Obsah (8)

§ 3§ 423§ 162§ 442§ 134§ 173§ 174§ 163

2-15-1309 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-1309 Otsuse avalikult teatavaks 16. oktoober 2015 kell 15.00, Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja koht Kohus Viru Maakohus

§ 3

lg 1 ja 423 lg 2 p 2 on hagi menetletavuse eelduseks jätkuv võlausaldajate huvide kahjustamine vaidlusaluse tehinguga. Kuna hageja on sõlminud 02.12.2013 OÜ-ga Tudulinna Süsi sõlminud kokkuleppe, millega vara anti tagasi, ei saa hagetav tagasivõidetav tehingu enam kuidagi IMB Puidutoodete AS (pankrotis) võlausaldajate huve rikkuda. Seega tuleks hagi jätta läbi vaatamata. 5. Hagi tuleks jätta läbi vaatamata

§ 423

lg 2 p 2 alusel ka seetõttu, et 01.11.2012 tehing on kokkuleppel lõpetatud, mistõttu ta enam ei kehti. Mittekehtivat tehingut ei saa kehtetuks tunnistada. Seega on hagi õiguslikult perspektiivitu. Nõude - mõista kostjalt hageja kasuks välja vara – täitmine OÜ Tudulinna Süsi (pankrotis) poolt ei ole võimalik. Kuna nõuet ei ole võimalik täita, siis IMB Puidutoodete AS-i (pankrotis) on võimalik esitada OÜ-le Tudulinna Süsi (pankrotis) nõue seoses vara maksumusega ja tekitatud kahjuga, mis jälle omakorda tekitab olukorra et OÜ Tudulinna Süsi (pankrotis) peaks esitama IMB Puidutoodete AS-i (pankrotis) vastu nõude seoses 02.12.2013 tehinguga alusetult saadu tagastamise nõude. 6. Hageja esindaja menetluskulud 860 eurot on põhjendatud osaliselt so summas 490 eurot, millele lisandub hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1800 eurot. Poolte menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, kuna menetluskulude jätmine OÜ Tudulinna Süsi (pankrotis) pankrotihalduri kanda oleks äärmiselt ebaõiglane ja ka ebamõistlik

§ 162lg 4 alusel.

Kostja ei ole esitanud hagejale mingeid nõudmisi seoses hagis toodud vallasvara omandi ja valdusega ja on järginud 02.12.2013 kokkuleppes kokku lepitut. Hageja väitel tuleneb hagi esitamise vajadus tsiviilasjast nr 2-14-60590, milles kostja ei ole menetlusosaline. III KOHTU PÕHJENDUSED 7. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 403 lg 1 kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl. 6, 78). Kostja leiab, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata

§ 423lg 2 p 2 alusel.

Hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada, kuna kostja on vara hagejale tagastanud ning seega ei riku tehing võlausaldajate huve. Hageja arvates toimub tehingu tagasivõitmine ainult kohtu kaudu ja isegi kui vara on kohtuväliselt tagastatud, saabuvad tagasivõitmise tagajärjed üksnes juhul, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks. 3 2-15-1309 8. Riigikohus on leidnud, et kohus saab vaidluse müügilepingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui müügieset enam ei ole ja lepingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks. Seda õigustab kas või juba menetluskulude õiglase jaotuse tagamise vajadus. Sama järeldus tuleneb tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel PankrS § 113 lg-st 3 (RKTKo 3-2-1-163-11 p 26). Eeltoodu alusel leiab kohus, et ka käesolevas asjas on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise hagi võimalik lahendada, olenemata sellest, et vara on eelnevalt kohtuväliselt hagejale tagastatud. Kohtu hinnangul on hagejal käesoleval juhul olemas õiguslik huvi tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ka pärast võlgnikule vara tagastamist, kuna tehing on hiljem kaasa toonud negatiivsed tagajärjed, milleks on uus võlausaldaja, kes leiab, et tal on pandiõigus võlgnikule tagastatud varale ning välistatud pole ka muud tehingust tulenevad nõuded. Pandiõigusega nõue on pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud nõue.

§ 3

lg 1 järgi võib kohtusse pöörduda ka oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohus nõustub kostjaga, et hageja hagi esitamise vajadus tuleneb teisest tsiviilasjast (2-14-60590), kuid hageja seal menetlusosaline ei ole ja teises menetluses oma õiguseid kaitsta ei saa.

1. Riigikohus on leidnud, et pankrotiseaduses on sätestatud eriregulatsioon selle kohta, kuidas saab pankrotihaldur nõuda võlgniku tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist, kui tehingutega on kahjustatud võlausaldajate huve, sh on PankrS §-des 109–119 sätestatud nii pankrotivõlgniku tehtud tehingu kehtetuks tunnistamise erilised alused kui ka kehtetuks tunnistamise kord ja tagajärjed (RKTKo 3-2-1-36-13 p 11). Kohus ei nõustu seisukohaga, et võlgniku varaga tehtud tehinguid saab pankrotimenetluses tagasivõitmise asemel kokkuleppel kohtuväliselt lõpetada, välistades selliselt pankrotiseaduse vastavate sätete kohaldamise. Kehtetu tehing ei loo algusest peale õiguslikke tagajärgi, lepingu lõpetamisel kokkuleppel aga on see kuni lõpetamiseni kehtiv. Järelikult saab võlgniku pankrotihalduril olla õiguslik huvi taotleda tagasivõitmise korras tehingust tulenevate õiguslike tagajärgede ümberkujundamist. Samas ei nähtu toimiku materjalides olevast 02.12.2013 kokkuleppest (tl. 79), poolte tahet leping kokkuleppel lõpetada. Hageja väitel ei ole juhatuse liikmed 01.11.2012 kirjalikku vara võõrandamise lepingut panrotihaldurile esitanud, kuid on kinnitanud selle sõlmimist. Vaidlust ei ole selle üle, et vara on eelnevalt kostjale üle antud. Toimiku materjalide juures oleva äriregistri väljavõtte (tl. 9-24) järgi oli mõlema äriühingu juhatuse liikmeks tehingu tegemise ajal Ivar Teeväli.
2. Lähtudes PankrS § 109 lg-st 1, § 111 lg 1 p-st 1 ja lg-test 2 ja 3, peavad lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel olema täidetud järgmised eeldused:  lepingu näol on tegemist kinkelepinguga või poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on lepingul kas või osaliselt kinke iseloom;  leping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni;  lepingu teine pool ei tõenda, et lepinguga ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve. Pooled ei vaidle selle üle, et vara müügileping sõlmiti aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Leping sõlmiti 01.11.
3. Ajutine pankrotihaldur nimetati hagejale 02.10.2013 ja tema pankrot kuulutati välja 01.11.
4. Kohus leiab, et vaidlusalusel vara müügilepingul on kinke iseloom, st. soorituse (vara üleandmine) ja vastusoorituse (raha maksmine) väärtused erinevad täielikult. Hageja on kogu menetluse jooksul väitnud, et hagejale ei ole tasutud vara võõrandamise hinda 182 090 eurot ja tasumist tõendavaid dokumente haldurile esitatud ei ole. Toimiku materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks vara eest hagejale tasunud. Samuti ei ole kostja väitnud, ega tõendanud hagejale müügihinna tasumist. Eeltoodust järeldab kohus, et müügihinda tegelikult ei tasutud, st. hageja andis talle kuuluva vara kostjale üle vastusooritust saamata. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Üldjuhul kahjustab igasugune võlgniku vara vähendamine 4 2-15-1309 tema võlausaldajaid ning on seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tuvastatud on kõik müügilepingu tagasivõitmiseks vajalikud eeldused ja 01.11.2012 vara müügileping tuleb tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks.
5. Hageja on esitanud lisaks sooritusnõude, st. palunud kostjalt välja mõista 01.11.2012 müügilepinguga üle antud vara. Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool PankrS § 119 lg 1 järgi tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu, kuid antud juhul on tehingu järgi saadu hagejale juba tagastatud ning selle üle pooled ka ei vaidle. Sisuliselt on kostja vaidlusaluse tehingu tagasitäitmise juba teostanud. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st. haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab

§ 442

lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. Kohtu leiab, et kostjalt ei ole võimalik kohtulahendiga välja mõista vara mida tal ei ole, või siis kohustada kostjat üle andma vara mida tal ei ole. Eeltoodu alusel jääb hageja nõue, mõista kostjalt hageja kasuks välja 01.11.2012 müügilepinguga üle antud vara rahuldamata. Hagihind Hageja nõuded saab

§ 134

lg 3 järgi hagihinna tähenduses lugeda üheks varaliseks nõudeks ning hagihind peaks tulenevalt

§-st 123 ja § 126 lg-st 2 olema määratud vaidlusaluse vara hinnaga hagi esitamise ajal, so. 27.01.2015. Hagiavalduse ja 02.12.2013 kokkuleppe kohaselt on vara võõrandamise hinnaks 182 090 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (

§ 173lg 1).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (

§ 174lg 1, 2).

Hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust poolte vahel

§ 163

, mille esimese lõike kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt leiab kohus, et IMB Puidutoodete AS (pankrotis) menetluskulud tuleb jätta 50% ulatuses OÜ Tudulinna Süsi (pankrotis) kanda ja 50% ulatuses tema enda kanda. OÜ Tudulinna Süsi (pankrotis) menetluskulud jäävad tema enda kanda. Hageja palub välja mõista kostjalt menetluskulud 2660 eurot sh. hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1800 eurot ja õigusabikulud 860 eurot käibemaksuta. Kostja esindaja leiab, et hageja esindaja menetluskulud 860 eurot on põhjendatud osaliselt, so. summas 490 eurot. Kohus nõustub kostja esindaja arvamusega, et menetluskulud 8,25 h (sh 6,5 h tunni eest tunnitasuga 100 eurot ja 1,75 h tunni eest tunnihinnaga 120 eurot) kokku summas 860 eurot on põhjendatud osaliselt. Kuna hageja esindaja on märkinud erinevate toimingute eest erinevad tunnitasud, loeb kohus põhjendatud ajaks hagiavalduse analüüsi ja koostamise eest 5 2-15-1309 4,5 h (5,25 h asemel) tunnitasuga 110 eurot so 495 eurot, kostja 20.03.2015 vastusega (2,5 lehte, tl 76-78)) tutvumise ja 29.04.2015 vastuse koostamise (3,5 lehte, millest resolutsioon on identne hagiavalduses tooduga; tl 91-94)) eest 1,5 h (2,5 h asemel) tunnitasuga 110 eurot so 165 eurot ja 21.09.2015 vastuse koostamise eest (4 lehte, tl 112-115) 50 eurot. Kohus leiab, et mõistlik ja põhjendatud tasu suurus on kokku 710 eurot käibemaksuta. Tulenevalt eeltoodust on hageja menetluskuludeks tasutud riigilõiv 1800 eurot ja esindaja kulud 710 eurot, kokku 2510 eurot, millest pool on 1255 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6