← Eesti

3-15-1719/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1719 Otsuse kuupäev 8. oktoober 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Ain Maante kaebus Politsei- ja Piirivalveamet

§ 43

lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 punktiga 7 võib olla põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteo korras karistatud isikut või tema toimepandud tegu. Need sätted on vastuolus põhiseaduse §-s 11 nimetatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuna ei võimalda seaduse rakendajale kaalutlusõigust. Samas on Riigikohus asjas nr 3-4-1-10-10 tunnistanud relvaseaduse sätted põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles need ei võimaldanud arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. Kaebajat on karistatud üksnes väärteokorras.

  1. Relvaloa puudumine välistab jahipidamise ning piirab seega vaba eneseteostust. Kaebaja ei ole isik, kes on enda või teiste turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva soetama või omama. Kaebaja eksimus seisnes selles, et ta küttis suuruluki loaga metssea, olles jätnud jahipidamisõiguse eest tasumata, ning teisel korral küttis ta suuruluki loaga metskitse, olles jätnud jahipidamisõiguse eest tasumata ja omamata kehtivat jahitunnistust. Vastustaja vastuväited
  2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on Keskkonnainspektsiooni
  3. detsembri 2014 otsusega väärteoasjas nr 940014001022 karistatud jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Otsust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud.
  4. mai 2015 PPA otsus vastab haldusakti vorminõuetele. Vaidlustatud otsuses sisaldus nii otsuse tegemise faktiline kui ka õiguslik alus. Vastustaja on veendunud,

§ 36lg 1 p 7 ei anna vastustajale kaalutlusõigust.

Selle sätte kohaselt ei anta relvaluba või relvasoetamisluba füüsilisele isikule, kes on väärteokorras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Kuivõrd kaebaja omas väärteokaristust jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta, siis oli vastustajal seadusest tulenev ainuke võimalus vastu võtta relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus. Ei RelvS § 36 lg 1 p 7 ega ka RelvS § 43 lg 3 p 2 ei anna otsuse tegijale õigust ega võimalust anda hinnangut taotleja isikule ja väärteo toimepanemise asjaoludele, vastustajal puudus kaalutulusõigus. Seega leiab vastustaja, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist kõigile vorminõuetele vastava ja nii formaalselt kui sisuliselt õiguspärase haldusaktiga, mille puhul vastustajal puudus kaalutlusõigus ja seega ei pidanudki vastustaja otsuses kaalutlusi esitama.

  1. PPA ei nõustu väidetega relvaseaduse sätete vastuolu kohta põhiseadusega. Vastustaja on veendunud selles, et seadusandja on RelvS § 36 lg 1 punktis 7 sisalduvat piirangut pidanud proportsionaalseks ja tahtlikult välistanud relvaloa väljastamise isikutele, kellel on kehtiv väärteokaristus just jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Selline karistus näitab, et isik ei soovi või ei ole võimeline täitma jahiseadusega kehtestatud põhinõudeid ja pidas jahti ilma kehtiva 2 jahitunnistuseta ehk jahipidamisõigust tõendava põhidokumendita, mis tõendaks füüsilise isiku oskust jahti pidada. Kuivõrd nii jahipidamine ise on potentsiaalselt ohtlik tegevus kui ka jahipidamiseks kasutatavad tulirelvad ja laskemoon on kõrgendatud ohu allikad, mis vajavad kõrgendatud turvameetmete kohaldamist ja neid kasutavate isikute kõrgendatud seadusekuulekust, võib jahipidamise nõuete eiramine kaasa tuua ohu teiste isikute elule ja tervisele ning avalikule korrale ning sellisel juhul on seadusandja poolt sätestatud piirang PPA kaalutlusõigusele RelvS § 43 lg 3 p 2 rakendamisel koostoimes RelvS § 36 lg 1 p 7 proportsionaalne abinõu PS § 11 mõttes. Kohtu seisukoht
  2. Kohus nõustub vastustajaga selles, et olukorras, kus A. Maante on Keskkonnainspektsiooni
  3. detsembri 2014 otsusega väärteoasjas nr 940014001022 karistatud jahiseaduse §-s 49 ja §-s 53 nimetatud teo eest, s.o jahitunnistuseta jahipidamise ja jahipidamise eest ilma jahipidamisõiguse eest tasumata, puudus Politsei- ja Piirivalveametil kaalutlusõigus kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 3 p 2 järgi tunnistab PPA relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 1–7, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. Seega on vastustajale pandud kohustus tunnistada väljastatud relvaluba kehtetuks muu hulgas juhul, kui isikut on väärteomenetluse korras karistatud jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta (RelvS § 36 lg 1 p 7). Seadusest tulenevalt peab PPA loa kehtetuks tunnistamisel tuvastama üksnes asjakohase asjaolu esinemise. Kehtiv õigus ei näe ette vastustajale võimalust arvestada loa kehtetuks tunnistamise otsustamisel muude asjaoludega ega seaduses nimetatud aluse esinemisel jätta relvaluba kehtetuks tunnistamata. Seega puudus PPA-l kaalutlusruum
  4. mai 2015 otsuse nr 4.2.-1/7320-1 (tl 19-20) tegemisel. Vastavalt ei ole põhjendatud kaebaja väited selle kohta, et kaevatav otsus on õigusvastane seetõttu, et PPA ei ole otsuses välja toonud kaalutlusi, millest lähtudes otsus tehti.
  5. Teiseks leiab kaebaja, et PPA
  6. mai 2015 otsus nr 4.2.-1/7320-1 kuulub tühistamisele põhjusel,

§ 43lg 3 p 2 koostoimes Relv

S § 36 lg 1 p-ga 7, s.o õigusnormid, mille alusel otsus anti, on vastuolus põhiseadusega osas, milles need ei näe relvaloa kehtetuks tunnistamisel ette võimalust arvestada väärteo korras karistatud isikut ega toime pandud tegu. Kohus kaebajaga ei nõustu.

  1. Riigikohus on korduvalt hinnanud RelvS § 36 lg-s 1 sätestatud piirangute põhiseaduspärasust koostoimes relvaloa väljastamist, relvaloa vahetamist, relvaloa peatamist ja relvaloa kehtetuks tunnistamist reguleerivate sätetega.
  2. detsembri 2010 otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 (p 22) on Riigikohus asunud seisukohale, et relvaloa kehtetuks tunnistamine seoses isiku kriminaalkorras karistatusega riivab põhiseaduse (PS) § 19 lgs 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks tuleb pidada inimeste elu ja tervise kaitset, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitset. Kaalutlusõiguse välistamisel ei ole aga tegemist mõõduka abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks. Kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik. Seetõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata. Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei saa ka tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Nendel asjaoludel tunnistas Riigikohus RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. 3
  3. Sarnastel motiividel on Riigikohus tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks RelvS § 36 lg 1 p 8 tunnistada osas, milles see ei võimalda relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega (RKPjK
  4. aprilli 2011 otsus asjas nr 3-4-1-2-11) ja RelvS § 41 lg 9 koostoimes sama seaduse § 36 lg 1 p-ga 6 osas, milles see ei võimalda relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.
  5. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õiguslik alus sedavõrd sarnane viidatud asjades põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud normidega, et see annaks alust pidada RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 7 samuti põhiseadusega vastuolus olevaks. Erinevalt RelvS § 36 lg 1 p-dest 6 ja 8, mis nägid ette piirangu relvaloa andmisel kriminaalkorras karistatud isikule või kriminaalmenetluses süüdistavale või kahtlustatavale sõltumata isikule etteheidetava teo iseloomust ja tema isikut puudutavatest asjaoludest, sätestab RelvS § 36 lg 1 p 7 piirangu jahipidamise nõuete rikkumise eest väärteo korras karistatud isikule üksnes jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Jahiseaduse
  6. peatükis sätestatud muude väärtegude toimepanemise korral ei tulene RelvS § 31 lg 1 p-st 7 absoluutset takistust relvaloa väljastamiseks ega vastavalt ka PPA-le kohustust tunnistada seda liiki väärteo eest karistatud isiku relvaluba kehtetuks.
  7. Vabariigi Valitsuse
  8. oktoobril 2014 algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (736 SE) nägi algselt ette muuta RelvS § 36 lg 1 p 7 selliselt, et jätta sättest välja väärteokorras karistatus jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Eelnõu seletuskirja kohaselt väärteomenetluse korras karistatus ei ole kaalukas põhjus soetamisloa või relvaloa isikule mitteandmiseks. Juhul kui loa andmist menetleval ametnikul tekib kahtlus isikule loa väljastamise põhjendatuse osas, on tal kaalutlusõigus ning võimalus otsustada loa andmise õigustatuse üle. Eelnõu menetlemisel otsustati nimetatud osas kehtivat seadust mitte muuta. Seletuskiri relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise juurde on selles osas küll lakooniline, märkides üksnes, et Riigikogu õiguskomisjon ei nõustunud eelnõus pakutud füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa väljaandmist välistavaid asjaolude loeteluga. Siiski saab kohtu hinnangul eelnevast järeldada, et seadusandja kaalus jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta karistatud isikutele relvaloa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise otsustamisel haldusorganile kaalutlusõiguse andmise vajalikkust ning leidis, et teo iseloomust tulenevalt ei ole kaalumisruum vajalik.
  9. Kohus on samuti seisukohal, et kaebajale etteheidetava teo koosseisulised tunnused iseenesest on sellised, et teo toime pannud isikule väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks abinõuks inimeste elu ja tervise ning riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsel.
  10. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt oli kaebajale väljastatud relvaluba kahe vintraudse püssi kasutamiseks jahipidamisel ja ühe püstoli kasutamiseks enese ja vara kaitseks. Kaebajale etteheidetava väärteo toimepanemise ajal kehtinud RelvS § 29 lg 3 kohaselt on jahitulirelv jahipidamiseks ettenähtud kergesti lülitatava kaitseriiviga sileraudne, vintraudne ja kombineeritud püss, püstol ning revolver. Jahitulirelva võib isik soetada, seda omada ja vallata tingimusel, et tal on jahitunnistus. Kaks kaebajale väljastatud relvaloal märgitud relva vastavad jahitulirelva mõistele ja nende kasutamise otstarbeks ongi määratud jahipidamine. Seega tulenes otseselt seadusest kaebajale keeld, omada või vallata kahte relvloal nimetatud relvadest pärast jahitunnistuse kehtivuse lõppemist. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks võtnud samme relvade üleandmiseks politseile seoses jahitunnistuse kehtivuse lõppemisega.
  11. septembril 2013, s.o väärteo toimepanemise ajal puudus A. Maantel jahitunnistus. Seega nimetatud ajal oli kaebaja tegevus relvade valdamisel ja kasutamisel vastuolus seadusest tuleneva keeluga jahitulirelva käitlemiseks. Kohus osutab, et A. Maante on väärteomenetluses kinnitanud, et oli teadlik jahitunnistuse kehtivuse lõppemisest. Kuigi jahitunnistuse kehtivuse pikendamine ei õnnestunud, pidas ta siiski võimalikuks jätkata 4 jahitulirelvade valdamist ning jahipidamist. Seejuures ei ole kumbki tegevus selline, millest hoidumine tooks isikule kaasa koormava tagajärje.
  12. Jahiseaduse § 36 lg 1 järgi on jahitunnistus dokument, mis tõendab füüsilise isiku oskust jahti pidada. Kohtu hinnangul ei saa jahitunnistust pidada üksnes vormiliseks dokumendiks, mille kehtivuse lõppemisel ei ole olulist tähendust. Seadusandja on kehtiva jahitunnistuse olemasoluga sidunud nii jahipidamisõiguse, kui ka jahitulirelva omamise õiguse lõppemise. Kuigi jahitunnistuse pikendamiseks on ette nähtud lihtsustatud kord võrreldes jahitunnistuse esmase väljastamisega, ei saa sellest järeldada, et isikuid, kelle jahitunnistuse kehtivuse tähtaeg on möödunud tuleks kohelda erinevalt isikutest, kelle ei ole jahitunnistust väljastatud. Keskkonnaministri
  13. mai 2013 määrusega nr 25 vastu võetud „Jahitunnistuse vorm, jahiteooriaeksami ja laskekatse sooritamise ning jahitunnistuse taotlemise ja andmise kord, jahindusalasele koolitusele ja koolitajale esitatavad nõuded ning koolitamise kord“ § 24 lg-st 3 tulenevalt ei kuulu jahitunnistus pikendamisele, kui selle kehtivusaja lõppemisest on möödas üle 12 kuu.
  14. Toodud asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et
  15. septembri 2013 A. Maante väärteo, s.o jahipidamisest ilma jahitunnistuseta, olemusest tuleneb, et väärteo toimepannud isik võib edaspidi ohustada relvaseaduse vaidlusaluste sätetega kaitstavaid õigushüvesid. Isik, kes on kasutanud relva jahipidamiseks vaatama seadusest tulenevale keelule selliseks tegevuseks või üldse seda liiki relva omamiseks ja valdamiseks, on oma teoga näidanud, et ta ei juhindu relvade oma käitumises käitlemise reeglitest. Seega on isik väljendanud vähemalt ükskõiksust valdkonda puudutava reeglistiku suhtes tervikuna ning puudub põhjus arvata, et isiku suhtumine relva kasutamise ohutuse tagamiseks kehtestatud normidesse või piirangutesse relva kasutamiseks üksnes määratud otstarbel oleks teistsugune. Kaebaja väärteos väljendunuv puudutab seega suhtumist nii relvaloal märgitud jahitulirelvade, kui ka enese ja vara kaitse otstarbel lubatud relva käitlemise reeglitesse. Seetõttu ei piira A. Maante relvaloa kehtetuks tunnistamine ebaproportsionaalselt kaebaja õigust vabale eneseteostusele.
  16. Kohus peab siinjuures oluliseks, et karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 1 järgi karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. Pärast seda ei ole karistusandmetel enam õiguslikku tähendust (KarRS § 5 lg 1) ja langeb ära absoluutne takistus relvaloa uueks taotlemiseks. Kui relvaloa kehtetuks tunnistamisel Relvaloa uuel taotlemisel saab aga isik näidata, et vastab relvaloa saamiseks esitatavatele nõuetele. Seega ei ole RelvS § 43 lg 3 p-st 2 koostoimes RelvS 36 lg 1 p-ga 7 tuleneva piirangu ajaline mõju isiku õigustele kestev ning isik saab aasta möödudes kohases menetluses saavutada relvaloa uuesti väljastamise.
  17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Politsei- ja Piirivalveameti
  18. mai 2015 otsus nr 4.21/7320-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Otsuse õiguslikuks aluseks oleva RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS 36 lg 1 p-ga 7 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole kaasa toonud A. Maante õiguste piiramist vastuolus põhiseadusega. Kaebus jääb rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata A. Maante taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
  19. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.