3-15-2031/9

3-15-2031 KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. oktoober 2015, Tallinn 3-15-2031 M.L. kaebus Tallinna Vangla otsuse ning
2. augusti 2015 vaideotsuse nr 5-15/15/21789-3 tühistamise ning alaealise tütrega ilma täiskasvanud saatjata pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks kohustamise nõuetes. Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: M.L. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Kerli Lubja RESOLUTSIOON
3. Lõpetada haldusasja 3-15-2031 menetlus.
4. Saata määrus pooltele. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kätte toimetamisest arvates. ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
5. M.L. esitas
6. juunil 2015 Tallinna Vanglale taotluse (tl. 19) lubada temaga lühiajalisele kokkusaamisele tema
7. juulil 1999 sündinud tütar ilma täiskasvanud saatjata. Tallinna Vangla jättis taotluse rahuldamata, kuna leidis, et justiitsministri
8. novembri 2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lg 3 ei saa alaealine ilma täisealise saatjata lühiajalisele kokkusaamisele tulla. Vangla jättis rahuldamata ka M.L. vaide nimetatud otsuse peale.
9. M.L. esitas
10. augustil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla otsuse ja asjas tehtud vaideotsuse tühistamis ning Tallinna Vangla kohustamist kaebajale lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks oma tütrega ilma täiskasvanud saatjata. Kaebaja leiab, et keeld kohtuda tütrega lühiajalisel kokkusaamisel rikub tema õigust perekonnaelu puutumatusele ning VSKE § 31 lg 3 ega vangistusseaduse sätted ei välista tegelikult lühiajalist kokkusaamist alaealisega ilma täiskasvanud saatja juuresolekuta.
11. Tallinna Vangla esitas kaebuse kohta kirjaliku seletuse, taotledes kaebuse tagastamist, kuna leidis, et kaebajal ei ole enam võimalik kaebusega oma eesmärki saavutada. Vastustaja tõi välja, et on muutnud VSkE § 31 lõikele 3 varem antud tõlgendust ning otsustab nüüd kaalutlusõiguse alusel, kas lubada alaealisel ilma saatjata lühiajalisele kokkusaamisele tulla. Vastustaja teatas kohtule samuti, et
12. oktoobri 2015 kirjas nr 5-18/15/24954-2 teatati kaebajale, et talle lubatakse kokkusaamine oma tütrega ilma täisealise saatjata. Samuti selgitas vastustaja, et reaalselt toimus kaebaja ja tema tütre selline lühiajaline kokkusaamine
13. oktoobril
14. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15. Leian, et M.L. kaebuse menetlus tuleb lõpetada halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 152 lg 1 p 4 alusel. Selle normi kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Sel alusel saab menetluse lõpetada, kui vastustaja on oma tegevusega sisuliselt kaebaja nõude rahuldanud ning kaebaja on oma eesmärgi saavutanud. Antud juhul vaidlustas kaebaja vangla varasema keelduva otsuse (ja vaideotsuse) ning taotles vangla kohustamist selleks, et vangla lubaks tal alaealise tütrega kohtuda ilma täisealise saatjata. Selle eesmärgi on kaebaja nüüdseks saavutanud. Tallinna Vangla varasema keelduva otsuse või vaideotsuse tühistamine kaebajale mingisugust täiendavat õiguslikku kasu ei anna ning sellega ei ole kaebajal seega enam võimalik täiendavalt oma eesmärki saavutada. Seega ei mõjuta vastustaja varasem keelduv otsus kuidagi enam kaebaja õigusi ning on menetlus võimalik HkMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada sõltumata sellest, et formaalselt ei ole vastustaja varasemat keelduvat otsust kehtetuks tunnistatud. HkMS § 152 lõikes 2 on sätestatud, et kohus ei lõpeta menetlust HkMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Käesoleval juhul on ilmne, et Tallinna Vangla tegevuse (kaebaja
16. juuni 2015 avalduse rahuldamata jätmise) õigusvastasuse tuvastamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Isegi kui Tallinna Vangla poolt tookordne keeldumine oli õigusvastane, ei too selle tuvastamine kaebajale enam mingit täiendavat kasu. On samuti ilmne, et kaebajale ei saanud sellest keeldumisest tekkida sellist kahju, mis võiks kuuluda rahas hüvitamisele. Seega isegi kui kaebaja sooviks menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõudes hilisema hüvitamisnõude esitamise soovist ajendatuna, ei oleks see tema õiguste kaitseks vajalik, sest selline hüvitamisnõue oleks perspektiivitu. See omakorda tähendaks ka seda, et menetluse jätkamise korral tuleks HkMS § 117 lg 1 p 2 alusel uuesti üle vaadata (ja ilmselt tühistada) kaebajale menetlusabi andmine, kuna sellise tuvastusnõude menetlemist ei saaks ühelgi juhul pidada kaebaja õiguste kaitse seisukohast oluliseks küsimuseks. Kuna Tallinna Vangla on kinnitanud, et on asunud oma praktikas VSKE § 31 lõiget 3 varasemast teistmoodi tõlgendama ja seetõttu ei ole välistatud edaspidi alaealise osalemine ilma täisealise saatjata lühiajalisel kokkusaamisel, siis ei saa kaebajal olla ka mingit preventiivset huvi vangla varasema tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Seetõttu on võimalik käesoleva kohtuasja menetlus lõpetada. Kuivõrd kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest, ei saa tal olla tekkinud menetluskulusid, mille välja mõistmist ta saaks vastustajalt nõuda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 2