KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 13. oktoober 2015. a, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-52460 Haldusasi I.

§ 55lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Ka erialakirjanduses on leitud, et võimalus tegeleda kehakultuuriga on küll kinnipeetava subjektiivne õigus, kuid tal ei ole Õigust nõuda spordisaali kasutamist, tema soovitud spordiinventari muretsemist või võimalust harrastada talle meelepärast spordiala. Vanglateenistusel on üksnes kohustus tagada kinnipeetavale võimalus spordiga tegelemiseks üldiselt. Vangla võib ise otsustada, millised võimalused kehakultuuriga tegelemiseks ta loob. Kehakultuuriga tegelemise keeldu ei saa kohaldada distsiplinaarkaristusena, kuid seda saab teha täiendava julgeolekumeeimena § 69 lg 1 p 3 korras. (Vt ka Riigikohtu 26.05.2008 lahend nr 3-34 1-20-08). Seega ei ole ka kinnipeetaval, kelle suhtes ei ole kohaldatud täiendava julgeolekumeetmena kehakultuuriga tegelemise keelamist, Õigust nõuda justnimelt spordisaali kasutamist kehakultuuriga tegelemiseks, 4.8. Samuti ei tulene Vang § 55 lõikest 1 vanglale kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline vormisolek. Tartu Ringkonnakohus on 17.01.2011 otsuses nr 3-10-695 märkinud,

§ 55

lg 1 ei tulene kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kaebuse esitajale on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris oma keharaskust kasutades ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. 4.

1. Tallinna Vangla on seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa käsitleda asjaolu, et mõnes teises vanglas on kinnipeetavatele tagatud võimalus nii treenida trenažööridel kui ka rippkangil. (Vt Riigikohtu 26.05.2008 lahend nr 3-3-1-20-08 punkt 24). 4.
2. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 6.
4. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud: 6.1.
5. Tallinna Vangla üksuse juhi 22.07.2014 käskkirjaga nr 1128 «Kinnipeetav I.A.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine" kohaldati kinnipeetav I.A.i suhtes alates 22.07.2014 täiendavate julgeolekuabinõudena järgmisi meetmeid: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine (spordisaali kasutamise keelamine); 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Käskkirja kohaselt toimus 22.07.2014 kella 09:05 ajal neljanda üksuse sektsiooni 4-2 koridoris konflikt kinnipeetavate I.A.i ja A. B. vahel. Konflikti käigus lõid kinnipeetavad üksteist. /.../ Tallinna Vangla julgeolekuosakond alustas 22.07.2014 antud intsidendi kohta kriminaalmenetluse KarS § 121 tunnustel. Tallinna Vangla julgeolekuosakonna hinnangul on vaja eeltoodust tulenevalt kinnipeetav I.A.i järelevalve korraldada viisil, mis vähendab kinnipeetavate vaheliste konfliktide tekkimist ning tagab üldise julgeoleku vanglas. Lukustatud kambrisse paigutamine, spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamine, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine on vajalikud kontaktide vähendamiseks teiste kinnipeetavatega, et I.A. ei saaks oma käitumisega seada ohtu vangla üldist julgeolekut ja olla negatiivseks eeskujuks kaaskinnipeetavatele. /.../
6. A. oli julgeolekuabinõude kohaldamisega nõus. Käskkirjas esitatud kaalutluste kohaselt korraldatakse kinnipeetava järelevalve viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas. Kinnipeetava suhtes võib kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. /.../ Takistamaks kinnipeetav I.A.i poolt verbaalsete ja füüsiliste konfliktide teket neljanda üksuse 4-2 sektsioonis ning tagamaks sisekorraeeskirjade täitmine, on vajalik kinnipeetav I.A.i suhtes kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuna täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutatakse eelkõige ennetava meetmena, ei ole nende kohaldamiseks vajalik, et reaalset ohuolukorda oodates seatakse ohtu kinnipeetavate elu ja tervis ning ühtlasi ka vangla julgeolek, 5 /.../ Selleks, et piirata kinnipeetav I.A.i kokkupuudet teiste kinnipeetavatega ning vähendada seeläbi võimalusi konfliktolukordade tekkimiseks ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks on vajalik tema suhtes kohaldada ka vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamist, kuna vastasel juhul puutub ta endiselt kokku teiste kinnipeetavatega ning sellisel juhul poleks ka lukustatud kambrisse paigutamine otstarbekas, (tl 9 ja selle pöördel) 6.1.
7. 06.08.2014 esitas I.A. Tallinna Vanglale väide Tallinna Vangla üksuse juhi 22.07.2014 käskkirjale nr 1128 osas, milles nimetatud käskkiri keelas kehakultuuriga tegelemise (tl 10 ja selle pöördel). Kaebaja märkis, et soovib kehakulutuuriga tegeleda arvestades tema füüsilist seisundit Tallinna Vangla 10.10.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/21640-4 jäeti I.A.i vaie rahuldamata (tl 12-13 pöördel). 6.1.
8. Tallinna Vangla peaspetsialist-korrapidaja 22.10.2014 käskkirjaga nr 1963 „Kinnipeetav I.A.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkamine" jätkati kinnipeetav I.A.i suhtes alates 22.10.2014 täiendavate julgeolekuabinõudenajärgmiste meetmete kohaldamist: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine (spordisaali kasutamise keelamine); 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 4) ohjeldusmeetmete kasutamine väljaspool kambrit. Käskkirja kohaselt kohaldati Tallinna Vangla üksuse juhi 22.07.2014 käskkirjaga nr 1128 kinnipeetav I.A.i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses sellega, et 22.07.2014 kella 09:05 ajal neljanda üksuse sektsiooni 4-2 koridoris toimus konflikt kinnipeetavate I.A.i ja A. B. vahel. Konflikti käigus lõid kinnipeetavad üksteist. /.../ Tallinna Vangla julgeolekuosakond alustas 22.07.2014 antud intsidendi kohta kriminaalmenetluse KarS § 121 tunnustel. 17.10.2014 koostas I üksuse valvur Katrin Eiert ettekande nr 2438, millest nähtub, et 17.10.2014 kella 09:25 paiku lõhkus kinnipeetav I.A., tagasi saatmisel jalutuskäigult kambrisse 208, küünarnukkidega I üksuse teisel korrusel jalutusgaleriis asuvad aknad. 17.10.2014 kella 20:40 paiku lõhkus kinnipeetav I.A. peale ravimi manustamist I üksuse II korruse koridori lõpus oleva akna käes oleva tassiga. Akna lõhkumise käigus vigastas kinnipeetav enda paremat kätt. 18.10.2014 koostas I üksuse valvur Katrin Eiert ettekande nr 2449, mille kohaselt 18.10.2014 kella 08:05 paiku lõhkus kinnipeetav I.A., minnes kambrist 208 jalutuskäigule, jalutusgaleriisse viiva koridori vaheakna. Käesolevaks ajaks ei ole asjaolud, mis tingisid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ära langenud ning kinnipeetav võib jätkuvalt põhjustada kinnipeetavate vahelisi konflikte ja seada nii ohtu vangla üldise julgeoleku. Samuti võib isik jätkuvalt oma õigusvastase käitumisega kahjustada tahtlikult vangla vara tekitades nii vanglale täiendavaid materiaalseid kulutusi. /.../
9. A. oli julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisega nõus. Käskkirjas esitatud kaalutluste kohaselt korraldatakse kinnipeetava järelevalve viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas. Kinnipeetava suhtes võib kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Julgeolekuosakonna peaspetsialist Gert Grünbergi poolt 22.10.2014 koostatud Õiendist nähtub, et kinnipeetav I.A. võib endiselt põhjustada kinnipeetavate vahelisi konflikte ja tekitada oma tahtliku õigusvastase tegevusega vanglale täiendavaid materiaalseid kulutusi kahjustades vangla vara ning seades nii ohtu vangla üldise julgeoleku. Seega lähtuvalt eeltoodust on vajalik jätkata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kuna täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutatakse eelkõige ennetava meetmena, ei ole nende kohaldamiseks vajalik, et reaalset ohuolukorda oodates pannakse toime õigusrikkumine ja seatakse nii ohtu Tallinna Vangla üldine julgeolek. 6 /.../ Selleks, et tagada efektiivsemalt Tallinna Vangla üldine julgeolek on vajalik I.A.i suhtes kohaldada ka vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist väljaspool kambrit, kuna vastasel juhul on ohus endiselt Tallinna Vangla julgeolek, (tl 21 ja selle pöördel). 6.1.
10. I.A. vaidlustas ka käskkirja nr 1963 väide korras. Tallinna Vangla 01.12.2014 otsusega nr 5/15/14/29495-3 jäeti I.A.i vaie rahuldamata (tl 47 ja selle pöördel).
11. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et eeltoodud faktilistest asjaoludest nähtub, et käesolevas juhul olid täidetud vangistus seaduse (VangS) § 69 lg 1 nimetatud tingimused, millest tulenevalt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. Ka kaebaja ise ei ole kaebuses vastu vaielnud asjaolule, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus oli olemas.
12. Kaebuse esitaja on vaidlustanud käskkirjad osas, milles need keelavad kehakultuuriga tegelemise (spordisaali kasutamise keelamine) ja palub tuvastada selles osas käskkirjade Õigusvastasuse. Kaebuse peamise põhjendusena on kaebaja välja toonud,

§ 69lg 2 p 3 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 3,123,10,11,12,13,14,19, 28ja

Euroopa Liidu õigusega - EL põhiseaduse lepingu art III - 282 sport, art 11-61 inimväärikus ja EIÕK art

1. Kohus kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu.
2. Kohus selgitab kaebuse esitajale, et demokraatlikes Õigusriikides ei ole põhiõigused ja -vabadused üldjuhul piiramatud. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni mitmed artiklid sisaldavad piiravaid sätteid. Samas tuleneb konventsioonist, et piirangud peavad olema kooskõlas seadusega, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning neil peab olema õigustus. Tuginedes rahvusvahelises õiguses tunnustatud põhimõtetele, ei ole Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud põhiõigused ja -vabadused piiramatud. Kui piiramiseks on põhiseaduslikud ja seaduslikud alused ning neid ja muid õiguste ja vabaduste piiramise põhimõtteid ja reegleid on järgitud, siis ei ole tegemist põhiõiguste ja vabaduste rikkumisega, vaid õigustatud riivega. Õiguste ja vabaduste kasutamisse on sel juhul küll sekkutud, kuid neid ei ole rikutud. Ainult lubamatu põhiõiguste ja vabaduste riive on põhiõiguste ja vabaduste rikkumine. Seega mitte iga sekkumine ei ole veel rikkumine. Põhiõiguste ja -vabaduste piiramise tingimuste määratlemisel on keskne koht PS §-1
3. Selle kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Paragrahv 11 nimetab kolm eeldust, millele põhiõiguse riive peab vastama. Esiteks peab iga riive olema põhiseadusega kooskõlas. Teiseks peab piirang olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kolmandaks ei tohi riive moonutada piiratavate Õiguste ja vabaduste olemust. Teisiti öeldes peavad piirangud olema proportsionaalsed. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas kaebaja poolt nimetatud ning vaidlusaluste käskkirjade vaidlusaluse osa aluseks olev VangS § 69 lg 2 p 3 on vastuolus kaebaja poolt viidatud PS või EL õigusega või on vastaval piirangul legitiimne eesmärk. Samuti tuleb kontrollida piirangu proportsionaalsust. Proportsionaalsuse nõude täitmiseks peab rakendatav abinõu olema eesmärgi saavutamiseks kohane, vajalik ja mõõdukas. Kohus märgib siinkohal kõigepealt,

§ 69

lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada PS sätetest lähtuvalt selliselt, et vangistusseaduses ei ole keelatud mitte igasugune füüsiline sportlik tegevus (kehakultuuriga tegelemine üldiselt) nagu kaebaja leiab, vaid piiratud on vanglas olevate sportimisvõimaluste ja -vahendite (sh spordisaali jms) kasutamine. VangS § 69 lg 2 p 3 ei keela kaebajal tegelemast füüsilise tegevusega kambris või jalutuskäigul kasutades selleks üksnes enda 7 keha. Seda kinnitab kohtule ka vangla (vt tl 122 p 16), kes on üheselt välja toonud, et kaebajal oli lubatud tegeleda füüsilise tegevusega, kas oma kambris või jalutuskäigul viibides jalutusboksis. Ka kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks olnud keelatud võimelda, hüpelda, teha kohapeal jooksu ja teha kukke või kätekõverdusi ja keretÕsteid jne kambris või jalutusboksis. Kaebaja on viidanud üksnes sellele, et tal puudus võimalus tõhusaks sportimiseks - ehk talle ei võimaldatud kasutada spordisaali j a/või muid spordivahendeid.

1. HKMS § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Riigikohus on selgitanud, et PS §-st 15 tuleneb, et Riigikohus saab kontrollida sätte põhiseaduspärasust siis, kui see säte on asjassepuutuv. Säte on asjassepuutuv siis, kui selle põhiseaduspärasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusvastasuse korral (vt Riigikohtu üldkogu
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, punkt 19). (Vt Riigikohtu 19.03.2014 lahend nr 3-4-1-63-13.) Käesolevas asjas tuleb nõustuda kaebajaga selles, et asjasse puutuv säte on VangS § 69 lg 2 p 3, mis sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud kehakultuuriga tegelemise keelamine. Juhul, kui viidatud säte oleks põhiseadusega vastuolus, oleks ka vaidlusalused käskkirjad vaidlustatud osas õigusvastased ehk selle sätte põhiseaduspärasuse korral peaks kohus asja otsustama teisiti, kui selle põhiseadusvastasuse korral.
4. Kohus ei nõustu kaebajaga,

§ 69

lg 2 p 3 on vastuolus PS § 10 (Käesolevas peatükis loetletud Õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele). Esiteks ei ole kaebuse esitaja välja toonud, milles see vastuolu täpselt tema arvates seisneb. Kohus leiab arvestades viidatud sätete sisu ja eesmärki,

§ 69lg 2 p 3 on vastava regulatsiooniga kooskõlas. Vang

S § 69 lg 2 p 3 sätestatud julgeolekuabinõu meede (kehakultuuriga tegelemise keelamine) ei välista kuidagi kaebajal muude õiguste ja vabaduste olemasolu, millele on viidatud PS §

1. Ka jääb kohtule täiesti arusaamatuks, millise PS § 10 nimetatud õiguse või vabadusega on piirang vastuolus.
2. PS § 11 sätestab, et Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS sätestatud õigused ja kohustused piiramatud. PS § 11 ütleb, et neid võib piirata seaduse alusel. Käesoleval juhul ongi VangS § 69 lg 2 p 3 seda tehtud. Kohtule jääb jällegi ebaselgeks, milles seisneb kaebaja arvates VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolu PS §-ga
3. Kohus leiab,

§ 69lg 2 p 3 on kooskõlas PS §-ga 11, kuivõrd piirangul on legitiimne eesmärk ja piirang on proportsionaalne. Vang

S § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja Õiguskorra kaitsmine. 8 Kohus leiab,

§ 69

lg 2 p 3 täidab eelpool nimetatud eesmärki, kuna täiendava julgeolekuabinõu - kehakultuuriga tegelemise keelamise kohaldamisel - on võimalik isikut suunata õiguskuulekale käitumisele, samuti on selliselt võimalik kaitsta õiguskorda. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule ja asjaolu, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks (VangS § 69 lg 1). Selliselt käituval kinnipeetaval teatud ulatuses kehakultuuriga tegelemise piiramine või keelamine aitab ilmselgelt kaitsta õiguskorda. Kehakultuuriga tegelemine spordisaalis või ka erinevaid spordivahendeid kasutades annab isikule võimaluse esimesel juhul kokku puutuda teiste kinnipeetavatega, mis suurendab õigusrikkumiste riski. Spordivahendite sellise isiku kasutusse andmine aga annab isikule täiendavad vahendid, millega on võimalik näiteks kahjustada vangla varaja või enda ja teiste inimeste tervist. Seega on kohtu arvates piirangul legitiimne eesmärk - õiguskorra kaitse. Arvestades, et üldjuhul soovivad kinnipeetavad kasutada sportimiseks kõiki võimalusi, mis neile on vanglas ette nähtud, siis vastavast hüvest ilma jätmine juhul, kui kinnipeetava suhtes on täidetud VangS § 69 lg 1 sätestatud eeldused (mis olid käesoleval juhul täidetud -vt otsuse p 8), aitab isikuid suunata ka õiguskuulekale käitumisele. Ka kaebaja ise on välja toonud, et ta soovib sportimise võimalusi igati kasutada. Järelikult vastavast hüvest ilma jätmine on sobiv meede suunamaks isikuid õiguskuulekale käitumisele. Kohus leiab, et piirang on proportsionaalne. VangS § 69 lg 2 p 3 sätestatud kehakultuuriga tegelemise keeld on kohtu arvates nii sobiv, vajalik kui ka mõõdukas abinõu suunamaks kinnipeetavaid õiguskuulekale käitumisele, samuti tagamaks vanglas õiguskorra kaitse. Sportimise võimalused vanglas on piiratud juba tulenevalt vangistuse iseloomust. Vastustaja viitab põhjendatult VangS § 55 ning märgib, et vastavast sättest ei tulene kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Sportimise võimaldamine on hüve, mida saab kinnipeetav kasutada, kui ta käitub vanglas kehtiva korra kohaselt. Vastavast hüvest ilmajätmine julgeolekuabinõuna on VangS § 69 lg 2 p 3 alusel lubatud ning kohus leiab, et selline vajadusel rakendatav piirang on igati kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Ka kaebaja ise ei ole osanud nimetada ühtegi täpsustavat asjaolu, miks ta leiab, et vastav piirang ei ole kooskõlas PS §

2. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12 kõik on seaduse ees võrdsed), kuna kaebajal keelati spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamine, kuid seda ei asendatud muude sportimise võimalustega. Kohus märgib, et kaebuse esitaja on mõistnud valesti PS § 12 kaitseala, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed (diskrimineerimise keeld). Käesoleval juhul ongi sätestatud VangS § 69 lg 2 p 3 piirang, mida saab täiendava julgeoleku abinõuna kohaldada kõigile kinnipeetavatele kaalutlusõiguse alusel VangS § 69 lg 1 sätestatud tingimuste esinemisel. Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (so meelevaldusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, st konkreetse diferentseerimise aspektist 9 analoogilises olukorras (vt Riigikohtu 27.06.2005 lahend nr 3-4-1-2-05 või 03.01.2008 lahend nr 3-3-1-101-06). Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei ole selliseid võrreldavaid gruppe oma kaebuses välja toonud. Kohus selgitab, et kaebaja ei saa ennast võrrelda Tartu ja Viru Vanglas viibivate kinnipeetavatega, kellele on väidetavalt tagatud lisaks spordisaali kasutamisele ka spordinurgad, kus saab igapäevaselt kehakultuuriga tegeleda. Esiteks ei ole eluliselt usutav, et kehakulutuuriga tegelemine spordinurgas oleks lubatud sealjuures ka neile kinnipeetavatele, kelle suhtes on rakendatud kehakultuuriga tegelemise keeldu nagu seda oli rakendatud kaebaja suhtes vaidlusaluste käskkirjade alusel. Võrdsuspõhimõtet ei ole rikutud, kui vastavad grupid ei ole omavahel võrreldavad. Seega on kaebuse esitaja väited PS § 12 rikkumise osas alusetud ja põhjendamata.
3. Kaebuse esitaja viited VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolule PS §-dega 13 ja 14 jäävad kohtule arusaamatuks. PS § 13 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kaebaja ei ole jällegi konkreetset välja toonud, milles see vastuolu seisneb. Ta on üksnes märkinud märksõnad -riigi omavoli keeld ja hea haldustava. Kohus leiab,

§ 69lg 2 p 3 vastuolu viidatud PS sätetega puudub.

Kohus selgitab, et PS § 13 teine lause sätestab nimelt õigusselguse põhimõtte. Kohus leiab,

§ 69lg 2 p 3 on arusaadav.

PS § 14 sätestab põhiõiguste adressaadid ja kohustatud pooled, samuti sätestab üldise põhiõiguse korraldusele ja menetlusele sh hea halduse põhimõtte. Kohus leiab,

§ 69lg 2 p 3 ei ole PS §-ga 14 vastuolus. Vang

S § 69 lg 2 p 3 kohaldamiseks on ette nähtud vastav haldusmenetlus ja see on ka käesoleval juhul läbi viidud, millest tulenevalt on kaebaja viited sellele,

§ 69

lg 2 p 3 on vastuolus hea halduse tava põhimõttega, põhjendamatud ja asjakohatud. Kui kaebaja pidas hoopis silmas konkreetsete vaidlusaluste käskkirjade andmise menetlustes hea halduse tava rikkumist, siis selles kohta märgib kohus, et asja materjalidest nähtub, et kaebajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus. Kohus toob välja, et kaebuse esitaja on ise nõustunud käskkirjades märgitud julgeolekuabinõude kohaldamisega. Seega jäävad kaebaja viited hea halduse tava rikkumisele ka selles kontekstis ebaselgeks. Ka ei nähtu, et vangla oleks kaebaja suhtes rakendanud täiendavat juigeolekuabinõud - kehakultuuriga keelamist - omavoliliselt. 15. Kohus ei nõustu samuti kaebuse esitajaga väitega,

§ 69

lg 2 p 3 on vastuolus PS § 19, mille esimese lause kohaselt igaühel on õigus vabale eneseteostusele ning teise lause kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Kohus selgitab, et PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. See tähendab seda, et vastavat põhiõigust võib piirata seadusega mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseses vastuolus. Kohus juba põhjendas käesoleva otsuse p-s 12, miks ta leiab, et piirangul on legitiimne eesmärk ja miks on piirang proportsionaalne ega pea vajalikuks hakata neid väiteid siinkohal üle kordama. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et vangistusega kaasnevad paratamatult piirangud isiku eneseteostusele. Samas ei ole kaebaja näol kohtule teadaolevalt tegemist professionaalse sportlasega, kelle puhul võiks üldse rääkida vaba eneseteostuse piiramisest seoses kehakultuuriga tegelemise (spordisaali kasutamise) keelamisega käskkirjades märgitud ajal. 10 16. Kohus leiab,

§ 69lg 2 p 3 ei ole vastuolus PS § 28 (igaühel on õigus tervise kaitsele).

Tervise kaitsega seotud õigused ja kohustused on võimalik jagada kolmeks: riigi kohustus astuda tervise kaitsel preventiivseid samme, luua tervisekindlustussüsteem ning tagada igaühe õigus meditsiinilisele abile. Käesoleval juhul ei saa tulla kõne alla VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolu kahe viimase kohustusega. Samuti leiab kohus,

§ 69

lg 2 p 3 ei ole vastuolus riigi kohustusega astuda preventiivseid samme isikute tervise kaitseks. Kohus märkis juba eelpool,

§ 69

lg 2 p 3 tuleb tõlgendada selliselt, et see ei keela kaebajal tegelemast füüsilise tegevusega kambris või jalutuskäigul kasutades selleks üksnes enda keha, vaid annab võimaluse keelata sisuliselt spordivahendite sh sportimiseks ettenähtud spetsiaalselt kohandatud ruumide kasutamise. Selline piirang on kohtu seisukoha kohaselt arvestades piirangu legitiimset eesmärki ja proportsionaalsust, mida kohus käsitles eelpool, lubatav ja põhjendatud. 17. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta ka selles,

§ 69

lg 2 p 3 on vastuolus inimväärikuse põhimõttega (EL põhiseaduse lepingu art 11-61 ja EIÕK art 3). Ka kaebaja ise ei ole osanud välja tuua, milles see vastuolu täpselt seisneb. Seega ei saa kohus selles osas võtta ka täpsemat seisukohta. Kohus peab vajalikuks kaebajale üksnes selgitada, et igasugune ebamugavus ei tähenda veel inimväärikuse alandamist. Kohtupraktikas on inimväärikust alandavaks peetud isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole VangS § 69 lg 2 p 3 kohaldamisega kaebaja suhtes tema inimväärikust alandatud. 18. Kaebaja viitas veel EL põhiseaduse lepingu art III 283, mis sätestab järgmist: 1. Liit aitab kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust. Liit austab täiel määral liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Liit aitab edendada Euroopa panust sporti, võttes arvesse selle eripära, vabatahtlikkusel põhinevaid struktuure ning selle sotsiaalset ja kasvatuslikku funktsiooni. Liidu tegevuse eesmärk on:

1. a)arendada Euroopa mõõdet hariduses, eelkõige liikmesriikide keelte õpetamise ja levitamise kaudu;
2. b)ergutada õppijate ja õpetajate liikuvust, muu hulgas kaasa aidates diplomite ja õpiaja akadeemilisele tunnustamisele;
3. c)soodustada haridusasutuste omavahelist koostööd;
4. d)tõhustada informatsiooni ja kogemuste vahetamist liikmesriikide haridussüsteemidele ühistes küsimustes;
5. e)soodustada noorsoovahetuse jajuhendajate vahetuse arengut sotsiaalhariduse alal ja ergutada noori osalema Euroopa demokraatias;
6. f)ergutada kaugõppe arengut;
7. g)arendada Euroopa mõõdet spordis spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate asutuste omavahelise koostöö edendamise ning sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise ja vaimse puutumatuse kaitsmise kaudu. 2. Liit ja liikmesriigid edendavad hariduse ja spordi valdkonnas koostööd kolmandate riikidega ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti Euroopa Nõukoguga. 3. Selleks et aidata kaasa käesolevas artiklis märgitud eesmärkide saavutamisele:
8. a)võetakse Euroopa seaduse või raamseadusega stimuleerivaid meetmeid, ilma et see kohustaks liikmesriike oma õigus- ja haldusnorme ühtlustama. Seadus või raamseadus võetakse vastu pärast konsulteerimist regioonide komiteega ning majandus- ja sotsiaalkomiteega;
9. b)annab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal soovitusi. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja viited EL põhiseaduse lepingu art III- 282 ei ole asjakohased ega põhjendatud. Nimetatud säte asub jaos haridus, noorsugu, sport ja kutseõpe ning selle eesmärk on ergutada õppijate ja õpetajate liikuvust ning arendada Euroopa mõõdet spordis spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate asutuste omavahelise koostöö edendamise ning sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise ja vaimse puutumatuse kaitsmise kaudu. Viidatus sätte eesmärk ei ole tagada kinnipeetavatele sportimisvõimalusi. Seega ei saa olla 11 VangS § 69 lg 2 p 3 kuidagi vastuolus EL põhiseaduse lepingu art III- 282. Ka kaebaja ise ei ole täpsustanud, milles see vastuolus seisneb. 19. Lõpuks viitas kaebaja veel EIK otsusele nr 5774/10 p 20 ja 429/15 samas jättes täpsustamata, mida ta nende viidetega öelda soovis, millest tulenevalt ei saa kohus selles osas ka oma seisukohti avaldada. 20. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja suhtes esines alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks (selles osas ei ole kaebuse esitaja käskkirju ka vaidlustanud), vastustaja on teostanud korrakohaselt kaalutlusõigust nende rakendamise otsustamisel ja kuna kohus ei tuvastanud VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolu põhiseaduse või EL õigusega, siis on õiguspärased ka vaidlusalustes käskkirjades kohaldatud piirangud kehakultuuriga tegelemisele. Vaidlustatud käskkirjade näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspäraste haldusaktidega, mis on antud selleks pädevate isikute poolt ning vastavad HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. 21. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest ning see kulu jääb riigi kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 12