1-15-1964/25

1-15-1964 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-1964 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Kriminaalasi Jüri Roosti süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. septembri
4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda Jüri Roost isikukood 36507194718, elukoht XXXXX XXXXXX XXXXXXXX XXXX XXXXXXXX XXXX XXXXX XX, ei tööta, karistatus puudub Vandeadvokaat Peep Rajavare Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Prokurör Süüdistatav RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
5. septembri
6. a kohtuotsus Jüri Roosti süüdistusasjas muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt Jüri Roosti kasuks 336,00 (kolmsada kolmkümmend kuus) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult kuulutamisest. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Pärnu Maakohtu
8. aprilli
9. a määrusega oli J. Roost antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema lõi 30.novembril 2013 kella 21.30-22.00 paiku Lääne maakonnas XXXXXXX XXXXXX 1 XXXXXXXX XXXXX seltsimaja juures isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus GP-le 3-4 korral rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus, põhjustades oma tahtliku tegevusega kannatanu GP-le füüsilist valu ning lühiajalised mitteeluohtlikud tervisekahjustused s.o. verevalumi vasaku silma all, verejooksu ninast, mõlema käe sõrmede valulikkuse ja pindmised marrastused ning rindkere pindmise vigastuse. Sellise tegevusega pani J. Roost toime teise inimese löömise, s.o kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi.
10. Pärnu Maakohus mõistis
11. septembri
12. a kohtuotsusega J. Roosti süüdistuses KarS § 121 järgi tõendamatuse tõttu õigeks. Kohus leidis, et kannatanu GP ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanu ütlused eeluurimisel ja kohtus olid kõige olulisema asjaolu – löögi tagajärjel kukkumise viisi kohta erinevad. Nähtavalt on kannatu ütlused seotud sooviga siduda sündmust tal fikseeritud vigastustega. Samas ei saa tähelepanuta jätta seda, et kannatanu samal õhtul lõi käega J. Roosti autot, tagus J. Roosti ukse taga nii käte kui jalgadega ja lõhkus J. Roosti auto peeglid, rebides need kätega auto küljest. Ei saa välistada, et eelkirjeldatud tegevuste käigus võisid tekkida kätele vigastused. Samuti ei saa välistada, et GP võis osa temal olnud vigastustest saada J. Roosti maja trepilt kukkudes. Ainuke tunnistaja, kes kinnitab, et samal õhtul oli GP silmaalune punane, on GN. Samas ei ole kohtule esitatud mitte ühtki usaldusväärset tõendit, et GP punane silmaalune ja hiljem vasaku silma ümbrusesse tekkinud hematoom oleks põhjuslikus seoses J. Roosti käitumisega.
13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Kalda, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega J. Roost süüdi tunnistada KarS § 121 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust, mille kandmiselt vabastada ta KarS § 74 sätete kohaldamisega tingimisi 18-kuulise katseajaga. Apellatsiooni motiivide kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et süüdistatavate õigeksmõistmine kohtuotsuses ei ole põhjendatud ning see on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Kohus on põhjendamatult lugenud mitteusaldusväärseks kannatanu GP ning tunnistajate AS ja KR ütlused, lugedes samas põhjendamatult usaldusväärseteks kannatanu J. Roosti ütlused. Ühest küljest on kohus lugenud tõendatuks patsiendikaardi ja isiku läbivaatuse protokolliga, et 02.12.2013 esinesid GP-l süüdistuses kirjeldatud vigastused. Süüdistuse kohaselt on nendeks verevalum vasaku silma all, verejooks ninast, mõlema käe sõrmede valulikkus ja pindmised marrastused ning rindkere pindmine vigastus. Samas on kohus leidnud, et ei ole tõendamist leidnud, et kannatanul olnud vigastused oleksid põhjuslikus seoses J. Roosti käitumisega. Ometi on asjas mitmeid tõendeid, mis kogumis kinnitavad seda, et kannatanule põhjustas süüdistuses märgitud kehavigastused J. Roost. Kannatanu GP on andnud ütlusi, et süüdistatav lõi teda mitmel korral rusikaga näkku, kui ta talle järgi läks, et J. Roost voolu sauna tagasi lülitaks. Täpset löökide arvu ta enam ei mäletanud, neid võis olla 1-3 ning viimase löögi peale ta kukkus. Seda, kuidas ta täpselt kukkus, ta ka enam ei mäletanud, kuid teadis, et sai kukkudes rindkerele ja kätele haiget. Kannatanu kukkus ning sai süüdistatava poolt löömisest ja kukkumisest füüsilist valu ning vigastused kätel ja näos, samuti verejooksu ninast. See, et kannatanu kohtus enam täpselt ei mäletanud, mitu lööki täpselt oli ja kuidas ta kukkus, ei ole piisav 2 alus tema ütluste mitteusaldusväärseks lugemiseks. Esiteks on kuriteo toimepanemisest möödunud peaaegu kaks aastat, mis raskendab kohtus ütluste andmisel toimunu meenutamist. Teiseks on ta selgitanud, et oli löökidest šokis, mistõttu täpselt ei mäletanud löömise ja kukkumise asjaolusid. Seda, et süüdistatav teda lõi, rääkis ta vahetult pärast kuriteo toimepanemist mitmetele tunnistajatele: JK-le ja GN-le ning oma emale KR-le. On selge, et ta oli siis selgelt veel tajutu mõju all, kuna löömine toimus vahetult enne seda. Tunnistajad GN ja JK nägid kannatanul vigastusi näos ning verejooksu ninast, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust selle kohta, et teda löödi. Kui kannatanu jooksis saunast välja J. Roostile järgi ning tuli varsti tagasi punase silmaaluse ja verise ninaga, siis on tema ütlused, et süüdistatav teda lõi, usutavad. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavate tunnistajate GN ja JK ütlustega, mis on tõendina lubatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Samuti on kohus põhjendamatult jätnud kõrvale tunnistajate AS ja KR ütlused. Seda, et just süüdistatav lõi kannatanut, nägi pealt tunnistaja AS, kes nägi küll ühte lööki. Samas on ta öelnud, et mingi jagelemine ja müksamine oli ka seal, samuti oli nende vahel vestlus ja jagelemine juba enne seda, kui tunnistaja õue läks, mistõttu ei pruukinud tunnistaja kogu tegevust ja rohkem lööke näha. Kohtus on tunnistaja AS selgitanud, et sai elektri väljalülitamise jutust tegelikult hiljem kannatanu käest teada ja ise ei kuulnud hästi, mida nad rääkisid, ta on öelnud küll, et oli mingi jagelemine nende vahel. Selline tunnistaja selgitus ühe mitte otseselt löömisega seotud asjaolu kohta ei ole piisav alus tema ütluste mitteusaldusväärseks lugemiseks. Samuti ei ole selleks tunnistaja poolt öeldud sündmuste toimumise aeg. Tunnistaja ei ole osanud öelda sündmuste täpset kellaaega, ta on öelnud, et see oli enne või pärast üheksat. Tegelikult ei ole enamus kohtus üle kuulatud isikutest osanud öelda täpset kellaaega, mis on ka mõistetav. Üksnes pooletunnine vahe tunnistaja AS poolt umbes öeldud kellaaja ja teiste isikute öeldud kellaaja vahel ei ole oluline vastuolu. Samuti on põhjendamatu kohtu seisukoht, et kui tunnistaja AS nägi kannatanul vigastusi silmal ja käel, on tema ütlused vastuolus teiste tõenditega. Neid vigastusi on näinud ka teised tunnistajad ja need on ka fikseeritud objektiivsete tõenditega. See, et tunnistaja AS ei näinud enam verejooksu kannatanul, on seletatav sellega, selleks ajaks oli juba möödunud piisav aeg, et verejooks oleks peatunud ja kannatanu oma näo puhastanud. Samuti ei ole põhjendatud tunnistaja KR ütluste kõrvalejätmine üksnes seetõttu, et tunnistaja KR, kellele kannatanu rääkis tema löömisest, on rääkinud, et kannatanul oli järgmisel päeval näopool sinine. Kannatanul oligi ühel näopoolel hematoom, mistõttu tunnistaja KR poolt antud ütlused ei ole täielikus vastuolus objektiivsete kirjalike tõenditega tuvastatuga. Tunnistajad VV ja RS ei näinud väga täpselt, kuidas kannatanu ja süüdistatava käte liikumine toimus ja ei saa kindlalt kinnitada, et süüdistatav ei löönud kannatanut. Tunnistaja VV nägi sündmust umbes 50 meetri kauguselt ning ei näinud, mida tegi süüdistatav teise käega. Süüdistatav oli seljaga tema poole ning ta ei tea, kas süüdistatav lõi kannatanut või mitte. Ka tunnistaja RS nägi konflikti alguses 300 meetri kauguselt ning ei näinud, kuidas süüdistatava ja kannatanu käed käisid. Kohus on põhjendamatult vihjanud sellele, et kannatanu võis saada vigastused J. Roosti maja trepilt kukkudes. Tunnistajate VV ja RS ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks saanud vigastused näkku trepi pealt kukkudes. Seda ei kinnita ükski tõend. Kannatanu ise seda kukkumist eitab ning kui ka lugeda tõendatuks VV ütlused kannatanu kätele vigatuste tekkimise kohta kukkumisest, siis ei ole ühtegi tõendit peale kannatanu ja tunnistaja AS ütluste, mis otseselt seletaksid seda, kuidas sai kannatanu silma alla verevalumi ja ninast verejooksu. Trepil kukkumisest ei saanud kannatanu silmaalust siniseks ja nina veriseks, sest tunnistaja VV väitel kukkus ta käpuli ning ninast verd ei tulnud. Samuti ei näinud verd tunnistaja RS. 3 Ometi on kannatanu tervisekahjustused näol selgelt tõendatud nii kannatanu GP kui tunnistajate JK, GN, KR, AS ütluste kui SA Rapla Haigla patsiendikaardi ja isiku läbivaatuse protokolliga. See sai sündmuste käiku ning kannatanu ja süüdistatava vahelist füüsilist kokkupuudet arvestades toimuda vaid süüdistatava poolt lüües. Mingeid muid andmeid ei ole, kust oleks võinud kannatanu näovigastused saada peale süüdistatava poolt löömise. Lisaks jättis kohus põhjendamatult arvestamata vastuoludega süüdistatava J. Roosti ja tunnistaja VV ütlustes. Tunnistaja VV ütluste kohaselt üritas GP lüüa süüdistatavat käega, kuid lõi õhku, kuna oli temast lühem. J. Roost on aga rääkinud kohtus, et kannatanu lõi teda ka jalaga. Süüdistatava väide, et kannatanu püüdis teda korduvalt lüüa käte ja jalgadega ning tema tõrjus ainult lööke ning kannatanut ei löönud, ei ole usutav esiteks kannatanul esinevate vigastuste tõttu. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei saanud üldse kätega vehkides pihta süüdistatava käele, mida ta väidetavalt hoidis vastu kannatanu pead. Kui süüdistatava käsi oli vastu kannatanu pead, siis oleks see olnud esimene asi, mida ta oleks pidanud tabama. Seetõttu ei saa pidada süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks. Seega jättis kohus põhjendamatult arvestamata tõenditega, mis kogumis kinnitavad J. Roosti poolt KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o kannatanu GP, tunnistajate JK, GN, KR, AS ütlustega ning SA Rapla Haigla patsiendikaardi ja isiku läbivaatuse protokolliga.
14. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes taotleb kaitsja jätta maakohtu otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Prokurör väidab oma apellatsioonis, et kohus on põhjendamatult jätnud üksnes ebaoluliste vastuolude tõttu tõendite kogumist kõrvale kannatanu GP ütlused. Selle väitega ei ole võimalik nõustuda. Kohus on õigesti jätnud kõrvale GP ütlused kui ilmselt ebausaldusväärsed, sest ta on menetluse käigus muutnud oma ütlusi ja tema ütlused on vastuolus teiste tõenditega. Oluline on, et GP ütluste muutmine on olnud suunatud sellele, et sobitada süüstavaid tõendeid J. Roosti vastu Samuti Nii on GP muutnud oma ütlusi osas, mitu korda teda löödi ja kuidas ta löökide tagajärjel kukkus. Eeluurimisel on kannatanu andnud ütlusi, et löödi 3-4 korda ja ta kukkus löögi tagajärjel selili pikali maha. Kohtus andis kannatanu ütlusi, et löödi vähemalt 2 korda ja ta kukkus rinnuli. Saades löögi näkku, pöördus löögihoost ümber ja maandus rinnuli. Kohtuistungi protokoll ei sisalda küll kahjuks pilti kohtuistungi käigust, kuid kaitsja peab vajalikuks selgitada, et kannatanu näitas kohtuistungil ütlusi andes oma keha vööst pöörates elavalt ette, kuidas see kukkumine väidetalt toimus. Kannatanu ei tuginenud sel hetkel väitele, et ta ei mäleta, kuidas ta kukkus, st vastuolu ei saanud tekkida asjaolude mittemäletamisest. Samuti täpsustas kannatanu kohtus, et ta kukkus viimasest löögist. Löökide arvu osas ütluste muutmine on tingitud vastuolust tunnistaja AS ütlustega. Sündmust väidetavalt pealt näinud tunnistaja AS, kes on andnud ütlusi, et nägi, kuidas J. Roost lõi GP ühe korra ja GP kukkus selili, „nagu kirjamark”. See viitab asjaolule, et kannatanu GP on oma ütlusi muutnud selleks, et tema ütlused langeks valdavas osas kokku AS ütlustega. Kuigi kohus on ka AS ütlused ebausaldusväärsetena põhjendatult kõrvale jätnud, on GP ütlused ka nendega vastuolus. AS nägi enda sõnul GP ja J. Roosti konflikti kuni hetkeni, kui J. Roost GP lõi ja viimane selle tulemusena selili kukkus. GP on andnud ütlusi, et teda löödi vähemalt 2 korda ja ta kukkus viimase löögi tagajärjel. Seega nähtub AS ütlustest et oli üksainud löök, mille tagajärjel GP maha kukkus. Seega on kannatanu ütlused löökide arvu osas ebaõiged. Ütluste muutmine kukkumise viisi kohta - kas selili või rinnuli, ei ole samuti juhuslik, sest eeluurimisel antud ütlused – et ta kukkus selili, ei sobinud Rapla haiglas tuvastatud kehavigastusega. Ei ole võimalik saada marrastusi mõlemale käele ja rindkere põrutust, kui saad rusikalöögi näkku ja kukud löögi tagajärjel selili. St ütlusi on muudetud, et kõrvaldada ebakõla, elulist ebausutavust kannatanu ütluste ja tagajärje – fikseeritud tervisekahjustuste vahel. Oluline on, et sellest väidetavast ühest löögist ei saanud üheaegselt tekkida kõiki haiglas ülejärgmisel päeval tuvastatud ja J. Roostile süüdistusega etteheidetavaid vigastusi. Löögist või löökidest näkku ja selle 4 tulemusena selili kukkumisest ei saanud tekkida rindkere põrutust ega vigastusi kätel. Samuti ei saanud ühest löögist käega näkku tekkida kahte erinevat lokaliseeritavat vigastust näol: verejooksu ninast ning verevalumit vasaku silma all. Nii süüdistatav J. Roost, tunnistaja VV kui tunnistaja RS kirjeldavad kokkulangevalt, kuidas J. Roost ja GP liikusid sauna poolt J. Roosti kodu poole – J. Roost selg ees taganedes eespool, hoides ette sirutatud käsi ees, et GP ei ulatuks teda käega lööma, samal ajal kui GP üritas J. Roosti lüüa. GP seda ei kinnita, vaid väidab, et tema pole J. Roosti üldse rünnanud ega lüüa üritanud. Nii süüdistatav J. Roost, tunnistaja VV kui tunnistaja RS kirjeldavad kokkulangevalt, et GP ei kukkunud teekonnal sauna juurest J. Roosti maja poole. Need ütlused kummutavad GP väited, et J. Roost lõi teda, mille tulemusena ta kukkus. GP eitab J. Roosti kodumaja juures käega vastu J. Roosti auto kõrvalistuja poolse ukseklaasi löömist, kuigi seda kinnitavad tunnistaja VV ja süüdistatav J. Roost. GP ilustab oma käitumist, et ta läks elamu trepikotta J. Roosti ukse taha ja koputas tema uksele, salates, et tegelikult prõmmis ta raudukse jalaga mõlki, mis on tõendatud J. Roosti ja tunnistaja VV ütlustega. GP eitab J. Roosti maja juures trepilt rinnuli kukkumist, millega võis endale tekitada kõik süüdistuses nimetatud tervisekahjustused, kuigi tunnistajad VV ja RS kinnitavad seda. GP õigustab, et ta ei võinud kätel olevaid vigastusi tekitada süüdistatava auto peegleid lõhkudes, öeldes, et kasutas peegli lõhkumiseks kivi, samas kui ta süüdistatava J. Roosti ja ja tunnistaja VV sõnul rebis kannatanu juhtmete otsas auto küljes rippuvad peeglid ära kätega ning peenikesed elektrijuhtmed võivad soonides ja lõigates käsi lõhkuda. Ülaltoodu näitab otseselt, et GP ütluste ebausaldusväärsust ei tinginud üksnes kohtus antud ütluste ebaoluline erisus eeluurimisel antud ütlustest ning asjaolude mittemäletamine pika aja möödumise tõttu, millele tugineb prokurör, vaid tema poolt ütluste selge muutmine süüstavate tõendite paremaks kokkusobitamiseks ning süüdistatavat õigustavate asjaolude mahasalgamiseks. Prokuröri apellatsioonis esitatud väide, et GP võib asjaolusid ebatäpselt mäletada tema suhtes tingitud vägivalla ja kaklusest tingitud ärevuse tõttu, ei sobitu tunnistaja MN ütlustega kannatanu kohta, mille kohaselt on „GP võimeline teisele kallale ka minema, kui aru ei saa, eriti kui on purjus. Seal on selliseid intsidente ennegi olnud, mitte J. Roostiga vaid teistega.” St konflikt ja kaklemine ei ole tunnistaja ütluste kohaselt kannatanu jaoks midagi harukordset, mis võiks põhjustada mingi afektilaadse seisundi, mis kahjustaks kannatanu võimet asjaolusid tajuda, meelde jätta ja meeles pidada. GP ütlused on ebausaldusväärsed eelkõige selle tõttu, et need on vastuolus teiste tõenditega kõikides asjaoludes, mida on võimalik kontrollida ja võrrelda teiste, usaldusväärsemate tõenditega. Kannatanu GP ütlused on ebausaldusväärsed ka oma elulise ebausutavuse tõttu. Eluliselt ebausutav on, et vaid õlut joonud kannatanu ei mäleta, kuhu ta oli oma auto sel päeval parkinud ja kuhu see hiljem sai – kuidas ja millal ta selle Koluverest ära tõi, et tunnistaja RS seda samal õhtul samal kohal, kus see päeval oli olnud, ei näinud – mis oleks viidanud mootorsõiduki joobes juhtimisele kannatanu poolt. Eluliselt ebausutav ja ebaloogiline on see, et kannatanu jätkas pärast väidetavat lööki ning tervisekahjustuse saamist rünnakut J. Roosti korteriukse ja sõiduauto suhtes, kartmata väidetava vägivalla jätkumist või kordumist. Pigem viitab kannatanu käitumine, et ta järgnes J. Roostile tema elukohani ning lõhkus tema autot ja korteriust sellele, et J. Roosti valitud kaitse viis – taganeda ja hoida kannatanut endast eemale ning minna oma korterisse varjule, julgustas GP rünnakut jätkama ja osundab sellele, et J. Roost ei olnud kannatanut löönud. Ebausutav ja ebaloogiline on kannatanu Koluverest lahkumine politsei hirmus. Kui isikut on löödud, tema suhtes on toime pandud kuritegu ja temale on tekitatud tervisekahjustus, siis ta ei põgene politsei eest, vaid kutsub ise politsei ja ootab politsei ära. GP-l on ka motiiv J. Roosti suhtes süüstavate valeütluste andmiseks. GP soovib ilmselt valeütluste abil J. Roostile kätte maksta enda J. Roosti auto lõhkumise eest karistamise eest. Samuti on GP ilmselt siiani solvunud, et tal ei lubatud oma äranägemisel saunas olla ja J. Roost tuli nõudma sauna vabastamist. Kolmandaks võib GP varem kriminaalkorras karistatud ja reaalset vangistust kandnud isikuna tunda viha ja kättemaksuvajadust vangivalvuri ameti suhtes, kelleks J. Roost siis oli. See võimalus nähtub 5 otseselt KR ütlustest, mille kohaselt häiris GP eriti süüdlase ametikoht – et tegu oli vangivalvuriga. Kui see amet GP ei häiriks, siis poleks seda eraldi esile tõstetud. Need ülaltoodud vastuolud ja ebausutavused on nii ulatuslikud, et on aluseks kannatanu GP ütluste tervikuna kõrvale jätmiseks. Samuti on kohus õigesti ja põhjendatult ebausaldusväärsetena kõrvale jätnud tunnistaja AS ütlused. Nõustuda ei ole võimalik prokuröri apellatsioonis esitatud väitega, et eksimine kellaajas, millal AS nägi GP löömist J. Roosti poolt, on ebaoluline. Samuti ei ole võimalik nõustuda prokuröri väitega selle kohta, et keegi kohtus üle kuulatud tunnistajatest ei suutnud täpselt öelda konflikti kellaaega. Kohus on otsuses J. Roosti, VV ja GN ütluste põhjal õigesti tuvastanud, et konflikt kannatanu ja süüdistatava vahel pidi toimuma pärast kella 21.30-t. Viidatud isikute kokkulangevatest ütlustest nähtuvalt kl 21.45-22.00 paiku. Sellega ei sobitu tunnistaja AS ütlused asjaolu kohta, et tema poolt tajutud konflikt toimus pisut enne või pärast kella üheksat, sest ta käib iga päev sel ajal koeraga väljas. Nimetatud vastuolu ei ole ebaoluline, sest sellest sõltus tunnistaja võime väidetavat kuritegu üldse pealt näha.Ulatuslik, peaaegu tunniajane erisus kellaaegades viitab sellele, et tunnistaja ei ole asjaoludes eksinud. Käies natuke enne või pärast kella üheksat koeraga väljas, ei saanud tunnistaja näha konflikti, mis toimus 21.45-22.00 paiku ja selle kohta antud ütlused on ebaõiged. Oluline on, et väidetavalt koera jalutavat tunnistajat ei näinud kannatanu GP, süüdistatav J. Roost ega ka J. Roosti ja GP konflikti pealt näinud tunnistajad VV ja RS. Kohus on otsuses AS ütlusi analüüsides tuvastanud õigesti vastuolud, mida tunnistaja ei osanud selgitada ja mis tingivad ütluste ebausaldusväärsuse. Kohus on õigesti leidnud, et AS ütlused on vasturääkivad. Ütlusi iseloomustab see, et AS räägib asjadest, mida ta ise ei ole näinud, vaid on kuulnud või arvab nii olevat, ütluste andmisel pidevalt kaldub küsimustest kõrvale ning meelsasti ja ülevoolavalt kirjeldab J. Roosti ebaõiglasi tegusid ja olemust. Samas annab nende asjaolude suhtes, mida ise väidetavalt on tajunud, vastandlikke ütlusi. Selgusetuks jääbki, kas kuulis J. Roosti ja GP vahelist kõnelust või mitte, annab selle kohta korduvalt erinevaid ütlusi – kord, et kuulis, seejärel, et hiljem on kuulnud teistelt, mis nad rääkisid ja peale seda kinnitab, et eeluurimisel antud ütlused pole päris õiged jah, aga ta usub kindlasti, et nii ka oli. Samuti annab tunnistaja AS erinevaid ütlusi, miks ta peale J. Roosti poolt GP löömist ja GP kukkumist sündmusi edasi ei näinud – kord ütleb, et läks tuppa tagasi, ei näinud, mis seal edasi sai (ennem just ütles, et tuli uksest välja, vaatas siia ja sinnapoole, siis nägi kohe löömist). Hiljem ütles, et koer ei hakanud lärmi peale haukuma, sest tõmbas koera nurga taha. Tunnistaja AS ütlused on asjaolus, et GP löögi tagajärjel kukkus, vastuolus ka tunnistajate VV ja RS ning süüdistatava ütlustega selle kohta, et GP ei kukkunud. Kohus on seetõttu õigesti leidnud, et need vastuolud on olulised ja tunnistaja ütlused tuleb ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele viitavad ka muud, kohtu poolt analüüsimata vastuolud. Nii on tunnistaja ütlused vastuolus J. Roosti, VV ja RS ütlustega asjaolu osas, kas GP karjus ja sõimas J. Roosti mendiks ja kitseks. AS pidi seda kuulma, kui viibis isikutele lähedal. Samuti on tunnistaja ütlused vastuolus süüdistatava ja tunnistajate RS ja VV ütlustega asjaolu osas, milles viimased kinnitavad, et GP ründas J. Roosti ja viimane taganes, hoides väljasirutatud kätt kaitseks enda ees. Asjaolu, et AS ei anna ütlusi J. Roosti GP poolt sõimamise ning GP poolt J. Roosti ründamise kohta, viitab sellele, et tunnistaja ilustab kannatanu käitumist ning vastupidi, varjab süüdistatavat õigustavaid asjaolusid. Oluline on, et tunnistaja kohtus antud ütlused olid vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega – kohtueelses menetluses andis tunnistaja ütlusi, et kohtus GP-ga hiljem JK juures, kohtus aga, et GP tuli tema juurde oma ema ootama. Ütluste muutmisega kohtus kõrvaldati vastuolu GP ütlustega asjaolu kohta, et ta läks AS juurde ema ootama. See tähendab, et ütluste muutmine ei ole juhuslik, vaid vastuolude kõrvaldamiseks ning selle läbi nii enda kui GP poolt antud, J. Roosti süüstavate ütluste usaldusväärsuse suurendamiseks. Tunnistaja erapoolikusele viitab samuti ilmne kurjus ja külajuttude taga ajamine – erakordne on see kuidas üks tunnistaja ründab teisi ülekuulamata tunnistajaid (VV ja MN), nimetades neid juba ette valetunnistajateks, teadmata ise, milliste asjaolude kohta isikuid üle kuulata kavatsetakse. Eluliselt ebausutav ja ebaloogiline ka AS enda käitumine. Ta näeb väidetavalt lühikeselt vahemaalt pealt seda, kuidas tema väimeest GP lüüakse ja tema ei lähe 6 vahele, ei kutsu politseid ega keela oma väimehel J. Roostile pärast väidetavat lööki järgneda, vaid läheb koeraga maja taha (või tuppa). Selline täielik ükskõiksus ja osavõtmatus on ilmselt ebaloogiline ja eluliselt ebausutav, seda eriti tunnistaja ja kannatanu hõimlussidet arvestades. Kaitsja on seisukohal, et nii oluliste vastuolude ja ebausutavuse korral ei saa ütluste erisuse põhjus olla eksimine asjaoludes või ebaõige mälupilt, vaid vastuolud peavad olema tingitud valeütluste andmisest. Valeütluste andmise põhjus on tunnistaja ütlustest nähtuv ilmne soov kaitsta oma väimeest GP ning ütlustest nähtuv ilmne vaen J. Roosti suhtes. Kohus on õigesti ilmselt ebausaldusväärsena kõrvale jätnud ka tunnistaja KR, kes on kannatanu GP ema, ütlused. Kohus on õigesti tuvastanud, et vastuolud teiste tõenditega on nii olulised, et tingivad ütluste ebausaldusväärsuse. KR on andnud ütlusi, et tuli GP-le järgi Tallinnast, sõitis koos GP-ga tagasi Tallinnasse ja järgmisel päeval mindi vastuvõtule Tallinna Keskhaigla kiirabihaiglasse. GP on andnud nende asjaolude kohta ütlusi, et ema tuli talle järgi Raplamaalt, tema sõitis koos emaga 30.11.2013 õhtul tagasi Raplamaale ja kiirabikaardist tulenevalt pöördus ta Rapla haiglasse alles ülejärgmisel päeval, s.o 02.detsembril. Samuti ei kinnita patsiendikaardil fikseeritud kehavigastused, et GP-l oli silma ümbruses hematoom ning KR ütlusi, et GP-l oli terve näopool sinine. Lokaalne hematoom ehk sinikas silma ümber on midagi muud ning oluliselt kergem tervisekahjustus, kui tervet näopoolt kattev hematoom. Sisuliselt on KR ütlused vastuolus teiste tõenditega kõigi tema enda poolt tajutud asjaolude osas. See tingib ütluste olulise ebausaldusväärsuse ja kõrvale jätmise. Oluline on ka, et konflikti kohta annab KR ütlusi mitte enda tajutu põhjal, vaid selle põhjal, mida rääkis talle GP ning kui GP andis talle juhtunud edasi ebaõigesti, siis on sel põhjusel ebaõiged ka KR ütlused. Tunnistajate JK ja GN ei ole kuriteosündmust näinud ning annavad ütlusi GP ütluste põhjal. Kui GP on neile rääkinud juhtunud ebaõigesti, siis on ka viidatud isikute ütlused ebaõiged. Oluline on, et JK ja GN ei ole pealt näinud ei kannatanu löömist ega kannatanu kukkumist süüdistatava kodumaja trepil, mistõttu ei tea nad ütlusi enda tervisekahjustuse põhjuse kohta. Ebaõige ja KrMS § 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega on vastuolus prokuröri apellatsioonis esitatud väide, et kui asjas on tõendatud tervisekahjustuse olemasolu kannatanul ja ei ole tõendatud tervisekahjustuse saamine muul põhjusel, kui süüdistuses kirjeldatud vägivallaga, siis tuleb eeldada süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustuse põhjustamist süüdistatava poolt. KrMS § 7 lg 2 näeb ette, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Selle põhimõtte järgi ei pea süüdistatav oma kaitses välja pakkuma ega ka tõendama mingeid alternatiivseid tervisekahjustuse saamise võimalusi. Nagu juba ülal toodud, ei ole võimalik kannatanule ühe rusikalöögiga näkku tekitada kõiki süüdistuses nimetatud tervisekahjustusi – vigastusi mõlemal käelabal, rindkere põrutust ja kahte eraldi traumat näol. Juba see olemuslik vastuolu välistab tagajärje süüdistatavale inkrimineerimise. Vähetähtis ei ole see, et kannatanu ei pöördunud arstile kohe pärast juhtunud, vaid alles ülejärgmisel päeval, mil tervisekahjustuste tekitamise aega ei olnud võimalik täpselt kindlaks teha. Vahetult pärast kuriteosündmust, millal olnuks õigeim aeg politsei poole pöördumiseks ja vigastuste fikseerimiseks, põgenes kannatanu vastuoluliselt enne politsei saabumist sündmuskohalt. Kaitsja hinnangul sobituvad kannatanu tervisekahjustused – traumad kätel, rindkeres ja näol, kannatanu kukkumisega trepil. Tunnistaja VV ja RS ütlustel kohaselt kukkus kannatanu käpuli, s.o nägu ees ja võis selliselt põrutada käsi, rindkere ja isegi nägu. Nägu võis kahjustuda kukkumiskontaktist maaga või enda kätega sõltumata asjaolust, et tunnistaja VV oma köögiaknast otseselt näo äralöömist ei näinud. Kannatanu kätel olevat marrastused ja valulikkuse võis põhjustada sõiduauto peeglite juhtmete otsest ärarebimine J. Roosti autolõhkumise käigus. Prokuröri apellatsioonis esitatud väited süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse ja tunnistajate VV ja RS ütluste ebatäpsuse kohta ei ole põhjendatud. J. Roost on asjas algusest peale, s.o sündmusest ülejärgmisel päeval tööandjale tehtud teenistuslikust ettekandest (e-kiri võetud asja juurde ja KA ütlused) alates andnud toimunu kohta täpseid ning kokkulangevaid ütlusi. J. Roost ei ole oma ütlusi muutnud ega 7 täiendanud. J. Roosti ütluste ebausaldusväärsust ei tingi asjaolu, et tema kätel ei olnud traumasid, mis pidanuks sinna prokuröri arvates jääma GP lööke tõrjudes, sest kui J. Roost hoidis oma kätt GP pea peal, hoides kannatanut endast sel viisil eemal, siis ei saanud GP löögid tabada J. Roosti käekaba. GP oleks pidanud J. Roosti käelaba tabamiseks iseennast lööma. Ülejäänud käe osad peale käelaba olid aga kaetud üleriietega ja see hoiab ära verevalumite kui võitlusjälgede tekke. Samuti on oluline, et vägivalla tarvitamise kontrollis vaadeldakse peamiselt käelabasid – kas sõrmedel ja sõrmenukkidel on kaklemisele viitavaid marrastusi või punetusi, mitte aga küünarvart ega õlavart, kuhu võisid GP löögiüritused tabada. J. Roosti ütluste usaldusväärsust ei kahanda ka asjaolu, kas tunnistaja VV nägi kannatanu jalalööke või mitte. Sündmuste käiku arvestades oli see ebaoluline tegevus ja võis jääda tunnistaja tähelepanuta, seda enam, et sündmus toimus pimeda ajal, temast 50m kaugusel tänavavalguslambi valguses. Samas ja hoolimata sellest, oleks tunnistaja pidanud nägema kannatanu kukkumist, kui kannatanu oleks kukkunud. Tunnistaja RS ütluste usaldusväärsust ei kahanda asjaolu, et ta nägi sündmust pealt 200-300m kauguselt. Tunnistaja on andnud ütlusi, et kuna ala oli hästi valgustatud ja nähtavust piiravaid esemeid ei ole, siis ta nägi isikute liikumist ja sündmusi pealt. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt on tunnistaja andnud ütlusi asjaolude kohta, mida ta selgelt tajus ja sündmuste, mille tajumiseks tal võimalused puudusid, kohta on ta ütluste andmisest keeldunud. Hoolimata sellest, et RS ei näinud vahemaa tõttu pealt, kas ja kuidas meeste vahel käed käisid, nägi ta, et kumbki konflikti osapool ei kukkunud. Selle nägemist ei oleks suur vahemaa saanud takistada. Ülaltoodud asjaoludel on Pärnu Maakohus kriminaalasja lahendades kaalunud ja hinnanud põhjalikult kõiki esitatud tõendeid. Kohus on äärmise hoolikusega põhjendanud tõendite kõrvalejätmist ning kohtu põhjendustega tuleb nõustuda. Seetõttu on kohus õigesti tuvastanud tõendamiseseme asjaolud ja jõudnud põhjendatud järelduseni, et asjas ei ole tõendatud J. Roosti poolt süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine. Kohus on kohaldanud õigesti materiaalõigusnormi ja mõistnud J. Roosti õigeks. Seetõttu tuleb prokuröri apellatsioon KrMS § 337 lg1 p1 alusel jätta rahuldamata. Koos apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb J. Roostile KrMS § 185 lg 2 alusel hüvitada tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kriminaalmenetluse kulu – valitud kaitsjale 4 tunni õigusabi eest makstud mõistlik tasu summas 336,00 eurot, mis sisaldab käibemaksu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
15. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, prokuröri apellatsiooni väidetega ning kaitsja vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul, mistõttu on ringkonnakohtul õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (näiteks
16. mai
17. a otsuses nr 3-1-117-03). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (näiteks
18. aprilli
19. a otsus nr 3-1-1-21-10,
20. märtsi
21. a otsus nr 3-1-1-5-08 ja
22. mai
23. a otsus nr 3-1-1-43-05). 8 Käesoleva asja maakohtu otsusest nähtub, et tegu, mille toimepanemises J. Roosti süüdistati, ei ole tõendamist leidnud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus analüüsinud tõendeid väga põhjalikult, mistõttu J. Roosti õigeksmõistmiseni viinud kohtu mõttekäigu kujunemine on kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et
24. detsembril 2013 tuvastati Rapla Maakonnahaigla erakorralise meditsiini osakonnas kannatanu GP vasaku silma all verevalum ja parema käe sõrmel marrastus. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal rindkere ja mõned sõrmed hellad. Süüdistuse kohaselt tekitas need kehavigastused GP-le kaks päeva enne seda, s.o 30 novembril 2013 J. Roost. Maakohus leidis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis J. Roosti süüd kinnitaksid. 5.2 Prokurör heidab maakohtule ette, et kohus on kannatanu GP ja tunnistajate AS ning KR ütlused põhjendamatult tervikuna ebausaldusväärseks tunnistanud. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. aprilli
26. a otsuses nr 3-11-19-05 ja
27. septembri
28. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Süüdistatav J. Roost on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus ütlusi selle kohta, et töötas sellel ajal vangivalvurina. GP jooksis talle järele ja hakkas teda ründama. Kuna J. Roost on õppinud enesekaitset ja GP oli temast lühem, siis hoidis ta vägivallatseva GP ühe käega lihtsalt eemal. GP jalahoobid tabasid teda jalgadesse. GP sõimas teda mendiks ja kitseks ning lubas maha lüüa, sest ta töötas vanglas. Kui GP sai aru, et ta J. Roostist jagu ei saa, siis tahtis ta võtta maast kivi. Kuna maa oli külmunud, siis see tal ei õnnestunud. Siis jooksis GP J. Roosti elukoha poole ja hakkas maja juures J. Roosti sõiduautot lõhkuma. Ta lõi rusikaga mitu korda vastu küljeklaasi. Ta võttis maast kivi ja lõhkus küljepeeglid ning kiskus need kätega küljest ära. GP jooksis J. Roosti korteriukse taha, karjus ja tagus jalaga raudukse mõlki. Siis jooksis GP kolinaga trepist alla õue. Ta tahtis visata kivi teise korruse aknasse, kuid ei jaksanud nii kaugele visata. Pärast seda läks GP minema. J. Roost oli sellel ajal toas ja helistas politseisse. Selleks ajaks kui politsei kohale saabus, oli GP sündmuskohalt lahkunud. Hiljem kuulis, et GP oli teinud politseile avalduse, justkui J. Roost oleks GP löönud, mis ei ole aga tõsi. Kahe päeva pärast tööle minnes kandis J. Roost vanglas kehtiva korra kohaselt juhtunust ette julgeoleku ülemale. Läbivaatuse käigus J. Roosti kätel vigastusi ei tuvastatud. Süüdistatava J. Roosti ütlused on kooskõlas tunnistajate VV ja RS ütlustega. Nad kinnitavad, et GP tungis J. Roostile kallale ja sõimas teda ning lubas maha lüüa. J. Roost hoidis GP endast ühe käega eemal. Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et ükski meestest maha ei kukkunud. Õu oli piisavalt valgustatud, et seda näha. GP lõhkus J. Roosti auto küljepeeglid. Kui J. Roost oli läinud tuppa politseid kutsuama, siis jooksis GP talle järele ja lõhkus ja sõimas tema ukse taga. Siis tuli ta trepist alla ja kukkus käpuli, nii et jalad jäid veel trepi peale. Tunnistaja VV nägi, et mõne aja pärast sõitis GP punane auto sauna juurest ära. Seevastu kannatanu GP on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi löökide arvu ja kukkumise viisi kohta. Kui kohtueelsel uurimisel rääkis ta, et J. Roost lõi teda rusikaga 3-4 korda ning 9 ta kukkus seejärel selili maha, siis kohtuistungil väitis ta, et löödi vähemalt 2 korda ja ta kukkus kõhuli. Ta näitas seda kohtuistungil isegi ette. Kannatanu ei kurtnud, et tal oleks mäluga probleeme. Ta ei osanud kohtuistungil mõistuspäraselt selgitada, miks ta sündmuskohalt lahkus ning miks ta alles kahe päeva pärast arsti juurde pöördus. Seega on GP ütlused vastuolus nii iseendaga kui süüdistatava J. Roosti ja tunnistajate VV ja RS ütlustega, mistõttu maakohus on tema ütlused kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud. Tunnistaja AS ütluste kohaselt nägi ta kella 21 paiku, kuidas J. Roost GP rusikaga lõi ja viimane selle tagajärjel maha kukkus. Kohus märkis õigesti, et süüdistatava J. Roosti ja tunnistajate V ning RS ütluste kohaselt leidis konflikt aset kella 21.30 paiku. Kuna AS ütluste kohaselt oli ta väljas kell 21, siis ei saanud ta konflikti näha. Lisaks sellele on tema ütlused vastuolus tunnistajate VV ja RS ning süüdistatava J. Roosti ütlustega, kes kukkumist mingil juhul ei kinnita. Kohtuistungi protokollidest nähtub, et AS ütlused on lisaks eelnevale äärmiselt laialivalguvad ja vastuolulised, mistõttu kohtukolleegiumi hinnangul tunnistas maakohus tema ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks. Teiste tõenditega on vastuolus ka tunnistaja KR ütlused. Tema ütluste kohaselt oli GP üks näopool täiesti sinine, kuid patsiendikaardi kohaselt tuvastati läbivaatusel silma all vaid verevalum. See nähtub ka kriminaaltoimikus olevast GP fotost, mis tehti isiku läbivaatusel. KR, kes on GP ema, väidab, et ta käis koos oma pojaga Tallinna Keskhaigla kiirabiosakonnas, kuid patsiendikaardi ja GP ütluste kohaselt tuvastati GP vigastused hoopis Rapla Maakonnahaiglas. Seega ei ole usutavad ka tunnistaja KR ütlused, mistõttu maakohus on need põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud. Tunnistajad JK ja GN ise sündmust pealt ei näinud, kuid kuulsid GP käest, et ta oli J. Roostiga kakelnud. GP oli ära lõhkunud J. Roosti sõiduauto peeglid. Üks peegel oli tal isegi kaasas. Seega tunnistajad JK ja GN ei näinud kaklust pealt, vaid räägivad vaid seda, mida GP neile rääkis. Kuidas kaklus toimus, seda tunnistajad ei näinud. Seega ei saa nad kinnitada seda, et J. Roost oleks GP rusikaga löönud ja ta oleks löögi tagajärjel maha kukkunud. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et puuduvad tõendid selle kohta, et J. Roost oleks GP rusikaga löönud ning ta oleks selle tagajärjel pikali kukkunud. Asja materjalidest nähtub, et alkoholi tarvitanud GP oli J. Roosti vastu äärmiselt negatiivselt meelestatud, mistõttu ta lõhkus ja kiskus ära J. Roosti sõiduauto küljepeeglid ning tagus mõlki J. Roosti korteri raudukse. Majast lahkudes kukkus GP trepil käpuli. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et GP võis saada temal fikseeritud kehavigastused nende tegevuste käigus. Seega prokuröri apellatsiooni väited maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks J. Roosti suhtes põhjust ei anna, mistõttu kohtukolleegium jätab selle muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
29. J. Roosti kaitsja vandeadvokaat P. Rajavere taotleb Eesti Vabariigilt J. Roosti kasuks välja mõista koos käibemaksuga 336 eurot. Taotluse kohaselt seisneb õigusabiteenus prokuröri apellatsiooniga tutvumises ja apellatsioonivastuse koostamises kokku 4 tunni ulatus. Vastavalt J. Roostiga sõlmitud kokkuleppele oli ühe tunni hind 70,00 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse J. Roosti suhtes muutmata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. 10 Kuid samas tuleb KrMS § 185 kohaldamisel arvestada KrMS § 175 lg 1 p-ga 1, mis keelab ebamõistliku suurusega menetluskulude väljamõistmise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
30. juuni
31. a otsuses nr 3-1-1-58-15 selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. detsembri
33. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. detsembri
35. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. märtsi
37. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-14, p 29.3). Kuna käesolevas asjas esitas prokurör maakohtu otsuse peale apellatsiooni, siis oli J. Roosti kaitsjal õigus esitada vastus apellatsioonile. Selleks tuli kaitsjal tutvuda prokuröri apellatsiooniga ning koostada sellele kirjalik vastus. Kohtukoosseisu hinnangul oli sellise õigusteenuse osutamine vajalik. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Kohtukolleegium nõustub ka sellega, et prokuröri apellatsiooni ning apellatsioonivastuse mahtu arvestades oli selleks 4 tunni kulutamine põhjendatud. Eeltoodut arvestades on kohtukoosseisu hinnangul põhjendatud Eesti Vabariigilt J. Roosti kasuks välja mõista kaitsja poolt taotletud 336,00 eurot.
38. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
39. septembri
40. a kohtuotsuse J. Roosti suhtes muutmata ning prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola 11