lg 4 alusel ettepaneku lõpetada võlgniku pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist, kuna pankrotivarast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Koos pankrotimenetluse lõpetamise ettepanekuga esitas pankrotihaldur kohtule
2. Aruandes märkis pankrotihaldur võlgniku vara koosseisu pankroti väljakuulutamise seisuga. Samuti nähtus aruandest, et võlgniku abikaasa IP andis 23.08.2011 pankrotihaldurile notariaalse volituse, millega volitas pankrotihaldurit tegutsema tema nimel võlgnikule ja IP-ile ühisomandina kuuluva kinnistu müümisel. 17.10.2012 andis IP nõusoleku, et vara müügist laekuv raha jääb pankrotivarasse ja sellega kaetakse ühine kohustus Swedbank AS-i ees. Kinnistu müügist enampakkumisel laekus 51 000 eurot. Haldur nõudis Maksu- ja Tolliametist tagasi enam kinnipeetud üksikisiku tulumaksu kokku summas 146,70 eurot. Seega oli pankrotimenetluses väljamakseteks 51 815,22 eurot, millest I järgu nõudega võlausaldajale pandipidajale Swedbank AS maksti välja 85 % hüpoteegiga koormatud vara müügist ehk 43 350 eurot (
lg 2) ja
Edasi loetles pankrotihaldur pankrotivarast tehtavad väljamaksed kokku 13 608,16 eurot, mh pankrotihalduri arvestatava tasu alammääras 6 579,57 eurot ja sellelt arvestatav sotsiaalmaksu 2 171,26 eurot. Kuivõrd
lg 1 alusel tehtavateks väljamakseteks jääb 8 465,22 eurot, jäävad väljamaksetest hüvitamata kulud summas 5 142,94 eurot. Pankrotihaldur palus pankrotimenetluse kulude kandmiseks menetlusabi. Pankrotihaldur märkis aruandes, millised võlausaldajate tunnustatud nõuete osad on jäänud hüvitamata. Võlgnik esitas 03.08.2010 kohustustest vabastamise avalduse. Maakohtu määrus 3. 28.10.2013 määrusega lõpetas maakohus võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist (
§-ga 168 on käesolev kohtumäärus RP (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuete osas täitedokumendiks järgmiselt: Swedbank AS 78 126,87 eurot; Eesti Energia Aktsiaselts 675,35 eurot ja Elisa Eesti AS 75,11 eurot. Vastavalt
Pankrotihaldur on kohtule esitatud taotluses töötasu arvestamisel lähtunud pankrotivara suurusest 51 146,70 eurot ja palub määrata halduri tasu
lg 1 sätestatud alammääras summas 6 579,57 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks summas 2 171,26 eurot, kokku summas 8 750,82 eurot. Halduri nõutud tasu 8 750,82 eurot on mõistlik, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja halduri kutseoskustega. Võlgnik on nõustunud halduri taotletava tasu suurusega. Võlausaldajad halduri taotletava tasu osas vastuväiteid esitanud ei ole. Tasu vastab
lg 1.
lg 2 punktides 2-5 loetletud asjaolusid, mis takistaksid võlgadest vabastamise menetluse algatamist, ei ole ilmnenud. Asja materjalidest nähtuvalt ükski võlausaldaja 11.11.2011, 24.01.2012, 30.11.2012 ja 17.01.2013 toimunud võlausaldajate üldkoosolekust osa ei võtnud, mistõttu saab järeldada, et võlausaldajatel puudub huvi pankrotimenetluse jätkamiseks ja ettepanekute tegemiseks usaldusisiku nimetamise vastu. Võlgnik on teinud ettepaneku, et soovib ise täita usaldusisiku kohustusi. Võlausaldaja Swedbank AS tegi oma 15.01.2013 e-kirjaga ettepaneku määrata usaldusisikuks võlgnik ise. Võlausaldajad ei ole esitanud vastuväiteid võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise suhtes. Seega tuleb algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Kuivõrd usaldusisiku määramine tooks kaasa põhjendamatuid kulutusi, mis veelgi survestaks võlgniku varalist seisu, on mõistlik kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Määruskaebus 4. Swedbank AS palub maakohtu määruse tühistada ja kohustada pankrotihaldurit esitama kohtule uus taotlus, milles on kõrvaldatud Swedbank AS-i pandiga tagatud õiguste rikkumine. Pankrotihaldur on tasu arvestamisel rikkunud võlausaldaja õigusi. Võlgnikule ja tema abikaasale ühisomandina kuulunud kinnistu müügist laekus 51 000 eurot ning pankrotihaldur on
lg-s 1 nimetatud väljamaksete tegemiseks arvestanud 15% kogu pandieseme müügist saadud summast. Sellist õigust pankrotihaldurile seadusest ei tulene, sest
lg 2 kohaselt pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud
lg 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Kuna kinnisasi kuulus pankrotivõlgniku ja IP ühisomandisse võrdsetes osades, ei olnud pankrotivõlgniku varaks kogu korteriomand, vaid üksnes pool sellest. Seega ei kuulunud kõnealune kinnisasi tervikuna pankrotivara koosseisu ja seda asjaolu ei muuda see, et IP teavitas pankrotihaldurit, et ta on nõus sellega, et vara müügist laekuv raha jääb pankrotivarasse. Kõnealuse nõusolekuga andis IP pankrotihaldurile nõusoleku, et viimane müüb kinnisasja tervikuna ja kinnitas, et on teadlik sellest, et ka tema osa võõrandamisest saadud summast kuulub Swedbank AS-le kui võlausaldajale. IP ei saanud n-ö loobuda oma varast pankrotivõlgniku kasuks, vaid üksnes 3
lg 2 rakendamisel, siis rikuvad pankrotihalduri taotlus ja maakohtu 28.10.2013 määrus olemasoleval kujul võlausaldaja õigusi ning on vastuolus seadusega. Võlausaldaja on teavitanud pankrotihaldurit nimetatud probleemist, kuid pankrotihaldur nimetatut arvesse ei ole võtnud. Asjaolust, et pankrotihaldur oli esitanud kohtule taotluse pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemisega, sai võlausaldaja teada alles 08.11.2013, kui avastas väljaandest Ametlikud Teadaanded, et kohus on lõpetanud RP pankrotimenetluse raugemise tõttu. Seejärel pöördus võlausaldaja pankrotihalduri poole, et saada ka pankrotihalduri sellekohane taotlus. Pankrotihaldur edastas oma taotluse võlausaldajale 12.11.2013. Seega sai võlausaldaja oma õiguste rikkumisest teada alles 12.11.2013. Menetluse edasine käik 5. 11.03.2014 määrusega jättis Harju Maakohus määruskaebuse menetlusse võtmata kaebeõiguse puudumise tõttu. 08.01.2015 määrusega Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu 11.03.2014 määruse ja saatis tsiviilasja tagasi maakohtule määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus leidis, et võlausaldaja kaebeõigus tuleneb
lg 5, mille kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. Vastus määruskaebusele Pankrotihaldur palub vastuses määruskaebusele tühistada maakohtu 28.10.2013 määruse osaliselt ja teha uus määrus, millega kinnitada pankrotihalduri tasu suuruseks 3607,89 eurot. Pankrotihaldur märgib ühtlasi, et pankrotiseadus ei näe ette
MS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
, mille lõike 1 järgi võib määruse peale, millega kohus lõpetab pankrotimenetluse, esitada määruskaebuse võlgnik ja lõike 2 järgi võlausaldaja juhul, kui ta mentluse lõpetamise vastu esitas vastavalt § 161 lg 2 või § 163 lg 2 vastuväite. Ringkonnakohus tühistas 08.01.2015 määrusega maakohtu 11.03.2014 määruse, millega maakohus jättis võlausaldaja määruskaebuse 28.10.2013 pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale menetlusse võtmata. Ringkonnakohus leidis oma määruses, et kaebus on lubatav, kuna
lg 4 kohaselt otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt ja sama paragrahvi lg 5 järgi võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. 8. Avaldaja on seoses oma nõudega märkinud määruskaebuse p-s 1.3, et kaebuse esitamise tingib asjaolu, et pankrotihaldur on tasu arvestamisel rikkunud võlausaldajate õigusi. Kaebuse 4
Järelikult pidi kohus praeguses asjas hindama sisuliselt, kas pankrotimenetluse kulud on määratud õigesti. Maakohus on määranud pankrotihalduri tasu
lg 1 sätestatud alammääras summas 6 579,57 eurot, millele lisas sotsiaalmaksu 2 171,26 eurot, kokku 8 750,82 eurot. Maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud
§-dest 65 ja 651 ei tulenenud, et paknrotihalduri tasule lisatakse mingeid makse ja seega tuleb teha järeldus, et pankrotihalduri tasu määramise ajal sisaldasid
nimetatud alam- ja ülemmäär võimalikke makse (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13 p 14).
lg 11, mis sätestab käibemaksu lisamise võimaluse pankrotihalduri tasule, kehtestati alates 01.07.2014, s.o pärast käesolevas asjas pankrotihalduri tasu määramist. Lisaks on maakohus määranud tasu ebaõigesti, lähtudes terve kinnistu müügist laekunud summast. Arvestuse aluseks tuleb võtta ½ kinnistu müügist laekunud summast, so 25 500 eurot (51 000 : 2 = 25 500) ja halduri poolt Maksu- ja Tolliametist tagasinõutud enamkinnipeetud üksikisiku tulumaksu kokku 146.70 eurot. Sellisel juhul on halduri tasu arvestamise aluseks 25 646.70 eurot ja halduri tasu selles on alammääras 3969.03 eurot. Arvestades pankrotimeneltuses vara müügist ja muudest laekumistest on üle jäänud 8465.22 eurot, jõustunud kohtumäärustega on kinnitatud kulutused 4857.33 eurot, jääb pankrotihalduri tasuks 3607.89 eurot. Nimetatud summa on pankrotihaldur oma täiendavas seisukohas 30.01.2015 palunud välja mõista osaühingule, mille kaudu ta tegutseb. 10. Seoses määruskaebuse rahuldamisega osaliselt tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 171 g 1), so võlausaldaja kanda jääb määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. /digitaalselt allkirjastatud/ Krista Kirspuu /digitaalselt allkirjastatud/ Ele Liiv /digitaalselt allkirjastatud/ Indrek Soots 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.