuna sellele ei ole lepingus piisavalt selgelt viidatud. Samas on lepingus viidatud ÕKE-le, mille p 162 on sätestanud üliõpilaste teavitamise just ÕIS-i kaudu ning mida on kostja üliõpilasena ka kasutanud. Seega oli kostja teadlik ÕIS-i olemasolust ning selle sisust, mistõttu tuleb kohtu arvates ÕIS lugeda lepingu osaks. Nii lepingutingimused kui ka lepingus viidatud õppeasutuse aktid on tüüptingimused. Võlaõigusseaduse (

) § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuste kasutaja kahjuks. 19.07.2010 sõlmitud lepingust, mis on kooskõlas ÕKE p-ga 40, nähtub õppekava järgne nominaalõppeaja määratlemine ning kostja, kes oli aastast 2010 üliõpilane, pidi olema teadlik, et ÕKE p 84 alusel juhul, kui üliõpilane täiskoormuse õppe nõudeid ei täida, viiakse järgmiseks õppeaastaks üle osakoormusega õppesse. Seega puudus kostjal põhjendatud alus arvata, et 19.07.2010 sõlmitud õppeteenuse osutamise leping lõpeb 31.08.2013 ning puudub kahtlus, mida saaks tõlgendada hageja kahjuks.

1. 19.07.2010 sõlmitud lepingu p 4.5 kohaselt kohustub üliõpilane järgima muuhulgas Tartu Ülikooli ÕKE, mis on nimetatud lepingu osaks. ÕKE § 1 kohaselt on eeskiri õppetööd reguleeriv põhidokument ning kohustuslik kõigile ülikooli liikmetele. ÕKE p 162 kohaselt teavitab ülikool õppeinfosüsteemi (ÕIS) kaudu üliõpilast teda puudutavatest korraldustest (eksmatrikuleerimine, akadeemiline puhkus, õppeaja pikendamine jms). Korraldused ja teated õppetöö kohta saadetakse üliõpilase õppeinfosüsteemi elektronteadete postkasti, millega ülikool loeb teate edastatuks. Samas eeskirja p 163 järgi on üliõpilasel kohustus viivitamatult teavitada õppeinfosüsteemi kaudu ülikooli oma kontaktandmete muutusest. Seega ei saanud ÕIS olla kostjale, kes ise ÕIS-i kasutas, teadmata. Vastavalt Tartu Ülikooli rektori käskkirjale „Õppetöö korraldus Tartu Ülikoolis“ alusel on ÕIS ülikooli ametlik õppekorralduse vahetuskeskkond, mille p 11 kohaselt saab üliõpilane ÕIS-s kasutaja õigused automaatselt esimesel ÕIS-i sisenemisel ja p 12 kohaselt tuleb ÕIS-i sisenemiseks kasutada ülikoolikeskset kasutajanime ja salasõna, kasutajanimi ja salasõna antakse isikule tema andmete olemasolul isikute andmebaasis. Kuna hageja kinnitusel saadeti õppeprorektori korraldus kostja poolt antud e-posti aadressil, on eelnevast tulenevalt kostja selle kätte saanud.
2. Kohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus kostja viidi tema enda soovil üle avatud ülikooli õppevormi, ei vabasta see teda õppemaksu tasumisest ning seda sõltumata sellest, et ta lepingu nr xxxxxxxxxxxxxxxx lisa (tl 12) ei allkirjastanud. Oma ÕIS-s registreerimisega oli kostja avaldanud soovi õppeprogrammi läbimiseks. Tegemist oli riigieelarvevälise õppekohaga avatud ülikooli õppevormis ning vaidlust ei saa olla õppeteenustasu maksmise kohustuses. Seega on põhjendatud ka hageja poolt arve nr xxxxxx (tl 15) esitamine, mille tasumise esimeseks tähtajaks oli antud 15.10.2013 ja teiseks tähtajaks 15.11.
3. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja on kostjale selgitanud oma tegevust kooskõlas kostja tahtega ning esitanud talle arve selle eest, milleks kostja on ise soovi avaldanud, samuti on hageja selgitanud kostjale arve esitamise põhjendatust (tl 103111). 5 2-15-9098
4. Hageja esitas hagejale lepingu lõpetamise avalduse alles 16.12.2013 ning vastavalt õppeprorektori 27.12.2013 korraldusele ta omal soovil eksamatrikuleeriti alates 16.12.
5. Hageja on õigesti osundanud viitega „Õppekulude hüvitamise tingimuste ja kord“ p-le 29 ja 34 (tl 112-120), millest nähtub, et juhul, kui üliõpilane loobub õppekohast pärast esimest maksetähtaega, makstakse pool jooksva semestri õppetasust, õppekohast loobumisel pärast teist maksetähtpäeva makstakse kogu semestri õppetasu.
6. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et kostja oma tegutsemisega kinnitas tahteavaldust õpingute jätkamiseks avatud ülikoolis, hageja omalt poolt täitis lepingu ja võimaldas kostjal õppekava täitmist avatud ülikooli raames. Seega kohustus kostja ka teenuse eest tasuma.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhetest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Asjaolu, et kostjal on tasumata nõuetekohaselt talle esitatud arve, annab tunnistust, et kostja on rikkunud raha maksmise kohustust. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt nimetatud kohustuse täitmist. Kuna kostja seda kohustust vabatahtlikult täitnud ei ole, on hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kohtu kaudu. Hageja nõue põhivõla saamiseks hagis nõutud ulatuses on õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada. 8.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Kostja ei täitnud omapoolset raha maksmise kohustust tähtaegselt, viivitades kostja kohustuse täitmisega. Hageja viivise nõue on seega põhjendatud ning seda vastavalt lepingus sätestatud määras. Viivise arvestust on hageja hagiavalduses piisava selgusega kirjeldanud. Hageja nõuab viivist summas 380.16 eurot. Hageja nõue viivise saamiseks hagis nõutud ulatuses on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o. kostja. TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus kindlaks menetluskulud. Hageja menetluskuluks käesolevas tsiviilasjas on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 225 eurot ja ja lepingulise esindaja tasu. Lepingulise esindaja tasu on hageja arvestanud 7,74 tundi tunnitasuga 70 eurot (käibemaksuta) 542 eurot. Kostja on hageja menetluskulude nimekirjad kätte saanud ja leidnud, et hageja menetluskulud on põhjendamatult suured. Vajadus riigilõivu ja hageja lepingulise esindaja kulu kandmiseks tuleneb seadusest, s.t. on põhjendatud ja vajalik. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on märkinud, et ta on käibemaksukohustuslane, mistõttu ei nõua ta menetluskuludelt käibemaksu hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks hageja menetluskulud ilma käibemaksuta. 6 2-15-9098 TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Järgnevalt kontrollib kohus hageja lepinguliste esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kinnitas, et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja esindajal on vastavalt menetluskulude nimekirjale (arve nr 83060) kulunud 1 tund dokumentide analüüsile ja komplekteerimisele, 4 tundi hagiavalduse koostamisele ja kohtusse esitamisele, täiendavalt 0,5 tundi 24.08.2015 kostja vastusega tutvumisele, seisukoha kujundamisele ja täiendavate tõendite kogumisele ning 2,24 tundi 24.08.2015 vastuse koostamisele. Kohus leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti vastab õigusabi tunnihind asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Kokku loeb kohus hageja lepingulise esindaja kulud seoses kohtumenetlusega põhjendatuks 7,74 tunni ulatuses summas 542 eurot. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 767 eurot (riigilõiv 225 eurot, lepingulise esindaja kulu 542 eurot). Hageja vajaliku ja põhjendatud menetluskulu peab kandma kostja täies ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 7