Obsah (5)

§ 36§ 28§ 29§ 11§ 12

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine 16. oktoober 2015, Pärnu Haldusasja number 3-15-1684 Haldusasi A.N.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 1. juun

) § 36 lg 4 punktile 3 ja § 34 lõikele 2 leiab vastustaja, et loa andmine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb hinnata isiku sobivust relva kandmiseks. Vastustaja toob välja, et kaebaja ei suutnud veenvalt põhjendada seitsmenda relva enese ja vara kaitseks soetamise vajalikkust ning samuti nähtub tema seletustest, et pigem kasutab ta relvi laskespordiga tegelemiseks. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd kaebaja omab juba kuut relva vara ja enese kaitseks, siis seitsmendast relvast ilmajäämine ei mõjuta ega kahanda tema võimet kaitsta ennast ja vara. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-1-1-14-97, selgitab vastustaja, et tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu, mis on aga esmane põhiseaduslik väärtus. Vastustaja peab tähtsusetuks seda, et kaebaja ei ole õigusrikkumisi toime pannud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Tutvunud poolte väidete ja nende kinnituseks esitatud tõenditega kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et A.N.i kaebus tuleb rahuldada. PPA otsus relvasoetamisloa andmisest keeldumise kohta on sedavõrd suurte põhjendamispuudustega, et see toob kaasa otsuse tühistamise. Haldusmenetluse seaduse § 56 lõikest 1 tulenevalt peab haldusakt olema põhjendatud. See tähendab, et kirjalik haldusakt peab sisaldama nii õiguslikku kui faktilist põhjendust. Õiguslik põhjendus tähendab viidet õigusnormile, mille alusel haldusakt on antud, faktilises põhjenduses peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Kohtupraktikas on korduvalt peetud oluliseks faktilise ja õigusliku põhjenduse omavahelist loogilist sidumist, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise (nt. Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-13-02).
2. Käesoleval juhul ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi viidet selle andmise aluseks olevale õigusnormile. Selline puudus ei pruugi olla oluline, kui on ilmne, millise normi alusel haldusakt antud on. Käesoleval juhul see nii ei ole. Sisuliselt on otsuses leitud, et kaebajal ei ole soovitud relva vaja, sest tal juba on kuus relva. Otsuses pole aga viidet ühelegi normile, mis lubaks sellisest asjaolust lähtuvalt soetamisloa andmisest keelduda. Vastustaja tõdemus, et kaebaja ei ole suutnud veenvalt seletada, miks tal täiendavat tulirelva enese ja vara kaitseks vaja on ning kuidas ta kavatseb seda enese ja vara kaitseks kasutada, võib olla iseenesest õige, ent on asjakohatu seni, kuni tegemist pole seaduses sätestatud relva soetamisloa andmisest keeldumise aluseks oleva asjaoluga. Olukorras, kus PPA otsuses pole viidatud haldusakti andmise aluseks olevale õigusnormile, tuleb tõdeda, et vastustaja ei ole otsuse tegemisel tuvastanud normi, mis võimaldaks sellise haldusakti andmist.
3. Kohtumenetluses on vastustaja vaidlustatud otsuse õigusliku alusena viidanud

§ 36lg 4 punktile 3.

Selle sätte kohaselt võib keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Selle normi kohaldamiseks peab haldusakti andja suutma esiteks põhjendada, milles seisneb normis nimetatud enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine ning teiseks näitama selgelt ära, millist liiki relva omamiseks peab haldusorgan sellest tulenevalt isikut sobimatuks. 7. Antud juhul ei ole ei vaidlustatud otsuses konkreetselt välja toodud, milles seisneb see kaebaja eluviis või käitumine, millest tulenevalt peetakse teda relva omamiseks sobimatuks. Otsuses on välja toodud pelgalt see, et kaebajal juba on mitu relva ning see, et ta ei suutnud veenvalt põhjendada täiendava relva soetamise vajadust. See, et isikul on mitu relva, ei anna alust iseenesest väita, et tema eluviis on tema enda ja teiste turvalisust ohustav. Vastustaja ei ole välja toonud ühtki asjaolu, mis annaks alust väita, et kaebaja ei suuda nõuetekohaselt täita relvaomaniku kohustusi relvade hoidmisel ja kasutamisel. Samuti pole vastustaja välja toonud mistahes asjaolusid, millest võiks järeldada, et kaebaja on käitunud selliselt, et temast võib eeldada tulevikus ohtu endale või teistele tulenevalt faktist, et ta omab tulirelvi. Asjaolusid, mis sellist kahtlust õigustavad, võib olla väga erinevaid, muuhulgas näiteks isiku agressiivsusele või vägivaldsusele viitavad väljaütlemised, vähene austus õiguskorra, aga ka ühiskonnas üldiselt aktsepteeritavate moraalinormide vastu, kontaktid teatud kuritegeliku taustaga isikutega jms. Need asjaolud võivad esineda ka isiku puhul, kellele ühegi konkreetse süüteo toime panemist ette heita ei saa. Küll aga ei saa

§ 36

lg 4 p 3 alusel soetamisloa andmisest keelduda üldsõnalise viitega isiku käitumisele või eluviisidele, ilma et oleks selgitatud, milles see käitumine seisneb ja miks see ohtlik on. Need asjaolud tuleb haldusakti põhjendavas osas välja tuua. Isegi juhul kui Politsei- ja Piirivalveametil on relvasoetamisloa andmisest keeldumise aluseks olevate asjaolude kohta sellist teavet, mille täpset sisu ja allikaid ei ole võimalik avaldada seoses sellega, et vastavale teabele on seaduse alusel kehtestatud teatud juurdepääsupiirangud (sh. riigisaladusega kaitstud teave), tuleb haldusaktis viidata üldjoontes isiku käitumise ja eluviiside kohta saadud teabele ning viidata sellele, et konkreetne teave on riigisaladus või muu juurdepääsupiiranguga. Sellisel juhul saab isiku poolt esitatava kaebuse läbi vaatamisel kohus vastava teabega tutvuda (piirates vajaduse korral näiteks kaebaja juurdepääsu neile vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 79 lg 1 punktile 1) ning sel moel otsuse õiguspärasust siiski kontrollida. Käesoleval juhul ei nähtu, et Politsei- ja Piirivalveamet oleks tegelikult kaebaja eluviiside ja käitumise kohta üldse mingeid selliseid andmeid kogunud, mis lubaksid

§ 36lg 4 punkti 3 kohaldamist.

Leian, et nimetatud normi kohaldamise aluseks ei saa olla pelgalt see, et isik ei suuda põhjendada (järjekordse) relva vajalikkust või selgitada, kuidas ta seda enese ja vara kaitseks kasutama hakkab. See, et relvade tsiviilkäive on piiratud, ei tähenda, et soetamislubade andmist võiks otsustada suvaliselt või et seda ei peaks põhjendama. 8. Mis puudutab vastustaja poolt kohtule esitatud seletuses välja toodud asjaolu, et A.N.i huvi pole tegelikult enda ja vara kaitsmine, vaid lasketiirus laskmine, siis möönab vastustaja isegi, et lasketiirus harjutamine ei välista tegelikult relva omamist

§ 28lg 1 p 3 nimetatud eesmärgil, ehk enese ja vara kaitseks.

Kaebaja selgitas politseiametnikule (tl. 25), et ei soovi tegelda laskespordiga.

§ 29

lg 2 kohaselt võib sporditulirelva soetada vastava spordialaga tegeleva spordiorganisatsiooni liige, mis tähendab seda, et isik, kes soovib tulirelva omada selleks, et sellega ise harjutades lasketiirus laskmas käia, saabki taotleda relva soetamisluba ja relvaluba enese ja vara kaitseks. Relvaluba vastava spordialaga tegelemiseks on

kohaselt mõeldud siiski isikutele, kes tegelevad mingi spordiorganisatsiooni raames laskespordiga ning osalevad eelduslikult sellealastel spordivõistlustel. Seadusest ei tulene, et füüsiline isik peaks relvasoetamisloa või relvaloa taotlemisel kuidagi eriliselt põhjendama, milles seisneb oht talle endale või oma varale ega seda, kuidas ta täpselt enda omandis olevate (või taotletavate) relvadega neid kaitsta kavatseb. Relva soetamise vajaduse üldine põhjendamatus ei ole relvasoetamisloa andmisest keeldumise aluseks (vrd. näiteks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine välismaalaste seaduse § 123 p 3 alusel). 9. Teiseks on

§ 36

lg 4 punkti 3 kohaldamise aluseks see, et isik on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. See tähendab, et otsuses, millega loa andmisest keeldutakse, tuleb üheselt ka välja tuua, millist liiki (

§-d 11-16) relva silmas peetakse. Seisukoht, et isik on sobimatu antud liiki relva omama, tuleb siduda ka tema käitumise või eluviiside kohta tuvastatud andmetega. Relva liigiks

§ 36lg 4 p 3 tähenduses ei saa olla "seitsmes tulirelv".

Antud asja puhul saaks relva liigiks, mille omamiseks isikut sobimatuks peetakse, olla tulirelv (

§ 11

p 1) või püss (

§ 12

lg 1 p 1) või vintraudne relv (

§ 12lg 3 p 2).

Samas, kui isiku omandis on asja otsustamise ajaks kehtivate lubade alusel tulirelvi, sealhulgas püss ning ka vintraudseid relvi, tuleb uue taotluse rahuldamata jätmisel põhjendada ka seda, miks leitakse, et isiku käitumine ja eluviisid loovad ohu alates järjekordses relva omandamisest, ent varasemate relvade omamine ohtlik ei ole. Vastustaja on ka ise möönnud, et relvaseadus ei piira iseenesest füüsilisele isikule lubatud relvade arvu ei üldarvuna ega liikide lõikes. Seega kui vastustaja oli antud juhul seisukohal, et kaebaja käitumine ja eluviisid on sellised, mille tõttu on ta üldse sobimatu tulirelva omamiseks või üldse sobimatu püssi omamiseks või üldse sobimatu vintraudse relva omamiseks, siis pidanuks otsusest nähtuma, millistel asjaoludel peetakse siiski võimalikuks, et ta juba varasemate lubade alusel soetatud relvi jätkuvalt omab. Kui vastustaja on seisukohal, et kaebaja käitumine on aga selline, et välistab konkreetselt vintraudse püssi omamise, peaks otsusest samuti nähtuma, kuidas sellisele järeldusele jõuti. 10. Vastustajal on õigus selles, et otsus relva soetamisloa andmiseks on kaalutlusotsus. See aga ei tähenda, et otsus saaks olla suvaline. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kui seaduses sätestatakse konkreetsed alused, milliste esinemisel võib relvasoetamisloa andmisest keeldumist kaaluda, siis tuleb haldusorganil esmalt tuvastada nende asjaolude esinemine ja siis asuda kaaluma, kas loa andmisest keeldumine on erinevate huvide valguses vajalik, eesmärgipärane ja mõõdukas meede. Tuvastatud asjaolud peavad nähtuma kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendavast osast. Seejuures on kohtupraktikas asutud seisukohale, et haldusorgani võimalused täiendada kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusi alles hilisemas kohtumenetluses, on vähesed. Seda saab võimalikuks pidada vaid juhul, kui on üheselt selge, et haldusakti andja hiljem esitatud kaalutlustest ja põhjendustest ka tegelikult asjas otsuse tegemisel lähtus. Käesoleval juhul ei saa aga väita, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal oleks üldse tuvastatud mingeid asjaolusid, mis õigustaksid

§ 36lg 4 p 3 kohaldamist.

1. Vaidlustatud otsuses tehtud viide relvakapi vajalikkusele on asjakohatu, kuna vaidlust ei ole selles, et relvade, sh. taotlusega soovitud relva hoidmiseks vajalikud tingimused oleksid kaebajal olemas. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks peaks eeldama, et täiendava tulirelva omamisel ei saaks kaebaja selle hoidmisega seotud kohustustega hakkama.
2. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuses taotlenud menetluskulu jätmist vastustaja kanda, ainsa menetluskulu kandist tõendava dokumendina on ta esitatud maksekorraldus 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohta (tl. 13). See summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik