← Eesti

3-15-1081/25

Obsah (5)§ 181§ 182§ 158§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 14.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1081 Haldusasi Eligos OÜ kaebus

§ 181lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Asjaolud

  1. EAK 02.03.2015 otsusega tühistati Eligos OÜ inspekteerimisasutuse akrediteering I036 kehtivus alates 01.03.2015 ning lõpetati EAK ja Eligos OÜ vahel 25.11.2010 sõlmitud akrediteerimisleping alates 01.03.
  2. 1
  3. EAK 19.03.2015 otsusega ei rahuldatud Eligos OÜ taotlust nõudega tühistada EAK 02.03.2015 otsus akrediteeringu 1036 kehtivuse tühistamise kohta.
  4. Harju Maakohtu 14.04.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-125-4723 keelduti Eligos OÜ avaldust EAK 02.03.2015 otsuse tühistamiseks menetlusse võtmast ning selgitati, et avaldajal tuleb pöörduda halduskohtu poole.
  5. Eligos OÜ esitas 24.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAK 02.03.2015 otsuse tühistamise nõudes. Kaebuse sisu
  6. Vaidlustatav otsus on kaebaja hinnangul põhjendamatu ning kaebaja palub selle tühistada. 5.
  7. 09.01.2015 saatis vastustaja kaebajale hoiatuse standardile EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 ülemineku perioodi piirtähtaja saabumisest 01.03.
  8. Kaebaja saatis vastustajale 18.12.2014 aruande, milles samaaegselt palus osutada abi ning selgitada üksikasjalikult kõiki puuduseid, mida tuli kõrvaldada. Vastustaja ignoreeris vastavat palvet. 5.
  9. Vastustaja väide, et kaebaja ei täida EAK-i juhendit, kaebajaga ei saa ühendust ning kaebaja ei soovi tõendada EAK-le akrediteeringu vastavust standardile 17020:2012 ei vasta faktilistele asjaoludele. Kaebaja edastas vastustajale 27.01.2015 aruande koos lisaga 26.03.2014 auditi kohta. Samaaegselt teatas kaebaja vastustajale telefoni teel, et ta pole valmis täitma tema nõudeid üleminekuks standardile 17020:2012 tähtajaga 03.02.2015 ning palus lükata audit edasi kuni kvaliteedikäsiraamatu täieliku valmimise ja esitamiseni. Sellele taotlusele vastustaja ei vastanud. 5.
  10. 11.02.2015 saatis kaebaja vastustajale standardi EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 nõuetele vastava kvaliteedikäsiraamatu lõpliku variandi. Kvaliteedikäsiraamat on põhidokument, mis vastab uuele standardile EVS-EN ISO/IEC 17020:
  11. Vastustaja nõuete kohaselt on kvaliteedikäsiraamat koostatud OÜ Eligos kohta ning rakendub C-kategooriale, nagu määrab standard EVS-EN ISO/IEC 17020:
  12. Kvaliteedikäsiraamat on Eligos OÜ sisemine normatiivne dokument, mis ei mõjuta tehnilise kontrolli tootmistegevust ning seetõttu ei saa tegemist olla akrediteerimislepingu tõsise rikkumisega. Vastustaja ei esitanud märkusi kvaliteedikäsiraamatu osas. Seega on kaebaja täitnud vastustaja kõik nõuded ja esitanud tähtajaga 01.03.2015 kõik uuele standardile üleminekuga seonduvad dokumendid. 5.
  13. Tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest oleks vastustaja võinud piirduda kehtiva standardi 17020:2006 nõuetega ja viia korduv audit läbi kuni kaebaja täieliku üleminekuni uuele standardile. Vastustaja ei ole arvestanud EAK-i juhendiga, mille kohaselt olukorras, kus esitatud dokumentide alusel EAK leiab, et asutus ei rakenda veel standardi 17020:2012 nõudeid ja pole valmis hinnangu läbiviimiseks nende järgi, siis eelnevalt kokkulepitud akrediteerimise audit tehakse üksnes standardi 17020:2006 järgi. Samas EAK-i juhend ei ole normatiivakt, kuna EAK-il puudub pädevus võtta vastu õigustloovaid akte. Tegemist on aktiga, mis reguleerib suhteid tööandja ja tema personali vahel. Juhendil on piiratud kehtivusala ning seda ei tohiks võrdsustada Rahvusvahelise Laborite Akrediteerimise Ühingu (ILAC) dokumendiga P15:06/2014 Application of ISO/IEC 17020:2012 for the Acreditation of Inspection Bodies, kus akrediteeringu lõppemise tähtajaks on märgitud 31.12.
  14. 2 5.
  15. Vastustaja on suhtunud kaebajasse pahauskselt, erapoolikult ning pole soovinud lahendada vaidlust vastastikkuse mõistmise ja kokkuleppe teel. Vastustaja vastulause
  16. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. 6.
  17. Kaebaja akrediteeringu aluseks olev standard EVS-EN ISO/IEC 17020:2006 versioon on tunnistatud kehtetuks tulenevalt standardi uuema versiooni EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 kehtima hakkamisest, mistõttu oli kaebajal vajadus ja võimalus viia oma tegevus kooskõlla uue standardiga, et säilitada akrediteering. 6.
  18. Vastustaja lähtub oma tegevuses standardist ISO 17011, mis reguleerib vastavushindamist ning sätestab üldnõuded vastavushindamisasutusi akrediteerivatele akrediteerimisasutustele. Nimetatud standardi punktidest 7.1-7.3 tulenevalt sätestas vastustaja juhendi (üleminekujuhend) standardi versioonilt EVS-EN ISO/IEC 17020:2006 versioonile EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 üleminekuks. Üleminekujuhend kinnitati ja avaldati 10.09.
  19. Üleminekujuhend saadeti otse kõikidele akrediteeritud inspekteerimisasutustele, üleminekureegleid tutvustati ja neist teavitati iga-aastastel detsembris toimuvatel kliendipäevadel ning täiendavalt tutvustati üleminekujuhendit kõikidele asutustele personaalselt 2013-2014 toimunud kohapealsetel hindamistel. Lisaks on üleminekujuhend alati kättesaadav olnud vastustaja kodulehel. Sellest tulenevalt on kaebajat teavitatud uuele standardile üleminekust mõistliku aja jooksul enne üleminekut ning kaebaja on saanud arvestada vajadusega viia oma tegevus uue standardiga kooskõlla. 6.
  20. Üleminekujuhendi sissejuhatuses on välja toodud tähtajad standardile EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 ülemineku kohta, mis kehtivad kõikide standardi rakendajate puhul. Kaebajal on olnud võimalik esitada tähtpäevade ja kogu ülemineku osas täiendavaid küsimusi. Vastavalt üleminekujuhendi p-s 1 toodud tähtaegadele toimusid kõikide akrediteeritud inspekteerimisasutuste järelevalvehindamised alates 01.12.2013 vastavalt standardile 17020:
  21. Samas punktis on välja toodud, et hiljemalt 01.03.2015 tühistatakse kõik standardi 17020:2006 alusel antud akrediteeringud. Üleminekuperioodi, mis lõppes 01.03.2015, kehtestas ILAC. Üleminekuperioodi kogukestuseks oli 3 aastat. Üleminekujuhendi p-s 3 on toodud graafik, millal vastustaja kavandas üleminekuhindamisi konkreetsetes asutustes. Kaebaja üleminekuhindamine oli algselt kavandatud detsembriks
  22. Kaebaja tegelik hindamine toimus 26.03.2014, kuivõrd kaebaja taotles ajapikendust. 6.
  23. Kaebaja ei ole täitnud standardiga 17020:2012 esitatud nõudeid. Vastustaja selgitas kaebajale korduvalt nii e-kirja teel (17.01.2014, 17.02.2014) kui ka telefoni teel EAK ÜJ2-2013 nõudeid ja tähtaegu. 26.03.2014 toimunud üleminekuhindamise käigus tuvastas vastustaja 21 mittevastavust standardi EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 nõuetele. Mittevastavuste põhjuste ja ulatuse analüüsi tulemuste ning korrigeerivate tegevuste plaani esitamise tähtaeg oli 02.04.
  24. Kaebaja tähtaegselt mittevastavusi ei kõrvaldanud. 08.04.2014 edastas vastustaja kaebajale e-kirja palvega teatada põhjus, miks kaebaja ei ole oma kohustusi täitnud. 15.04.2014 saatis vastustaja kaebajale tagasi täidetud detailaruande parandamiseks ja järeltegevusteks. Kaebaja parandusi ei teinud. 11.09.2014 edastas vastustaja kaebajale e-kirja, milles tõi välja, et kaebaja inspekteerimisasutuse juhtimissüsteem vastab jätkuvalt standardi EVS-EN ISO/IEC 17020:2006 nõuetele ning kaebaja inspekteerimisasutusele väljastatakse uus akrediteerimistunnistuse lisa, kus on toodud ära kaebaja inspekteerimisasutuse personali muudatused. Sealjuures toodi aga välja, et üleminekuhindamise käigus leitud mittevastavusi ei ole kaebaja kõrvaldanud, mistõttu kaebaja juhtimissüsteem ei vasta standardi EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 nõuetele. 24.09.2014 edastas vastustaja kaebajale e-kirja, 3 milles tõi välja, et kaebaja inspekteerimisasutus akrediteerimistunnistusega I036 vastab jätkuvalt standardi EVS-EN ISO/IEC 17020:2006 nõuetele, kuid üleminekuhindamisel leitud mittevastavused, mis on fikseeritud standardi EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 järgi, tingivad asjaolu, et menetlus ei ole veel lõppenud. Vastustaja rõhutas kaebajale, et vastustaja peab akrediteerimisel lähtuma standardi EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 ja üleminekujuhendi nõuetest. 09.01.2015 ekirjaga teavitas vastustaja kaebajat veelkord, et inspekteerimisasutuste üleminek standardile EVSEN ISO/IEC 17020:2012 lõpeb 01.03.2015 ning kaebaja dokumentatsioon ei vasta jätkuvalt standardi EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 nõuetele. Nimetatud kirjale kaebaja ei reageerinud. 27.01.2015 edastas vastustaja taaskord kaebajale e-kirjaga teavituse üleminekujuhendist ja standardist EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 tulenevate nõuete mittetäitmise osas. 6.
  25. Kaebuses esitatud väide selle kohta, et kaebaja soovis edasi lükata auditi aega, mis oli määratud 03.02.2015, on eksitav. Kaebajale vastu tulles määras vastustaja assessor hindamise ajaks 03.02.2015, et kaebaja saaks esitada tõendid mittevastavuste korrigeerivate tegevuste kohta ning oleks võimalik teostada tõendusdokumentide vastavuse kontroll. 6.
  26. Kaebaja poolt vastustajale edastatud kvaliteedikäsiraamatu näol ei ole tegu mittevastavuste põhjuste ja ulatuse analüüsi tulemustega ning sellest ei ilmne korrigeerivate tegevuste plaan. Samuti ei kirjeldanud see mittevastavuse kõrvaldamise tegevusi ega esitanud objektiivset tõendusmaterjali mittevastavuste kõrvaldamise kohta. Mittevastavuste korral ei ole vastustajal võimalik kinnitada kaebaja vastavust standardile. Hindamise detailaruandes toodud 21-st mittevastavusest ei kõrvaldanud kaebaja 20 mittevastavust. Mittevastavuste kõrvaldamine toimub detailaruande kaudu ja lisaks peab asutus esitama tõendusdokumendid mittevastavuste likvideerimise kohta. Seda kaebaja teinud ei ole. Kaebaja ei ole kordagi esitanud omapoolset taotlust pikendada asutuse üleminekuperioodi uuele standardiversioonile üleminekuks. 6.
  27. Kaebaja ei vastanud kehtivale standardile (EVS-EN ISO/IEC 17020:2012), mistõttu vastustaja otsustas kaebaja akrediteeringu tühistada. Akrediteeringu tühistamine on õiguspärane. Akrediteering ei saa kehtida olukorras, kus standard on kehtetuks tunnistatud, millele asutus akrediteeringu kohaselt vastab. Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja tuvastas asjaolusid valesti ning kaebaja siiski vastas standardi EVS-EN 17020:2012 nõuetele. Kaebajal on võimalik viia asutuse töökorraldus kooskõlla standardiga EVS-EN 17020:2012 ning seejärel taotleda uut akrediteerimist. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. See tähendab, et kohus tuvastab kaevatud haldusakti õigusvastasuse, kuna faktilisest olukorras tulenevalt ei ole seda enam võimalik tühistada. Kohus leiab, et EAK 02.03.2015 otsus on õigusvastane põhjusel, et see on täielikult põhjendamata ja seetõttu arusaamatu.
  28. Toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS) § 37 lg 1 kohaselt on Eesti riiklik akrediteerimisasutus mittetulunduslikel alustel tegutsev riigi poolt asutatud juriidiline isik, kelle põhikirjalise tegevuse eesmärk on vastavushindamisasutuste akrediteerimine. Eesti riikliku akrediteerimisasutuse ülesandeid täidab EAK Vabariigi Valitsuse 08.07.2010 korralduse nr 280 ja TNVS § 37 lg 2 alusel. TNVS § 2 lg 6 kohaselt kohaldatakse TNVS-s ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid TNVS-s sätestatud erisustega. Vastavalt HMS § 51 lg-le 1 on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu 4 õigusakt. Kohtu hinnangul on EAK 02.03.2015 otsuse (I kd tl 6) näol tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see on antud avalik-õiguslikku funktsiooni kandva organi poolt avalikõiguslikus suhtes ning on otseselt suunatud kaebuse esitaja õiguste (inspekteerimisasutuse akrediteeringust nr I036 ning EAK ja Eligos OÜ vahel 25.11.2010 sõlmitud akrediteerimislepingust tulenevad õigused) lõpetamisele. Niisiis on tegemist haldusaktiga, mis peab vastama haldusakti õiguspärasuse eeldustele, mh olema allutatud HMS regulatsioonile seonduvalt haldusakti põhjendamiskohustusega. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt HMS § 56 lg-tele 1-3 peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. EAK 02.03.2015 otsuses, mis käesolevas asjas on vaidlustatud, nähtub ainsa põhjendusena, miks Eligos OÜ akrediteering alates 01.03.2015 tühistatakse, asjaolu, et Eligos OÜ ei ole suutnud üleminekutähtajaks 01.03.2015 veenvalt tõendada oma vastavust standardile EVS-EN ISO/IEC 17020:2012 ning mittevastavusi kõrvaldada. Millised on olnud need mittevastavused ja milliseid tõendeid ootaks EAK nende mittevastavuste kõrvaldamiseks, ei nähtu ei kaevatud otsusest ega ka otsusega kaasuvast mingist muust dokumendist. Veelgi enam – asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale juba alates 26.03.2014 hindamise kokkuvõtlike aruannete ja detailaruande (I kd tl 168183) saamisest arusaamatu, milliste tõendite esitamist temalt oodatakse, kuna EAK selgitused on olnud mõistmatult üldsõnalised.
  29. Vaadeldes peaassessor Heiki Kamariku ja assessor Ants Moreli 26.03.2015 hindamise kokkuvõtlikku aruannet (I kd tl 168), näeb kohus järgmisi puudujääke Eligos OÜ dokumentatsioonis: „…juhtimissüsteemi ei ole sisse viidud uue standardi kõiki nõuded. Mittevastavused on puudulikus dokumenteerimises … juhtimissüsteemi muudatused on ebapiisavad … juhtkonna ülevaatuse ja auditi dokumendid on pealiskaudsed … juhtimissüsteemis puuduvad vastavasisulised protseduurid“. Aruandest nähtuvalt pidid mittevastavused olema välja toodud detailaruandes. Hindamisrühma järelduste kohaselt pidi asutus mittevastavused kõrvaldama 20 tööpäeva jooksul. Tegevusplaanid mittevastavuste kõrvaldamiseks tuli esitada kuu aja jooksul koos mittevastavuste kõrvaldamist kinnitavate tõendusdokumentidega ning mittevastavuste põhjuste analüüsiga. Aruandest (ei kokkuvõtlikust aruandest ega detailaruandest) ei nähtunud vihjamisigi, millised pidid olema need tõendusdokumendid, mida EAK oleks aktsepteerinud. I kd tl-l 12 on toodud poolte vaheline suhtlus hindamise aruandele järgnenud perioodil. 15.04.2014 on EAK saatnud detailaruande kaebajale tagasi parandamiseks ja järeltegevusteks. Sellest detailaruandest (I kd tl 76-91) nähtub, et hindamisrühma valdavad kommentaarid ja järeldused kaebaja poolt esitatud vastuste suhtes (mis valdavalt on seotud kvaliteedikäsiraamatu protseduuride viidetega) on olnud: „Ei ole esitatud analüüsi. Ei ole esitatud korrigeerivate tegevuste plaani“. Jällegi ei ole EAK kuidagi kaebajale selgitanud, miks kaebaja poolt esitatu ei ole aktsepteeritav ning milline oleks nõuetekohane analüüs või korrigeeritud tegevuste plaan. EAK tagasisidest sai kaebaja teada, et tema poolt tehtu EAK-le ei sobi, aga miks ei sobi, seda ei öeldud. Detailaruande mõned lakoonilised täpsustused nagu: „Sõltumatus ei ole ainult majanduslik mõiste“ või „Tore, kui need dokumendid on lisatud kvaliteedidokumentide nimistusse“ ei saanud aidanud kaebajat kuidagi edasi, mõistmaks EAK positsiooni. Edasi on EAK 11.09.2014 ja 24.09.2014 (I kd tl 12) meenutanud kaebajale, et ta endiselt ei täida uue standardi nõudeid ning 09.01.2015 kirjas ise möönnud, et kaebaja ei ole aru saanud kirjalikest selgitustest hindamise detailaruandes, esitamata samas täiendavaid selgitusi, kuidas neid mõista. 5 27.01.2015 (I kd tl 12 pöördel) tsiteerib EAK üleminekujuhendit; viitab, et neil, kes seisuga 01.03.2015 uue standardi nõudeid ei täida, akrediteering tühistatakse; ning tühistab 03.02.2015 planeeritud inspekteerimisasutuse auditi. 11.02.2015 saadab kaebaja EAK-le uue kvaliteedikäsiraamatu ning küsimustiku (I kd tl 11). Sellele EAK enam ei reageeri, vaid teeb 02.03.2015 kaebaja akrediteeringu tühistamise otsuse. Ka I kd tl-del 172-183 esitatud detailaruandest nähtuvalt hindas EAK Eligos OÜ küsimustikku viimati 08.01.
  30. Niisiis ei nähtu EAK 02.03.2015 otsusest, kas kaebaja akrediteeringu puhul üldse hinnati tema poolt 11.02.2015 esitatud dokumente, sh uut kvaliteedikäsiraamatut, ning kui hinnati, siis miks need ei olnud tõendusmaterjalina aktsepteeritavad. EAK 19.03.2015 vaideotsusest (I kd tl 7) nähtub, et kaebaja 11.02.2015 esitatud dokumentatsiooni oleks justkui hinnatud, kuid peaassessori hinnangul ei piisanud sellest mittevastavuste sulgemiseks. Vastavat arutelu või põhjendusi ei nähtu ühestki kohtule esitatud dokumendist. Kohus juhib tähelepanu, et asja materjalidest ei nähtu, et EAK oleks kaebaja akrediteeringu tühistanud seetõttu, et kaebaja ületas EAK üleminekujuhendi (I kd tl 97-104) p-s 4 sätestatud tähtaega 12.01.2015 tõendusmaterjali esitamiseks. Ka EAK 27.01.2015 kirjast kaebajale (I kd tl 12 pöördel) võib aru saada, et EAK ootas jätkuvalt kaebajalt tegutsemist selle nimel, et akrediteeringut ei peaks tühistama.
  31. Eelnevat kokku võttes ei ole kohtul EAK 02.03.2015 otsusest aru saada, konkreetselt millistes punktides ja mis põhjustel ei täitnud kaebaja pärast 11.02.2015 dokumentide esitamist endiselt uue standardi nõudeid. Selliseid konkreetseid põhjuseid ei nähtu ka ei haldusasja materjalidest ega vastustaja poolt kohtule esitatud selgitustest. Veelgi enam – kohtu hinnangul on kaebajale terve haldusmenetluse jooksul jäänud arusaamatuks, milliste tõendite ja analüüside (vastustaja väljenduses: mittevastavuste põhjuste ja ulatuse analüüs, korrigeerivate tegevuste plaan, mittevastavuse kõrvaldamise tegevused) tegemist temalt nõutakse ning mis on see objektiivne tõendusmaterjal, mida EAK aktsepteerib. Tõtt-öelda on see mõistmatuks jäänud ka kohtule nende materjalide valguses, mis asjas esitatud on. Kohus ei väidagi seda, et EAK oleks kaebaja eest pidanud ära tegema kogu töö tema tegevuse kooskõlla viimisel uue standardiga, kuid EAK oleks pidanud kaebajale väga konkreetselt (mitte üldsõnaliselt) ja punktide kaupa selgitama, milles puudujäägid seisnevad ja mida teha ning milliseid dokumente parandada ja luua, et puudujäägid kõrvaldada. Seega on kohus seisukohal, et kaevatud EAK 02.05.2015 otsus on isegi elementaarses mahus põhjendamata, mistõttu ei ole selle materiaalset õiguspärasust kohtul võimalik kontrollida – aktist ei selgu, millises osas ja miks ei täitnud kaebaja pärast 11.02.2015 dokumentatsiooni esitamist uue standardi nõudeid. Järelikult on EAK 02.03.2015 otsus õigusvastane.
  32. Kuigi kohus on eelnevalt tuvastanud, et EAK 02.03.2015 otsus oli oma ilmselge motiveerimisvea tõttu õigusvastane, ei saa kohus seda haldusakti siiski tühistada faktilisest olukorrast tulenevalt. EAK on õigesti märkinud, et kaebaja akrediteering ei saanud alates 01.03.2015 enam kehtida, sest kehtetuks oli tunnistatud standard, millele kaebaja akrediteeringu kohaselt vastas. Vastav põhimõte oli kajastatud ka ILAC 26.10.2012 üldkoosoleku resolutsioonide p-s 16.23 (I kd tl 164-167). Õige ei ole kaebaja seisukoht, nagu oleks tema nö vana akrediteering võinud kehtida kuni 31.12.
  33. See ei tulene ei EAK üleminekujuhendi p-st 1 (Dokumentatsiooni ülevaatus) ega ka ILAC dokumendi ILAC-P15:06/2014 p-st
  34. Üleminekujuhendi p 1 on kohaldatav üksnes üleminekuperioodi jooksul, so kuni 01.03.2015, mis tähendab, et kui dokumentatsiooni ülevaatuse jooksul EAK leiab, et kontrollitav asutus ei vasta veel uuele standardile, hinnatakse tema vastavust vanale standardile. Kuid see saab toimuda üksnes üleminekuperioodi jooksul, sest vastavalt juhise p-le 4 tühistatakse kõik akrediteeringud standardile 17020:2006 alates 01.03.
  35. ILACP15:06/2014 p 3 aga ütleb vaid, millise ajaperioodi jooksul peavad lepinguosalised seda dokumenti rakendama asuma ega pikenda üleminekuperioodi lõpptähtaega. 6 Niisiis on faktiline olukord kohtuotsuse tegemise aja seisuga selline, et kaebaja vana standardijärgne akrediteering ei saa enam kehtida, sest selle aluseks olev standard enam ei kehti. Seetõttu on EAK 02.03.2015 otsuse resolutsioon kohane. Nimetatud otsuse põhjendamatuse tõttu aga ei ole kohtul võimalik hinnata, kas kaebaja oleks 11.02.2015 esitatud dokumentide valguses täitnud uue standardi nõudmised või mitte. Tegemist on EAK diskretsiooniotsusega ning

§ 158

lg 3 kohaselt ei saa kohus teostada haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Et faktiline olukord ei võimalda kohtul tühistada EAK 02.03.2015 otsust, millega taastuks kaebaja nö vana akrediteering, tuleb kohtul tuvastada vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Riigikohus on oma lahendi 3-3-1-29-12 p-s 25 asunud järgmisele seisukohale: „Põhjendusteta haldusakti jõussejätmine HMS § 58 alusel kohtumenetluses esitatud põhjendustest lähtudes riivab PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. See muudab kohtumenetluse tulemuse prognoosimise keerukamaks. Muuhulgas kaasneb sellega menetluskulude kandmise risk. Kaebaja jaoks vähem koormav abinõu on sellises olukorras rahuldada kaebus osaliselt ning tuvastada haldusakti põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastasus resolutsioonis. Kolleegium muudab seetõttu haldusasjas nr 3-3-1-6-05 otsuse p-s 20 võetud seisukohta (vt ka 3-3-1-18-07, p 25), et tühistamistaotluse korral ei või kohus tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis haldusakti õigusvastasust ning jätta tühistamistaotlust rahuldamata. Kolleegium on seisukohal, et tegemist ei ole kaebaja taotluse muutmisega tema tahte vastaselt, vaid tühistamisnõude rahuldamise peamise eelduse (haldusakti õigusvastasuse) tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis – seega ei välju kohus kaebuse piiridest.“ Niisiis tuvastab kohus kohtuotsuse resolutsioonis kaevatud haldusakti õigusvastasuse, kuid kaebaja poolt esitatud tühistamisnõude jätab rahuldamata. Kaebajal on võimalik taotleda EAK-lt uut akrediteerimist ning EAK-l on kohustus juhinduda uue otsuse tegemisel käesolevas otsuses tuvastatust ja selgitatust. 11.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 108

lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 109lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja vastustajalt menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seepärast jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. EAK on kohtule esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt kokku summas 1468,80 eurot (II kd tl 25-31). Arvestades, et kohus rahuldab kaebuse osaliselt, tuleks menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. EAK poolt vaidlusaluse haldusakti motiveerimata jätmine muutis kaebaja jaoks kohtusse pöördumise ning haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise oluliselt keerukamaks. Seetõttu oleks kohtu hinnangul 50% vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, seda veel olukorras, kus kaebajal endal puuduvad menetluskulud ja ta on end kohtumenetluses esindanud ise. EAK seevastu on menetluses tegutsenud oma igapäevase tegevuse raames, kuid sellest hoolimata kasutanud välist õigusabi. Seetõttu jätab kohus EAK menetluskulud

§ 108lg 11 alusel tervikuna vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.