3-15-413/16

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine

1. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-413 Haldusasi Edgar Savisaare kaebus Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni tegevuse (ekspertarvamuste edastamine Eesti Rahvusringhäälingule) õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja: Edgar Savisaar Esindaja: v. adv. Oliver Nääs Vastustaja: Erakondade rahastamise järelevalve komisjon Esindaja: v.adv Küllike Namm, adv. Rait Sarjas RESOLUTSIOON
2. Jätta Edgar Savisaare kaebus rahuldamata.
3. Jätta poolte kulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
4. novembril
5. ASJAOLUD
7. jaanuaril 2015 tegi Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (edaspidi ERJK) Edgar Savisaarele ettekirjutuse nr 50, kohustades teda tagastama 116 642,89 euro suuruse keelatud annetuse. Samal päeval läks Eesti Rahvusringhäälingu telekanalis ETV eetrisse saade « Pealtnägija, » milles käsitleti ka eelnimetatud ettekirjutuse tegemise aluseks olevaid asjaolusid ning ERJK poolt menetluse käigus kogutud tõendeid, milleks olid Tartu Ülikooli
8. mai 2014 ekspertarvamus, Marek Reinaasa
9. novembri 2013 ekspertarvamus ning Linnar Priimäe
10. mai 2014 ekspertarvamus. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
11. Edgar Savisaar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb ERJK-I toimingu, mis seisnes Eesti Rahvusringhäälingule Tartu Ülikooli, Marek Reinaasa ja Linnar Priimägi ekspertarvamuste edastamises, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja on seisukohal, et erakonnaseaduse § 1210 lõikest 8 tulenevalt oleks ERJK pidanud eelnimetatud ekspertarvamusi saladuses hoidma, sest tegemist ei ole EKS §-des 121, 123 ega 128 nimetatud teabega, mis kuuluks avalikustamisele. Kaebaja hinnangul oli kõnealuste ekspertarvamuste näol tegemist ERJK-i liikmetele nende töö käigus avaldatud informatsiooniga ning selle avaldamine kellele iganes, sealhulgas meediale, oli õigusvastane. VASTUSTAJA SEISUKOHT
12. Erakondade Rahastamise Järelevalve komisjon vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks märgib vastustaja, et ei ole Eesti Rahvusringhäälingule kõnealuseid ekspertarvamusi edastanud. Vastustaja eeldab, et Eesti Rahvusringhääling sai Tartu Ülikooli ekspertarvamuse vastustaja veebilehel oleva dokumendiregistri kaudu. Vastustaja toob välja, et Marek Reinaasa ekspertarvamus on esitatud mitte vastustajale, vaid Riigikogu korruptsioonivastasele erikomisjonile, mistõttu võib eeldada, et Eesti Rahvusringhääling sai selle sealt. Linnar Priimäe ekspertarvamuse kohta selgitab vastustaja, et selle tellis talle teada olevalt üldse Tallinna linn ning see oli samuti avaldatud vastustaja veebilehel. Samuti toob kaebaja välja, et kõik eelnimetatud ekspertarvamused olid
13. jaanuari 2015 seisuga kättesaadavad ka Riigikontrolli veebilehel Riigikontrolli aruande « Reklaami- ja kommunikatsiooniraha kasutamine valdades ja linnades » lisadena. Seetõttu leiab vastustaja, et
14. jaanuaril 2015 ei olnud tegemist avalikustamata teabega. Teiseks on vastustaja seisukohal, et EKS § 1210 lg 8 ei kohusta vastustajat viima läbi menetlust viisil, kus menetlusvälistel isikutel puudub juurdepääs menetlusdokumentidele, vaid sellest normist tulenev piirang laieneb mitte komisjonile kui haldusorganile, vaid üksikutele komisjoni liikmetele. Ka toob vastustaja välja, et kõnealustes ekspertarvamustes ei anta hinnanguid kaebaja isiku suhtes, vaid analüüsitakse reklaamklippide, -plakatite mõju valijatele, arvamused ei sisalda kaebaja delikaatseid isikuandmeid. Samas leiab vastustaja, et ekspertarvamuste kättesaadavaks tegemiseks oli ülekaalukas avalik huvi, kuivõrd ekspertarvamustes on antud hinnang kohaliku omavalitsuse rahaliste vahendite võimaliku väärkasutuse kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et Edgar Savisaare kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Esiteks ei ole siinkohal enam põhjust käsitleda sellise tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust. Käesolevas asjas
16. juunil 2015 tehtud kohtumääruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et tuvastamiskaebuse esitamine on lubatav. Teiseks ei ole kaebuse lahendamiseks vaja välja selgitada seda, kas või millisel moel ERJK vaidlusalused ekspertarvamused konkreetselt Eesti Rahvusringhäälingule edastas või kättesaadavaks tegi. Kaebuse eesmärgist tulenevalt ei vaidlusta kaebaja mitte mõne konkreetse teabele juurdepääsu tagamise viisi kasutamist, vaid seda, et ERJK Eesti Rahvusringhäälingule põhimõtteliselt neis dokumentides kajastatud teabele juurdepääsu võimaldas.
17. Pean kaebust põhjendamatuks, sest ei erakonnaseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulenenud ERJK-le kohustust vaidlusalustele dokumentidele juurdepääsupiirangu seadmiseks ning avalik huvi erakondade rahastamise läbipaistvuse üle kontrolli teostava ERJK-i tegevuse vastu kaalub igal juhul üles kaebaja võimaliku huvi selle vastu, et nendes dokumentides sisalduv Eesti Rahvusringhäälingule või avalikkusele üldisemalt teatavaks ei saaks. Juba eelviidatud
18. juuni 2015 määruses leidis ringkonnakohus, et EKS § 1210 lg 8 ei kohusta ERJK-i viima läbi menetlust viisil, kus menetlusvälistel isikutel puudub juurdepääs menetlusdokumentidele. Avaliku teabe seaduse (AvTS) §-st 3 ja § 4 lõikest 1 tuleneb teabevaldajale üldine kohustus tagada juurdepääs avalike ülesannete täitmisel saadud või loodud teabele. Sellisele teabele juurdepääsu saab piirata seaduses sätestatud alustel ja korras. Sellest ning haldusmenetluse seaduse §-s 7 sätestatust tulenevalt on haldusmenetluses kogutud ja loodud dokumendid avalikud, kui ei ole seadusest tulenevat alust neile juurdepääsu piiramiseks. Käesoleval juhul saanuks kõnealustele dokumentidele juurdepääsupiirangu seadmine kõne alla tulla AvTS § 35 lg 1 punkti 12 alusel, mis kohustab tunnistama asutusesiseseks teabeks teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Ringkonnakohus leidis juba eelviidatud määruses, et isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 11 lõikest 2 tulenevalt on ERJK-l kaalutlusõigus otsustamisel, millist haldusmenetluses kogutud teavet ja tõendeid avaldada ning millisel juhul tuleb kaalukamaks pidada andmesubjekti õigust seda teavet salajas hoida. Leian, et antud juhul on ilmne, et avalik huvi erakondade rahastamise läbipaistvuse ning kohaliku omavalitsuse eelarvevahendite sihipärase kasutamise vastu kaalus igal juhul üles kaebaja huvi kõnealuste dokumentide salajas hoidmise vastu. Ausate valimiste toimumine on Eesti põhiseadusest tuleneva demokraatliku korra üks olulisemaid alustalasid. Vältimaks seda, et mõni valimistel osalev erakond saab teistega võrreldes ebaausal teel eeliseid oma valimisedu suurendamiseks, on vajalik pidev avalikkuse kontroll erakondade rahastamise ja valimiskampaaniate üle. Sellise avalikkuse kontrolli tagamiseks on vajalik muuhulgas see, et ERJK võimaldaks avalikkusele juurdepääsu oma töö käigus kogutud teabele nii ulatuslikult kui vähegi võimalik. ERJK-i tegevuse eesmärk ei ole mitte üksnes erakondade poolt lubamatu käitumise tuvastamine ning konkreetsete rikkumiste tagajärgede kõrvaldamine kohustavate ettekirjutuste tegemise näol, vaid üldisemalt ka erakondade tegevuse rahastamisega seotud kuritarvituste ja sellest demokraatiale tekkivate ohtude ennetamine. See tähendab, et ERJK tegevuse raames saadud teabele juurdepääsupiirangu seadmiseks peab olema mingi eriti kaalukas põhjus. Käesoleval juhul sellist põhjust polnud. Kõnealused dokumendid ei sisalda tegelikult mingisugust avalikkusele varem mitte teada olnud faktilist teavet – neis arvamustes analüüsitud plakatid ja videoklipid olid avalikkusele kättesaadavad ja sellistena mõeldudki. Möönan, et neis dokumentides esitatud hinnangud analüüsitud plakatite ja videoklippide tähenduse ja mõju kohta lubavad nendega nõustumise korral teha järeldusi konkreetsete erakondade ning isikute tegevuse õiguspärasuse kohta. See aga ei andnuks alust neile dokumentidele juurdepääsupiirangute seadmiseks. Üldteadaolevaks tuleb lugeda see, et avalikkuses oli juba enne ERJK-i poolt menetluse alustamist ning vaidlusaluste dokumentide saamist tekkinud tõsine debatt selle üle, kas kohalike omavalitsuste eelarvetest rahastatavate teavituskampaaniate näol võib tegemist olla kohalikus omavalitsuses võimupositsioonil oleva erakonna valimisreklaamiga. Selle taustal oleks ERJK-i menetluse ja selle käigus tehtud toimingute ja kogutud tõendite salajas hoidmine olnud otseses vastuolus väga selgelt väljendatud avaliku huviga. Mis puudutab isikuandmeid sisaldavale teabele juurdepääsu võimaldamist, siis pidi kaebaja, olles Tallinna linnapea, Eesti Keskerakonna esimees ning kandideerides Riigikogu valimistel, arvestama avalikkuse kõrgendatud huviga tema (ning tema juhitava erakonna ja kohaliku omavalitsuse) tegevuse vastu. ERJK-i menetluses kogutud dokumentide avalikkuse eest varjamine saanuks sel juhul olla kantud vaid kaebaja huvist takistada avalikkuse kontrolli ja poliitilisi debatte kaebaja poliitilise tegevuse üle. Selline eesmärk ei ole demokraatlikus ühiskonnas lubatav ning sellest eesmärgist kantud huvi on väheoluline võrreldes avaliku huviga saada igakülgset teavet erakondade tegevuse ja rahastamise kohta.
19. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et dokumendid on Eesti Rahvusringhäälingule kättesaadavaks tehtud valikuliselt või kaebaja head nime kahjustades. Esiteks on vastustaja õigesti välja toonud, et üheski vaidlusaluses dokumendis ei anta otseselt hinnanguid ei kaebaja, Eesti Keskerakonna ega Tallinna linna tegevuse õiguspärasusele. Teiseks on vastustaja õigesti märkinud, et Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli koostatud hinnangud on lõppjäreldustes teineteisele täielikult vastukäivad – esimeses leiti kokkuvõtvalt, et vaadeldud plakatid ja videoklipid toimisid erakonna valimisreklaamidena, teises leiti, et see nõnda ei olnud. Mõeldamatu oleks olnud teha avalikkusele kättesaadavaks vaid üks neist arvamustest (see, milles leiti, et plakatite ja klippide näol ei ole tegemist valimisreklaamiga), millisel juhul oleks tegemist olnud avalike ülesannete täitmisel saadud teabe kallutatud esitamisega. Ka Tartu Ülikooli eksperthinnangul, samuti Marek Reinaasa hinnangul ei ole mingisugust halvustavat või kaebaja head nime teotavat iseloomu. Erinevate reklaamivaldkonna asjatundjate põhjendatud seisukohad selle kohta, kas mingi plakati või reklaami näol on tegemist kohaliku omavalitsuse teavituskampaaniaga või mõjuvad need inimestele valimisreklaamidena, ei ole solvava, halvustava ega süüdistava iseloomuga. Need ekspertarvamused ei sisalda mistahes sellist teavet, mille avalikuks tulek saanuks kaebajat oluliselt kahjustada. Poliitiline debatt sellise tegevuse lubatavuse, eetilisuse ning võimalik ka et õiguspärasuse üle, oleks toimunud samamoodi nii siis kui need ekspertarvamused oleksid olnud avalikud kui ka siis kui need poleks seda olnud ning kaebajal oleks oma positsiooni kaitsmine selles osas olnud samavõrd lihtne või keeruline mõlemal juhul.
20. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja on taotlenud kaebajalt 858 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist. Juhindudes HkMS § 109 lõikest 6 ja halduskohtute väljakujunenuid praktikast selle rakendamisel, leian, et vastustaja kasuks kaebajalt menetluskulude välja mõistmine ei ole vajalik. Haldusorgan peab suutma oma põhitegevusest tulenevas halduskohtumenetluses korraldada oma esindamise ilma õigusabiteenust kasutamata. See ei tähenda, et õigusabiteenuse kasutamine oleks iseenesest oleks kuidagi taunitav, küll aga seda, et sellega seotud õigusabikulusid ei saa käsitada põhjendatud menetluskuluna ega neid kaebuse rahuldamata jätmise korral kaebajalt välja mõista. Seetõttu jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik