1-15-3596/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2015 Tartu Kriminaalasja number 1-15-3596 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Tõlk Meeli Antonov Kohtuistungi toimumise aeg
2. oktoober 2015 Kriminaalasi Dmitri Kotšumarov süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
3. juuli 2015 otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Dmitri Kotšumarov ja tema kaitsja advokaat Irina Gromtsev Kohtuistungil osalesid Prokurör Sofja Hristoforova Kaitsja advokaat Irina Gromtsev Süüdistatav Dmitri Kotšumarov isikukood XXX; elukoht XXX; töökoht puudub; kriminaalkorras karistatud 3 korda, viimati Viru Maakohtu 25.11.2013 otsusega KarS § 213 lg 1, § 424 ja § 202 lg 1 järgi; tõkend vahistamine alates 21.02.2015 RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu
5. juuli 2015 otsus jätta muutmata.
6. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
7. Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kasuks 265,20 eurot, sealhulgas käibemaks 44,20 eurot, advokaat Irina Gromtsevi poolt süüdistatav Dmitri Kotšumarovile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
8. Dmitri Kotšumarovilt mõista riigituludesse välja 265,20 eurot riigi õigusabi eest.
9. Väljamõistetud summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE
10. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700049810 ja selgitus: „Dmitri Kotšumarov, 1-15-3596, menetluskulud“.
11. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
12. oktoobril 2015 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
13. oktoobrist
14. Maakohtu otsus, millest vaidlustatud on ainult karistuse mõistmist
15. Viru Maakohtu 06.07.2015 otsusega tunnistati Dmitri Kotšumarov süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust kestuseni 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 kohaldades liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 25.11.2013 otsusega mõistetud ärakandmata karistus 11 kuud 28 päeva vangistust. Lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks D. Kotšumarovile jäi vangistus pikkusega 1 aasta 11 kuud 28 päeva. Karistusaeg algas 21.02.
17. D. Kotšumarov mõisteti KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta sõimas 21.02.2015 kell 15.00 alkoholijoobes olles aadressil Sillamäe XXX isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus elukaaslast A.M. i, seejärel lõi talle kätega vastu nägu, lükkas kannatanu põrandale, tonksas jalaga vastu keha, seejärel istus maha ja hakkas kannatanut kägistama, haarates kannatanul seljas olnud pluusi kraest kinni ja kerides seda oma käe peale, siis haaras kinni kannatanu juustest ja lõi teda peaga vastu põrandat. Seejärel tõi D. Kotšumarov köögist noa ja lõi sellega kannatanut pea ja kaela piirkonda, kuid kannatanul õnnestus löögi eest ära keerata ja korterist põgeneda. Oma tegudega tekitas D. Kotšumarov kannatanule füüsilist valu ja marrastusi kaelal ning turse kolju ülemisel- ja kuklaosal.
18. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et kohtupraktika kohaselt võetakse siin aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. Oluline on ka see, et karistus ning karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju ning aitaksid edaspidi süütegude toimepanemist vältida. Eelnevat silmas pidades arvestas kohus olulisena järgmisi asjaolusid. 3.1 D. Kotšumarovit on kriminaalkorras karistatud kolmel korral, neist kahel KarS § 121 järgi. Praeguses kriminaalasjas süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo pani ta toime katseajal. D. Kotšumarovi puhul on kergendavaks asjaoluks süü tunnistamine. Lisaks sellele tuleb arvestada kannatanu ütlusi selle kohta, et süüdistatav on tema ees vabandanud ja ta on vabanduse vastu võtnud. 3.2 Maakohus leidis, et D. Kotšumarovile avaldab õiget mõju vaid reaalne vangistus. Rahalise karistuse mõistmine ei ole millegagi põhjendatud ega vastaks karistamise eesmärkidele. D. Kotšumarov ei tööta ja mingit legaalset regulaarset sissetulekut ei oma. Mõistes süüdistatavale rahalise karistuse, jääb see suure tõenäosusega tasumata rahaliste vahendite ebapiisavuse tõttu. Sel juhul jäävad saavutamata ka karistuse eesmärgid. 2 3.3 Kohus ei pidanud võimalikuks mõista D. Kotšumarovile vangistust ka tingimisi. Karistusest tingimisi vabastamine tähendab sellise prognoosi esitamist ja kohtu veendumust, et isik ei pane enam toime uusi kuritegusid, mistõttu on vangistuse kandmine ebaotstarbekas. Lähtudes D. Kotšumarovi kuriteo asjaoludest, raskusest, selle sooritamisest katseajal ja süüdistatava isikust, leidis maakohus, et alused talle vangistuse mõistmiseks tingimisi puuduvad. 3.4 Maakohus ei nõustunud ka kaitsja taotlusega mõista D. Kotšumarovile karistuseks vangistus, kuid asendada see üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tulemuslik rakendamine ja eesmärkide saavutamine eeldab ka kuriteo raskuse ja süüdistatava isiku arvestamist. Kohus leidis, et kui ka üldkasuliku töö formaalsed eeldused võivad olla täidetud, ei ole sellise karistusliigi rakendamine antud juhul põhjendatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavale mõisteti Viru Maakohtu 10.07.2009 otsusega karistuseks vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga. Vaatamata sellele jätkas D. Kotšumarov kuritegude toimepanemist veel kolmel korral. Seega ei ole käesolevas kriminaalasjas tegemist kuriteo juhusliku toimepanemisega, vaid järjepideva tegevusega. Samuti saab öelda, et tegu on samalaadsete kuritegude pideva sooritamisega. Sellisel juhul ei ole reaalse vangistuse asendamine üldkasuliku tööga enam piisav meede uute kuritegude vältimiseks. 3.5 Maakohtu hinnangul ei ole D. Kotšumarovi puhul võimalik prognoosida, et vabaduses ta ei jätka süütegude toimepanemist. Seega tuleb tal mõistetud vangistus ära kanda reaalselt. Kohus märkis, et kuigi tavaolukorras peaks iga järgnev karistus olema eelmisest suurem, on käesolevas kriminaalasjas võimalik mõista süüdistatavale karistus, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi tuleb D. Kotšumarovile mõista karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra. Esitatud apellatsioonid 4.-
19. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid D. Kotšumarov ja tema kaitsja I. Gromtsev.
20. D. Kotšumarov taotleb maakohtu otsuse tühistamist temale mõistetud karistuse osas. Ta leiab, et karistus on liialt karm. Kohus ei võtnud arvesse, et tal on vabaduses garanteeritud töökoht, kannatanul ei ole tema vastu pretensioone ja kannatanu ei soovi tema karistamist reaalse vangistusega.
21. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist samuti vaid tema kaitsealuse karistuse osas ja palub mõista talle kergema karistuse KarS § 69 lg 1 kohaldamisega. Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja D. Kotšumarovi süü suurusele. Kaitsja argumendid on järgmised. 5.1 Maakohus ei pidanud põhjendatuks karistada D. Kotšumarovit rahalise karistusega, sh leidis, et see ei ole õigustatud, kuna süüdistatav ei tööta ega oma sissetulekut. Selline järeldus ei ole täiesti õige. Antud asja raames on kohus vaadanud läbi D. Kotšumarovi taotluse vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega. Koos taotlusega on kohtule esitatud XXX OÜ garantiikiri, milles on märgitud, et firma garanteerib D. Kotšumarovile töökohta ehitajana. Seega on süüdistatavale vabaduses garanteeritud töökoht ja sissetulek. 5.2 Maakohus asus seisukohale, et D. Kotšumarovile avaldab õiget mõju vaid reaalne vangistus. Apellant leiab, et D. Kotšumarov, viibides alates 21.02.2015 eelvangistuses, nagunii kannab reaalset vangistust. Eelvangistusaega võib käsitleda nn šokivangistusena. Arvestades kuriteo asjaolusid ja raskust ning D. Kotšumarovi süü suurust, oleks võimalik mõista süüdistatavale vangistus, asendades selle üldkasuliku tööga. Sellist liiki karistus vastab ka kannatanu A.M. i soovile. Kannatanu avaldas kohtus, et D. Kotšumarov palus temalt vabandust ja tema andestas talle. Samuti avaldas A.M. , et ei soovi D. Kotšumarovi karistamist reaalse vangistusega. Kohus arvestas kannatanu ütlustega ainult selles osas, et ta andis süüdistatavale andeks. Menetlusõigust rikkus maakohus aga sellega, et ei võtnud arvesse A.M. i arvamust karistusliigi osas ega põhjendanud, miks ta seda ei teinud. Samuti ei arvestanud kohus, et kuriteoga ei tekitatud raskeid tagajärgi. Maakohus mõistis süüdistatavale karistuseks 1 aasta 6 kuud 3 vangistust. Prokuröri ettepanek karistuse osas oli 1 aasta vangistust. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud prokuröri arvamusega. Apellandi arvates vastab kuriteo asjaoludele ja D. Kotšumarovi süü suurusele prokuröri pakutud karistusmäär, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra. Mõistetav vangistus tuleks asendada üldkasuliku tööga. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
22. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu vaidlustatud otsuse ja apellatsioonidega ning kuulanud ära kohtuistungil viibinud kohtumenetluse pooled, on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Esitatud apellatsioonid jäävad täielikult tagajärjetuiks.
23. Apellatsioonikohus, hinnates süüdimõistetu ja tema kaitsja esitatud edasikaebusi, leiab, et maakohus on D. Kotšumarovile karistust mõistes juhindunud KarS §-s 56 sätestatust, karistus ei hälbi karistuspraktikast ning puudub võimalus selle vähendamiseks ja/või individualiseerimiseks vangistuse üldkasuliku tööga asendamise näol. Kuivõrd kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses juba ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-113-13, p 12; 3-1-1-23-11, p 18; 3-11-92-11, p 15.1), siis märgib kolleegium oma seisukohta põhistades konkreetsemalt vaid järgmist.
24. Ringkonnakohtu hinnangul järgib maakohtu otsus kohtupraktikas välja kujunenud põhimõtteid, s.o järgnevat. Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11; 3-1-1-52-13, p 19). Ka tuleb isikule karistuse mõistmisel arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt RKKKo-d 3-1-1-58-13, p 8; 3-1-1-76-12, p 7; 31-1-52-13, p 19). Preventiivseid eesmärke silmas pidades on kohtupraktikas leitud sedagi, et juhul kui isiku käitumisele ei ole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt kinnistamaks keelunormi kehtivust, saab süüdlasele mõista karistuse üle sanktsiooni keskmise määra isegi juhul, kui tema tuvastamist leidnud teosüü on keskmine (vt RKKKo-d 3-1-1-58-13, p 8; 31-1-26-03, p 5).
25. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus mõistnud D. Kotšumarovile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, s.o sanktsiooni keskmisest (milleks on KarS § 121 lg 2 puhul 2 aastat 6 kuud vangistust) oluliselt madalamas määras. Kuna menetlusvormina kohaldati lühimenetlust, vähendati süüdistatava karistust tulenevalt KrMS § 238 lg-st 2 kestuseni 1 aasta vangistust. Apellatsioonides peetakse sellist karistust liialt rangeks. Kaitsja arvates on sobilikuks karistusmääraks riikliku süüdistaja küsitud 1 aasta pikkune vangistus, mida omakorda tuleb vähendada ühe kolmandiku võrra. 9.1 Ringkonnakohus, tutvunud nii apellatsioonide teeside kui maakohtu otsustuse aluseks olevate tõenditega, ei näe vähimatki võimalust revideerida D. Kotšumarovile mõistetud karistust väiksemas suunas. Tegelikult ei leia kaebajate sellist taotlust põhjendavaid argumente ka apellatsioonidest. Edasikaebustest nähtub üldsõnaline lausung, et karistus on liialt karm ning ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava süü suurusele. Maakohtu põhjendustele, kus motiveeritakse karistusmäära suurust, ei ole esitatud seega ühtegi sisulist vastuväidet. Kaitsja oma kaebuses on siinjuures vaid veel ette heitnud, et esimene kohtuaste mõistis D. Kotšumarovile raskema karistuse kui seda taotles prokurör. 9.2 Käsitledes esmalt kaitsja viimati märgitud etteheidet, möönab kriminaalkolleegium, et maakohus mõistis süüdistatavale tõepoolest rangema karistuse kui seda nõudis riiklik süüdistaja (tl 118). Samas ei ole esimese kohtuastme selline toimimisviis aga ka väär. Nimelt on asjassepuutuvas kohtupraktikas sedastatud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning see küsimus tuleb lahendada seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. 4 Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.6). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kirjeldatud viisil veatult ka toiminud, s.o kohtuotsusest nähtuvad karistusmäära valiku põhistused. 9.3 Nagu öeldud, puuduvad ka apellatsioonikohtu hinnangul alused D. Kotšumarovile maakohtu poolt mõistetud karistuse täiendavaks vähendamiseks. Süüdistatavat on kriminaalkorras varasemalt karistatud kolmel korral (sh kahel korral varasemaltki KarS § 121 järgi) ning vaatluse all oleva kuriteo pani ta toime katseajal. Kuriteo ohvriks oli D. Kotšumarovi lähedane inimene, s.o tema elukaaslane. Tõsi, süüdistatav on enda süüd tunnistanud, ka kahetsust avaldanud ja vabandanud ning kannatanu on talle andestanud, kuid neid asjaolusid on maakohus, mõistes süüdlasele suuresti alla sanktsiooni keskmise jääva karistuse, juba maksimaalselt arvesse võtnud. Eeltoodut silmas pidades tuleb esimese kohtuastme kohaldatud karistust pidada igati seaduslikuks ja põhjendatuks ning apellatsioonid karistusmäära kergendamise taotluses jäävad täielikult edutuiks.
26. Vaadates kaitsja apellatsiooni, jääb ringkonnakohtule mõnevõrra mõistetamatuks selles tehtud märkus, mille kohaselt on maakohus, välistades D. Kotšumarovile rahalise karistuse mõistmise, muuhulgas ebaõigesti leidnud, et süüdistatav ei tööta ega oma sissetulekut. Kõigepealt tuleb öelda, et hinnates edasikaebuste taotlusi, ei ole D. Kotšumarov ega tema kaitsja soovinud süüdistatava sanktsiooniks rahalist karistust. Teiseks ei näe ringkonnakohus maakohtu sedastuses ka otseselt midagi väära. On küll õige, et kriminaaltoimikus sisaldub XXX OÜ garantiikiri, milles osaühing kinnitab D. Kotšumarovile töökoha tagamist, kuid nimetatud dokument on koostatud juba 15.04.
27. Seevastu Viru Maakohtus 06.07.2015 toimunud kohtuistungil on süüdistatav kohtule isikuandmete osas vastust andes väitnud, et töökoht tal puudub. Samuti ei nähtu kohtuistungi protokollist (tl 116-118), et D. Kotšumarov või tema kaitsja oleksid istungi käigus maininud isikul garanteeritud töökoha olemasolu. Seega on esimene kohtuaste lähtunud viimastest, seejuures süüdistatava enda poolt öeldud andmetest. Nagu aga juba mõista antud, ei ole nimetatud küsimus praeguselt ka ülemäära oluline, kuivõrd karistusliigina vangistuse mõistmist ei ole apellandid vaidluse alla seadnud. Lisaks ei ole maakohus, mõistes D. Kotšumarovile reaalse vanglakaristuse, töökoha puudumist seejuures negatiivse ajaoluna arvestanud.
28. Tagajärjetuks jäävad edasikaebused ka süüdistatava ja tema kaitsja taotluses karistuse individualiseerimiseks, s.o mõistetava vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Kriminaalkolleegium jääb oma senises praktikas väljendatud seisukoha juurde, et sarnaselt KarS §-des 73/74 sätestatud karistuse individualiseerimise viisidega peab ka KarS § 69 kohaldamisel esinema alus, millele viidates saaks kohus väita, et isikule mõistetud kuni kaheaastase vangistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Neid aluseid saab aga näha üksnes kas kuriteo toimepanija isikuomadustes või siis tema poolt sooritatud teo tehioludes. Just nende asjaolude kaudu saab sisustada kohtu diskretsioonotsust KarS § 69 (vt: kohus võib) kohaldamise või mittekohaldamise kohta (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2014 otsus kriminaalasjas nr 1-14-1790). 11.1 Käesoleval juhul on kriminaalkolleegium seisukohal, et D. Kotšumarovile mõistetava vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on täielikult välistatud, nagu seda on kuriteo asjaoludele ja süüdistatava isikule viidates õigustatult leidnud juba maakohus. Nii nähtub Viru Maakohtu otsusest, et D. Kotšumarov on süüdi tunnistatud oma elukaaslase A.M. i kehalises väärkohtlemises, kusjuures tarvitatud vägivald oli ulatuslik ning kuritegu oli toime pandud otsese tahtlusega. Süüvides järgnevalt süüdistatava karistusandmetesse, selgub neist, et varasemad katsed mõjutada D. Kotšumarovi käitumist õiguskuulekuse suunas on luhtunud ning süüdistatava karistustundlikkuseni need ulatunud ei ole. Ka praeguselt taotletava üldkasuliku töö kohaldamist on D. Kotšumarovi osas juba rakendatud, s.o Viru Maakohtu 10.07.2009 otsusega. Karistus ei olnud aga ilmselgelt piisavalt motiveeriv, kuivõrd juba 24.10.2009 pani ta toime uue kuriteo, s.o oma elukaaslase A.M. i kehalise väärkohtlemise. Viru Maakohus 07.12.2010 otsusega mõistis D. Kotšumarovile seekord karistuseks KarS § 121 järgi 4 kuu pikkuse vangistuse, jättes selle tingimisi kohaldamata. Ka see karistus ei omanud süüdistatava uusi kuritegusid ärahoidvat mõju, kuna 25.11.2013 otsusega tunnistati isik süüdi juba mitmes kuriteos, s.o KarS § 213 lg 1 (sooritatud juba 21.03.2010), § 424 ja § 202 lg 1 järgi. Kohus mõistis D. Kotšumarovile 5 karistuseks 11 kuud 28 päeva vangistust ja kohaldas tema suhtes KarS § 74 sätteid. Seega andis maakohus süüdimõistetule taaskord võimaluse kanda oma karistust vabaduses. Kuriteod, mille eest D. Kotšumarov antud kriminaalasjas kohtu ees on, ongi ta toime pannud tema suhtes viimati kohaldatud katseajal. Seega ei ole varasemad korduvad karistused süüdistatavale eripreventiivses tähenduses mitte mingisugust positiivset mõju avaldanud. Seda tõdemust arvesse võttes puudub ringkonnakohtul veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on D. Kotšumarov tõestanud just vastupidiselt, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning isegi kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegusid sooritamast. Selline tõdemus välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise võimaluse, kuivõrd iga uue karistuse mõistmisel tuleb hinnata, kas see järjekordne sanktsioon on piisavavalt efektiivne mõjutamaks süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Eeltoodud asjaolusid silmas pidades on ainuõige maakohtu seisukoht, et praeguselt mõistetava karistuse peab D. Kotšumarov ära kandma reaalselt ning puuduvad vähimadki alused sellise otsustuse muutmiseks. Kindlasti ei ole süüdimõistetule asenduskaristuse määramiseks piisavad kannatanu andestus ja soov, et süüdistatavat ei karistataks vabadusekaotusliku sanktsiooniga. Ringkonnakohus selgitas juba eelnevalt otsuse p-s 9.2, et kohtud ei ole kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud muul viisil kui vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu.
29. Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse kohaselt osutas kaitsja apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi 3,5 tunni ulatuses pluss sõidukulud, mille eest ta taotleb kokku 265,20 euro väljamõistmist (sh käibemaks 44,20 eurot). 12.1 Ringkonnakohus peab kaitsja taotlust seaduslikuks ning põhjendatuks. Tasumäära kontrollimisel juhindub kolleegium riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja
30. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 lause 1 alusel jätta isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav D. Kotšumarov.
31. Ringkonnakohus, eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Viru Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau Aarne Sarjas Maarika Kuusk 6