Obsah (6)

§ 12§ 69§ 66§ 6§ 8§ 41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm 19. oktoober 2015, Jõhvi 3-14-5

) § 11 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi.

§ 12

sätestab eraldihoidmise printsiibi, mis reguleerib kinnipeetavate eraldamist lähtuvalt nende soost, vanusest, kinnipidamisalusest ning julgeolekukaalutlustest.

§ 69

sätestab täiendavad julgeolekuabinõud, mida kohaldatakse ainult konkreetse aluse ilmnemisel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks peab olema tuvastatud kinnipeetava konkreetne tegu või teave, mis osutab kavandatavale teole. Käesoleval juhul puudus Viru Vanglal igasugune teave, et kinnipeetav A. A. kavatseb kinnipeetav V.Š.t rünnata. Asjaolu, et A. A. on eluaegne vang, ei anna seaduslikku alust julgeoleku tagamise vahendite kui äärmuslike meetmete kasutamiseks. 2 3-14-52768 2.6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekkimist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Viru Vangla on hoolsuskohustust julgeoleku tagamisel täitnud kooskõlas

§ 66lg-ga 1.

1. V. Š. esitas
2. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 2-9). Kaebaja kordas suuresti vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses toodud põhjendusi.
3. Tartu Halduskohus võttis
4. märtsi
5. a määrusega kaebuse menetlusse (tl 80-81).
6. Vastustaja palus
7. aprilli
8. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (tl 8788).
9. Tartu Halduskohus kaasas
10. mai
11. a määrusega asja menetlusse kolmanda isikuna A. A., kes ründas kaebajat
12. novembril 2011 (tl 90-91).
13. Kaebaja esitas
14. mail 2015 Tartu Halduskohtule taotluse, milles teatas, et ei nõustu A. A. kaasamisega praeguse asja menetlusse kolmanda isikuna, ning vähendas taotletava kahjuhüvitise suurust (tl 98-100).
15. Tartu Halduskohus määras
16. septembri
17. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses (tl 121-122). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
18. Kaebaja taotleb Viru Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 9.
19. EIK on
20. oktoobri
21. a otsuses asjas nr 4299/03 leidnud, et ametivõimudel on eriline kohustus kaitsta kinnipeetavaid, kui nad on nende kontrolli all asuvas kõrge turvalisuse astmega kinnipidamisasutuses. Kaebaja viibis Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas nr E7, kus sellist rünnakut ei tohiks üldse olla. Viru Vangla on rikkunud

§ 6lg-t 1 ja § 66 lg-t 1; Justiitsministri 5.

septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 p-i 1; Viru Vangla direktori 19. juuli 2011. a käskkirjaga nr 1.1-1/143 kinnitatud „Viru Vangla julgeolekuosakonna põhimääruse“ §-i 4. Kaebaja leiab, et Viru Vangla on eeltoodud norme eiranud kaebaja julgeoleku, tervise ja inimväärikuse tagamisel. 9.2. Ründaja käitumise vägivaldsus ning ettearvamatus pidi Viru Vanglale olema varasemalt teada:

1. a)Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a otsusest asjas nr 3-1-1-24-97 nähtub, et ründaja kannab eluaegset vanglakaristust kolme inimese julma tapmise eest ja ühe inimese vigastamise eest;
2. b)Harju Maakohtu 30. jaanuari 2004. a otsusest kriminaalasjas nr 1/1-640/03/04 nähtub, et ründaja on süüdi mõistetud Murru Vanglas 2003. aastal kaasvangile noa selga löömises tapmise eesmärgil ja Ämari Vanglas 2003. aastal valvurile noaga kõhtu löömisel tapmise eesmärgil;
3. c)ründaja suhtes on Viru Vangla kohaldanud täiendavaid julgeolekuabinõusid 15. veebruari 2013. a käskkirjaga ning selles on nimetatud vägivallajuhtumid, mida ründaja on toime pannud. Vangla on hinnanud ründaja kõrgohtlikuks teiste isikute suhtes. Järelikult ründaja teistega kokkupuute lubamisel on Viru Vangla riske ebaõigesti hinnanud ja loonud viimasele võimalused temale mittemeelepäraste isikute ründamiseks ja vigastamiseks. Seega on olemas põhjuslik seos Viru Vangla õigusvastase 3 3-14-52768 süülise tegevuse/tegevusetuse ning kaebaja kannatuste, tervisekahju ja inimväärikuse alandamise vahel. 10. Vastustaja palub jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda, põhjendades oma seisukohta järgmiselt. 10.1. Kohustus tagada kinnipeetavate tervis ei ole reservatsioonideta – kaitse peab jääma mõistlikkuse piiridesse, samuti tuleb arvestada muid seadustes sätestatud võimalikke takistusi, mis piiravad ametiasutuste tegevust kinnipeetavate kaitsel teistest kinnipeetavatest lähtuva võimaliku juhuslikku laadi ohu eest. Nii näiteks kaitseks kinnipeetavat teoreetiliselt kaaskinnipeetava juhusliku rünnaku eest ennekõike viis, kus kõiki kinnipeetavaid hoitaks kogu karistuse kandmise ajal üksikvangistuses, kuid

§ 8

lg-s 1 sätestatakse kinnipeetavate õigus liikuda vanglas neile määratud kohas ja ajal koos, mis on vangistuse eesmärkide täitmiseks ilmselgelt vajalik. 10.

1. Vangla ei olnud hooletu kinnipeetavate üle järelevalve teostamisel, mis RVastS § 13 lg 3 järgi välistab seega vangla vastutuse. Käesoleva kaebuse aluseks oleva sündmuse tingisid juhuslikud asjaolud, mida vanglal ei olnud võimalik ette näha. 10.
2. Käesoleval juhul puuduvad toimingud, mida vangla oleks pidanud sooritama, kuid jättis tegemata. Kaebaja leiab oma kaebuses abstraktselt, et vangla on teda rünnanud kinnipeetava riske ebaõigesti hinnanud. Vastustaja sellega ei nõustu. Ainuüksi asjaolu, et kinnipeetavad, sh kaebaja, asuvad vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas, ei tähenda, et kinnipeetavad on igal juhul kaaskinnipeetavatele ohtlikud. Kaebaja kinnitab oma kaebuses ka ise, et tal puudusid igasugused eelnevad kontaktid teda rünnanud kinnipeetavaga, mistõttu ei saanud ka vanglateenistus eelnevalt riske hinnates leida, et kinnipeetav A.A. võib kaebajat rünnata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue Viru Vangla vastu. Kaebusest nähtub, et
4. novembril 2011 ründas V.Š.t Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas E-7 valvuri juuresolekul kõrgohtlik eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav A. A. Rünnaku tagajärjel sai V.Š. mitmeid tervisekahjustusi, samuti alandati tema inimväärikust. Tema julgeolekut, turvalisust ja heaolu ei tagatud.
5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
6. Asjas pole vaidlust, et
7. novembril 2011 lõi kinnipeetav A.A. Viru Vangla E-hoone E7 osakonna kambritevahelises koridoris ühe korra vasaku rusikaga ja ühe korra parema rusikaga kinnipeetav V.Š.le vastu nägu, mille tagajärjel V.Š. kukkus. Vaidlust pole ka selles, et oma teoga põhjustas A.A. kannatanule alalõualuu kinnise murru, mis vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr 72 ei põhjustanud eluohtlikku tervisekahjustust ning vasaku silma marrastused ja pehmete kudede turse, mis vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr 72 ei põhjustanud eluohtlikku tervisekahjustust. Samuti pole vaidlust selles, et A.A. tunnistati kokkuleppemenetluses süüdi karistusseadustiku § 121 järgi.
8. Poolte vahel on vaidlus selles, kas Viru Vangla peab kaebajale hüvitama tekkinud kahju. Kaebaja leiab, et Viru Vangla ei ole taganud tema julgeolekut, tervist ja inimväärikust. Ründaja 4 3-14-52768 käitumise vägivaldsus ning ettearvamatus pidi Viru Vanglale olema varasemalt teada. Vastustaja leiab, et vangla ei olnud hooletu kinnipeetavate üle järelevalve teostamisel, mis RVastS § 13 lg 3 järgi välistab seega vangla vastutuse. Vangla märgib, et käesoleva kaebuse aluseks oleva sündmuse tingisid juhuslikud asjaolud, mida vanglal ei olnud võimalik ette näha. Kohtul on vaja kindlaks teha, kas vastustajal lasub vastutus kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju eest.
9. Riigikohus on kinnipeetava kasuks vanglalt välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitise näiteks olukorras, kus kinnipeetav ründas juuksuri töökohast kaasa toodud kääridega kaaskinnipeetavat (Riigikohtu
10. detsembri
11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-14). Oluliseks peeti seda, et ründajat ei otsitud läbi, kui ta siirdus juuksuri töökohast eluosakonda, ehkki ründe ajal toimunud kodukord sätestas, et kinni peetav isik otsitakse pärast osakonnast väljumist ja enne sinna sisenemist läbi. Samuti võeti arvesse asjaolu, et ründe ajal ei viibinud eluosakonnas piisavalt valvureid. Seejuures nõustus vastustaja sellega, et ta oli tööülesannete täitmisel olnud hooletu. Riigikohus leidis, et vastustajalt hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta, et vastustaja on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete täitmisel võimaluse kasutada kaebaja ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud.
12. Ka käesolevas asjas ei ole vastustaja tervisekahjustuse tekitamises otseselt osalenud. Kohus selgitab järgnevalt, miks erinevalt otsuse p-s 15 toodud kohtuasjast ei tule praegusel juhul kaebajale kahju hüvitada.
13. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega.
14. Vastustaja (Viru Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. 19. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 13 tagab isikule õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning tõdeb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS 14 kohaselt on põhiõiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva võimu (sh vanglateenistuse) kohustus. PS §-d 16, 18 ja 28 tagavad isikule õiguse elule, tervise kaitsele ning õiguse olla inimväärselt koheldud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 2 tagab isiku õiguse elule ja art 3 keelab isikute piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise. 5 3-14-52768 20.

§ 66

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

§ 66

lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek

§ 66

lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine.

2. novembri
3. a otsuse nr 29474/09 Tautkus vs. Leedu p-des 52–53 on EIK öelnud, et EIÕK art-st 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist – tingimusel, et sellise ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav.
4. EIK on EIÕK art 2 kontekstis sedastanud, et art 2 ei kohusta riigivõimu mitte ainult hoiduma isiku elu võtmisest, vaid ka võtma tarvitusele asjakohaseid meetmeid, et kaitsta nende võimu all olevate isikute elusid. Samas on EIK nentinud, et arvestades kaasaegses ühiskonnas korra tagamise keerukust, inimkäitumise ettearvamatust ja valikuid tegevuses, mida riigivõim peab tegema eelistuste ja ressursside osas, saab nimetatud positiivse kohustuse toimeala tõlgendada vaid moel, mis ei sea riigivõimule võimatut või ebamõõdupärast ülesannet. Mitte iga väidetav oht elule ei tingi EIÕK art-st 2 tulenevat kohustust võtta tarvitusele vahetuid meetmeid, et ohu realiseerumist vältida. Positiivse kohustuse tekkimiseks tuleb tuvastada, et riigivõim kõnealusel ajahetkel teadis või pidi teadma tegelikust ja vahetust ohust konkreetse tuvastatava isiku elule (EIK
5. novembri
6. a otsus nr 1157/10 Karsakova vs. Venemaa, pd 46-47).
7. Käesolevas asjas ei olnud Viru Vanglale teada või pidanuks olema teada otsene oht konkreetse isiku elule. Kohus nõustub vastustajaga, et asjas puudus informatsioon, et A.A. kavatses kaebajat rünnata. Käesoleva kaebuse aluseks oleva sündmuse tingisid juhuslikud asjaolud, mida vanglal ei olnud võimalik ette näha. Ka kaebaja kinnitab oma kaebuses, et ta ei tundnud ründajat ega tea tänaseni, miks just kaebaja sai ründaja sihtmärgiks (tl 8). Tõsi, kriminaalasja toimikust nähtub, et kaebaja peab võimalikuks, et teda rünnati eelmiste päevade sündmuste tõttu. Nii on kriminaalasja materjalide hulgas V.Š. seletuskiri, mille kohaselt „
8. või
9. novembril läksin ma A. A. kambri juurde, teretasin teda ja viskasin kildu tüsedate meeste ja naiste kohta ja kõik muu oli samas stiilis. Mul polnud mõtteski sellega A´it solvata või alandada. Oli lihtsalt vastastikune vestlus ja kõik. Ma ei oska öelda, miks ta sellesse niimoodi suhtus, justkui oleksin tahtnud teda solvata, mul polnud midagi säärast mõtteski, et inimest solvata kui mul on temaga head suhted.“ (kriminaalasja nr 11922700111 toimik, tl 11). Ka A. A. on
10. novembril 2011 selgitanud, et V.Š.„solvas mind läbi ukse kaks päeva tagasi. Täna läksin filmi vaatama ja lõin teda selle eest näkku.“ (kriminaalasja toimik, tl 13).
11. Samas peab kinni peetav isik omakorda tegema oma julgeoleku tagamisel mõistlikku koostööd vanglateenistusega – s.t kui isik teab konkreetset isikut või isikuid, kes tema julgeolekut ohustavad või ka muid selles kontekstis tähtsaid asjaolusid (nt vaenamise põhjust), siis võib olla riigivõimule keeruline ette heita tegevusetust julgeoleku tagamisel olukorras, kus kinni peetav isik sellisest ohust viivitamatult vanglateenistust ei teavita ja/või jätab osa teavet (nt isikute nimed, kes ja mis asjaoludel teda ohustavad) enda teada. Vastustaja sõnutsi ei ole kaebajalt laekunud vanglale teavet, millest saaks järeldada, et kaebaja oli kaaskinnipeetava poolt ohustatud. Kaebaja ei ole avaldanud vanglateenistusele informatsiooni, mis oleks viidanud kaebaja konfliktsele suhtele A.A. 6 3-14-52768
12. Kaebaja leiab, et A.A. käitumise vägivaldus ja ettearvamatus pidi Viru Vanglale olema varasemalt teada, mistõttu on Viru Vangla, kes võimaldas ründajal kokku puutuda teiste kinnipeetavatega, riske ebaõigesti hinnanud. Seejuures on kaebaja viidanud mh ka Viru Vangla
13. veebruari
14. a käskkirjale, millega pikendati A.A. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Viru Vangla pärast
15. novembri
16. a intsidenti kohaldanud A.A. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid

§ 69lg-test 1, 3 ja 4 tulenevate piirangutega (haldusasi nr 3-13-774).

Viidatud asjas pikendati

1. veebruari
2. a käskkirjaga nr 6-1/212-KP A.A. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, nimetades ära ründed, mida A.A. vangistuse jooksul teiste isikute vastu oli toime pannud. Käskkirjast nähtub, et viimane rünne (A.A. haaras toidujagajal riietest ja rebis need katki) toimus
3. juulil 2008, s.o 3 aastat ja 3,5 kuud ennem V.Š.le kahju tekitamist. Valvuri pussitamine toimus
4. juunil 2003, s.o üle 8 aasta varem. Kohtu hinnangul ei saanud vanglateenistus eelnevalt riske hinnates leida, et kinnipeetav A.A. võib kaebajat rünnata.
5. Kohtu hinnangul on vastustaja tegutsenud õiguspäraselt. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Seetõttu jääb rahuldamata V.Š. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot.
6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, seetõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
7. Viru Maakohus esitas
8. juulil 2015 kohtule kriminaalasja nr 1-12-12046 toimiku, paludes vajaduse möödumisel toimik tagastada Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja arhiivile. Kohus leiab, et toimikut ei saa Viru Maakohtule tagastada enne, kui käesolevas asjas on lahend jõustunud. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 7