← Eesti

3-14-358/28

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 157§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-3

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses 3-14-358 (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AS A & P Mets esitas 24.10.2013 Keskkonnaametile metsateatised (registreeritud metsateatiste andmekogus numbrite 15467000113, 15468000113 ja 15469000113 all), millega teavitati Keskkonnaametit kavandatavatest raietest Pärnu maakonnas, Saarde vallas asuval Tuulikumetsa kinnistul (Tuulikumetsa metsateatised). Metsateatistega planeeriti nimetatud kinnistu eraldistel 3, 4, 5, 9, 12, 15, 16, 17, 18, 20, 24, 25, 26, 28, 31 lageraieid ja eraldisel 16 sanitaarraiet. Keskkonnaamet tegi 10.12.2013 Tuulikumetsa metsateatistele lageraiete kohta mittelubava märke. AS A & P Mets esitas 06.01.2014 Keskkonnaametile metsateatise (registreeritud metsateatiste andmekogus numbri 16560000113 all), millega teavitati Keskkonnaametit kavandatavatest raietest Pärnu maakonnas Saarde vallas asuval Kabja kinnistul. Metsateatisega planeeriti nimetatud kinnistu eraldistel 2 ja 11 lageraieid ning eraldisel 12 sanitaarraiet. Keskkonnaamet tegi 24.01.2014 metsateatise nr 16560000113 eraldisel 2 ja 11 planeeritud lageraiete kohta mittelubava märke. Metsateatistele lisatud Keskkonnaameti 10.12.2013 ja 24.01.2014 põhjenduste kohaselt kaasneb lageraietega Sookuninga looduskaitseala (asub Pärnu maakonnas Saarde vallas Lanksaare, Reinu, Tuuliku, Veelikse ja Jäärja külas) kaitse-eesmärgiks olevate väärtuste, eelkõige kaitsealuste linnuliikide elupaikade kahjustamine.
  2. AS A & P Mets esitas 31.12.2013 Keskkonnaametile vaide Keskkonnaameti 10.12.2013 otsuse peale ning 24.01.2014 Keskkonnaameti 24.01.2014 otsuse peale, taotledes nimetatud otsuste kehtetuks tunnistamist. Keskkonnaameti 06.02.2014 kirjaga nr 1-10.1/14/103-4 liideti eelnimetatud vaidemenetlused. Keskkonnaamet jättis 26.02.2014 vaideotsusega nr 14.1/14/125 (vaideotsus) AS A & P Mets vaided rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on Tuulikumetsa ja Kabja kinnistutel lubatav teha valikraiet, harvendusraiet või uuendusraiet aegjärkse raidena, aga mitte lageraiet, mille puhul peab küpse metsa osakaal piiranguvööndis olema suurenenud ja moodustama vähemalt 50% metsamaa pindalast.
  3. AS A & P Mets palus kaebuses tühistada Keskkonnaameti 10.12.2013 otsuse metsateatistele nr 15467000113, 15468000113 ja 15469000113 mittelubatavate märgete tegemise kohta; tühistada Keskkonnaameti 24.01.2014 otsus metsateatisele nr 16560000113 eraldise nr 11 osas mittelubava märke tegemise kohta; tühistada Keskkonnaameti 26.02.2014 vaideotsus nr 14.1/14/125; ning kohustada Keskkonnaametit uuesti otsustama metsateatistes nr 15467000113, 15468000113, 15469000113 ja nr 16560000113 toodud eraldistel kavandatavate tegevuste lubatavuse üle. Kaebaja loobus 07.04.2015 kohtuistungil Tuulikumetsa kinnistu eraldiste 20 ja 26 osas metsateatise tühistamise ja Keskkonnaameti kohustamise nõuetest. Kohus lahendas osalise kaebusest loobumise ja menetluse lõpetamise taotluse 07.05.2015 määrusega. Nimetatud määrus on jõustunud. Keskkonnaameti metsateatistes nr 15467000113, 15468000113 ja 15469000113 sisalduva 10.12.2013 otsuse tühistamise nõue 2

(17)3-14-358 Keskkonnaamet võtab vaideotsuses omaks, et raiete mittelubamist põhjendav osa oleks pidanud Keskkonnaameti 10.12.2013 otsuses olema põhjalikum, ning tunnistab, et ei ole lageraie keelamisel andnud soovitusi tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks, samas on vaidlustatud otsuses sisalduv lõppjäreldus raiete mittelubamise kohta Keskkonnaameti hinnangul õige ning Keskkonnaamet on lugenud vaideotsuse punktides 1.3 ja 2.1-2.3 esitatud põhjendused Keskkonnaameti 10.12.2013 otsuse täiendavateks põhjendusteks. Haldusorgan ei saa põhistada puudulikku haldusakti tagantjärgi, s.o vaide- ega kohtumenetluses, sest ei ole enam kontrollitav, millistest põhjendustest ja kaalutlustest haldusorgan esialgse haldusakti andmisel lähtus. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-62-07 kohaselt ei muuda haldusakti põhjenduste hilisem esitamine akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hilisemas menetluses esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Riigikohtu praktika ei luba kohtueelses menetluses haldusakti pärast akti andmist oluliste kaalutlustega täiendada. Keskkonnaameti 10.12.2013 otsuses viidatud seisukoht, et Tuulikumetsa kinnistu asub Sookuninga looduskaitseala piiranguvööndis ning kaitseala kaitse-eesmärgiks on Tuulikumetsa kinnistul esinevate kaitsealuste liikide – metsise, laanepüü, valgeselg-kirjurähni, väikekärbsenäpi, herilaseviu, händkaku elupaikade kaitse, ei ole kooskõlas 25.01.2006 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 22 vastu võetud Sookuninga looduskaitseala kaitse-eeskirja (edaspidi eeskiri või kaitse-eeskiri) §-s 13 sätestatud piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärgiga (s.o üldiselt elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning taastamine). Erinevalt piiranguvööndi kaitse-eesmärgist sätestab eeskirja § 8, et sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on liigikaitse, looduse mitmekesisuse ning maastikuilme säilitamine ja taastamine. Eeskirja § 12 lg-st 1 tuleneb sõnaselgelt, et piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Keskkonnaamet on keeldunud kavandatud tegevuste lubamisest johtuvalt sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidest, jättes tähelepanuta, et vastavad eraldised asuvad tegelikkuses piiranguvööndis. Aastal 2013 on tuvastatud linnuliikide pesitsus järgmistel eraldistel: eraldisel 17 laanepüü (üks paar), väike-kärbsenäpp (koos eraldisega 31 – 6 kolm paari); eraldisel 15 valgeselg-kirjurähn (üks paar) ning eraldisel 5 herilaseviu (üks paar). Händkaku üks paar on teadmata ajal samuti pesitsenud eraldisel 17. Metsise mängupaigana on välja toodud ebamääraselt Tuulikumetsa kinnistu serv ja Tuuliku peakraavi idapoolne serv. Andmed pärinevad aastatest 2003 ja 2009. Seega võiks Keskkonnaamet kaaluda lageraie mittelubamist seonduvalt kaitsealuste liikidega üksnes eraldistel 5, 15, 17. Kabja kinnistul 21.03.2014 toimunud vaatlusel ei teadnud ka vastustaja spetsialistid, kas ja kus täpsemalt asustavad Tuulikumetsa kinnistu eraldisi, millistel kavandati lageraiet, kaitsealused liigid. Sihtkaitsevööndi moodustamisel on juba arvesse võetud kaitstavate liikide elupaigaks vajalikud alad ja sellest tulenevalt on kehtestatud ka sihtkaitsevööndi piirid. Vastustaja on küll viidanud, et kaitsealuse valgeselg-kirjurähni arvukuse nõue (5 paari) laieneb kogu looduskaitsealale, aga ei ole esitanud konkreetseid andmeid valgeselg-kirjurähni arvukuse osas. Kaitstava metsise osas erineb vastustaja praktika maakonniti. Kaitseala kaitse-eeskirja menetlemisel peaks juba arvestama kaitset vajavate liikidega. Kui situatsioon on muutunud, siis loomulikult tuleb olukord üle vaadata, kuid antud juhul ei ole situatsioon muutunud. Samuti on tähelepanuta jäetud põhimõte, mille kohaselt on vajalik kaitsta ning säilitada liikide elupaikasid siis, kui vastaval alal on liigi arvukus teadaolevalt vähemalt 5 paari – Tuulikumetsa kinnistul ei ole vastav miinimumnõue tagatud mitte ühegi linnuliigi puhul. Vaideotsusest tuleneb, et Tuulikumetsa kinnistu eraldistel ei ole inventeeritud eeskirja § 1 lg 1 p-s 3 nimetatud elupaigatüüpe, mistõttu ei kaasne raiega nimetatud punktis loetletud 3
(17)3-14-358 elupaigatüüpide kahjustamist. Samas viitab vastustaja erinevate linnuliikide puhul „vanematele (üle 50 a) leht- ja segametsadele“, „vanadele puistutele“, „vana metsa osakaalule“, „vanematele metsadele“ ning rõhutab, et kõikide liikide puhul on üheks olulisemaks elupaigakriteeriumiks puistu vanus. Jääb arusaamatuks, kas tegemist ei ole sellisel juhul eeskirja § 1 lg 1 p-s 3 sätestatud kaitstavate elupaigatüüpidega. Keskkonnaamet oleks pidanud selgitama „vana metsa“ mõistet, samuti asjaolu, milles seisneb nn vana metsa ja nn küpse metsa vahe. Kuivõrd vastavad mõisted on selgitamata, on tegemist kontrollimatu haldusaktiga. Arusaamatuks jääb, millistele andmetele tuginevad Keskkonnaameti seisukohad vana metsa ja küpse metsa osakaalu hindamisel. Viide ortofotodele ning metsaregistri andmetele on ebamäärane, samuti ei nähtu vastavatest materjalidest vana metsa ja küpse metsa osakaalu. Ortofotodelt on võimalik hinnata üksnes raiesmike ja noorendike ligikaudset osakaalu. Harvendusraie võimalikkust analüüsides viitas Keskkonnaamet piiranguvööndi kaitseeesmärkidele, lubades harvendusraiet muuhulgas ka eraldistel 5, 15, 17, millel ainsatena on
  1. a seisuga inventeeritud üks kuni kolm paari kaitsealuseid linnuliike. Samas tuleneb vaideotsuse p-st 2.1.4, et lageraie ei ole lubatud, kuivõrd see on vastuolus kaitseala üldiste kaitse-eesmärkidega. Selline diferentseerimine on lubamatu ning selles osas on haldusorgani põhjendused vastuolulised, arvestades, et kõik eraldised, millel kaebaja lageraiet soovis rakendada, asuvad piiranguvööndis. Täiesti vastuoluline on vaideotsuse p-s 2.2.
  2. väljendatud seisukoht, et piirangute rakendamisel tuleb jälgida, et need oleksid proportsionaalsed ning kitsendaksid maaomaniku õigusi võimalikult vähesel määral. Kaebaja kui metsamajandamisega tegeleva metsaomaniku õigusi on lageraie keeldudega oluliselt rikutud ja kitsendatud. Metsaseaduse (MS) § 30 lg 2 järgi aegjärkse raie korras uuendamisele kuuluvas metsas hajali paiknevate puude raiumine 10-20 aasta jooksul raiejärkudena ei ole mõistlik aeg metsamajandamisega tegeleva ettevõtte jaoks. Ka aegjärkne raie ei taga elupaikade säilimist, kuivõrd selle puhul on samuti tegemist metsauuendamise raiega. Keskkonnaamet tugineb aegjärkse raie tingimuste seadmisel ainult elupaikade säilimisele, viitamata kaitseala piiranguvööndi kaitse eesmärkidele, millest johtuvalt on arusaamatu vaideotsuses toodu aegjärkse raie osas. Ka lageraie puhul on võimalik ette näha tingimused, mille kohaselt kohustub raieõiguslik isik jätma lageraie korral alles teatud protsendi puudest gruppidena, arvestades, et vastustaja on pidanud vajalikuks säilitada puistu suurimaid puid ja jalal seisvaid surnud puid. Arvestades kaebuses toodut, sh vastustaja põhjenduste puudulikkust ning lausa vastuolulisust, samuti kaalumiskohustuse täitmata jätmist, on ilmne, et vastustaja ei ole rakendanud ka uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata olulise tähtsusega asjaolud. Keskkonnaministeeriumi juhis (Keskkonnaministeeriumi 29.04.2014 kiri nr 13-12/14/3687-1) metsa majandamise planeerimisest kaitsepiirangutega aladel ei toeta vastustaja käsitlust, et pesapaiga tuvastamine ei ole raiet keelava märke tegemisel oluline (vt kirja p 2). Väide võimalikust lindude tahtlikust häirimisest on äärmiselt küsitav. Põhjendatud ei ole hüpoteetilisele lindude häirimise võimalusele viidates jätta täielikult kaitseta kaebaja huvid. Menetlusökonoomia põhimõttega ei saa õigustada uurimisprintsiibi järgimata jätmist. Keskkonnaameti metsateatises nr 16560000113 sisalduva 24.01.2014 otsuse (eraldisel nr 11 raie keelamisest) tühistamise nõue Haldusakti põhjendused on vastuolulised ja ebapiisavad. Keskkonnaamet põhjendas Kabja kinnistu eraldisel 11 lageraie mittelubamist üldsõnaliselt eraldisel valgeselg-kirjurähni elupaiga asumisega. Kaebaja kavandas lageraiet eraldisel 11 ka 04.11.2013 esitatud metsateatisega nr 15614000113 ning 19.12.2013 tõi Keskkonnaamet lageraie mittelubamise põhjendusena välja looduskaitseseaduse (LKS) § 91 lg 13 alusel langi suuruse tingimuste täitmata jätmise ning mistahes viited kaitsealuse valgeselg-kirjurähni elupaigale puudusid. On lubamatu, et 4
(17)3-14-358 keelamise põhjused erinevad ning seeläbi saab pidada vaidlusaluse otsuse põhjendusi adressaadi jaoks arusaamatuteks. Puuduvad andmed, millises arvukuses
  1. a inventuuri andmete kohaselt eraldisel 11 valgeselg-kirjurähni inventeeriti. Lubamatult üldsõnaline on ka vaideotsuses toodud põhjendus (planeeritud lageraie on vastuolus kaitseala kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p-s 2 loetletud kaitse-eesmärgiga ja §-s 13 nimetatud piiranguvööndi kaitse-eesmärgiga), arvestades seejuures, et vastustaja viitab vajadusele kaitsta liigi elupaika. Keskkonnaamet ise toob vaideotsuses välja, et tegelikkuses ei ole eraldisel 11 kõnealuse liigi elupaigatunnused täidetud, milline asjaolu, arvestades, et vastustaja ei suuda viidata ka konkreetse liigi arvudele antud eraldisel, annab põhjendatud aluse kahtluseks, et tegelikult valgeselg-kirjurähn Kabja kinnistu eraldist 11 ei asusta. Seetõttu ei oleks isegi juhul, kui jaatada liigikaitselise tegevuse vajalikkust piiranguvööndis, lageraie keelamine põhjendatud. Keskkonnaamet ei ole viidanud, millisest õigusaktist tuleneb, et majandustegevus on piiranguvööndis keelatud ka põhjendusel, et hüpoteetiliselt võib seal tulevikus tekkida kaitsealustele liikidele sobiv elupaik. Ka Kabja kinnistu eraldise 11 puhul ei ole vastustaja kaalunud lageraie kui uuendusraie liigi lubamist võrreldes seda aegjärkse raiega ning seeläbi tingimuse seadmise võimalust, mille kohaselt jätta lageraie puhul alles teatud grupi puistu suurimad puud ning jalal seisvad surnud puud. Vaideotsuse tühistamise nõue ja kohustamisnõue Olukorras, kus kohus tühistab Keskkonnaameti otsused Tuulikumetsa ja Kabja metsateatisele mittelubavate märgete tegemise kohta kaebuses taotletud ulatuses, ei saa jääda kehtima ka Keskkonnaameti vaideotsus, millega jäeti kaebaja vaietes esitatud samasisulised tühistamisnõuded rahuldamata. Tühistamisnõuete rahuldamisel tuleb teha Keskkonnaametile ettekirjutus kaebaja poolt Tuulikumetsa metsateatistega (v.a eraldistel nr 20 ja 26) ning Kabja metsateatisega (eraldise 11 osas) kavandatavate tegevuste lubatavuse üle uueks otsustamiseks.
  2. Keskkonnaamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused on selgitava ja täpsustava iseloomuga ning algselt välja toodud põhjendused ei olnud ekslikud, mistõttu Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-07 ei ole käesoleval juhul asjakohane. Viidatud otsus puudutab motivatsiooni täiendamist vaid kohtumenetluse kontekstis, mitte aga vaidemenetluses. Puudub põhjus vaideotsusega algsete haldusaktide põhjenduste täiendamist piirata (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2013 otsus haldusasjas nr 3-11-1504). Kaitse-eeskirja § 13 järgi on piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärk elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning taastamine. Mõistet „elustiku mitmekesisus” pole defineeritud ei LKS-s, MS-s ega ka kaitse-eeskirjas. Elustiku mitmekesisuse all tuleb muu hulgas mõista liigilist mitmekesisust, samuti seda, et erinevate elustikurühmade (sh ala kaitse-eesmärkidena nimetatud liigid) esinemine alal on tagatud ja nende liigiline koosseis ei vähene. Kuigi liikide elupaiga see osa, mis on liigi säilimiseks selles piirkonnas kriitilise tähtsusega, on reeglina arvatud sihtkaitsevööndisse, on selleks, et kogu kaitsealal oleks tagatud liikide säilimine ja nende elupaikade kvaliteet, vajalik säilitada liikide eluks vajalikud elupaigatunnused teatud määral kogu kaitsealal, sh piiranguvööndi osas. Kuna kogu kaitseala kaitse-eesmärgiks on erinevate liikide kaitse, siis on ka piiranguvööndi eesmärgiks toetada ala liigikaitselisi eesmärke ja tagada alal liikide säilimine ja liigiline mitmekesisus. Tuulikumetsa eraldistel planeeritud lageraied kahjustaksid Sookuninga piiranguvööndi liigikaitselise eesmärgi saavutamist ning kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised. Pelgalt 5
(17)3-14-358 MS § 29 lg 1 p 3 ja kaitse-eeskirja § 13 sõnaline kattumine mõiste „elustiku mitmekesisus” osas ei tõenda, et lageraie oleks kooskõlas Sookuninga piiranguvööndi kaitse-eesmärgiga. Kaebaja pole esitanud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et MS § 29 lg 1 p 3 nõude järgimine ei kahjustaks Sookuninga piiranguvööndi kaitse-eesmärki või võimaldaks selle saavutamist. MS § 29 lg 1 p 3 kohaselt on säilikpuude näol tegemist elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalike puudega. Tagamine ja säilitamine ei ole aga samatähenduslikud, mistõttu on meelevaldne kaebaja järeldus, et säilikpuude raiumata jätmise kohustus kindlustab alal igal juhul elustiku mitmekesisuse säilimise. Lageraie teostamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada piiranguvööndi seisundiga tervikuna. Sookuninga piiranguvööndi metsad on juba varasemalt intensiivselt majandatud, mille tõttu on ka kaitsealustele liikidele sobivate elupaikade osakaal väike. Keskealiste või vanemate metsade pindala on ortofoto ja metsaregistri andmete kohaselt tugevalt alla poole vööndi metsamaa pindalast (maksimaalselt 40%). Kui piiranguvööndisse jäävates kaitsealuste liikide elupaikades sobivate elupaigatunnuste osakaal veelgi väheneb, ei ole enam tagatud liikide asurkondade jätkusuutlikkus kaitseala piiranguvööndis ja seeläbi väheneb ka elustiku mitmekesisus. Lisaks elustiku mitmekesisuse säilitamisele on piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks kaitse-eeskirja §-st 13 tulenevalt ka selle taastamine. Olukorras, kus piiranguvööndi metsad on juba intensiivselt majandatud, ja arvestades kaitsealuste liikide elupaiganõudlust (vaideotsuse punkt 2.1.3), kahjustab lageraie elustiku mitmekesisuse taastamist. Kaebaja on läbivalt ekslikult vastustaja liigiliste põhjenduste analüüsil võrdsustanud mõiste „elupaik” mõistega „liik” ja jõudnud seetõttu väärale arusaamisele, et liigi esinemine/arvukus mingil konkreetsel alal kirjeldab liigi elupaiga olemust. Liik on üks eluslooduse süstemaatika põhiüksusi, mis sisaldab endas pärilikult ühetaoliste organismide rühma. Elupaik seevastu on liigi olemasoluks ja ontogeneesi läbimiseks vajalike abiootiliste ja biootiliste tingimuste kogum ja ka sellistele tingimustele vastav ala. Seega on liigi elupaigaga tegemist juhul, kui on olemas sobivad abiootilised ja biootilised tingimused konkreetse liigi esinemiseks, sõltumata sellest, kas reaalselt liik seda ala konkreetsel ajahetkel kasutab. Kõik alal kaitstavad linnuliigid vajavad alal esinemiseks ja pesitsemiseks märkimisväärselt suuremat metsaala, kui seda on üks metsaeraldis. Tuulikumetsa ja Kabja kinnistul esinevate kaitstavate linnuliikide jaoks on kriitiliselt olulise elupaiga ulatus mõõdetav kümnetes (nt metsise puhul sadades) hektarites. Kaebaja pakutud metsamajandusüksuste põhist kaitstavate liikide elupaikade ulatust Tuulikumetsa kinnistul (3,9 ha eraldis 5, 0,9 ha eraldis 15 ja 6,0 ha eraldis 17) ei saa pidada mingil moel tõeseks. Seetõttu ei tõenda asjaolu, et kaitsealuse liigi olemasolu on vastustaja tõendanud ainult kolmel eraldisel, mille suhtes raieõigust taotleti, et liigi elupaik ei asu teistel eraldistel. Vastustaja on selgitanud liikide kaupa, millised abiootilised ja/või biootilised tingimused peavad olema täidetud selleks, et ala saaks lugeda liigi elupaigaks. Samuti on Keskkonnaamet viidanud liikide tegevuskavadele (ja edastanud need ka kaebajale), kus samuti on põhjalikult kirjas kõik liigi ökoloogilised nõudlused alale, mille korral on tegemist liigi elupaigaga. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasja nr 3-11-1504 p-s 11 jõudnud järeldusele, et kuna kaitstava loodusobjekti üldeesmärgiks on määruses loetletud kaitsealuste liikide elupaikade kaitse, siis sellest saab üheselt järeldada, et kaitstav loodusobjekt (viidatud kaasuses hoiuala) on määratletud kaitstavate liikide elupaigana kogu ulatuses ning nende elupaikade olemasolu metsateatiste menetluses enam tuvastada ei tule. Metsateatisele märke tegemisel tuleb vastustajal piirduda elupaikade säilimise küsimuses üksnes hinnangu andmisega, kas soovitud raie on kooskõlas kaitse-eesmärgiga. Ringkonnakohtu otsuse punktist 12 tuleneb veel, et kui vaidlust ala kaitse-eeskirja üle ei käi, siis ei ole kaebuse lahendamisel oluline selgitada, kas alal asuv mets on kaitsealuste liikide elupaigaks sobiv või mitte. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja etteheitega, et 21.03.2014 Kabja kinnistul toimunud paikvaatlusel, milles osalesid kaebaja 6
(17)3-14-358 volitatud esindaja ja Keskkonnaameti esindajad, ei suudetud näidata alal esinevate kaitstavate liikide pesitsuskohti ega elupaikasid. Esiteks ei ole liikide pesitsuspaikade tuvastamine raiete mittelubamise eelduseks, teiseks ei vasta tõele kaebaja väited, nagu ei oleks suudetud näidata ka elupaiku. Kohapeal olles näitaski Keskkonnaameti spetsialist kaebaja esindajale alal rohkelt leiduvaid valgeselg-kirjurähni elupaiga asustust tõendavaid tegevusjälgi (spetsiifilised liigile ainuomased toitumisjäljed surnud puudel). Kaebaja on ekslikult järeldanud, et ainult 1 paari valgeselg-kirjurähni esinemine Tuulikumetsa kinnistul ei saa olla piisavaks põhjenduseks majandustegevuse keelamisel. Valgeselgkirjurähni tegevuskava eelnõus esitatud 5 paari kriteerium, mille korral on liigi elupaikade säilimine ja kaitse vajalik, kohaldub üheselt mõistetavalt linnualade ning olemasolevatele kaitse- või hoiualadele kogu ühe kaitstava ala ulatuses. Selle kriteeriumi täitmise või mittetäitmise hindamisel ei saa piirduda ainult ühe kinnistu või selle osaga, s.o eraldisega, mis on ainult osa kogu Sookuninga looduskaitsealast, vaid tuleb vaadata kogu kaitseala tervikuna. Samuti ei saa valgeselg-kirjurähni elupaikade säilimise ja kaitse vajalikkuse kriteeriumi laiendada teistele linnuliikidele. Valgeselg-kirjurähn ei saagi tulenevalt liigi üldisest väikesest arvukusest ja nõudlusest ulatusliku elupaiga järele esineda ühelgi Eestis eraomandis oleval kinnistul 5 paarina. Sama kehtib ka laanepüü, herilaseviu ja händkaku kohta. Sookuninga looduskaitseala kuulub Põhja-Liivimaa Natura linnuala koosseisu, mis on valgeselg-kirjurähni asurkonna suurust arvestades antud liigi kaitse seisukohast Eesti üks olulisemaid kaitstavaid alasid (tähtsuselt teine ala Matsalu rahvuspargi järel). Vaideotsuses on kohati kasutatud üldistavaid mõisteid „vana mets” ja „küps mets” nende kasutamise kohas defineerimata. See on tingitud asjaolust, et liikide elupaiganõudlused on erinevad, samuti on põhjus selles, et metsade arenguklassidesse kuulumine sõltub metsaeraldise peapuuliigist, mis eri eraldiste lõikes varieerub. Siiski eespool nimetatud põhjused pole tinginud olukorda, kus mõisted „vana mets” ja „küps mets” oleksid vaideotsuses täiesti sisustamata jäänud ning tegemist ei ole kontrollimatu haldusaktiga. Vaideotsuse punktis 2.1.3 on liikide kaupa esitatud elupaiganõudlused ja esitatud on ka konkreetsed numbrilised näitajad metsa vanuse osas, mille korral on puistu vastavale liigile sobivaks elupaigaks. Sealjuures on viidatud liigi tegevuskavadele, kus samuti on Keskkonnaameti hinnangul välja loetav ja eristatav, mis vanuses mets on konkreetse liigi jaoks vajalik. Kuna kaebaja näol on tegemist metsamajandusega tegeleva ettevõttega, siis peavad talle olema tuttavad ka keskkonnaministri 16.01.2009 määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend” lisas 3 kirjeldatud metsa arenguklassid, mille kohaselt jagatakse mets peapuuliigi küpsusvanuse alusel 7 arenguklassi: lage ala, selguseta ala, noorendik, lati mets, keskealine mets, valmiv mets ja küps mets. Ka sel põhjusel tuleb mõnevõrra üldistavate mõistete kasutamist pidada põhjendatuks. Kuigi 10.12.2013 otsuses raie teostamisele tingimusi ei seatud, on need vaideotsuse p-s 2.2 seatud ja sellega on MS § 41 lg 8 ning kaitse-eeskirja § 6 lg 1 puudus kõrvaldatud. Erinevate raieliikide diferentseerimine on korrektne, kuna tulenevalt raiete erinevast sisust on nende mõju kaitse-eesmärgile erinev. Valik-, harvendus- ja lageraied on defineeritud MS § 28 lg-s 8, §-s 29, §-s 30 ja §-s 31. Nende raiete sisu ei ole samaväärne ja seetõttu on nende mõju kaitseeesmärgile erinev. Ainuüksi asjaolu, et vaidlusalused eraldised asuvad piiranguvööndis, ei anna alust eeldada, et lageraie mõjud kaitse-eesmärgile on samaväärsed kui valikraiel või harvendusraiel. Keskkonnaamet on vaideotsuse p-s 2.2.4 selgitanud, et metsisele sobivate elutingimuste säilitamiseks tuleks seada raiele tingimused (puistu I rinde täius peab jääma 30%), mille korral poleks tegemist enam lageraiega (raielangilt ei raiuta kõiki puid ühe aasta jooksul) ning lageraie sellisel viisil ei täidaks enam oma eesmärki. Seetõttu Keskkonnaamet välistas lageraie, kuid pakkus välja turberaie, kuna turberaie korral on võimalik tagada metsisele minimaalsed elupaigatingimused ja samas oleks see raie kooskõlas MS § 30 sätestatud turberaie 7
(17)3-14-358 definitsiooniga, võimaldades maaomanikul kasutada oma vara maksimaalsel võimalikul määral. Sookuninga looduskaitsealal raiete teostamise lubamise üle otsustamisel on Keskkonnaamet seotud ka asjaoluga, et Sookuninga looduskaitseala kuulub Põhja-Liivi linnualana ja Sookuninga loodusalana Natura 2000 võrgustikku. Seejuures tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25, edaspidi linnudirektiiv) artikkel 4 lg-st 4 ja viidatud sätte rakendamispraktikast Euroopa Kohtus üheselt, et liikmesriigil on Natura 2000 linnualade osas kohustus rakenda meetmeid, vältimaks lindude elupaikade saastumist, seisundi kahjustamist ning mis tahes häirimist, olenemata kavandatava tegevuse majanduslikust ja sotsiaalsest tähtsusest. Kusjuures Euroopa Kohtu praktika kohaselt tekib linnudirektiivi artikkel 4 lg-s 4 sätestatud kohustus juba enne, kui tuvastatakse lindude arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks muutunud. Samasugune nõue tuleneb ka nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50, edaspidi loodusdirektiiv) artikkel 6 lg-st 2, mille kohaselt liikmesriigid rakendavad vajalikke meetmeid, et vältida loodusala looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide täitmist. Arvestades viidatud õigusakte ja Euroopa Kohtu praktikat, aga ka asjaolu, et Keskkonnaamet pole raiete teostamist Tuulikumetsa eraldistel täielikult välistanud, pole kaebaja majanduslikud argumendid praeguses vaidluses määrava tähtsusega. Lindude igakordse alal paiknemise tuvastamine ei ole käesoleval juhul vajalik ega võimalik, arvestades, et enamik linnuliike (sh Tuulikumetsa ja Kabja kinnistul leiduvad kaitstavad liigid) rajavad alal esineva sobiva elupaiga ehk liigi elupaiga piires igal aastal uue pesa, mistõttu on kaitse korraldamisel ja majandustegevuse reguleerimisel liigi viimase asukoha tuvastamisest lähtumine ebaõige. Samuti tuleb arvestada, et igakordne tuvastamine võib minna vastuollu kaitse-eesmärgiga, kuivõrd häirib kaitsealuseid liike. Kaebaja viitab õigesti, et 19.12.2013 tehtud Kabja kinnistu eraldisel 11 lageraie mittelubamise otsus tugineb LKS § 91 lg-le 13 ning selles puuduvad viited valgeselg-kirjurähni elupaiga kohta. Keskkonnaameti 19.12.2013 otsuse õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja isegi kui oleks, siis ei ole Keskkonnaamet 19.12.2013 otsuses LKS § 91 lg-le 13 tuginedes eksinud, mistõttu otsuse õiguspärasuse osas ei saakski vaidlust olla. Ka 24.01.2014 otsus on õiguspärane. Asjaolu, et lageraie mittelubamist on 24.01.2014 otsuses põhjalikumalt motiveeritud, ei muuda seda õigusvastaseks. Keskkonnaamet vaidleb vastu kaebaja seisukohale, nagu oleneks liigi kaitse põhjendatus isendite arvukusest. Nimetatud argument oleks asjakohane vaid juhul, kui vaidlus käiks kaitse-eeskirja üle. Kuna kaebuse rahuldamiseks puudub alus, siis ei ole põhjendatud ka vaideotsuse tühistamine. Kuna tühistamisnõue tuleb jätta rahuldamata, et ole põhjust rahuldada ka kohustamisnõuet. 5. Tallinna Halduskohus jättis 07.05.2015 otsusega AS A & P Mets kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Piiranguvööndi ja sihtkaitsevööndi erinevus õigusliku regulatsiooni kohaselt seisneb selles, et kui sihtkaitsevööndis (rangemate piirangutega vöönd võrreldes piiranguvööndiga) on aktsepteeritavad üksnes tegevused, mis on vajalikud kaitse-eesmärgi täitmiseks, siis piiranguvöönd võimaldab ka neid tegevusi, mis ei pea olema kaitse-eesmärgi saavutamiseks vajalikud, kuid ei tohi kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist ja seisundit. Eeskirja § 14 lg 2 p 3 kohaselt tuleb uuendusraie (milleks on MS § 28 lg 4 p 1 kohaselt ka lageraie) lugeda keelatuks, v.a juhul, kui kaitseala valitseja on seda lubanud. Kaitseala valitseja saab anda nõusoleku juhul, kui taotletav tegevus vastab piiranguvööndi kaitse-eesmärgile. 8
(17)3-14-358 Eeskirja § 13 kohaselt on piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärk elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning taastamine. Teisisõnu, metsa kaitstakse selleks, et kaitsta muuhulgas elustiku mitmekesisust. Piiranguvöönd ei ole ülejäänud looduskaitsealast eraldatud. Kaitse-eeskirja kui kaitsekorda sätestavat õigusakti tuleb samuti vaadata tervikuna. Elustiku mitmekesisus hõlmab ka linnuliike (käesoleval juhul loetletud eeskirja § 1 lg 1 p-s 2). Kuna Sookuninga looduskaitseala on nn Natura linnuala ning kaitseala kui terviku kaitse-eesmärk on eeskirja § 1 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt kaitsealuste liikide elupaikade ja linnustiku kaitse, mida peab toetama ka piiranguvööndi moodustamine ja selle kaitse-eesmärk, siis tuleb kaitseala valitsejal nõusoleku andmise põhjendatuse hindamisel vaadata, kas taotletud uuendusraie võib kaasa tuua kaitseala kui terviku kaitse-eesmärgi kahjustamise. Kõik erinevad kaitseala vööndid (tsoneeringud) toetavad kaitse-eeskirja peamise/üldise eesmärgi saavutamist ning nendes haldusorgani kaalutlusõiguse alusel lubatav tegevus ei tohi üldist eesmärki kahjustada. Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et kuivõrd tegemist on Natura linnualaga, siis kavandatava tegevuse majanduslik rentaablus (lageraie asemel turberaiena aegjärkse raie teostamisel) ei oma Euroopa Kohtu ulatuslikku kohtupraktikat arvestades tähtsust. Tähtsust omab kaitse-eesmärgi saavutamine. Kui ala kaitse-eesmärgi saavutamiseks piiranguvööndis lageraie keelamine vajalik ei ole, võib kaitseala valitseja seal lageraiet sobivas mahus lubada. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et piiranguvööndis saaks lageraiet keelata üksnes juhul, kui konkreetsel eraldisel on tuvastatud pesapaik. Asjaolu, et harvendusraie korral võib juhtuda, et maha raiutakse varasemalt tuvastamata pesapuu, ei anna alust järelduseks, et seetõttu võiks lageraiet lubada. Kuigi lageraie korral on kohustus alles jätta säilikpuud (MS § 29 lg 1 p 3), ei ole selle normi eesmärk samastatav kaitse-eeskirja §-st 13 tuleneva eesmärgiga ning kattuv ei ole seetõttu ka mõistete sisu. MS vastav regulatsioon ei ole otseselt suunatud kaitsealuste linnuliikide elu- või pesapaikade kaitsele. Määrav ei ole seega mõistete tagama ja säilitama sisustamine. Piiranguvööndis uuendusraiet reguleerivaks erinormiks on LKS § 31, mis omakorda viitab vajadusele arvestada vastaval alal kehtestatud kaitse-eeskirjaga. Sookuninga piiranguvööndis lageraiet reguleerivate normide kohaselt on selline raie kaebaja taotletud mahus välistatud. Antud juhul ei oleks vastustaja soovitud ulatuses puude alles jätmisel enam tegemist lageraiega. MS § 30 lg-d 2 ja 6 seavad aegjärksele raiele ajalise piirangu, mida lageraie puhul sellisel kujul ei ole. Lageraie korral raiutakse aasta jooksul raie algusest kõik puud, v.a seemne- või säilikpuud. Erinevate raieliikide kasutamise mõju kaitseeesmärgi seisukohast on erinev. Ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et kaitse-eeskiri lubaks vahetult lageraiet. Eeskirja § 14 lg 2 p 3 näeb ette lageraie lubamise kaitseala valitseja kaalutlusõiguse alusel. Vaidlus on selles, kas lageraie vaidlusalustel eraldistel kahjustaks elustiku mitmekesisuse säilitamist ja taastamist, pidades elustiku all silmas ka alal olevaid linnuliike (kelle tarbeks kaitstakse nende elu- ja pesapaiku) ning millised olid vastustaja kohustused selle tuvastamisel. Mõiste elupaik määratluse osas tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja on mõisted liik ja elupaik ekslikult samastanud. Vastustaja saab metsateatise väljastamisel tugineda keskkonnaregistris kättesaadavatele ja õiguslikult siduvatele andmetele. Sookuninga looduskaitsealal teostati kaitstavate lindude kordusinventuur 2013. a. ning andmed on kättesaadavad registris (http://register.keskkonnainfo.ee). Vastustaja ei pidanud taotluse saamisel paikvaatlusega tuvastama eraldistel kaitstava liigi pesapaika või muid elutegevuse jälgi, mis tõendaks, et konkreetne eraldis on alal kaitstavate liikide elupaigaks. Liikide elupaikade tuvastamine ja piiritlemine toimub kaitse-eeskirja menetluses. Kaitsealuste liikide elupaigana tuleb käsitleda looduskaitseala tervikuna, kuivõrd kaitse-eeskiri ei sätesta, et kaitsealuste liikide elupaikade kaitse toimuks üksnes piiritletud 9
(17)3-14-358 väiksemas kaitseala osas. Vastustaja on möönnud, et teatud juhul lageraie teostamine piiranguvööndis piiranguvööndi kaitse-eesmärki ei kahjusta, aga ainult juhul, kui seda kinnitab piiranguvööndi seisund tervikuna. Sookuninga piiranguvööndi metsad on juba varasemalt intensiivselt majandatud, mille tõttu on kaitsealustele liikidele sobivate elupaikade osakaal väike. See tähendab tõepoolest metsamajandamisega tegelevale ettevõtjale riski, et kui tema kinnistud asuvad looduskaitsealal, kuigi mitte kõige rangema regulatsiooniga vööndis, siis võib seal lageraie olla lühema või pikema ajaperioodi jooksul võimatu, tulenevalt kaitseala üldise kaitse-eesmärgi saavutamise vajadusest. Kui tegemist on püsiva olukorraga, siis tuleb kaaluda kaitse-eeskirjas ettenähtud tsoneeringu muutmist, kuid seda ei tehta metsateatise menetlemise raames. Vastustaja pidi kontrollima metsateatiste vastavust eeskirjale (kas see kahjustab kaitse eesmärkide saavutamist ja täitmist) ning metsa puudutavaid andmeid (enamasti metsaregistrist, vajadusel lisaks paikvaatlusega). Õigusaktidest ei tulene, et kontrollima peaks seda, kas eeskirja kehtestamisel tuvastatud asjaolud on muutunud. Metsateatiste menetluses ei oleks see juba ainuüksi ajaliselt võimalik, rääkimata sellest, et eeskirja muutmise menetlus on eraldiseisev haldusmenetlus. Nõustuda ei saa seega kaebaja seisukohaga, nagu tuleks MS § 41 lg-st 7 ja haldusmenetluses kohalduvast uurimisprintsiibist lähtudes kaitsealune linnuliik tuvastada uuesti, igal eraldisel ja metsateatise esitamise aja seisuga. Seega puudub vajadus pikemalt käsitleda, mitu paari valgeselg-kirjurähne elab kaitsealal, sh igal vaidlusalusel eraldisel; kas ja milline liik taotluse esitamise seisuga igal eraldisel omab pesapaika, kasutab ala toitumiseks, mängimiseks või mänguaegse elupaigana. Vastustaja on samas käinud vaidlusalusel Kabja kinnistul ning tuvastanud seal valgeselg-kirjurähni elutegevuse jälgi. Vastustaja on selgitanud ka seda, miks lisaks kehtivas õiguses vastava nõude puudumisele oleks metsateatise andmiseks eraldiste inspekteerimine pesapaikade tuvastamiseks tõenäoliselt eesmärgipäratu tegevus. Tuulikumetsa kinnistu puhul on vastustaja põhjendanud keelduvat otsust vana ja raieküpse metsa osakaalu vähesusega ja piiranguvööndi metsade varasema intensiivse majandamisega, mis on vähendanud sobivate elupaikade (linnuliikidele nagu laanepüü, valgeselg-kirjurähn, väike-kärbsenäpp, herilaseviu, händkakk, metsis) osakaalu. Vaideotsusest (p 2.1.3) nähtub, et kaitstavad liigid (valgeselg-kirjurähn, laanepüü jt) vajavad elupaigana raieküpsi, vanemaid loodusliku struktuuriga metsi. Vastustaja on analüüsinud lähtuvalt elupaiganõudlusest (liigi kaitse tegevuskavades kirjeldatud) eraldisi (arvestades takseerimisandmeid) ja leidnud, et lageraie teostamisel häviks Tuulikumetsa kinnistul olulised elu- ja pesitsuspaigad. Vastustaja on kohtumenetluses põhjendatult selgitanud, et metsamajandamisega tegelevalt ettevõttelt võib eeldada metsa küpsusvanuse arenguklasside tundmist ning Sookuninga piiranguvööndi metsad on juba varasemalt intensiivselt majandatud ega ole piisavalt uuenenud, mille tõttu on ka kaitsealustele liikidele sobivate elupaikade osakaal väike. Kui piiranguvööndisse jäävates kaitsealuste liikide elupaikades sobivate elupaigatunnuste osakaal veelgi väheneb, ei ole enam tagatud liikide asurkondade jätkusuutlikkus kaitseala piiranguvööndis ja seeläbi väheneb ka elustiku mitmekesisus. Keskealiste või vanemate metsade pindala on ortofoto ja metsaregistri andmete kohaselt tugevalt alla poole vööndi metsamaa pindalast (maksimaalselt 40%). Tegemist on avalikult kättesaadavate andmetega, metsaregistris on andmed muu hulgas metsa vanuse kohta eraldiste kaupa. Kabja kinnistu eraldisel nr 11 on lageraie keelatud, et tagada valgeselg-kirjurähni (II kaitsekategooria liik) elupaiga kaitse ja soodne seisund (haldusakti põhjendused, tlk 20, I kd, vaideotsuse p 3.1.5), võttes arvesse piiranguvööndi seisundit tervikuna. Vaideotsuses (p 3.1.5) on põhjendatud ka seda, miks varem Kabja kinnistu lageraie teatise kohta on tehtud lubav otsus. Põhjendatud on vaideotsuse eelviidatud punktides ja punktis 3.3.2 esitatud põhjendused. Seega haldusorgan selgitas kaevatavates haldusaktides, kirjalikus vastuses ja kohtuistungil, et kaebaja taotles lageraiet vööndis, kus varem oli juba lageraiet tehtud (toimunud intensiivne metsa 10
(17)3-14-358 majandamine), st sobiva metsa osakaal oleks uue lageraie sellises mahus lubamisel vähenenud alla kriitilise piiri. Seetõttu tuli keelduda lageraie õiguse andmisest vaidlusalustel eraldistel. Tuulikumetsa kinnistul väiksemas mahus (üksikutel eraldistel) lageraie õiguse saamiseks kaebaja uut taotlust enne kohtusse pöördumist ei esitanud. Nõustuda ei saa kaebajaga, et kaevatavad metsateatised oleksid antud ilma põhjendusteta. Haldusakti põhimotiivid lageraiest keeldumise kohta on piisavalt metsateatistes ära toodud ning selles osas ei ole põhjendamiskohustust rikutud. Pooltel ei ole vaidlust, et Tuulikumetsa kinnistu osas ei sisaldunud esialgselt antud metsateatises võimaliku raie teostamise tingimusi. Need esitati vaideotsuse punktis 2.
  1. Seega ei olnud metsateatised andmise hetkel õiguspärased, kuna ei vastanud MS § 41 lg-le 8 ja eeskirja § 6 lg-le
  2. Asjaolu, et metsateatises antud raieõiguse realiseerimine ei ole kohustuslik, ei välista seda, et nn lisatingimuste andmata jätmine ei võiks rikkuda isiku õigusi. Kaebaja ei ole samas põhjendanud, kuidas rikub kaebuse esitamise ajal tema subjektiivseid õigusi see, et tingimused lisati vaideotsuses. Kaebaja subjektiivseid õigusi sellega ei rikuta, kuna puudus kõrvaldati juba enne kohtusse pöördumist. Ei ole kahtlust, et nn lisatingimused oleks metsateatiste väljaandmisel sama haldusorgani poolt olnud samasisulised. Sama haldusorgan, kes andis esialgse haldusakti, võib haldusakti põhjendusi täpsustada ja täiendada vaideotsuses, kui peab seda vaide alusel põhjendatuks. Antud juhul on vaideotsuses metsateatiste põhjendused üksnes põhjalikumalt lahti kirjutatud, v.a Tuulikumetsa raie nn lisatingimused. Metsateatistes toodud põhjendused olid piisavad, et keskmine mõistlik metsamajandamisega tegelev isik saaks aru, miks lageraiest keelduti. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahend ei ole asjakohane, kuna puudutab põhjenduste esitamist kohtumenetluses olukorras, kus need esialgses haldusaktis puudusid. Asjakohane on viide Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2013 lahendile asjas nr 3-11-1504, mille punktis 17 märgitakse, et kohus ei pea põhjendatuks piirata vaideotsusega algsete haldusaktide põhjenduste täiendamist olukorras, kus metsateatised andnud haldusorgan ja vaideorgan kattuvad. Keskkonnaministeeriumi 29.04.2014 kiri nr 13-12/14/3687-1 ei lähtu käesoleva vaidluse asjaoludest, sh konkreetse kaitseala kaitse-eeskirjast. Kaebaja on kaebuses kõnealusest kirjast toonud välja asjasse puutumatuid lauselõike, nt viidates seisukohale, mis puudutab isendikaitset. Ka näiteks lausest, et üldjuhul ei ole alust keelata raieid piiranguvööndis, ei ole võimalik käesoleva vaidluse kontekstis midagi järeldada. Kirjas toodud seisukohad ei ole põhimõtteliselt ekslikud, kuid on abstraktsed ega saa olla abistavaks materjaliks õigusaktide tõlgendamisel ja kohaldamisel käesolevas asjas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. AS A & P Mets palub apellatsioonkaebuses (ja 28.09.2015 seisukohas) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Uuendusraiete teostamiseks võib küll olla vajalik kaitseala valitseja nõusolek, ent nõustuda ei saa kohtu käsitlusega, et üldjuhul on raied keelatud, sest eeskiri sätestab LKS § 31 lg 2 p-st 5 leebema korra. Seega on Sookuninga looduskaitseala uuendusraie üldjuhul lubatud, mitte vastupidi. Seda kinnitab ka Keskkonnaministeeriumi 29.04.2014 kiri nr 13-12/14/3687-1 , mille lk-l 2 on toodud: „Üldpõhimõttena lähtume sellest, et kui kaitse-eeskiri lubab raieid, siis neid keelatakse pigem erandjuhul.“ Kohus on läinud vastuollu Keskkonnaministeeriumi seisukohaga, et lageraie on lubatud üksnes juhul, kui konkreetsel eraldisel on tuvastatud pesapaik ja ala potentsiaalse elupaigana kaitsta ei saa. Keskkonnaministeeriumi seisukoha kohaselt peab faktiliselt olema tõendatud isendi olemasolu ja ka see, et planeeritava tegevuse tulemusel ta hävib või kahjustub sellisel määral konkreetne leiukoht. Kohtuotsuses märgitu, justkui oleks tegemist liiga abstraktse ning õigusaktide tõlgendamisel ja kohaldamisel 11
(17)3-14-358 abistavaks mittekõlbliku dokumendiga, on arusaamatu. Vaieldav ei ole, et looduskaitsealasid on Eesti Vabariigis enam kui 200 ning Keskkonnaministeeriumi juhised peavadki olema üldised, et need oleks kohaldatavad võimalikult laia kaasuste ringi korral. Keskkonnaamet on Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, seega on vastupidiselt kohtu poolt väidetule, tegemist tõendiga, milles toodud seisukohad ei ole küll kohtule kohustuslikud, ent abimaterjalina normide tõlgendamisel kindlasti asjakohased. Kohus on märkinud, et Sookuninga piiranguvööndis lageraiet reguleerivate normide kohaselt on selline raie apellandi poolt taotletud mahus välistatud. Selline lause ilma konkreetse põhjenduseta ei ole arusaadav ning rikub

§ 157lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

Vastustaja ega kohus ei ole selgitanud, kuidas on võimalik turberaiega saavutada looduskaitseala kaitse-eesmärke, kui mõlemad raieliigid on uuendusraied (metsaseaduse § 28 lg 4 p 1). Lageraied on antud alal lubatud kitsaste lankidena kuni 30 m ja maksimaalselt 2 ha suurused. Turberaietega raiutakse vana mets maha mitme järguga ja madala täiusega puistutes saab seda teha ühe järguga, s.t. nii nagu lageraiet. Turberaie langi suurus võib olla 5 ha. Lageraiega on võimalik langi suurus 2 ha, turberaiega saab enamuse Sookuninga puistusid uuendada 10 aastaga või isegi vähemate aastatega. Samamoodi ei selgu kohtuotsuse põhjendavast osast, kuidas saab turberaietega säilitada vana puistut, kui raie eesmärk on metsa uuendamine, ega asjaolu, mismoodi säilib liigi elupaik turberaiega. Turberaiega ei saa olla tegemist, kui kaitseala valitseja nõuab vana puistu alles jätmist, s.t. puistu täiusega 0,3 säilitamist. Sel juhul ei saa olla tegemist uuendusraiega, vaid mõne muu raieliigiga. Kui metsaomanikule soovitatakse lageraie asemel teha turberaiet, siis peab metsaomanik teadma ka, millistel tingimustel saab teha järgmist järku. Antud juhtumil on vastustaja kaitseala valitsejana selgitanud, et turberaiega on seatud viimasele järgule piirang, s.t. et viimast järku praktiliselt teha ei tohi, kuna puistu täius 0,3 peab säilima. Sellisel juhul ei saa olla tegemist turberaiega, vaid mõne muu raieliigiga. Kohus, käsitledes linnuliikide inspekteerimise andmeid, leidis, et vastustaja saab metsateatise väljastamisel tugineda keskkonnaregistris kättesaadavatele ja õiguslikult siduvatele andmetele. Kohus märkis, et Sookuninga looduskaitsealal teostati kaitstavate lindude kordusinventuur 2013 ning andmed on kättesaadavad registris (http://register.keskkonnainfo.ee). Registris on näha ainult II ja III kategooria liigid, kuid kaardil liikide elupaika näha ei ole. Selliste andmete kasutegur on metsa majandamisega tegeleva metsaomaniku puhul äärmiselt küsitav. Kohus on nõustunud kahe vastustaja väitega, mille osas jääb selgusetuks, millistest allikatest on kohus andmed saanud. Nimelt nõustus kohus väitega, et Sookuninga piiranguvööndi metsad on juba varasemalt intensiivselt majandatud, mille tõttu on kaitsealustele liikidele sobivate elupaikade osakaal väike, ning väitega, et vana ja raieküpse metsa osakaal on vähene. Apellandi poolt süstematiseeritud andmetest selgub, et Sookuninga looduskaitseala piiranguvööndis on üle 50aastase metsa osakaal 55 % piiranguvööndi metsade osakaalust. Keskkonnaagentuuri 14.05.2015 kirjas on märgitud, et Sookuninga piiranguvööndis on metsaregistris arvel 1097,2 ha metsi, millest 828,9 ha (75,6%) on keskealised või vanemad. Kohtuotsuse kohaselt oli aga märgitud, et keskealiste või vanemate metsade pindala on tugevalt alla poole vööndi metsamaa pindalast. Seega on kohus otsust tehes lähtunud vääradest andmetest, mis omakorda on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Vaidlusaluste kinnisasjade endise omaniku (apellandi tütarettevõte) ja endise kaitseala valitseja ühine arusaam oli, et piiranguvööndis ei toimu liigikaitset ning lageraied piiranguvööndis on lubatud. Jääb arusaamatuks, millised asjaolud on muutunud võrreldes eeskirja kehtestamise ajaga pärast Keskkonnaameti kaitseala valitsejaks muutumist. Apellandi õiguspärast ootust 12

(17)3-14-358 rikub uue kaitseala valitseja seisukoha (ja senise praktika) diametraalne põhjendamatu muutmine. Eraldistel 20 ja 26 raiete lubamine ei tõenda, et lageraiet taotleti esialgu liiga suures mahus. Apellant on selgitanud ja tõendanud, et nii eraldise 20 kui 26 puhul taotles ta esialgselt lagerait 0,2 ha suurusel alal (maht 21 tm), 30.06.2014 metsateatise puhul aga kokku 0,5 ha suurusel maa-alal (eraldisel 20 0,4 ha ning eraldisel 26 0,1 ha, maht 65 tm). Haldusakti põhjenduste täiendamine on lubatud sellisel juhul, kui esialgses haldusaktis sisalduvad asja lahendamiseks vajalikud peamised põhjendused, mida on võimalik hilisemalt selgitada ja täpsustada. Antud juhul aga olid olulised kaalutlused aktis üldse märkimata, mistõttu jääb apellant oma seisukoha juurde, et ainuüksi kaalutluste puudumine muudab akti õiguspärasuse tagantjärele kontrollimatuks ning seetõttu on tegemist õigusvastaste haldusaktidega, mis tuleb tühistada. 7. Keskkonnaamet vaidleb kirjalikus vastuses (ja 05.10.2015 seisukohas) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellandi järelduste ebaõigsust kinnitab Keskkonnaministeeriumi 25.06.2015 kiri nr 1310/15/4489-2, millega ministeerium vastas apellandi volitatud esindaja Ü. Vendlandi selgitustaotlusele. Erinevalt Keskkonnaministeeriumi 29.04.2014 kirjast, milles ei ole ühtegi viidet käimasoleva vaidluse asjaoludele ega ühegi konkreetse kaitseala kaitsekorrale, on viidatud kirjas ministeerium selgelt asunud seisukohale, et Sookuninga looduskaitseala kaitseeeskirjas sätestatud elustiku mitmekesisuse säilitamine hõlmab nii isendikaitset kui ka elupaigakaitset. Lageraiet on Sookuninga piiranguvööndis varasemalt kaalutlusõiguse alusel küll lubatud, kuid arvestades kaitseala kaitse-eesmärke, sh liigikaitse eesmärkide saavutamist. Vastustaja jääb vaideotsuses ning 30.05.2014 menetlusdokumendis väljendatud seisukoha juurde, et erinevate raieliikide (sh võrdluses lageraie−turberaie) mõju vana metsa osakaalule kaitse-eesmärgiks olevate linnuliikide elupaikades ja seega kaitse-eesmärgi saavutamisele on erinev. Kaitse-eesmärgi saavutamiseks on oluline, et raie järel on tagatud metsa kestev toimimine selliselt, et seal säilivad vanadest metsadest sõltuvate liikide elupaigatunnused, kuid kõik raied seda ei taga. Tulenevalt MS §-st 30 raiutakse turberaie korral puistu järkude kaupa. Aegjärkse raie korral raiutakse hajali paiknevaid puid 10 kuni 20 aasta jooksul korduvate raiejärkudena ülarinnet harvendades, mille tulemusel on metsas pidevalt tagatud küpse metsa esinemine. Seevastu lageraie korral raiutakse kogu ala ühe võttega lagedaks. Seega vähendaksid lageraied vana metsa osakaalu ning selle suurenemise võimalust lähitulevikus, mis võib kaasa tuua kaitse-eesmärgiks olevate linnuliikide kadumise alalt. Keskkonnaregistrist andmete kättesaamise piiratus ei saa olla etteheidetav vastustajale. I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate liikide elupaikade avaldamise piirang tuleb LKS § 53 lg-st 1, mille kohaselt on I ja II kaitsekategooria liigi isendi täpse elupaiga asukoha avalikustamine massiteabevahendites keelatud. Info selle kohta, kuidas eraisikul on võimalik saada juurdepääs ametnikele mõeldud laiendatud kasutusõigusele ja teabele, on leitav keskkonnaregistri kodulehelt. Erinevate kaitseväärtuste esinemist vaidlusalustel kinnistutel on apellandile korduvalt näidatud nii kohapeal kui kaardil. Sealhulgas juba vaidemenetluses läbiviidud ärakuulamise käigus näitas Keskkonnaamet vaide esitajale kaarte väärtuste paiknemise kohta Tuulikumetsa ja Kabja kinnistul. Tuulikumetsa kinnistul paiknevate kaitsealuste liikide elupaikade kaart lisati ka 13
(17)3-14-358 vaideotsusele. Hiljem on väärtuste paiknemise kaart lisatud näiteks 18.07.2014 kirjale nr PV 13-7/14/16350-
  1. Vana metsa osakaalu puudutavas osas tuleb jätta apellandi väited ja tõendid tähelepanuta. Apellant on vastuväidete ja tõendite esitamisega hilinenud, need on käimasolevas vaidluses asjakohatud ega näita apellandi väidetud protsessiõiguse rikkumist. Samuti võib juba apellandi arvandmete sisulise hindamisetagi järeldada, et need on eksitavad ning esitatud nende asjakohasuses eelnevalt veendumata. Jääb arusaamatuks, mille põhjal väidab apellant vastustaja esitatud andmete ebaõigsust, kui apellandi enda andmed on vasturääkivad. Vastuoluliselt on apellant ühel juhul osakaaluks väitnud 55%, teisel juhul 75,6%, samas mõlema tulemuse põhjal järeldanud, et vastustaja andmed (32%) on ebaõiged. Asjaolu põhjal, et eraldiste 20 ja 26 osas olid hektarid ja tihumeetrid
  2. aastal (mil neil eraldistel lageraiet ei lubatud) ja
  3. aastal (mil samadel eraldistel lageraiet lubati) omavahel võrreldavad, ei ole võimalik teha järeldusi
  4. aasta keelamise õiguspärasuse kohta. Vastustaja jääb varasema seisukoha juurde, et
  5. aastal kavandatud tegevused erinesid
  6. aastal kavandatud tegevustest. Metsateatiste menetlemisel ei tehta otsuseid ainult eraldiste kaupa, vaid arvestades kõigi kavandatud raiete koosmõju. Eeltoodust nähtub, et
  7. aastal kavandatud lageraiete mõju oli võrreldes
  8. aastal kavandatud tegevusega erinev. Kuna Keskkonnaamet ei muuda taotluse sisu, tuli tegevused keelata. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et esialgsetes haldusaktides olid kaalutlused märkimata. Nii Tuulikumetsa kui Kabja kinnistul kavandatud lageraiete keelamisi põhjendavates kirjades on keelamiste aluseks olnud olulised asjaolud märgitud. Kabja kinnistul kavandatud tegevuse mittelubamise põhjendustes selgitati lisaks kinnistu Sookuninga looduskaitseala piiranguvööndis paiknemisele, kaitseala kaitse-eesmärkidele ja diskretsiooninormidele viitamisele, et Kabja kinnistul on
  9. aastal inventeeritud valgeselg-kirjurähni elupaik ning toodi välja liigi elupaiganõudlused ja kõnealuse elupaiga vastavus neile tingimustele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

§ 201

lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. 9. Nõustuda tuleb halduskohtu ja vastustajaga seisukohaga, et LKS §-st 31 ning eeskirja § 14 lg 1 p-st 1 ja lg 2 p-st 2 tulenevalt on kaitseala valitsejale (kelleks eeskirja § 3 kohaselt on vastustaja) jäetud kaalutlusõigus otsustada, kas uuendusraiet (sh lageraiet) piiranguvööndis lubada. Looduskaitseala piiranguvöönd on osa looduskaitsealast, mitte eraldi ja autonoomselt eksisteeriv üksus, mistõttu tuleb metsa majandamisel piiranguvööndis silmas pidada nii LKSst kui ka konkreetse looduskaitseala kaitse-eeskirjast lähtuvaid nõudeid ja piiranguid. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga selles, et elustiku mitmekesisuse all eeskirja § 13 tähenduses tuleb mõista liigilist mitmekesisust, samuti seda, et erinevate elustikurühmade (sh ala kaitse-eesmärkidena nimetatud liigid) esinemine kogu looduskaitsealal on tagatud ja nende liigiline koosseis ei vähene. Selleks, et kogu kaitsealal oleks tagatud liikide säilimine ja nende elupaikade kvaliteet, on ka ringkonnakohtu hinnangul vajalik säilitada liikide eluks vajalikud elupaigatunnused teatud määral kogu alal. Seega eeskirja §-d 1 ja 13 ei oma üksteisest sõltumatut autonoomset tähendust, vaid kuna kogu kaitseala kaitse-eesmärgiks on 14

(17)3-14-358 erinevate liikide kaitse, siis on ka piiranguvööndi eesmärgiks toetada ala liigikaitselisi eesmärke ja tagada alal liikide säilimine ja liigiline mitmekesisus. Kaitseala valitsejal tuleb uuendusraieks nõusoleku andmisel hinnata, kas taotletud uuendusraie võib tuua kaasa kaitseala kaitseeesmärgi kahjustamise.
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellant on Keskkonnaministeeriumi 29.04.2014 kirjast teinud liialt kaugeleulatuvaid ja kohati vääraid järeldusi. Tegemist on juhisega seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks seonduvalt metsa majandamise piiramisega kaitsepiirangutega aladel. Seda dokumenti ei saa käesolevas asjas lugeda asjakohatuks, kuid vastustaja ja kohus on pigem osutanud sellele, et Keskkonnaministeeriumi kirjas ei ole käsitletud lageraie lubamise küsimust konkreetsetel looduskaitsealadel (sh Sookuninga looduskaitsealal), mistõttu ei oma kiri vahetut puutumust antud vaidlusega. Ringkonnakohus leiab samuti, et käesoleva vaidluse kontekstis ei oma määravat tähtsust küsimus, kas Sookuninga looduskaitseala kaitse-eeskiri lubab üldjuhul või erandkorras piiranguvööndis lageraiet, vaid see, kas vastustaja on temale antud kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa väita, et halduskohus oleks läinud vastuollu Keskkonnaministeeriumi seisukohaga. Keskkonnaministeeriumi kirjas rõhutatakse korduvalt, et uuendusraieks nõusoleku andmine kaitsealal, kui kaitse-eeskiri seda võimaldab, on kaalutlusotsus ning keeldumist tuleb selgelt põhjendada. Keskkonnaministeeriumi kirjast ei tulene, et uuendusraiet tuleks sellises olukorras alati lubada. Antud juhul ongi vastustaja oma keeldumist selgelt põhjendanud ning keelanud lageraie üksnes nendel eraldistel, kus see on vajalik ning tagab kaitseala kaitse-eesmärkide täitmist. Apellandi viidatud lause „Üldpõhimõttena lähtume sellest, et kui kaitse-eeskiri lubab raieid, siis need keelatakse pigem erandjuhul“ pärineb lõigust, kus Keskkonnaministeerium toob näite olukorrast, kus raieid ei lubata (ka edaspidi) ning piiranguvöönd ei taga kaitse-eesmärkide täitmist. Apellant ei ole antud juhul samas olukorras. Vastustaja on selgitanud, millistel tingimustel tulevikus lageraie oleks võimlik, samuti ei ole antud asjas tõendatud, et piiranguvöönd ei taga kaitseala kaitseeesmärkide täitmist. Keskkonnaministeeriumi kirjast ei tulene, et lageraiet võib keelata üksnes juhul, kui konkreetsel eraldisel on tuvastatud pesapaik ja faktiliselt peab olema tõendatud isendi olemasolu ja konkreetse leiukoha hävimine või kadumine. Nõustuda tuleb vastustajaga, et nimetatud põhimõtet rakendatakse LKS §-des 55‒63 sätestatud isendikaitse puhul. Praegusel juhul on piiranguvööndis kavandatud lageraied keelatud aga looduskaitseala kaitsekorda rakendades. Looduskaitsealal kaitstakse kaitsealuseid liike lisaks isendite (LKS § 47 lg 1) kaitsmisele nende liikide elupaikade/kasvukohtade kaitsmise kaudu. Kuna Sookuninga kaitse-eeskirja §-s 13 sätestatud piiranguvööndi kaitse-eesmärk hõlmab elustiku (sh liigilise) mitmekesisuse kaitset, tuleb ka piiranguvööndis raietegevuse lubatavuse üle otsustamisel lähtuda sellest, kas tegevus võib kahjustada looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevate linnuliikide elupaiku ilma konkreetsete isendite alal esinemist igakordselt tuvastamata.
  2. Asjakohane on siinjuures viidata Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2013 otsuse nr 3-11-1504 p-le 11, kus kohus on leidnud, et kui ala on määratletud kaitstava liigi elupaigana, siis kaitsealuse liigi isendite esinemist konkreetsetel raiesse kavandatud eraldistel metsateatise menetluses enam tuvastada ei tule. Viidatud asjas oli vaidluse esemeks küll lageraie mittelubamine hoiualal, kuid samad põhimõtted kohalduvad kahtlemata ka hoiualadest rangema kaitserežiimiga looduskaitsealadele. Seega ei ole kohustuslik ega sageli ka võimalik konkreetsete metsaeraldiste lõikes ära näidata kaitstavate lindude elupaikasid. Haldusasja toimikust nähtuvalt on erinevate kaitseväärtuste esinemist ja paiknemist apellandi esindajatele korduvalt näidatud nii kohapeal kui ka erinevatele menetlusdokumentidele lisatud kaartidel (nt kd I, tl 214), sh on toimunud isikute ärakuulamine vaidemenetluses. Seetõttu ei saa kaitseväärtuste paiknemine apellandi kinnistutel olla talle teadmata. 15
(17)3-14-358
  1. Vastustaja on 10.12.2013 ja 24.01.2014, samuti vaideotsuses välja toonud, et Tuulikumetsa ja Kabja kinnistutel planeeritud lageraied kahjustaksid Sookuninga piiranguvööndi liigikaitselist eesmärki. Tuulikumetsa kinnistu lageraiesse kavandatud 13 eraldistest kõik jäävad metsise (II kaitsekategooria) mänguaegsesse elupaika, 11 valgeselg-kirjurähni (II kaitsekategooria) elupaika. Lisaks on kõik 13 lageraiesse kavandatud eraldist inventeeritud kahe või enama III kaitsekategooria linnuliigi elupaigana. Nii vaidlustatud otsustes kui ka vaideotsuses on lähtuvalt konkreetsete linnuliikide elupaiganõudlusest selgitatud, et lageraie teostamisega kaasneb kaitseesmärgiks olevate linnuliikide elupaikade kahjustamine. Kui piiranguvööndisse jäävates kaitsealuste liikide elupaikades sobivate elupaigatunnuste osakaal veelgi väheneb, ei ole enam tagatud liikide asurkonna jätkusuutlikus kaitseala piiranguvööndis ja seeläbi väheneb ka piiranguvööndi eesmärgiks seatud elustiku mitmekesisus. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on lageraie mittelubamist piisavalt põhjendanud ning ei ole kaalutlusõiguse piire ületanud.
  2. Ebaõige on apellandi seisukoht, et vastustaja ega kohus ei ole selgitanud, kuidas turberaiega on võimalik saavutada looduskaitseala kaitse-eesmärke. Vastustaja on seda, miks ja millistel tingimusel on turberaie (aegjärkne raie) lubatud, selgitanud erinevates menetlusdokumentides, mh vaideotsuses (p-d 2.2.4 ja 3.2) ning 20.05.2014 vastuses kaebusele (p-d 2.2.4.2 ja 2.2.4.3). Seal on ka selgitatud, miks aegjärkse raie mõju kaitseala kaitse-eesmärgile ei ole niivõrd järsk ja tugev kui lageraiel. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu järeldusega, et erinevate raieliikide mõju on kaitseala kaitse-eesmärgi seisukohast erinev. Vastustaja ja kohus on aegjärkse raie lubamist ning selle tingimusi piisavalt selgitanud ning seda ei väära asjaolu, et kaebaja ei ole esitatud põhjendustega nõustunud. Halduskohus on tõepoolest märkinud, et Sookuninga piiranguvööndis lageraiet reguleerivate normide kohaselt on selline raie kaebaja taotletud mahus välistatud. Kohus on seda järeldanud, analüüsides kaebaja väidet, et ka lageraie puhul säilikpuude olemasolul on võimalik täita eeskirja § 13 nõudeid. Kohtu järeldus, et kaebaja soovitud mahus lageraie teostamine eeskirja § 13 täitmist ei taga (mistõttu on lageraie välistatud), tugineb kohtu eelnevale analüüsile ega saa konteksti arvesse võttes jääda arusaamatuks. Kas ja millistel tingimustel on varasematel aastatel Sookuninga looduskaitsealal lubatud lageraiet, ei oma käesolevas asjas tähtsust.
  3. Apellant on apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud väite, et Sookuninga piiranguvööndi metsad on varasemalt intensiivselt majandatud ning vana ja raieküpse metsa osakaal seal on väike. Väidet, et Sookuninga piiranguvööndi metsi on varasemalt intensiivselt majandatud, on vastustaja vaideotsuses ja järgnenud menetluses korduvalt esitanud, kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Käesolevas asjas ei ole seda asjaolu vaja tuvastada, kuna metsateatistes soovitud raiemahu osas tuleb silmas pidada olemasolevat ning raie tulemusena tekkivat metsa vanuselist koosseisu. Vastustaja on selgitanud vana ja küpse metsa osakaalu arvestamist Sookuninga looduskaitseala Sookuninga piiranguvööndis ning Tuulikumetsa ja Kabja kinnistutele jäävates valgeselgkirjurähni ja metsise mänguaegsetes elupaikades 20.03.2015 menetlusdokumendi lisas 1 (kd I, tl 170 ja pöördel). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellatsioonkaebuses esitatud andmed ei ole võrreldavad vastustaja omadega. Keskkonnaamet on vana metsana käsitlenud metsa vanusega üle 60 aasta (see moodustab 32% Sookuninga kaitseala piiranguvööndis korraldatud metsamaast), kuid apellant on arvestanud üle 50-aastase metsa osakaalu ning saanud tulemuseks 55%. Seega ei ole apellandi esitatud andmed võrreldavad ega lükka ümber vastustaja arvutusi. Just üle 60-aastase metsa osakaalu arvesse võtmine on oluline, kuna metsise kaitse tegevuskava kohaselt esineb mänguaegses elupaigas mängu suuruse ja üle 60 aasta vanuse metsa osakaalu vahel tugev seos (kd I, tl 57). Apellant on viidanud ka 16
(17)3-14-358 Keskkonnaaegntuuri arvutustele (kd II, tl 63 ja 64), mille kohaselt on Sookuninga piiranguvööndis metsaregistris arvel 1097,2 ha metsi, millest 828,9 ha (75,6%) on keskealised või vanemad. Ka antud tulemus ei ole võrreldav vastustaja andmetega, kuna võtab arvesse ka valmivat ja keskealist metsa. Küpse metsa osa (30,71%) on Keskkonnaagentuuri arvutustes aga samas suurusjärgus vastustaja arvutatud vana metsa osaga (32%), mistõttu apellandi esitatud andmed ei lükka ümber vastustaja arvutusi ega selle pinnalt tehtud kohtu järeldusi, silmas pidades ka seda, et täiendava lageraie lubamisega väheneks vana metsa osakaal Sookuninga piiranguvööndis veelgi. Apellandi vastuväited puudutavad üksnes Sookuninga piiranguvööndit, Kabja kinnistut puudutavas osas ei ole apellant vana metsa osakaalu osas vastuväiteid esitanud.
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et Riigikohtu otsus haldusasjas nr 33-1-62-07 ei ole käesoleval juhul asjakohane. Viidatud otsus puudutab motivatsiooni täiendamist vaid kohtumenetluse kontekstis, mitte aga vaidemenetluses. Olukorras, kus nii metsateatistele tehtud keelava märke kui ka vaideotsuse on teinud Keskkonnaamet, ei ole põhjust piirata vaideotsusega algsete haldusaktide põhjenduste täiendamist (Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2013 otsus haldusasjas nr 3-11-1504, p 17). Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et antud juhul olid olulised kaalutlused algses aktis üldse märkimata. Keskkonnaameti 10.12.2013 ja 24.01.2014 põhjenduste kohaselt kaasneb lageraietega Sookuninga looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevate väärtuste, eelkõige kaitsealuste linnuliikide elupaikade kahjustamine ja liikide soodsa seisundi saavutamine, mis ongi olnud lageraie keelamise põhjuseks. Vaideotsusega, millega turberaiet kui üht uuendusraie liiki teatud tingimustel lubati, ei kitsendatud apellandi õigusi 10.12.2013 ja 24.01.2014 otsustega võrreldes, vaid hoopis avardati, mistõttu ei riku vaideotsus kaebaja õigusi.
  2. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb AS A & P Mets apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.05.2015 otsus muutmata. Kuna tühistamisnõuded tuleb jätta rahuldamata, et ole põhjust rahuldada ka kohustamisnõuet. 17.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Keskkonnaamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.