4-15-4883/7

4-15-4883 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-4883 (2317,15,004377) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse §-s 151 lg 1 ettenähtud väärtegu Menetlusalune isik Kohtuvälise menetleja esindaja Marek Froš, ik 38103300352, elukoht: XXX Kaitsja Advokaat Tõnu Meidra, Thor Advokaadibüroo OÜ, Pärnu mnt 20, Tallinn, 10141 Ivo Tamla, politseijaoskond Põhja prefektuuri Lääne-Harju RESOLUTSIOON
2. Marek Froš süüdi tunnistada NPALS § 151 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ja karistada teda arestiga 5 (viis) päeva.
3. Mõistetud arest 5 (viis) päeva kuulub ärakandmisele Põhja Prefektuuri arestimajas Rahumäe tee 6/1 Tallinnas ning menetlusalusele isikule mõistetud arest peab olema ära kantud hiljemalt 22.12.
4. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole määratud tähtajaks aresti täies ulatuses ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning mõistetud ja kogu ärakandmata aresti ärakandmist arvestatakse alates tema aresti ärakandmisele toimetamisest.
5. Marek Frošilt välja mõista riiklikul ekspertiisiasutusel joobeseisundi tuvastamise uuringu tegemisel tekkinud kulu 35 (kolmkümmend viis) eurot ja juriidilisele isikule terviseseisundi kirjelduse tegemise ning uriiniproovi võtmise eest makstud tasu 96 (üheksakümmend kuus) eurot, kokku menetluskulu 131 (ükssada kolmkümmend üks) eurot, mis tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena: „Marek Froš, 4-15-4883, menetluskulu“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Marek Frošile posti teel tema poolt avaldatud elukoha aadressile.
6. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleile Liivalaia 24 Tallinnas. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, so alates 22.10.
7. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 27.05.2015 koostatud väärteoprotokollist nähtuvalt koostati väärteoprotokoll nr AB1460001 selles, et 22.03.2015 kell 22.48 peeti Raja ja Mäepealse tänavate ristmikul Tallinnas sõiduki juhtimiselt kinni Marek Froš, kellelt võetud uriiniproovis tuvastati uuringu tulemusena amfetamiini sisaldus, mistõttu koostati väärteoprotokoll selles, et menetlusalune isik on toime pannud NPALS §-s 151 lg 1 ettenähtud väärteo, kuivõrd oli eelnevalt tarvitanud tuvastamata ajal ja tuvastamata kohas ebaseaduslikult ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet amfetamiin. Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, kuid süüdi ennast ei tunnista. Pühapäeval sõitis naise sõbrannale Ülemiste keskusesse tööle järgi. Enne kodu peeti kinni, tekkis politseiga vaidlus toonitud klaasi pärast. Pardakaamera salvestas vestluse. Tehti kiirtest, pidi hoidma suus 3,5 minutit, et pidi midagi näitama. Ei näidanud ja siis kästi veel hoida, hoidis 8 minutit. XXX läks pagasniku juurde ja tagasi tulles näitas, et pulk näitab narkojoovet. Viidi Wismari Haiglasse uriiniproovi andma. Hiljem andis ütlused, tagantjärgi tutvustati õigused, kohustused. Alles siis paluti allkirju. Oli täitsa kaine. Enne sõbranna järgi minekut oli lapsega kodus, eelmisel päeval oli kodus, käis ööklubis. Kuna oli autoga, siis ööklubis ei joonud. Narkootilisi aineid ei tarvita. Sündmuskohal oli politseinikke kaks. Toimetati Wismari haiglasse analüüsi tegema. Kas seal tegutses arst, seda ei tea, võimalik. Analüüs võeti, oli arsti kabinetis. Mõned aastad tagasi oli juhus, et peeti kinni, taskust leiti kotikesed. Mis seal oli, seda ei tea. Sai rahatrahvi, arve pandi kinni, maja arestiti. Maksis ära, et eluga edasi minna. Enesele teadmata on omaks võtnud, millest jutt käis, ei ole õrna aimu. Ajad olid keerulised, ei jõudnud edasi kaevata. Tunnistajana üle kuulatud XXXselgitas, et elukaaslane läks sõbrannale XXXÜlemiste keskusesse järgi, peeti toonklaaside tõttu kinni. Rääkisid sellest kella 7 paiku, pidi minema kella 10ks. Sõbrannal läks rohkem aega, said kokku kella 10 või 11 paiku. Kuna oli väike laps, siis ise ei saanud minna, saatis mehe. Mees kodus kindlasti ei tarvitanud midagi. Vahetult enne seda käisid ööklubis, üleeelmisel päeval. Sõitsid linnas ringi. Mees tarvitas küll alkoholi, kuid vähe. Ei tea, et mees narkootikume tarvitaks. Sõbranna helistas talle kui koju jõudis. Rääkis, et jäeti autosse ootama, oli teadmatuses. Aken oli lahti ja külm oli. Öeldi, et mingu koju, kuid tal olid kotid kaasas ja ei olnud nõus minema. Siis nõustuti koju viima. On mehega koos elanud 17 aastat, mees tundub närviline, ongi närviline. Kui väljas käisid, siis ämm vaatas lapse järele. Neil on paarismaja, vanemad elavad all. Tunnistaja XXXselgitas, et on menetlusalust isikut näinud. Peatasid isiku juhitud sõiduki, esimesed küljeklaasid olid toonitud, otsustasid kontrollida. Kui ei eksi, siis oli nädalavahetus. Roolis oli saalis viibiv isik, autos võisid olla ka naisterahvas ja laps. Viisid nad koju. Paarimees läks kontrollima, sõidukil olid toonitud esimesed küljeklaasid. Isik tuli ka politseisõidukisse. Paarimees rääkis temaga õues, ütles, et on vaja teha narkotest. Õues oli isik paarimehele öelnud, et on tarvitanud mingi aeg tagasi narkootikume. Tulid autosse, et teha indikaatorvahendiga kontrolli. Paariline tegi, küsis kas on nõus kohapeal. Isik oli nõus. Pulgakest tuleb suus hoida, siis pagasnikus on aparaat, kuhu sisse pannakse, hakkab töötlema ja annab välja tšeki. Enne 2 vahetuse algust kontrollitakse aparaati. On õigus keelduda, indikaatorvahendi kasutamise protokollis on kirjas. Kohustused loetakse ette, annab allkirja. Õigus ka keelduda. XXX tutvustas, millestki keeldus, kas igale poole allkirja andmisest või kuhugi pani allkirja. Juhtimisest kõrvaldamise otsusele, sinna võttis tema. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli tutvustas XXX. Tšekil näitas positiivset amfetamiinile. Edasi tegelesid naisterahva ja lapsega. Naisterahvas oli kindlasti, viisid koju. Juttu oli ka lapsest, oli vaja koju viia. Siis läksid meesterahvaga Wismarisse, täitis seal paberid, XXX läks isikuga uriiniproovi. Proovist oli jutt, et amfetamiini tarvitamine või rääkis seda XXX, ei mäleta. Kui allkirjast keeldutakse, siis mõlemad kirjutavad alla, et isik keeldus allkirjadest. Kuuleb, kui suhtlevad omavahel. Mäletamist mööda ei olnud isik indikaatorvahendi protokolliga nõus. Kontrollimisele sundis see, et isik oli natuke närvilisem, see pani arvama. XXX suhtles temaga rohkem, autosse tulles käitus viisakalt, närviline olek oli. Õues oli öeldud, et on tarvitanud narkootikume, ise seda isikult ei kuulnud. Viisid naisterahva Mäepealse ja Kadaka risti juurde, kus on suuremad majad. Kas laps oli kaasas või oli kodus, seda ei mäleta. Tunnistaja Toomas Korenev selgitas, et on seoses õiguserikkumisega kokku puutunud menetlusaluse isikuga. Pidasid sõiduki kinni, kontrollisid isikut, tuvastasid amfetamiini tarvitamise tunnused ja sõiduki varustus ei olnud nõuetekohane. Sõiduk oli tumedat värvi Mercedes. Isiku väliste tunnuste põhjal oli kahtlus, et isik võib olla keelatud ainete mõju all. Viis läbi kiirtesti, näitas amfetamiini. Isik alguses nõustus tulemusega, kuid siis hakkas rääkima, et ei ole nõus, kuidas saab kahe päeva tagant näidata. Tutvustati õigusi, kohustusi, kas nõustub testiga või mitte. Paberite vormistamise järjekorda ei mäleta. Kui õigesti mäletab, siis ei kirjutanud alla kuskile, mõnedes kohtades kirjutas. Küsis isikult kas on midagi tarbinud. Ütles, et ei ole. Pakkus, et viime läbi kiirtesti, isik vastas, et temagi poolest, tal pole midagi karta. Kui test oli läbi viidud, siis ütles, et ei ole tarbinud, ei ole nõus näiduga. Imestas, kuidas kahe päeva tagust asja saab näidata. Tema sõnade järgi olevat tarvitanud kaks päeva tagasi. Jutuajamine oli sõidukite vahel. Aparaat tegi testi kui isiku juurde uuesti läks ja ütles, et test on positiivne. Rääkisid väljas paar sõna ja siis kutsus uuesti autosse, et toimingud läbi viia. Aparaat on digitaalne, näitab tulemust nii ekraanil kui ka saab välja printida. Väljatrükki näitas isikule kindlasti, kas ekraanil näitas, seda ei mäleta. Väljatrükil on allkirja koht tutvumise kohta. Kas isik sellele alla kirjutas, seda ei mäleta. Oli koos XXX, kes nägi ka seda tulemust. Täideti vastavad paberid ja sõideti Wismarisse. Täideti indikaatorvahendi kasutamise protokoll, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus. Sõidukis istus naisterahvas, kes oli rahulolematu. Muidu istus autos, aga mingi hetk palus, et ta ära viidaks. Enne Wismarisse sõitmist viisid ta koju ära. Auto jäi samasse tee äärde. Et isik võis olla midagi tarvitanud olid välised tundemärgid, mida kõiki ei mäleta. Kindlasti närvilisus, värin kätes, närvilisus, mida kainel inimesel ei ole, kiired liigutused, need peaks olema kirjeldatud ka protokollis. Kainuses kõhklema pani ebalev ja rahutu käitumine. Oli isiku läbivaatamise juures, üldjuhul arst küsib tervise kohta. Mida küsis, seda ei mäleta. Kiirtesti kogu protsess võtab keskmiselt aega 12 minutit alates proovi võtmisest. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll on arvutis, see on ühel lehel. Alguses on suuline osa, pärast kirja panna ja välja printida. Õigusi selgitati enne indikaatorvahendi kasutamist, testi tegemist. Positiivne tulemus märgitakse masinas ära. Enne allkirja nõustumise kohta võtta ei saa. Wismari haiglas anti proovid ära, said arsti paberid. Kui oli materjale tutvustanud, tuli keegi isikule järgi, tagasi ta nendega minna ei soovinud. Naisterahvas viidi ära Kadaka pst ja Mäealuse tänava ristmikule kortermajadesse, 400 meetrit edasi. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et Marek Frošile inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud. Tunnistaja väitis, et menetlusalune isik märkis, et kuidas saab näidata, kui ammu aega tagasi tarvitanud. Uriini kaudu on võimalik tuvastada 48 tundi, pärast ei ole võimalik. Isik on tarvitanud, seda on näidanud ka EKEI aparatuur, et positiivne. Mis puudutab rikkumist, siis kui protokoll koostati, oli samalaadse rikkumise eest rahatrahv tasumata. Kuu aega hiljem on tasunud. Isik on sooritanud rikkumise NPALS järgi. Karistuse jätab kohtu otsustada. Väärteoasi sai kohtusse saadetud, protokolli koostamise ajaks sai selgeks, et ükskõik milline otsus teha, isik selle vaidlustab. Et mitte venitada aega, saatis kohe kohtusse. 3 Kaitsja leidis, et väärtegu toime pandud ei ole. Menetlusalust isikut kahtlustatakse NPALS § 151 lg 1 tunnustega teo toimepanemises. Marek Froš ja tema kaitsja leiavad, et Marek Froš ei ole toime pannud NPALS § 151 lg 1 sätestatud väärtegu. Väärteoprotokollis on fikseeritud kahe normi rikkumine, NPALS § 3 lg 1 ja 151 lg
8. Politsei arvates rikkus Marek Froš NPALS § 3 lg
9. § 3 pealkiri on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise piiramine. Lõige 1 sätestab: Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Siin on tegemist üldise, deklaratiivse keelunormiga, koosseisu siit ei tulene. Politsei fikseeris sellise rikkumise kahtluse väärteoprotokollis. Teiseks sätestab NPALS karistuse tarvitamise, mitte joobe ega muu asja eest. Seega saab sellest seadusest väärteokoosseisu. § 151 pealkiri on Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine väikeses koguses. Lõige 1: Narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Lõige 2: Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot. Seega normi dispositsioonist saadakse teo kirjeldus. Politsei kahtlustab Marek Froši narkootilise aine amfetamiin ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamises. Tõendamise osas Dräger 5000 on indikaatorvahend, mille reaktsioon ei ole tõend. Väljatrükk näitab AMP Positiivne. Marek Froš teatas omakäeliselt Dräger väljatrükil, et pole tulemusega nõus, samuti märkis protokolli, et ei ole teadlikult narkootikume tarvitanud. Indikaatorvahendi protokoll tuleb koos väljatrükiga jätta tähelepanuta, kuna on olemas ekspertiis. NPALS nõuab aine tuvastamist ekspertiisiga. § 9 sätestab narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete lõpliku identifitseerimise. Lõige 1: Narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete lõpliku identifitseerimise tagab riiklik ekspertiisiasutus. Seega vajatakse verd või mõnda muud bioloogilist vedelikku. Ei kõlba pelgalt tunnistaja ütlus või muu tõend. On olemas Wismari haigla terviseseisundi kirjeldamise protokoll 167/
10. Sellest ei ole võimalik tuvastada mõne aine tarvitamise tunnuseid. Uuritava isiku teadvus on selge ja ta mäletab asju. Samuti on võetud uriiniproov, proovis olevat keemilist ainet pole ekspertiisiaktis välja toodud. Uuringuakti 661T meil pole. On olemas Lisa 2: hinnang isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta. Järeldus: Narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase aine (amfetamiin) tarvitamise tunnuseid ei esine, Esinevad jääknähud. Kuid mille jääknähud? Joovet ei esine. Marek Froši ütlustest nähtub, et ta pole narkootilisi aineid tarvitanud, ei tea kuidas saaks selline aine olla tema organismis. M.Froš ütles sedasama ka protokolli koostamisel 27.05.
11. M.Froš pole ka politseitöötajale väitnud, et ta oleks tarvitanud. XXX palus pulka 8 minutit suus hoida, värvus ei muutunud. Enne sõbrannale järgi minekut vaatasid kodus televiisorit. Päev enne oli kodus, kaks päeva varem käis naisega ööklubis. M.Froš on kohapeal mitmetele dokumentidele adekvaatselt kirjutanud oma vastuväiteid. M.Froši esitatud videosalvestustel M.Froš ei maini, et oleks tarvitanud narkootilist ainet. Vastab XXXküsimusele selgelt, et ei ole midagi tarvitanud. Selgitas, et teda ootab väike laps kodus, autos oli tuttav, kelle pidi koju viima. Tuttav oli päris närviline, et pidi pikalt ootama. M.Froši elukaaslane kinnitas, et M.Froš ei tarvita narkootikume, on elanud koos 17 aastat ja M.Froš ongi oma olemuselt närviline. Tunnistaja XXX ütlused on ekslikud, ilmselt on mälu heitlik. Last autos ei viiibinud, tunnistaja ise vahetult ei kuulnud, et M.Froš oleks öelnud, et on tarvitanud. Seega on tegemist mitte otsese tunnistajaga, vaid inimesega, kes kuulis seda informatsiooni XXX käest. XXX ütlustest nähtuvalt ütles M.Froš imestusega, et kuidas kahe päeva tagust asja saab kiirtest näidata. Selline jutuajamine toimus auto kõrval. Tõendamise seisukohalt on oluline mainida, et vastavalt normatiivsele alusele ei saa narkootilise aine tarvitamist tõendada tunnistajate ütlustega. On vaja objektiivseid mõõtmismeetodeid ja tulemusi, mida annavad analüüsid, ekspertiisid. Seega saab lähtuda põhiliselt ekspertiisiaktist, kus konstanteeritakse, et keelatud aine tarvitamise tunnused puuduvad. Riigikohtu lahend 10.06.2013 nr 3-1-1-55-13 märgib, et koosseisupärane tegu on NPALS § 15 mõttes aine tarvitamine ilma ettekirjutuseta. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis narkootilise aine piisava koguse korral tekitab manustajal narkojoobe. Seega tuleb narkootilise aine tarvitamist eristada narkojoobes viibimisest. Antud lahendis olid isikul narkootilise aine tarvitamise tunnused. Antud juhul ekspert ütleb, et 4 amfetamiini tarvitamise tunnuseid ei esine. Seega on siin olukord lihtsam. Edasi analüüsib Riigikohus kaudsete tõendite alusel süüdimõistmist, nõudes tõendite paljusust ning kogumis tõsikindlaid järeldusi. Meil kogumis kaudsete tõendite alusel ei kujune tõendite ahelat, mis süüstaksid menetlusalust isikut. Seetõttu palub kohtult väärteomenetlus lõpetada VTMS § 116 lg 1 ja § 132 lg 3 alusel ning välja mõista kohtukulu summas 1080 eurot Eesti Vabariigilt. Kohus, kuulanud menetlusaluse isiku süüd eitavaid selgitusi, tunnistajate ütlusi, kontrollinud väärteoasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ja vaadanud kohtuistungil menetlusaluse isiku poolt esitatud videosalvestisi, kuulanud kohtuvalise menetleja ja kaitsja arvamusi, asub alljärgnevale seiskohale. Kohus nõustub kaitsja väidetega selles osas, et NPALS § 151 lg 1 süüteoskoosseisu puhul on karistatavaks teoks narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine või väikeses koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine või valdamine. Seega on väärteona karistatav selline süütegu, mille puhul on kas käideldud keelatud ainet väikeses koguses või tarvitatud sellist ainet arsti ettekirjutuseta. Keelatud aine suures koguses käitlemine toob kaasa kriminaalvastutuse KarS § 184 järgi ja suures koguses tarvitamine ilmselgelt põhjustaks üledoosi ning menetluse lõpetamise. Puutuvalt kaitse väitesse NPALS § 3 lg 1 sätestatud keelunormi deklaratiivsuse kohta, siis sisaldab viidatud säte endas üldist käitlemise keeldu, märkides ära ka teatud lubatavusklauslid, milliste olemasolu tõendatakse dokumentaalsete tõendite ja eraldi kehtestatud korraga. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et NPALS § 3 lg 1 märgitud käitlemise üldine mõiste on sisustatud sama seaduse § 2 lõikes 3 loetletud käitumisaktidega, millistest kolm sisalduvad ka NPALS § 151 lg 1 sättes, millele on lisatud ka tarvitamine arsti ettekirjutuseta. Seega on NPALS § 151 lg 1 sätestatud süüteo koosseis viiteline ja tuleb käitlemise osas sisustada NPALS § 3 lg 1 sätestatud keelunormiga kui ei ole sedastatud sama seaduse § 4-5 märgitud õigusvastasust välistavaid aluseid. Puutuvalt kaitse väidetesse viitega NPALS § 9 sätetele, mille kohaselt on süüteokoosseisu võimalik tuvastada vaid riikliku ekspertiisiasutuse poolt aine lõpliku identifitseerimisega, siis kohus taolise väitega ei nõustu. Riiklik ekspertiisiasutus saab viidatud sätte kohaselt identifitseerida narkootilise, psühhotroopse ja lähteaine ning kui tegemist on inimorganismi manustatud ainega, siis tehakse aine kindlaks sama paragrahvi lõike kolm kohaselt ekspertiisiautuses inimpäritoluga bioloogilistest materjalidest. Seega saab ekspertiisiasutus tuvastada vaid mingi konkreetse aine sisaldumise fakti inimorganismis ja see tehakse kindlaks konkreetselt isikult võetud bioloogilise materjali uuringuga. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud teo puhul on seega võimalik tuvastada ekspertiisiasutuses vaid teatud aine sisaldumine menetlusaluse isiku organismis, kuid isiku käitumist, so keelatud aine tarvitamist, isiku väliselt tajutavat objektiivset käitumist ekspertiisiasutus kindlaks teha ei saa ning isiku käitumine tuvastatakse teiste tõenditega. Puutuvalt kaitse väitesse, et indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja väljatrükk tuleb tõendite kogumist kõrvaldada, peab kohus vajalikuks märkida alljärgnevat. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et tehti kiirtest, mis pidi midagi näitama ja paluti pulka suus hoida 3,5 minutit, siis kästi veel hoida ning hoidis 8 minutit. Hiljem andis ütlused ja tagantjärgi tutvustati õigused ja kohustused. Taolistest ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik oli nõus indikaatorvahendi kasutamisega, kuivõrd ta on kinnitanud indikaatori suus hoidmist pikemat aega. Keeldumisel poleks ta seda teinud. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli juurde lisatud väljatrükile on menetlusalune isik märkinud, et ta ei ole nõus tulemusega. Seejuures nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et indikaatorvahendi kasutamisega nõustumise koha peale on menetlusalune isik keeldunud allkirja andmast ning on märkuste lahtrisse kirjutanud, et talle ei tutvustatud eelnevalt tema õigusi kui tehti teste ja ei ole nende tulemustega nõus. Samas on protokollist näha, et märge positiivse tulemuse kohta on tehtud arvutis, kuid õigused on märgitud ülevalpool koos allkirja kohaga. Seega saab nõusoleku kohta anda allkirja alles siis kui indikaatorvahendi kasutamise protokoll koos tulemusega on välja prinditud. Eelnevalt aga tuleb teha märge tulemuse kohta, st kas tulemus on positiivne või negatiivne. Sellest tulenevalt ei ole võimalik enne testi tegemist allkirja indikaatorvahendi kasutamisega nõusoleku kohta võtta ning seda allkirja saab võtta alles pärast tulemuse kindlakstegemist. Seega ei saa ka märkusi kogu 5 protseduuri kohta teha enne kui protokolli väljatrükk koos tulemusega on käes. See aga annab võimaluse kontrollile allutatud isikul märkida märkustesse mida iganes kui ta tulemusega nõus ei ole, sh väita ka seda, et temale ei ole õigusi tutvustatud ega nõusolekut küsitud, kuivõrd allkirja õiguste tutvustamise ja indikaatorvahendi kasutamisega nõustumise kohta kohe pärast tutvustamist ja nõusoleku andmist võtta ei ole võimalik. Seega tuleb nõustumist ja õiguste tutvustamist tuvastada muude tõenditega ning tunnistajana üle kuulatud XXXütluste kohaselt tutvustati kontrollile allutatud isikule tema õigusi ja kontrollile allutatud isik nõustus indikaatorvahendi kasutamisega, väites, et tal ei ole midagi karta. Taolist asjaolu kinnitavad ka menetlusaluse isiku enese ütlused, millest nähtuvalt ta hoidis indikaatorit suus pikemat aega. Seega väljendas ta oma nõusolekut juba oma vastava käitumisega. Indikaatorvahendi suus hoidmist kinnitab ka XXX. Kuivõrd menetlusalune isik ei olnud indikaatorvahendiga saadud tulemusega nõus, siis oli kontrollile allutatud isikul õigus see näit vaidlustada ja nõuda aine tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. Et kontrollile allutatud isik seda ei nõudnud, kuid indikaatorvahendi näit oli positiivne ja menetlusalune isik selle näiduga ei nõustunud, siis tuleb indikaatorvahendi kasutamisel saadud näiduga mittenõustumist hinnata indikaatorvahendi kasutamisest keeldumisena ning isik tuleb Korrakaitseseaduse § 41 lg 8 korras toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde bioloogilise vedeliku proovi uuringuks ning antud juhul korrakaitseorgan seda ka tegi. Seega ei rakendunud Korrakaitseseaduse § 41 lõige 7 sätted ja tuli pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole. Selles mõttes võib nõustuda kaitse väitega, et indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja tulemuse väljatrükk ei ole esjas enam määravaks tõendiks, kuivõrd keelatud aine sisaldumine menetlusaluse isiku organismis tuvastati juba tervishoiuasutuses võetud bioloogilise vedeliku uuringuga ekspertiisiasutuses. Bioloogilise vedeliku võtmist kinnitab Wismari Haigla ASs koostatud narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokoll nr 167/62, millest nähtuvalt võeti uuritavalt Marek Froš proovimaterjalina uriini ja saadeti ainete tuvastamiseks EKEIsse. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt on 22.03.2015 võetud proovimaterjal edastatud EKEIsse, kus see on vastu võetud 23.03.2015 ning 30.03.2015 on ekspert XXX uuringuakti 661T kohaselt asunud laboratoorse uuringu tulemusena seisukohale, et proovimaterjalis on tuvastatud amfetamiini sisaldus. Nimetatud uuringuakti lisas 2, kus on antud hinnang isikul narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta, on kohtutoksikoloogiaekspert XXXandnud hinnangu, mille kohaselt kliinilisest pildist lähtudes ei esine uuritaval Marek Froš käesoleval ajal (läbivaatuse aeg 22.03.2015 kell 23.40) narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine (amfetamiin) tarvitamise tunnuseid, esinevad jääknähud. Joovet ei esine. Sellisest hinnangu sõnastusest võib teha järeldusi, et põhirõhk on olnud joobe tuvastamisel, so KarS § 424 ettenähtud kuriteokoosseisu tuvastamisel ja tulemus oli selle kuriteokoosseisu osas negatiivne, kuivõrd kliiniline pilt joobe esinemist ei kinnitanud. Samuti on asutud seisukohale, et ei esine ka amfetamiini tarvitamise tunnuseid, kuid esinevad jääknähud. Taolisest sõnastusest saab kohus erinevalt kaitsjast üheselt aru sellest, et menetlusalusel isikul esinevad kliinilise pildi põhjal otsustades amfetamiini jääknähud. Seega keelatud aine amfetamiini sisaldumine menetlusaluse isiku organismis on tõendamist leidnud nii uuringu 661T tulemusena kui ka eksperdi arvamusega, mis omakorda riimuvad indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitud positiivse tulemusega amfetamiinile. Seega on ühe kindla aine esinemine menetlusaluse isiku organismis tuvastatud ning kuna amfetamiin kuulub Sotsiaalministri 18.05.20105 määruse nr 73 Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad Lisa 1 I nimekirja, milline on kehtestatud NPALS § 31 lg 1 alusel, siis on sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt amfetamiini käitlemine keelatud ja tarvitamine § 151 lg 1 kohaselt karistatav. Kuna kohus juba eelpool leidis, et tarvitamist kui käitumisakti ei saa ekspertiisiasutuses tuvastada ja ekspertiisiasutuses saab tuvastada vaid teatud aine sisaldumist organismis, tuleb pöörduda teiste tõendite poole. Kaitse on seisukohal, et tunnistaja XXXütlused ei ole 6 usaldusväärsed, kuivõrd tunnistaja ütlustest ilmnevad asjaolud, mille esinemise teised tõendiallikad oma ütlustes välistavad (lapse viibimine autos). Kaitse seisukohast on oluliseks tõendiks menetlusaluse isiku videosalvestis, millest on üheselt kuulda, kuidas XXXküsimusele vastates teatab menetlusalune isik, et ta ei ole keelatud aineid tarvitanud. Sellele järgneb vestlus toonitud klaaside kohta ja menetlusalune isik näitab üles ilmselget ärritust ja soovi vaielda. Edaspidist vestlust pärast menetlusaluse isiku väljumist sõidukist väljaspool sõidukit aga kuulda ei ole, sest menetlusalune isik on jätnud raadio mängima, mis summutab vestluse. Seega tõendavad salvestised kinnipidamise fakti, menetlusaluse isiku väidet, et ta ei ole midagi tarvitanud ning vaidlust toonitud klaaside üle. Kui analüüsida XXXütlusi, siis põhiolemuselt riimuvad need ütlused menetlusaluse isiku ja tunnistaja XXXütlustega osas, mis puudutavad kinnipidamist, vaidlust toonitud klaaside üle, kiirtesti tegemist, naisterahva kojusõidutamist ja Wismari Haiglasse suundumist. Samas ei ole need asjaolud tõendamiseseme asjaoludeks, vaid kinnitavad vaid aset leidnud sündmuste järjekorda. XXXütluste kohaselt kuulis ta ka XXXilt seda, et kontrollile allutatud isik oli avaldanud imestust selle üle, et kaks päeva varem tarvitatud aine on senini tuvastatav, kuid antud juhul on sellise informatsiooni edastamisel see eripära, et XXXei kuulnud seda mitte vahetult tõendiallikalt, vaid XXX . Seega ei tajunud ta olulist asjaolu ise, vaid temale edastati teiselt isikult kuuldu. Seetõttu ei saa kohus süüteokoosseisu tunnuse esinemise või puudumise osas XXXütlusi tõendina arvestada ja kohus saab arvestada vaid neid asjaolusid, mida tunnistaja ise vahetult tajus. Kaitse on asunud seisukohale, et Riigikohtu lahenditest nr 3-1-1-55-13 ja 3-1-1-49-09 tulenevalt ei ole eriliigiliste tõendite paljusust ning seetõttu ei ole võimalik teha ka tõsikindlaid järeldusi. Seega ei ole tõendite ahelat, mis süüstaksid menetlusalust isikut. Seejuures on kaitse ka seisukohal, et narkoaine tarvitamist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega, vaid on vaja objektiivseid mõõtmismeetodeid ja tulemusi, mida annavad analüüsid, ekspertiisid. Kohus taolise väitega ei nõustu. Kaitsja ei ole märkinud, millise mõõtmisega saab tõendada narkootilise aine tarvitamist. Kohtu arvates saab mõõtmistega teha kindlaks kogust, mahtu jne, analüüsi, uuringu või ekspertiisiga aine olemasolu ja selle kontsentratsiooni, kuid kindlasti mitte tarvitamist kui käitumisakti, so tegu ennast. Narkootilise aine sisaldumine isiku organismis viitab narkootilise aine tarvitamisele kaudselt, kuid sellest ei saa teha järeldusi subjektiivse külje kohta. Põhimõtteliselt saab tarvitamist tuvastada kas menetlusaluse isiku enda ütlustega või teiste isikuliste tõendiallikatega, samuti muu objektiivse käitumise või muude tõendite kogumiga. Käesoleval juhul on menetlusalune isik eitanud narkootilise aine tarvitamist ja seda nii kohtuvälisel menetlusel selgitusi andes, videosalvestuselt kuuldust nähtuvalt ja kohtuistungil. Lisaks sellele ei ole menetlusalune isik avaldanud selgitustes asjaolusid, mis võinuks viidata teo toimepanemisele ettevaatamatusest. Menetlusalune isik ei ole üldse soovinud anda selgitust millisel viisil võis tema organismis tuvastatud aine tema organismi sattuda ja menetlusalune isik on valinud vaid süü eitamise taktika. Seega ei saa menetlusaluse isiku süüd eitavate ütlustega süüteo toimepanemist tõendada, vaatamata sellele, et menetlusaluse isiku organismis narkootilise aine sisaldumine tuvastati. Seega tuleb koguda muid tõendeid ning nendeks tõenditeks on KrMS § 63 lg 1 kohaselt muuhulgas ka tunnistajate ütlused. Vastavalt KrMS § 66 lg 1 sätetele on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Käesoleval juhul on tunnistajana üle kuulatud Toomas Korenev, kellele pärast indikaatorvahendi kasutamist ja narkootilise aine esinemise kohta positiivsest näidust teadasaamist menetlusalune isik avaldas imestust, väites, et kuidas saab indikaatorvahend näidata kaks päeva varem tarvitatud ainet. Taolistest tunnistaja ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik on tunnistajale kinnitanud narkootilise aine tarvitamist ja avaldanud ka seda, et ta tarvitas narkootilist ainet kaks päeva varem. Asjaolu, et menetlusalune isik ei nõustunud indikaatorvahendi kasutamise tulemusega, ei muuda tunnistajale avaldatut olematuks. Seega on XXXkui isikulise tõendiallika ütluste puhul tegemist otsese tõendiga, mis tõendab süüteokoosseisu, so narkootilise aine tarvitamise, ehk süüteo omaksvõttu. Kui isegi lugeda XXX tunnistajaks, kes ise vahetult ei näinud süüteo toimepanemist, siis on tema ütlused arvestatavad KrMS § 66 lg 21 p 3 alusel. Kui XXXütlused oleks ainsaks tõendiks, mis sisaldaks endast teavet süüteo toimepanemise kohta, oleks tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga ning süüteo toimepanemise tõendamine seetõttu kas oluliselt 7 raskendatud või välistatud. XXXütlused aga riimuvad indikaatorvahendi kasutamise protokollis tuvastatuga, millele annavad kaalu nii joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvad uuringu tulemused kui ka eksperdi arvamus. Seejuures andis indikaatorvahend positiivse tulemuse amfetamiinile, menetlusaluse isiku bioloogilisest vedelikust avastati ainult amfetamiini sisaldus ning muid aineid ei tuvastatud ja ekspert on asunud seisukohale, et uuritaval on kliinilise pildi alusel sedastatavad jääknähud amfetamiinist. Seega on menetlusaluse isiku organismis tuvastatud aine kindlaks tehtud kolmel erineval viisil. Puutuvalt muudesse tõenditesse asub kohus seisukohale, et ka muud tõendid annavad kogumis uue kvaliteedi tõendamiseseme asjaolude osas. Nimelt on menetlusalune isik väitnud, et ta viibis kaks päeva varem ööklubis koos abikaasaga. Kohtu jaoks seostub ööklubi kohaga, millist nimetatakse lõbustusasutuseks, kus tarvitatakse peale alkoholi ka muid joovastavaid aineid. Kuivõrd tegemist ei ole ehk päris üldteada asjaoluga, siis ei saa kohus pelgalt sellele faktile tugineda ning peab seetõttu analüüsima teisi tõendeid. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ta ööklubis viibides alkoholi ei tarvitanud, kuivõrd oli sel autoga. Seevastu tunnistajana üle kuulatud menetlusaluse isiku elukaaslane XXXväitis, et ta käis ööklubis koos elukaaslasega, kes tarvitas alkoholi, aga vähe ja nad sõitsid linnas ringi. Samas tõendavad mõlemad tõendiallikad ühes kohas koos viibimist, kuid esitavad olulisi asjaolusid erinevalt. Kuivõrd kohtul ei ole võimalik tuvastada menetlusaluse isiku seisundit ööklubis käimise järgselt sõidukiga ringi sõites, siis saab kohus lugeda tuvastatuks seda, et mõlema tõendiallika ütluste kohaselt käidi ööklubis autoga. Menetlusalune isik ei soovi tunnistada ööklubis alkoholi tarvitamist ja püüab ennast näidata korraliku liiklejana, kuid elukaaslane teab kindlalt väita, et menetlusalune isik tarvitas ööklubis alkoholi. Sellised erinevused ütlustes sunnivad kohut suhtuma menetlusaluse isiku ütlustesse kriitiliselt. Kohtumenetluses püüti tõendada sedagi, et XXXkahtlus keelatud ainete tarvitamisest seoses menetlusaluse isiku närvilisusega on alusetu ja tunnistaja XXXütles, et M.Froš ongi närviline. Seejuures videosalvestiselt nähtu ja menetlusaluse isiku käitumine kohtuistungitel olid märgatavalt erinevad ja videosalvestiselt on üheselt näha, et menetlusalune isik on ärritunud ja vaidleb politseiametnikuga. Samas ei ole menetlusaluse isiku närvilisus käesolevas asjas tõendamisesemeks. Eelmärgitud asjaolusid, so ütlustes esinevaid lahknevusi ja menetlusaluse isiku viibimist kaks päeva varem ööklubis loeb kohus kaudseteks tõenditeks, mis toetavad kohtuistungil kontrollitud teisi tõendeid. Puutuvalt kaitse viitesse selle kohta, et kuna ekspert on tuvastanud vaid jääknähud ja ei ole tuvastatud narkootilise aine tarvitamise tunnuseid, mistõttu puudub süüteokoosseis, siis kohus taolise järeldusega ei nõustu. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXXütluste kohaselt on menetlusalune isik talle pärast indikaatorvahendi kasutamist tunnistanud, et ta on kaks päeva varem indikaatorvahendiga tuvastatud ainet manustanud. Seetõttu on tunnistaja XXXütlustega aine tarvitamine kui objektiivne käitumine tõendamist leidnud. Sellisest menetlusaluse isiku väitest tunnistajale ei saa ka teha järeldusi selle kohta, et menetlusalune isik ei olnud teadlik tarvitatavast ainest ja selle mõjust või oleks ta seda ainet tarvitanud ettevaatamatusest. Menetlusaluse isiku imestus viitab üheselt sellele, et kaks päeva varem oli keelatud ainet ja just amfetamiini tarvitatud teadlikult ja kavatsetult, kuid menetlusalune isik oli üllatunud aine kauaaegsest püsimisest organismis ja selle olemasolu tuvastamise võimalusest, mitte et aine sisalduse tuvastamine oleks olnud ootamatu ja temale arusaamatu. Uuringu kohaselt tuvastati sellise aine sisaldumine menetlusaluse isiku organismis, kusjuures uuring ei näita aine metaboliidi sisaldust, vaid amfetamiini sisaldust. Ekspert on aga jääknähtude osas teinud järelduse kliinilise pildi põhjal. Seega on kohtu arvates uuringu ja eksperdi arvamusega tuvastatud amfetamiini sisaldus menetlusaluse isiku organismis ning tunnistaja ütlustega tuvastatud aine tarvitamine, ehk tegu. Seega on menetlusaluse isiku käitumises NPALS § 151 lg 1 ettenähtud väärteo koosseisu põhitunnused kohtumenetlusega tõendamist leidnud. Üheks oluliseks väärteokoosseisu täitvaks tingimuseks on aga keelatud aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta. Kohus leiab, et selle koosseisutunnuse puhul on tegemist pööratud tõendamiskohustusega, st menetlusalune isik peab ise tõendama, et tal on keelatud aine tarvitamiseks arsti ettekirjutus, st selle aine tarvitamine on 8 temale lubatud. Kogu väärteomenetluse käigus ei ole menetlusalune isik esitanud tõendeid arsti ettekirjutuse olemaolu kohta ning arvestades seda, et tuvastatud aine kuulub ülalmärgitud Sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 Lisa 1 I nimekirja, siis on ka vähetõenäoline, et sellist ettekirjutust ükski arst teeks. Seega ei ole väärteomenetluses tuvastatud, et menetlusalune isik oleks keelatud ainet tarvitanud seaduses sätestatud, sh NPALS § 3 lg 1 märgitud lubatavusklausli alusel, so meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks või tõkestamiseks või seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud NPALS § 151 lg 1 ettenähtud väärteona. Karistuse liigi valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku süü suurusest ja menetlusaluse isiku isikut iseloomustavatest andmetest, millest nähtuvalt on menetlusalust isikut viimase aasta jooksul korduvalt karistatud valdavalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning puuduvad andmed määratud rahatrahvide tasumise kohta. Kohtuistungil jutuks tulnud NPALS § 151 alusel määratud rahatrahv tasuti kahe aasta möödumisel otsuse jõustumisest ning menetlusaluse isiku selgituste kohaselt arestiti pangakonto ja maja, mistõttu tasus trahvi ära. Menetlusaluse isiku ankeetandmetest nähtuvalt menetlusalune isik ei tööta. Kohus leiab, et olukorras, kus menetlusalusel isikul on täitmata nõuded tasumata rahatrahvide näol, temal töine sissetulek puudub ning varasemad rahatrahvid ei ole sundinud teda hoiduma süütegude toimepanemisest, siis saab nendest asjaoludest järeldada, et menetlusalusel isikul kas puuduvad piisavad rahalised vahendid rahatrahvide tasumiseks või puudub rahatrahvide tasumise soov ning varasemate rahatrahvide rohkus viitab üheselt sellele, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud ja rahatrahv karistusliigina ei ole menetlusalusele isikule oodatud mõju avaldanud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teist seaduses ettenähtud karistuse liiki, so aresti. Seetõttu kohus, juhindudes VTMS §dest 107 lg 1 p 1, 111 p 8, asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja temale tuleb mõista karistusena arest. Kuivõrd menetlusalust isikut süüdistatakse ühe väärteo toimepanemises, siis leiab kohus, et arvestades väärteo toimepanemise ja kohtuliku arutamise vahele jäävat suhteliselt suurt ajavahemikku, asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole varem arestiga karistatud, võib menetlusalusele isikule mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja suhteliselt alammäära lähedasena. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud ka taotlust asendada mõistetavat aresti üldkasuliku tööga, siis ei saa kohus ka KarS § 69 sätestatud karistuse asendamist kohaldada, sest puudub KarS § 69 lg 1 viimases lauses märgitud ja karistuse asendamise aluseks ja tingimuseks olev süüdlase nõusolek ning mõistetav arest kuulub ärakandmisele. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9