Obsah (4)

§ 212§ 213§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise 20.10.2015, Tartu aeg ja koht Haldusasja number 3-1

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on tulirelva (püstol Tanfoglio-P-19, kaliiber 9x19, nr XXXXXXX ) omanik. Nimetatud tulirelva kohta oli kaebajale väljastatud relvaluba XXXXXXXX kehtivusega kuni 07.09.
3. Viru Maakohus tunnistas kaebaja 11.02.
4. a otsusega (tl 6-8) kriminaalasjas nr XXXXXXX (XXXXXXXXXXX ) süüdi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi, karistas teda rahalise karistusega ning mõistis talle lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise neljaks kuuks. Nimetatud otsus jõustus 27.02.
6. 17.03.
7. a otsusega nr XXXXXXXXXX (tl 4-5) tunnistas PPA kaebajale väljastatud relvaloa nr XXXXXXXX relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 3 p 2 alusel koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 kehtetuks põhjusel, et relvaomanik ei vasta enam relvaseaduse nõuetele, st on kriminaalkorras karistatud. Otsuses viitab vastustaja kaebaja suhtes kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX tehtud Viru Maakohtu otsusele ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.
8. a lahendile, millega Riigikohus tunnistas RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja, kes pani toime KarS §-s 424 sätestatud kuriteo, politseiasutusele potentsiaalselt isikuks, kes võib alkoholi tarvitamise ja samaaegse tulirelva käitlemisega põhjustada raske tagajärje. Mootorsõiduki kasutamine on sarnaselt tulirelva käitlemisega seotud kõrgema ohuga nii kasutajale endale kui ümberkaudsetele, ning kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine on teiste isikute elu ja tervise kaitseks proportsionaalne meede.
9. 14.04.2014 esitas kaebaja halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-3, 27-27p), milles palus PPA 17.03.
10. a otsuse nr XXXXXXXXXX tühistada. Kaebaja sõnul mõjub relvaloa tühistamine talle negatiivsemalt kui kriminaalkorras määratud põhi- ja lisakaristus. Kuigi PPA on vaidlustatud otsuses asjakohasele Riigikohtu lahendile viidanud, ei ole ta otsuse tegemisel selle lahendi sisuga arvestanud ning on teinud ühekordsest juhtumist üldistava järelduse. Kõnealuse karistuse põhjustanud tegu polnud seotud relvaga, kaebajal ei olnud joobes olekus autosse sattudes seda ka kaasas ning alkoholi liigtarbimisega ei ole ta varasemalt silma paistnud. Kaebaja sattus 44 eluaasta jooksul esimest korda joobes autot juhtima ning see juhtus jõululaupäeval. Metsaomanikuna on kaebajal vaja regulaarselt viibida metsas hooldamise ja varguste ennetamise eesmärgil ning ta vajab metsloomade eest kaitseks relva. Kaebajal tuleb oma metsakinnistule pääsemiseks läbida ka naabermetsad (kohtule on esitatud väljavõte Maa-ameti kaardiserverist ja puistuplaan, tl 10-11). Kaebuse täienduses märkis kaebaja, et vaidlustatud otsus põhineb oletusel ning tema suhtes ei esine asjaolusid, mis õigustaks relvaloa tühistamise regulatsiooniga taotletavat eesmärki. Vastustaja ei ole kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisel lähenenud olukorrale individuaalselt ning on sisuliselt leidnud, et relvaluba võivad omada vaid täiskarsklased. Antud juhul ei ole tuvastatud mitte ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et kaebaja, kes juhtis sõidukit alkoholijoobes, võib olla ohtlik ka relvaluba omades. Kaebajale kuuluval kinnistul paiknev mets asub metssigade lemmikpiirkonna läheduses ning metssigade näol on tegemist oma temperamendi poolest ohtlike loomadega, kes võivad inimest rünnata (tl 29-31). Asjaolu, et kaebaja viibib Soomes, ei oma puutumust relvaloa vajalikkusesse. Kaebaja on metsamaa omanik sõltumata sellest, kus ta viibib, ning tulenevalt metsaseaduse § 42 lg 1 p-st 1 on kaebajal kohustus seda Eestis viibimise ajal külastada. Kaebaja möönab, et
11. aastal karistati teda joobes olekus sõiduki juhtimise eest. Joobes juhtimise esmakordsusele viitamine oli kaebaja sõnul kommunikatsioonihäire Soomes viibiva kaebaja ja tema esindaja vahel. Kaebaja karistamine
12. aastal ei olnud aga takistuseks relvaloa väljastamisele ning see juhtum leidis aset kümme aastat tagasi. See, kui isik satub üks kord kümne aasta jooksul joobes rooli, ei tähenda, et isikul relvaloa olemasolu on ohtlik. Seoses relva omamisega ei ole kaebajal ühtegi rikkumist. 2
13. Vastustaja palus 05.05.2014 kaebusele esitatud vastuses (tl 17-19) jätta see rahuldamata. Vastutaja selgitas, et vaidlustatud otsuse tegemisel on arvesse võetud kõiki asjaolusid, seda on ammendavalt põhjendatud ning isegi juhul, kui esineb põhjendamispuudusi, tuleb otsus jõusse jätta, sest see tuleks uuesti välja anda. Vastustaja sõnul saab kaebuses esitatud väidetest järeldada, et kaebaja pole tegelikkuses tajunud oma teo ohtlikkust, ei saa aru võimalikest tagajärgedest ning võib relvaga olla teistele metsas liikujatele ohtlik. Kaebaja elab ja töötab vastustaja andmetel Soomes ning karistusregistri arhiivi andmetel on teda
14. aastal karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest.
15. Tartu Halduskohus jättis 12.06.
16. a otsusega (tl 32-33p) kaebuse rahuldamata. Kui relvaomanik paneb joobnuna toime mõne süüteo, on teda võimalik pidada isikuks, kes ei suuda või ei soovi ennast kontrollida ja vastutustundlikult käituda ning ohustab seeläbi teiste isikute elu ja tervist. Sellise isiku suhtes ei saa enam olla täit kindlust, et alkoholi tarvitades käitub ta relva suhtes teisiti. Kui isik ei käitu ühe kõrgendatud ohuallika suhtes vastutustundlikult ja rikub kehtestatud eeskirju, ei ole tõsiseltvõetavat alust järeldada, et teise sarnast ohtu kujutava allika suhtes on ta käitumine teistsugune. Seega peab mootorsõiduki tahtliku joobes juhtimise toimepannu suhtes paratamatult tekkima kahtlus, et tegemist on enda ja teiste isikute turvalisust ohustava eluviisi või käitumisega isikuga, kes ei vasta relvaloa omaja kohta kehtestatud kõrgendatud nõuetele. Seda kahtlust ei saa olematuks muuta asjaolu, et kaebajal polnud joobnuna rooli asudes relva kaasas. Tähtsust ei oma ka see, mitu korda või kas üldse on isikul sarnast rikkumist varem ette tulnud, kas ja millal täpselt on teda samasuguse teo eest karistatud või kas tema suhtes on tuvastatud alkoholi liigtarbimist. KarS §-s 424 ettenähtud mootorsõiduki joobes juhtimise näol on tegemist tahtliku süüteoga. Kaebaja õigustus ja viide juhtunu toimumisele jõuluajal kinnitab selgelt, et ta püüab rikkumise tähendust vähendada. Alusetu on kaebaja väide, et vaidlustatud otsus ei arvesta kaebaja isikut ega tegu. Kuigi vastustaja on otsuses piirdunud äärmiselt napi ja üldsõnalise põhjendusega, on sellest võimalik selgelt välja lugeda, miks peetakse kaebajat isikuks, kes võib tulirelva käitlemisel ohtlikuks osutuda ning mida seejuures arvestati ja kaaluti. Otsus rajaneb kehtival õigusel ja vastab nii RelvS § 43 lg-st 5 tulenevatele kui üldistele haldusakti kohta kehtestatud nõuetele. Sellest ei nähtu niisuguseid menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist ja saaksid seetõttu kaasa tuua otsuse tühistamise. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-10-10 märkinud, et mõnede tahtlike kuritegude eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks, ja nimetas seejuures näitena muuhulgas ära isikuvastased kuriteod. Tahtlik joobnuna mootorsõiduki juhtimise näol ei ole küll karistusseadustikus otseselt liigitatud isikuvastaste kuritegude alla, kuid tegemist on süüteoga, mille puhul oli kaebaja tegevus sisuliselt suunatud teiste isikute vastu, sest liikluses olevana kujutab ta lisaks iseendale reaalset ohtu ka paljude teiste inimeste tervisele ja elule. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebaja väited selle kohta, et kasvava metsa omanikuna peab ta metsaseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks ja varguste ennetamiseks regulaarselt metsas käima ning vajab loomade eest kaitseks relva. Esiteks ei eelda vastav kohustus ega ka metsavarguse ennetamine tingimata isiklikku kohalolekut, sest vastava ülesande saab anda teisele isikule. Teiseks ei näe õigusaktid metsas liikuvale isikule ette võimalust relva vabaks kasutamiseks. Kaebaja sõnul talle erilist ohtu kujutav metssiga on suuruluk, kelle puhul pole püstoli kasutamine üldse lubatav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
17. 14.07.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 12.06.
18. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 37-37p). Kaebaja on seisukohal, et kui vastaks tõele halduskohtu käsitlus sellest, et käesoleva asja asjaoludel ei peagi kaalutlusõigust kohaldama, on tegu sisuliselt lisakaristusega. Halduskohus 3 ei ole otsuses põhjendanud, miks ei saa pelgalt oletuseks pidada väidet, et isik, kes satub sõidukit juhtima alkoholijoobes, võib alkoholijoobes kasutada ka relva. Põhjendatud otsuse tegemisel ei saa kohtul tekkida negatiivset arvamust kaebajast enne kaebaja ärakuulamist. Halduskohus ei ole vastanud kaebaja põhiväitele, et relvaluba ei saa tühistada automaatselt, kui selle omanik on saanud karistada joobes sõiduki juhtimise eest. Antud juhul ei viita miski võimalusele, et kaebaja kasutaks relva alkoholijoobes ja õigustaks sellega kaebajale antud õiguse tagasivõtmist. Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise kaalumisel tuleb asjaolu, et kaebaja karistamine toimus kokkuleppemenetluses, hinnata kaebaja kasuks. Arusaamatuks jääb ka kohtu etteheide, et kaebaja ei ole oma käitumise lubamatust suutnud või üldse tahtnudki mõista. Otsitud on halduskohtu otsuses esitatud vastus kaebuse väitele, et relva on kaebajal vaja metsas enesekaitseks. Kaebajal puuduvad võimalused anda vastavad ülesanded kellelegi teisele. Kaebaja ei käi metsas jahipidamise eesmärgil ning oma metsas olles ei ole kaebaja jahil.
19. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 47-48) jätta see rahuldamata. Ekslik on kaebaja seisukoht, et relvaloa tühistamine sõiduki alkoholijoobes juhtimise korral on topeltkaristus. Relvaloa kehtetuks tunnistamisega ei ole haldusorgan kaebajat karistanud, vaid hinnanud teda kui isikut, kes on toime pannud avalikkust ohustava süüteo. Kuivõrd relva omamine on seotud kõrgendatud ohuga avalikkusele, ja avaliku korra tagamine, sh ohu ennetamine kuulub politsei põhiülesannete hulka, on relvade tsiviilkäibesse lubamise üle otsustamine politsei ainupädevuses. Kuivõrd kaebaja süütegu, so mootorsõiduki juhtimine („kriminaalses“) joobes, on kaasliiklejaid ohustava iseloomuga, oli haldusorganil ohtu ennetava meetmena põhjendatud isiku relvaluba kehtetuks tunnistada. Ainetu on kaebaja väide, et tema ei kuulu nende inimeste hulka, kelle puhul ei ole välistatud kasutada alkoholijoobes ka relva. Kaebaja isiklik huvi ja soov relva omada ei kaalu üles avalikkuse huvi ega politsei vastutust avaliku korra kaitsel. Süüdimõistetu kahetsus ja süü tagantjärele tunnistamine ei vähenda hilisemate tegude toimepanemise riski, mida on näidanud ka tõik, et esmakordselt tabati kaebaja joobnuna sõiduki roolist juba
20. aastal. Arusaamatu on kaebaja väide, et kohtul on tekkinud temast negatiivne arvamus ka enne kaebaja ärakuulamist. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks asja lahendamist kohtuistungil ning kaebajal oli piisavalt aega oma vastuväidete, täiendavate tõendite ning selgituste esitamiseks. Halduskohus on otsuses õigesti selgitanud, et õigusaktid ei näe metsas liikuvale isikule ette võimalust relva vabaks kasutamiseks ning püstolist ei ole lubatud ulukeid, sh metssigu tulistada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 12.06.
22. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 200 p 3 alusel asja uueks läbivaatamiseks saatmata asjas uue lahendi, millega rahuldab kaebuse ning tühistab PPA 17.03.

1. a otsuse nr XXXXXXXXXX .
2. Vastustaja on käesolevas asjas vaidlustatud otsusega tunnistanud kehtetuks kaebajale väljastatud relvaloa RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel koosmõjus RelvS § 36 lg 1 p-ga
3. Vastavalt RelvS § 43 lg 3 p-le 2 tunnistab PPA soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 1-7, 9 või 10 või RelvS § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.
4. a otsusega asjas nr 3-4-1-10-10 on RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. Samas lahendis märkis Riigikohus, et politseiasutustel tuleb kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamisel 4 lähtuda Riigikohtu poolt selles otsuses esitatud selgitustest ning RelvS § 43 lõikest 31, mille kohaselt võib tunnistada loa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama (RKPJKo 14.12.2010, nr 3-4-1-10-10, p 67). Eeltoodust nähtub, et RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 tehtava otsuse näol on tegemist kaalutlusõigust võimaldava otsusega, mille tegemisel tuleb PPA-l hinnata nii kriminaalkorras karistatud isikut kui tema toimepandud tegu.
5. RelvS § 11 järgi kohaldatakse relvaseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades relvaseaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatu kohaselt on haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 esimese lause järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, ning HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti põhjendus olema eriti põhjalik, ning selgitanud, et kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis (vt RKHKo 29.11.2012, nr 3-3-1-29-12, p 19). Haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (vt RKHKo 20.10.2011, nr 3-3-1-54-11, p 12).
6. Kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses on vastustaja esitanud järgnevad kaalutlused: „Mootorsõiduki kasutamine on sarnaselt tulirelva käitlemisega seotud kõrgendatud ohuga nii kasutajale endale, kui ümberkaudsetele. Sõidukit joobeseisundis (KarS § 424) juhtinud isik on selle teo toime pannud tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. Ehkki mootorsõiduki joobes juhtimise näol ei ole tegemist isikuvastase kuriteoga, mille toimepanemisel kasutati relva, leiab haldusorgan, et selle kuriteo üldohtlikkus ning kõrgendatud avalik huvi kaaluvad üles selle kuriteo toimepannud relvaomaniku isikuomadused ning teiste isikute elu ja tervise kaitseks on relvaloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne meede. Antud kontekstis on A.Z. politseiasutusele potentsiaalselt isikuks, kes võib alkoholi tarvitamise ja samaaegse tulirelva käitlemisega põhjustada raske tagajärje. Arvestades kriminaalkorras karistatud isiku poolt toime pandud kuritegu ja selle ohtlikkust isikute õigushüvedele ning arvestades isikut ja temale süüks arvatud teo asjaolusid, siis ei vasta ta enam relvaomanikuna relvaseadusega kehtestatud nõuetele.“ Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole haldusakti nõuetekohase põhjendamisega HMS § 56 mõttes. Vastustaja on käsitlenud küll kaebaja poolt toime pandud süüteo raskust ning selle ohtlikkusega seonduvaid asjaolusid, kuid põhjendustest ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud ka kaebaja isikuga ja konkreetse kuriteo toimepanemisega seotud asjaolusid. Kaebaja poolt toime pandud süüteo käsitlemisel on vastustaja piirdunud üksnes selle märkimisega, millal tehti kaebajat süüdi mõistev kohtuotsus, millal see jõustus ning millise kuriteokoosseisu järgi kaebaja süüdi mõisteti. Kriminaalasja menetluses tuvastatud konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid vastustaja hinnanud ei ole. Ka ühtegi kaebaja isikut või isikuomadusi iseloomustavat väidet ei ole vastustaja haldusakti põhjendustes esitanud. Eeltoodud põhjustel ei saa vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste pinnalt järeldada, et vastustaja oleks otsuse tegemisel kõik otsuse tegemisel olulised poolt- ja vastuargumendid läbi mõelnud ning nendega arvestanud. Kuivõrd vastustaja ei ole otsuses kaebaja isiku ja tema poolt toimepandud teoga seotud konkreetseid asjaolusid käsitlenud, ei ole vastustaja hinnang nendele asjaoludele ka kohtu poolt kontrollitav. Otsuses on esitatud üksnes 5 formaalsed põhjendused, mille pinnalt ei ole kohtul võimalik otsuse sisulist õiguspärasust hinnata. Riigikohus on kinnitanud, et olukorras, kus haldusorgan on jätnud asja otsustamisel tähtsust omava asjaolu hindamata, ei saa kohus veenduda, et olulise asjaolu tuvastamata jätmine ja haldusakti puudulik põhjendamine ei ole mõjutanud asja otsustamist HMS § 58 mõttes. Riigikohtu seisukohtade järgi on selline haldusakt õigusvastane (vt RKHKo 20.10.2011, nr 3-3-1-54-11, p 13). Ka käesolevas asjas vaidlustatud otsus on ringkonnakohtu hinnangul formaalselt õigusvastane, kuivõrd selle andmisel ei ole järgitud HMS §-des 54 ja 56 sätestatud nõudeid, ning tuleb seetõttu tühistada.
7. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas vaidluses asjakohane halduskohtu poolt tehtud viide Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.
8. a lahendis asjas nr 3-4-1-10-10 esitatud seisukohale, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks (vt RKPJKo 14.12.2010, nr 3-4-1-10-10, p 60). Ringkonnakohus leiab, et mootorsõiduki joobes juhtimises seisnevat kuritegu ei saa pidada selliseks kuriteoks, mida on Riigikohus viidatud seisukohas silmas pidanud ja mille puhul ei oleks selle kuriteo toime pannud isikule väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamisel asjaolude täiendav kaalumine vajalik. Kuigi vaieldamatult on tegemist ühiskonnale ning isikute elule ja tervisele ohtu kujutava kuriteoga, ei ole KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemisega seotud asjaolud ning sellega kaasneva ohu põhjused oma olemuselt piisavalt sarnased relva käsitlemise ning selle hooletust käsitlemisest tulenevate ohtude põhjustega. Kui Riigikohtu poolt ära nimetatud kuritegude puhul on isiku tahtlus otseselt suunatud kas teiste isikute kahjustamisele, või annavad need kuriteod nende koosseisust nähtuvalt üheselt aimu isiku sobimatusest käsitlema relva, siis joobes juhtimise puhul on tegemist süüteoga, millest ei saa üheselt järeldada, et selle toime pannud isiku käitumine oleks otseselt kantud soovist kahjustada teiste isikute elu ja tervist kas relvaga või ilma. Sellises olukorras haldusorgani poolt kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine ning kõigi tähtsust omavate asjaolude mitte kaalumine võib tuua kaasa isikuõiguse põhjendamatu rikkumise. Seega on ka KarS § 424 järgi karistatud isikule varasemalt väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamisel oluline lähtuda Riigikohtu 14.12.
9. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 esitatud selgitustest isiku ja tema toimepandud teo arvestamise vajaduse kohta. Relvaloa kehtetuks tunnistamine kaebaja poolt toime pandud kuriteo alusel ei ole ringkonnakohtu hinnangul küll välistatud, kuid vajab hoolikamat põhjendamist.
10. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vastustaja poolt käesolevas asjas kaebaja varasemalt toime pandud süüteole viitamine, mis on karistusregistrist kustutatud ning arhiivi kantud, ei ole olnud õiguspärane. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 kohaselt on karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistusregistri arhiivi andmeid väljastatakse KarRS § 15 lg 3 kohaselt üksnes samas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Olukorrad, kus on lubatud kasutada karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid, on nimetatud KarRS § 5 lg-s 2 ja §-s
11. KarRS § 20 lg-s 1 ei ole sätestatud, et karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid oleks muu hulgas õigus saada relvaseaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Seega puudub haldusorganil seadusest tulenev volitus kasutada relvaloa kehtetuks tunnistamise asjas karistusregistri arhiivi andmeid, ning kuna tegemist on õiguslikku tähendust mitteomavate andmetega, ei ole vastustajal õigust neile tugineda ei haldus- ega kohtumenetluses.
12. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.

§ 108

lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg-st 4 tuleneb, 6 et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Halduskohus jättis kaebaja poolt esimese astme menetluses kantud kulud kaebaja enda kanda. Kaebaja on kaebuse ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu kokku summas 30 eurot, kohtutoimikusse on liidetud riigilõivu tasumist tõendavad maksekorralduste kviitungid (tl 9, 39) ning kohtule on esitatud taotlus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks. Kuigi menetluskulude nimekirja kaebaja kohtule esitanud ei ole, ei takista menetluskulude nimekirja esitamata jätmine Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna ning selle väljamõistmist vastustajalt (vt nt RKHKm 26.02.2014, nr 3-3-1-75-13, p 13). Seega tuleb kaebaja poolt käesolevas haldusasjas kantud menetluskulud, so riigilõiv summas 30 eurot, vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/