← Eesti

3-15-1976/14

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1976 Otsuse kuupäev

  1. oktoober 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Remo Ainsare kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Remo Ainsar Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
  2. Jätta kaebus rahuldamata.
  3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
  4. november
  5. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
  6. Tartu Vangla kinnipeetav Remo Ainsar viibis 12.02.2015 – 01.04.2015 kambris nr
  7. 06.08.2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Ainsare kaebus, milles ta nõuab hüvitist, kuna selle aja jooksul näidati teda korduvalt läbi ukse vaateava vanglat külastanud kõrvalistele isikutele. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.
  8. 28.08.2015 vabastas Tartu Halduskohus kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
  9. 04.09.2015 saabusid Tartu Halduskohtusse kaebaja täiendavad seisukohad.
  10. Tartu Vangla palus 22.09.2015 kirjalikus vastuses kaebusele see rahuldamata jätta. 1
  11. 24.09.2015 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 05.10.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 13.10.
  13. 01.10.2015 saabusid Tartu Halduskohtusse R. Ainsare täiendavad seisukohad. Kaebuse põhjendused
  14. Kaebuse kohaselt näidati perioodil 12.02.2015 – 01.04.2015 Tartu Vangla kambris nr 1166 viibides kaebajat korduvalt läbi ukse vaateakna möödujatele, sealhulgas ekskursioonidele, kus oli nii kooliõpilasi kui vanemaid isikuid. R. Ainsare sõnul tekitas see talle stressi, unehäireid, ärrituvust, depressiooni, impulsi kontrolli häire ning sotsiaalset foobiat. Tema hinnangul ei ole tegemist lihtsalt kinnipidamisega kaasneva nähtusega. R. Ainsar kinnitab intsidentide toimumist, kuid märgib, et kuna tal oli isiklike asjade keeld, ei olnud tal kalendrit ning ta ei saa kindlaid kuupäevi välja tuua. Tema sõnul vaadati teda üle viie korra. Kaebaja märgib, et tal oli insomnia välja ravitud, kuid see on tagasi tulnud ning ta näeb unes, kuidas tema juurde tulevad lapsed, naeravad ja näitavad näpuga. Psühholoogi ja psühhiaatri juures hakkas ta käima just selle aja jooksul, kui ta seal kambris viibis. Kambris puudus ka võimalus varjuda. R. Ainsar on seisukohal, et tema väärikust on alandatud, kodu ja eraelu puutumatust rikutud ning talle on tekitatud tervisekahjustus.
  15. R. Ainsar selgitab, et impulsi kontrolli häire seisnes selles, et kui teda vaadati, siis ta kangestus ja püüdis varjuda, kuid kui see ei olnud võimalik, püüdis ta olla võimalikult loomulik. Depressioon seisnes masenduses ja huvi kadumises, millega kaasnes halb tuju ja kurb meeleolu. Sotsiaalne foobia seisnes kartuses, et külastajad naeravad tema üle. Ta ärritus kergesti. Inimväärikust alandati, kuna ta tundis enda nagu loom puuris. Eraelu puutumatust rikuti sellega, et teda vaatas nii kaamera kui ka kõrvalised tsiviilisikud.
  16. Kaebaja vaidleb vastu Tartu Vangla väitele, et teda vaadati ainult kaks korda, kuna tema sõnul vaadati teda vähemalt viis korda. Ta selgitab, et temal ei ole võimalik tagantjärele kontrollida, kui palju käis ekskursioone, ent vastustaja pole ka tõendanud, et ekskursioon käis ainult nendel kordadel. Kuna kambri vaateava oli avatud 24 tundi ööpäevas, said kõik isikud kambrisse vaadata. Vastustaja vastuväited
  17. Tartu Vangla selgituste kohaselt näidati vanglat perioodil 12.02.2015 – 01.04.2015 kaheksal korral vanglat külastanud gruppidele. Külastused toimusid 20.02.2015, 22.02.2015, 03.03.2015, 06.03.2015, 11.03.2015 ja 26.03.
  18. Videosalvestisest nähtuvalt käis grupp külastajaid kambri nr 1166 juures 16.02.2015 ja 11.03.
  19. 16.02.2015 ei eksponeeritud küll kambrit nr 1166, kuid üks grupi lõpus olnud naisterahvas eraldus korraks grupist ja vaatas kolme sekundi ulatuses kambri nr 1166 poole. 11.03.2015 vanglat külastanud õpilased viibisid samuti kambri nr 1166 juures ning vaatasid ka läbi kambri vaateava sinna sisse. Tartu Vangla vabandab sellega kaasnenud ebamugavuse pärast. Videosalvestiselt ei nähtunud, et rohkem gruppe oleks kambrisse nr 1166 sisse vaadanud. Vastustaja märgib, et kaebaja väide, nagu oleks tema rahu rikutud, ei ole tõendatud.
  20. Tartu Vangla on seisukohal, et õpilaste kambri vaateavast sisse vaatamine ei täida väärikuse alandamise koosseisu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 mõttes ning kodu ja eraelu 2 puutumatuse riive on hüvitatav vabandamisega. Tervisekahju tekkimist ei ole kaebaja tõendanud. Kaebajal on 03.03.2015 diagnoositud kohanemishäire. Kuna vanglat külastanud õpilased vaatasid kambrisse 11.03.2015, siis ei saa 03.03.2015 psühhiaatrile avaldatud kaebused olla seotud sellega. Ühe täiskasvanud naisterahva võimalik nägemine ei saa aga tekitada kaebaja kirjeldatud unenägusid naervatest õpilastest. Kohtu seisukoht
  21. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et Tartu Vanglas kaebaja oli 12.02.2015 paigutatud kambrisse 1166, kus ta viibis kuni 01.04.
  22. Kaebuse kohaselt seisneb tekitatud kahju selles, et kaebajat näidati perioodil 12.02.2015 – 01.04.2015 Tartu Vangla kambris nr 1166 läbi ukseava möödujatele. Kaebaja ei mäleta täpseid kuupäevi, mil tema privaatsus väidetavalt rikuti. Ta toob välja, et intsidente oli üle viie korra (tl 24). Kaebuse kohaselt vaadati tema kambrisse läbi ukse luugi (üks kord vaadati kambri ukse kaudu, kui see oli lahti tehtud julgeolekuosakonna ametniku poolt) ja enamik vaatajatest olid alaealised, kuid üks grupp oli täiskasvanuid. Kaebaja leiab, et tema näitamisega on teda alandatud, rikutud tema rahu, vangla tegevuse tõttu on tekkinud tervisehäired ja ta nõuab õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.
  23. Vastustaja esitas kohtule andmed (tl 6 pöördel ning lk 33), et kaebaja seletused ei vasta tõele, sest ajavahemikul 12.02.2015 – 01.04.2015 külastasid vanglat grupid 16.02.2015, 20.02.2015, 22.02.2015, 03.03.2015, 06.03.2015, 11.03.2015, 26.03.
  24. Videosalvestusega on kindlaks tehtud, et kambri 1166 juures käis grupp külastajaid 16.02.2015 ja 11.03.2015 ja seega ei ole usaldusväärne kaebaja väide, et „teda näidati“ vähemalt 5 korda. Kaebaja ise kurdab oma mälu üle ja teatas, et ta ei mäleta, mitu korda teda eksponeeriti. Vastustaja teatas kohtule, et 16.02.2015 tutvustati vanglat nõupidamisel viibinud isikutele ja ringkäigu ajal kambrit 1166 ei eksponeeritud, kuid grupi lõpus olnud naisterahvas eraldus korra grupist ning vaatas 3 sekundi vältel koridori keskosast kambri nr 1166 poole. 11.03.2015 vanglat külastanud õpilased viibisid kambri 1166 juures ning vaatasid ka läbi kambri vaateava kambrisse sisse. Selle eest vastustaja vabandas kaebaja ees.
  25. Vastustaja teatas kohtule, et videosalvestitest ajavahemikul 12.02.2015 - 01.04.2015 ei nähtu, et oleks rohkem gruppe kambrisse 1166 sisse vaadanud. Kaebaja ise ei mäletanud, millal teda häirinud juhud aset leidsid ja seega kohtu hinnangul ei saa pidada kaebaja väidet tõendatuks. Kohtul ei ole alust kahelda vastustaja andmetes. Kui kaebaja ise ei mäleta tema õiguste väidetava rikkumiste kuupäeva, on keeruline ka täpsemalt kontrollida kaebaja väidet. Kohtu arvates on kaebaja huvitatud hüvitise saamisest ja seega ei saa tema selgitusi pidada usaldusväärsemateks vangla esitatud andmetest, milles on ka üht eksimust tunnistatud.
  26. Tartu Vangla ametnik K. Nikiforov, kes viib läbi ekskursioone Tartu Vangla territooriumil, teatas, et tema ei ole kunagi vastuvõtuosakonnas rääkinud, miks konkreetne kinnipeetav on sinna paigutatud ja ta kunagi ei ole näidanud kambrit, ega lasknud sisse vaadata läbi kambri vaateakna. Ta järgib samu põhimõtteid näidates teisi E-hoone ja samuti S-hoone kambreid tl 36). Kaebaja ütlused selle kohta, et vanglaametnik J. Paluoja hoidis kambriust lahti ja selle kaudu möödunud ekskursioon võis kaebajat näha, ei ole samuti leidnud kinnitust. J. Paluoja seletas, et tema on oma tööülesannetest tulenevalt korduvalt vestelnud kaebajaga, kui ta asus kambris
  27. Kuna kambris 1166 on vahetrellid, siis toimusid omavahelised vestlused kambris ja kambri uks oli alati koomale tõmmatud. Kaebaja väide, et ta hoidis 10-20 sekundit ust avatuna, ei vasta tõele (tl 38). Kohus, analüüsides tõendeid ja hinnanud nende võimalikku kooskõla leidis, et on tõendatud, et kaebaja eksponeerimine leidis aset üks kord – 11.03.2015, kus õpilased vaatasid läbi kambri nr. 1166 vaateava kambrisse sisse. Samuti on võimalik, et 3 16.02.2015 nägi vanglat külastanud naisterahvas umbes 3 sekundi vältel kaebaja kambrisse. Vastustaja leidis, et 11.03.2015 juhtum oli kahetsusväärne ja vabandas kaebaja ees kaasnenud ebamugavuste pärast.
  28. Vanglat külastavate isikute poolt kambrisse vaatamist ei reguleeri sõnaselgelt ükski õigusnorm. Ühest küljest on demokraatlikus õigusriigis hädavajalik see, et avalikkus oleks vanglates toimuvaga kursis. Ainult nii saab avalikkus hinnata avaliku ressursi kasutamise otstarbekust ning avaldada Eesti Vabariigi kõrgeima riigivõimu kandjana arvamust, milliseid valikuid tuleks langetada nii kriminaalpoliitikas laiemalt kui vangistuse täideviimises kitsamalt. See on oluline ka kinnipeetavate õiguste kaitsmise seisukohalt, kuna mida rohkem on vangistuse täideviimine avalik, seda vähem on selles ruumi kinnipeetavate väärkohtlemisele. Teisalt on selge, et vastu tahtmist kõrvaliste isikute pilkude all viibimine kambris, kust kinnipeetav ei saa lahkuda, võib muutuda niisuguseks ebamugavuseks, mis on vangistusseaduse § 41 lõikega 1 keelatud. Isegi kui eeldada, et käesoleval juhul just niisuguse ebamugavusega tegemist oli, ei tähendaks see kaebuse rahuldamist, kuna RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt peab hüvitise väljamõistmiseks vastustaja olema õigusvastase tegevusega põhjustanud kaebajale mõne RVastS § 9 lõikes 1 kirjeldatud tagajärje.
  29. Inimväärikust alandavaks pidada selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning Riigikohus on oma otsuse asjas nr 3-3-1-41-10 punktis 23 on andnud näitliku loetelu juhtumitest, mil Euroopa Inimõiguste Kohus on jaatanud väärikuse alandamist. Kohtu arvates ülal nimetatud rikkumine ei ole intensiivse iseloomuga – ühel või kahel korral kõrvaliste isikute poolt kambri vaateavast sisse vaatamine ei täida väärikuse alandamise koosseisu RVastS § 9 lg 1 tähenduses ning kodu ja eraelu puutumatuse niivõrd väheintensiivne riive on hüvitatav vabandamisega, mida vastustaja on ka teinud.
  30. Tervisekahju tekkimist ei ole kaebaja tõendanud. Kaebajal on diagnoositud 03.03.2015 kohanemishäire. Meditsiiniosakonna juhataja teatas, et kaebaja ei ole pöördunud seoses ekskursioonide läbiviimisest tingitud stressreaktsiooniga (tl 39 ja 40). Kuna on tuvastatud, et vanglat külastanud õpilased vaatasid kaebaja kambrisse 11.03.2015, siis ei saa 03.03.2015 psühhiaatrile avaldatud kaebused olla seotud nimetatud juhtumiga. Tervisekaardi järgi olid kaebajal juba oktoobris 2011 tervisehäired ja seega ei saa need olla põhjuslikus seoses vangla tegevusega ajal, mil kaebaja viibis kambris nr
  32. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  33. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.