Obsah (5)

§ 141§ 19§ 18§ 14§ 20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 28.10.2015, Tallinn Tsiviilas

-i sätete alusel. Kuna pooled olid abielus 16.07.1983-12.10.2007, siis omandasid nad varaühisusse kuuluvaid esemeid enne 01.07.

1. Vara jagamisel tuleb võtta aluseks väärtus seisuga 12.10.
3. Pooled ehitasid elamu ja kõrvahoone XXXX maaüksusele 1991-1992.a, mistõttu on tollal kehtinud PKS § 14 lõike 1 kohaselt tegemist abikaasade ühisvaraga. PKS § 19 lõike 1 kohaselt loeti ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Kodune vara, murutraktor ja sõiduautod olid samuti soetatud abielu ajal. Hageja viitas maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lõikele 1 ja § 12 lõikele
4. Kuna XXXXX Vallavalitsus ei arvestanud 20.09.2000 maa kostjale tagastamisel asjaoluga, et tagastataval maal asub ühisomanduses olev ehitis, ning ei kandnud kinnistusraamatusse ühisomanikuna hagejat, siis on maa tagastamise näol tegemist seaduse nõuetele mittevastava tehinguga ning tulenevalt TsÜS §-dest 87 ja 84 on selline tehing tühine. Kuigi kinnistusraamatu kanne kostja sissekandmisel ainuomanikuna kehtib, on tegemist tühise kandega, mis tuleb tühistada.
5. Kostja poolt kohtule esitatud elamu turuväärtuse hinnang on ebaõige, kuna ei sisalda elamu juurde kuuluvat vara. Hageja tegi elamu hindamise ning elamu koos teenidusmaaga (kostja väidete kohaselt 300-400m²) väärtuseks on 53 000 eurot. Kostja väited, et ta on oluliselt parendanud elamut katusekorruse väljaehitamise ja terrassi juurde ehitamisega peale abielu lahutust, on ebaõiged ja tõendamata. Katusekorrus oli välja ehitatud juba 2007.a-ks, samuti oli terrass olemas enne abielu lahutamist. Viidatud väidete kohta esitas hageja fotod. Samuti olid enne abielu lahutamist elamul pakettaknad ja terrass.
6. PKS § 219 lõikest 1 ja §-st 211 saab järeldada, et alates 01.07.2010 tuleb ühisvara jagamisele kohaldada kehtivat PKS-i. Kehtiv PKS ei näe ette kõrvalekaldumist 4 varaühtsuse jagamise põhimõttest – PKS § 37 lõige 3 näeb ette varaühisuse lõppedes ühisvara jagamise kaasomandi lõpetamise sätete järgi võrdsetes osades. Väärteomenetluse protokollid ja täiteteated väärtegude trahvide kohta, nagu kostja oleks tasunud need hageja eest, on kohut eksitavad ja valed. Kostja neid ei tasunud, tasus hageja ise, mille kohta esitas täitemenetluse aegumisega lõpetamise otsused ja trahvi tasumise kviitungi. Seega ei ole kostja tasunud hageja eest trahve ja isegi, kui ta seda teinud oleks, ei oleks see mõjunud ühisvara soetamisse, kuna ühisvara oli 2007.a-ks juba soetatud.
7. Vallasvara koosseisu ja väärtuse üle on pooltel vaidlus. Kostja leidis, et plekist paat, mida hageja nimetab Bella paadiks, on tema isalt päritud vara. Hinda (250 eurot) kostja ei vaidlusta. Kostja väide on paljasõnaline. Paat oli omandatud abielu ajal ning kuulus ühisvara hulka. Hageja ei soovi kostjalt kasutatud vara endale saada, kuna tal ei ole seda kuhugi panna. Hageja elab koos pojaga üüripinnal.
8. Kostja poolt võetud laen ei olnud võetud perekonna huvides, seega ei saa seda arvata ühiste kohustuste hulka. Kostja võttis laenu 01.10.2007, abielulahutus vormistati 12.10.
9. Seega võttis kostja laenu ning ka kasutas selle ära enda huvides, kuna pooled olid laenu võtmise ajaks kooselu lõpetanud. Asjaolu, et pooled olid kooselu lõpetanud enne laenu võtmist, kinnitavad tunnistajad AK ja SO.
10. Ei ole õige, et Scania ja haagis Damm ei ole ühisvara, kuna olevat omandatud kinke teel. Kostja ostis sõidukid abielu ajal, mida tõendavad ostu- müügilepingud. Auto Bedford Blitz hinda tõendas hageja interneti väljavõttega, kust nähtub, et varuosadeks müüdava auto hind on 400 eurot. Et kostja juures olev auto on sõidukõlblik, hindas hageja selle väärtuseks 700 eurot. Sõiduauto Ford Scorpio on interneti andmetel müügis 1200 eurot, seega 600 eurot on mõistlik hind. Garaažiseadmete kohta on hagejal esitada foto, millelt nähtub, et poolte abielu ajal olid seadmed ja tööriistad olemas. Kostja väitis, et riidekappi „Osiris” ei ole olnud. Ometigi oli ülemises toas selline kapp, mille olemasolu kohta esitas hageja foto. Samuti esitas hageja foto diivani ja arvutinurga kohta. Et nimetatud riidekapp on Osiris, esitas hageja interneti väljavõtte. Sektsioonkapi Benedickt olemasolu kohta esitas hageja foto ja hinna kohta internetiväljavõtte. Täispuidust laua ja toolid on kostja hinnanud 75 eurole. Ometigi nähtub internetikuulutusest, et uued toolid maksavad 50 eurot tool ning laud ja toolid 500 ja 450 eurot.
11. Kostja on korduvalt kinnitanud, et peale abielulahutust on toimunud ühisvara jagamine ning hageja on juba saanud esemeid. Hageja kihutati nende ühisest kodust välja juba enne abielulahutust ning ta läks elama turvakodusse. Samuti ei ole ta saanud kostjalt mingisugust ühisvara (v.a fotod). Nimetatud asjaolu võivad kinnitada tunnistajad AK ja SO. Kostja on ka kinnitanud, et osa ühisvarast sai endale tütar (pliit, kummutid). See ei ole tõsi, mida võib kinnitada poolte tütar J.S.
12. Kohtuistungil oli hageja seisukohal, et poolte ühisvara 12.10.2007 seisuga oli järgnev: 1) XXXX kinnistu elamu koos teenindusmaa ja trassidega väärtusega 53 000 eurot; 2) autod ja muud transpordivahendid: sõiduauto BMW 525TDS XXXXXX 1995.a 300 eurot, sõiduk Scania P113HL 6X2L XXXXXX 20 451 eurot, haagis Damm DA-16 XXXXX 2519 eurot, sõiduk Bedford Blitz 100 eurot, sõiduauto Ford Scorpio XXXXXX 100 eurot, omavalmistatud kerghaagis XXXXXX 6 eurot, traktor McCormik 252 eurot; 3) koduse sisustuse ja muu vara kostja kinnitusel (hageja nõustus tõendamise võimatuse tõttu) 235 eurot. Kokku oli pooltel ühisvara 76 963 eurot väärtuses. Seega kuuluks 5 kummalegi poolele 38 481.50 eurot. Hageja kinnitas, et sai kätte 2008.a alguses kapi, televiisori jm hinnaga 50 eurot. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista enamsaadud ühisvara arvelt kompensatsioon 38 431.50 eurot. Kostja vastuväited
13. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Kostja ei vaielnud vastu, et hagejal on õigus ühisvara jagamisel õiglasele hüvitisele, mis tema hinnangul on ¼ poolte ühisvara turuväärtusest summas 6165.29 eurot, kuid mitte rohkem kui 8000 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
14. 01.09.2014 esitas kostja vastuhagi, kuid hiljem loobus sellest, mistõttu kohus lõpetas 20.01.2015 määrusega vastuhagi menetluse. Hageja väide kinnistusraamatu kande tühisuse kohta ei tugine seadusele. Maa on õigesti tagastatud MaaRS § 12 lõike 2 alusel kostjale, sest temale kuulus elamualuse maa tagastamise nõudeõigus. Asjaolu, et abikaasad ei teinud kinnistusraamatusse kande tegemisel ühist notariaalset avaldust hageja kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu ühisomanikuna, ei muuda kostjale maa tagastamist tühiseks. Mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja ühisomanikena ei ole kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks. Kinnistusraamatu kanne ei ole tühine.
15. Kohaldada tuleb enne 01.07.

-i, sest poolte abielu lahutati 12.10.2007 (kehtiva PKS-i § 210 lõige 2). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-07 punktis 13 leidnud, et ühisvara jagamisel tuleb kohtul kindlaks määrata ka jagatavate asjade väärtus. PKS § 18 lõikest 2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, see aga ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Omandi kaotamise aeg on ühisvara jagamise aeg. Seetõttu on hageja viited 2006.a ja 2008.a kindlustusväärtustele kohatud.

1. Poolte abielu lahutamise ajal oli ühisvara koosseis järgmine: 1) 1987.a ostetud kodune sisustus; 2) 2004.a kasutatuna ostetud murutraktor Murray; 3) 1995.a BMW, mille pooled ostsid kasutatuna 2004.a; 4) 1970.a veoauto Bedford-Blitz. Ühisvara jagamise aja seisuga on märgitud ühisvara hinnanguline turuväärtus järgmine: 1) 80 eurot; 2) 10 eurot; 3) 300 eurot; 4) auto on praeguseks ajaks amortiseerunud ja tema turuväärtus on 50 eurot. Seega on pooltele kuuluva ühisvara hinnanguline turuväärtus hetkel 440 eurot.
2. Lisaks eeltoodule püstitas kostja poolte abielu jooksul elamu. XXXXX kolhoosi 24.10.1990 volinike koosoleku otsusega nr 3 rahuldati kostja ehituskrundi avaldus XXXXXXX küla XXXXX talu piirides. Kostjale eraldati endise XXXX talu piirides ehituskrunt, kuna XXXX talu kuulus kuni maa riigistamiseni kostja vanaisale JS-le. J.S elas XXXX talu elamus ja kasutas taluhooneid kuni surmani 1971.a. XXXX kinnistul asuv kostja poolt püstitatud elamu on kantud ehitisregistrisse, ehitisregistri kood on XXXXXXXXXX. Ehitisregistri kannete kohaselt anti märgitud ehitise püstitamiseks ehitusluba nr 1215 30.09.
3. Kostjale anti ehitusluba ühe hoone ehitamiseks ja pooled ehitasid abielu jooksul elamu. Väide XXXX maaüksusele 1992.a elamu ja kõrvalhoone ehitamise kohta on alusetu. Seda, et XXXX talu maa oli hoonestatud juba 1932.a, tõendab ostu-müügileping, mille §-s 10 kohustatakse ostjat kindlustama panditud maakohal asuvad hooned tule vastu. XXXXX Vallavalitsuse 20.09.2000 korraldusega nr 337 tagastati kostjale XXXX maaüksus suurusega 9138m². Vallavalitsuse korraldusest 6 nähtub, et kostjale tagastati osa endise XXXX talu nr A-21 maast. Kostja sai maa tagastamise nõudeõiguse maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise notariaalse lepinguga 20.09.1999 S.S-ilt. Kostjale tagastatud maaüksuse kinnistamisega muutus sel asuv poolte abielu ajal püstitatud elamu kinnistu kandmisel kinnistusraamatusse kinnistu oluliseks osaks ja lakkas ehitis kui vallasasi olemast.
4. Kuna ühisvara jagatakse ja hüvitist makstakse omandi kaotamise aja väärtuse järgi, esitas kostja XXXX kinnistu turuväärtuse kohta Kinnisavarabüroo (KVB) Uus Maa 30.12.2013 eksperthinnangu nr 001/0114S, mille kohaselt on kinnistu turuväärtuseks 70 000 eurot ja kinnistu väärtuseks parendusteta 7600 eurot. Seega on kinnistul asuvate hoonete maksumus kokku 62 400 eurot. Eksperthinnangust nähtub, et kinnistul asuvad lisaks elumajale hoovimaja, abihoone ja maakelder. Märgitud hooned omandas kostja maa tagastamise käigus ning need hooned ei kuulu hageja ja kostja ühisomandisse.
5. Kuni 01.07.

§ 141

kohaselt on abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitis abikaasa lahusvara, kui seadusest ei tulene teisiti. XXXX kinnistul asuva abielu jooksul püstitatud elamu maksumuseks on hinnanguliselt 42 000 eurot. 20. Kuni 01.07.

§ 19

lõike 2 kohaselt sai kohus teatud juhtudel kalduda kõrvale osade võrdsusest ühisvara jagamisel. Hagejal olid abielu ajal alkoholiprobleemid ja ta viibis korduvalt ravil Wismari haiglas. Teda karistati korduvalt väärteo toimepanemise eest. Kuna hagejal endal töötasu ei olnud või oli väga väike, pidi kõik trahvid oma sissetulekust maksma kostja. Kostja leidis, et esineb alus vara jagamisel kalduda kõrvale osade võrdsuse printsiibist ja lugeda hageja osaks 1/

1. Lisaks eeltoodule tuleb ühisvara jagamisel arvestada, et hageja lahkus elamust 2007.a ning peale lahkumist on kostja teinud kulutusi elamu säilimiseks, mille tõttu on selle väärtus suurenenud kostja lahusvara arvelt pärast poolte abielu lõppemist möödunud seitsme aasta jooksul oluliselt suurenenud. Ka on kostja oma lahusvara arvelt maksnud poolte ühiselt võetud laenu.
2. KVB Uus Maa ekspertiisiakti kohaselt oli hoonestatud XXXX kinnistu elamu turuväärtus 30.09.2013 maata, tehnovõrkudeta ja abihooneteta 41 000 eurot. Elamu katusekorrusel on viimistletud trepihall, magamistuba ja tualett-dušširuum. 2007.a oktoobris, kui hageja poolte ühisest kodust lahkus, oli elamu II korrus välja ehitamata. Praeguseks ajaks on kostja ehitanud oma lahusvara arvelt elamu II korrusele toa, dušširuumi ja WC. II korruse ehitustöödega alustati 2009.a märtsis. Siis ostis ta vajalike tööde teostamiseks ehitusmaterjalid. Asjaolu, et II korruse ehitas kostja välja pärast abielu lõppemist, teavad tõendada isikud, kes on elamus viibinud ja aidanud seal ka ehitustöid teostada. KVB Uus Maa ekspertiisiakti punkti 2.5 kohaselt ei vasta elamu suletud netopind tegelikkusele, maa-ameti alusel on elamu ehitusalune pind ca 220m², millest tulenevalt on elamu põhikorruse suletud netopinnaks ca 80% ehitusalusest pinnast, mis teeb ca 176 m2, millele lisandub veel katusekorruse pind. Kuna ekspertiisiaktist ei nähtu elamu tegelik netopind, tellis kostja pinna täpse mõõtmise spetsialisti poolt. Katusekorruse väljaehitatud osa, mis koosneb toast, WC-dušširuumist ja trepihallist, suurus on 96m². Seega on elamu kasulik pind praegusel ajal 272m². Kostja lahusvara arvelt tehtud parenduste tulemusena on poolte ühisvaraks oleva elamu kasulik pind suurenenud 96m² võrra, mis on 35%. Seega on elamu turuväärtus tema lahusvara arvelt suurenenud 35%, mis on elamu praegusest turuväärtusest rahalises vääringus 14 350 eurot. Seega on ühisvaraks oleva elamu väärtus ilma kostja poolt aastatel 2009–2011 tehtud parendusteta 26 650 eurot. 7
3. Lisaks eelnevale ehitas kostja 2011–2012.a elamule terrassi. Varem elamul terrassi ei olnud. Terrassi ehitamiseks ostis kostja Bauhof AS-st ehitusmaterjali 656.50 euro eest. Terrassi ehitamiseks vajalik puit pärines kostjale lahusvarana kuulunud metsast. Kostja esitas kohtule foto, millel on näha ehitatud terrass. Puidupoe hinnakirjast lähtudes oli kasutatud puidu maksumuseks 1389.25 eurot. Seega läks terrassi ehitus kostjale, tema enda tööd mitte arvestades, kokku maksma vähemalt 2045.75 eurot.
4. KVB Uus Maa ekspertiisiaktist nähtub, et elamul on kahekordsed pakettaknad plastikraamidel ja kahekordsed klaasid puidust paarisraamidel. Plastikaknad on paigaldatud elamule pärast poolte abielu lõppemist. Vahtplastist vooderdise paigaldas kostja elamule 2012.a. Vahtplasti ostis kostja Bauhof Group AS-lt 10.02.2012, sularahaarve nr 081205.004270 summas 581.23 eurot.
5. Vallasvara koosseisu on hageja märkinud kostja lahusvarasse kuuluvaid asju, ka on vallasvarasse kuuluvate asjade turuväärtus ülepaisutatud ja tõendamata. Lisaks eelmärgitule on pooled pärast lahutust osa ühisvara kokkuleppel jaganud.
6. Ühisvara hulka kuuluvad: 1) sõiduauto BMW turuväärtusega 300 eurot; 2) sõiduk Bedford Blitz turuväärtusega 100 eurot; 3) sõiduauto Ford Scorpio, millest sai u 200 kg vanarauda, mille eest kostja sai 20 eurot; 4) omavalmistatud kerghaagis turuväärtusega 6 eurot; 5) traktor McCormik turuväärtusega 60 eurot; 6) mootorniidukid, mis ei ole kasutuskõlbulikud, turuväärtusega u 5 eurot; 7) garaaži sisustus/tarbed (kompressor, saed, akudrellid jm), kompressor oli kostjal enne abielu, akutrelli ostis kostja pärast abielu, abielu jooksul osteti 3 käsisaagi; 8) aiatarbed (kärud, rehad, labidad); 9) riidekapp „Osiris“, abielu ajal ei olnud, kuid pooled ostsid abielu alguses riidekapi, mille turuväärtuseks on 20 eurot ja mille andis kostja peale lahutust hagejale; 10) 2 kummutit „Tip Topp TKOM60“ ei ole pooled abielu jooksul soetanud, soetatud muudest kummutitest üks on antud poolte tütre kasutusse, kummuti turuväärtuseks on 30 eurot; 11) täispuidust voodi madratsitega turuväärtusega 40 eurot; 12) tualettpeegel ja telerialus, turuväärtustega vastavalt 12 ja 35 eurot, pärast abielulahutust andis kostja hagejale üle 2 telerit ja mitu peeglit; 13) diivan, ühe diivani viis kostja koos RK-ga pärast lahutust hagejale, kostja kasutuses oleva kasutatud diivani turuväärtuseks on 10 eurot; 14) sektsioonkappi Benetickt pooltel abielu jooksul ei olnud, elutoas on abielu jooksul soetatud 30-aastane sektsioonkapp, mille turuväärtuseks on 30 eurot; 15) kasutatud arvutilaua turuväärtuseks on 30 eurot, abielu jooksul soetatud arvuti on moraalselt nii vananenud, et selle turuväärtuseks on u 3 eurot; 16) täispuidust köögilaud + 6 tooli, ühe kasutatud tooli turuväärtuseks on 5 eurot, laua turuväärtuseks 45 eurot; 17) köögikapi turuväärtuseks on 1.20 eurot, kasutatud nurgakapi turuväärtuseks 10 eurot; 18) kasutatud elektripliidi turuväärtuseks on 25 eurot, kasutatud pesumasina turuväärtuseks 10 eurot, pliit on antud poolte tütre KS kasutusse; 19) kasutatud külmiku turuväärtuseks on 23 eurot, köögitehnika on moraalselt vananenud, nende turuväärtus u 10 eurot, kostja on hagejale pärast lahutust andnud vähemalt pooled abielu jooksul ostetud nõud; 20) kostja on pärast abielulahutust andnud hagejale üle peeglid, fotod, voodipesu jms ja nõustus kõik hageja poolt märgitu andma üle hagejale.
7. Kokku on poolte ühisvarasse kuuluvate tööriistade ja mööbli jms turuväärtuseks 539.20 eurot. Seega on pooltele ühisvarana kuuluva vallasvara väärtus kokku (sõidukid + muu vallasvara) 1025.80 eurot. Pooltele ühisvarana kuulunud vara väärtus on kokku (vallasvara + elamu) 27 675.20 eurot (1025.80 + 26 650). Hageja on pärast abielulahutust toimunud ühisvara jagamise käigus saanud endale riidekapi praeguse 8 turuväärtusega 20 eurot ja diivani turuväärtusega 30 eurot, kokku vara 50 euro eest. Lisaks sai ta fotod, peeglid, toidunõud, voodipesu jms igapäevaelus vajaliku. Kostja nõustus hagejale andma üle pildid, vaibad, peeglid, kellad, turuväärtus kokku 100 eurot ja aiatarbed turuväärtusega 50 eurot ning tualettpeegli turuväärtusega 35 eurot, seega kokku vara turuväärtusega 185 eurot. Seega kuulub 235 (50 + 185) eurot hagejale kostja poolt maksmisele kuuluvast summast mahaarvamisele.
8. Poolte ühisvara hulka ei kuulu järgmine kostja lahusvara: 1) Bella paat on kostja isa pärandvara; 2) sõiduki Scania kinkis talle RK; 3) haagise Damm kinkis talle RK ja see oli registreeritud kostja nimele 06.08.2013; 4) murutraktor Murray kinkis kostjale Soome tööandja esindaja AU 14.06.
9. Samuti ei kuulu ühisvara hulka treipink 16B05 ja nurgasaag, mis kuulusid kostja käesolevaks ajaks surnud õemehele JN-le, seega praegu kostja õele AN-le, ja on kostja kasutuses.
10. Samuti palus hageja talle anda üle tema lahusvara, milleks on paadimootor „Merkury“ ja 2 „Triumph“ õmblusmasinat (abielueelne vara). Õmblusmasinad on hagejale kostja poolt pärast lahutust üle antud. Hagejale kuuluvad pärandiks saadud raamatud on ladustatud kostja ema elukohas ja need võib hageja sealt ära tuua. Paadimootorit Merkury ei ole kostja majapidamises kunagi olnud.
11. Lisaks maksis kostja pärast poolte abielu lahutust abielu jooksul perekonna huvides võetud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvelt kokku summas 1454.91 eurot. Kostja esitas kohtule Nordea panga teate koos laenuarvete koopiatega ajavahemiku 01.10.2007 kuni 01.07.2008 kohta. Laen kuulub poolte ühisvara hulka ja kummalgi poolel oli pärast lahutust kohustus maksta tagasimakseid võrdsetes osades. ½ osa kostja poolt tehtud tagasimaksetest on 724.46 eurot. Märgitud summa tuleb hagejale kostja poolt hüvitisena maksmisele kuuluvast summast maha arvata. Seega asus kostja seisukohale, et tema poolt kuulub hagejale vara kaotuse eest maksmisele hüvitis 8265.60 eurot (9225.06 - 235 - 724.46).
12. Lähtudes asjaolust, et poolte abielusuhted lõppesid vähemalt 01.01.2006, tuleb ühisvara koosseis kindlaks määrata selle kuupäeva seisuga. Hageja ja kostja abielulised suhted lõppesid 2005.a lõpus, kui hageja oli järjekordselt alkoholiprobleemide tõttu haiglas. Alates 2006.a algusest alustas kostja kooselu SO-ga, kellega koos käis kostja 2006.a märtsis välisreisil ja elas koos kuni 2008.a juulini.
13. Maanteeameti poolt 10.03.2014 kohtule saadetud nõudekirja vastuses nr 14-00226/066 on märgitud, millisel kuupäeval on sõidukid kostja nimele registreeritud. Märgitud dokumendist nähtub, et järgmised sõidukid on kostja soetanud endale pärast abielusuhete lõppu 01.01.2006: Scania, Bedford Blitz ja haagis. Seega ei kuulu märgitud sõidukid poolte ühisvara koosseisu ja on kostja lahusvara. Poolte ühisvara koosseisu kuuluvad: sõiduauto BMW, sõiduauto Ford Scorpio ja omavalmistatud kerghaagis. Veebruar 2015 seisuga on ühisvara koosseisu kuuluvate sõidukite väärtuseks 386 eurot.
14. Kostja lahusvaraks on ka kompressor, mis oli tal enne abielu ja mille kostja ise ehitas. Samuti akutrell, mille kostja ostis peale abielu.
15. Fotod, millised hageja on tõenditena kohtule esitanud, on ajast, kui poolte lapsed olid veel väikesed. Poolte noorim laps on hetkel 16-aastane. Seega on mööbliesemed käesolevaks ajaks kulunud, köögi- jm tehnika, moraalselt vananenud. Hageja on paljude mööbliesemete puhul esitanud kohtule turuväärtusena uue mööbli soetamishinna. Kokku 9 on poolte ühisvarasse kuuluvate tööriistade ja mööbli jms turuväärtus 539.20 eurot. Ühisvarasse kuuluva vallasvara väärtus on 925.20 eurot.
16. KVB Uus Maa ekspertiisiakti nr 056/0314S kohaselt oli hoonestatud XXXX kinnistu elamu turuväärtuseks 30.12.2013 maata, tehnovõrkudeta ja abihooneteta 41 000 eurot. Ekspertiisiakti nr 001/0114S kohaselt on elamu teenindamiseks vajaliku maa turuväärtuseks 166 eurot (XXXX kinnistu 1 ruutmeetri maa turuväärtus on 0.83 eurot). Seega on elamu väärtuseks koos selle teenindamiseks vajaliku maaga 41 166 eurot. Eeltoodust tulenevalt on pooltele kuuluva ühisvara väärtuseks 42 091.20 eurot.
17. KVB Uus Maa eksperthinnangust nr 056/0314S nähtub, et hinnang elamule on antud koos garaažiga. Elamu ehitamiseks 1991.a koostatud projekti seletuskirjast nähtub, et tegemist on sidumisprojektiga, kuna elamu plokeeriti lauda otsa. Ehituskrundil enne elamu püstitamist asunud lauta kasutatakse garaažina. Ekspertiisiakti kohaselt on antud turuväärtus pärast 1991.a püstitatud elamule koos garaažiga. Ekspertiisiaktist nähtub, et Maa-ameti kaardil on elamu ehitusalune pind 190m², aga elamu suletud netopind on 129m². Seega on enne 1991.a projekteeritud elamu püstitamist ehituskrundil olnud lauda suurus 61m². Poolte ühisomandina püstitatud elamu turuväärtuse andmisel ja hagejale hüvitise suuruse määramisel tuleb eelmärgitud asjaolu arvestada. Ehitise üle vaadanud spetsialisti arvamus kinnitab kostja väidet, et garaažiosa, mille külge on elamu ehitatud, on püstitatud varem kui 1991.a. Seega on XXXX kinnistul asuva poolte ühisvarasse kuuluva elamu väärtus väiksem kui 41 000 eurot.
18. Elamu turuväärtus on kostja lahusvara arvelt suurenenud, kuna peale lahutust on kostja ehitanud välja II korruse köögi ja vannitoa ning viimistlenud II korruse toa, vahetanud enamuse elamu akendest, paigaldanud köögist verandale viiva plastikukse, ehitanud mädanenud terrassi asemel uue, alustanud elamu soojustamisega ja puidust välisvooderdise paigaldamisega, heakorrastanud ja teinud elamu säilitamiseks vajalikku remonti. Kostja on esitanud kohtule tõendid tema poolt teostatud tööde maksumuse kohta. Kuna puit, mida kostja elamu vooderdamisel ja terrassi ehitamisel kasutas, on pärit talle lahusvarana kuulunud metsast, on XXXX elamut parendatud kostja lahusvara arvelt. Esimese astme kohtu otsus
19. 18.06.2015 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja jagas poolte ühisvara. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja tema omandiosa – XXXXX vallas XXXXXXX külas XXXX kinnistul (nr XXXXXXXX) asuva elamu ja elamu teenindamiseks vajaliku maa, sõiduauto BMW 525TDS XXXXXX, sõiduauto Ford Scorpio XXXXXX, omavalmistatud kerghaagise XXXXXX, traktori McCormik XXXXX ja 19.01.2015 hagiavalduse täienduses märgitud vallasasjade – kaotuse eest hüvitise kokku 13 970.23 eurot. Menetluskulud jäid võrdsetes osades poolte kanda ja kohus mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulud talle osutatud õigusabi eest pooles ulatuses summas 1734 eurot, hagejalt Eesti Vabariigile välja tasumata riigilõivu 50 eurot ja kostjalt hagejale välja hagilt ja hagi tagamiselt tasutud riigilõivu pooles ulatuses summas 150 eurot.
20. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte abielu sõlmiti 16.07.1983 ja lahutati 12.10.2007 (t I kd lk 5-6). Kohtu hinnangul leidis tuvastamist, et poolte abielulised suhted lõppesid juba 2005.a lõpus. Kostja vande all antud ütluste kohaselt lahkus hageja XXXX kinnistu peamajast ja asus eraldi XXXX kinnistul asuvasse kõrvalmajja alates 2005.a keskpaigast, mil ta oma asjad sinna viis. Alates 2006.a algusest alustas kostja kooselu SO-ga, kellega koos kostja käis 2006.a märtsis välisreisil ja elas koos kuni 2008.a juulini 10 (t II kd lk 211-218). See viitab asjaolule, et poolte isiklikud suhted lõppesid. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleks ühiste vahendite arvel peale 01.01.2006 kandnud ka ühiseid elamiskulusid.
21. Kostja ei vaielnud vastu pooltele kuuluva ühisvara jagamise nõudele ning on kogu menetluse jooksul olnud seisukohal, et XXXX kinnistul asuv elamu on ehitatud poolte abielu jooksul. Seega ei vaidle pooled selle üle, et nende abieluline ühisvara tuleb jagada. Mõlemad on seisukohal, et ühisvara tuleb jagada viisil, et kostjale jääb vara ja kostjal tuleb hagejale maksta ühisvara osa omandi kaotuse eest hüvitist. Pooled vaidlevad ühisvarasse kuuluva vara koosseisu ja hagejale maksmisele kuuluva hüvitise suuruse üle.
22. Kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXXX II jakku tehtud kande kohaselt on XXXX kinnistu omanikuks kostja (t I kd lk 63). Kinnisasi ei ole abikaasade ühisvara. XXXXX Vallavalitsuse 20.09.2000 korraldusega nr 337 tagastati kostjale XXXX maaüksus suurusega 9138m² (t I kd lk 7). Pooled leidsid, et XXXX kinnistul asuvatest hoonetest kuulub poolte ühisvara hulka poolte abielu jooksul püstitatud elamu. Elamu ehitamiseks andis XXXXX Vallavalitsus 30.09.1991 välja ehitusloa nr 1215 (t I kd lk 97-98). Elamu ehitamist alustati 1991 ja see on kantud ehitisregistrisse (nr XXXXXXXXXX, pooleliolev). Elamu ehitamiseks 1991.a koostatud projekti seletuskirjast nähtub, et tegemist on sidumisprojektiga, kuna elamu plokeeriti lauda otsa (t I kd lk 141; II kd lk 198-200). XXXX kinnistul asuva ehitise üle vaadanud spetsialisti arvamuse kohaselt on lauda/garaaži osa, mille külge on elamu ehitatud, püstitatud varem kui 1991.a (t I kd lk 201). Asjaolu, et kostjale tagastatud maal asus laut, mille külge vana elamu vundamendile kostja kasuisa ehitas poolte abielu ajal elamu, kinnitasid kohtuistungil vande all ülekuulatud kostja (t II kd lk 211-218), kes ütles, et tema tädi ehitas laudale ja garaažile katused peale aastatel 1970-1980, ja tunnistaja AN, kes ütles, et kinnistul oli enne seda, kui kostja hakkas elamut ehitama, olemas ait, väike maja, vanast majast oli lauda osa, millel oli katus peal (t II kd lk 234-235). Kuivõrd märgitud hoovimaja, veel üks hoone ja laut/garaaž tagastati kostjale tagastamisele kuulunud maa koosseisus, ei kuulu see poolte ühisvara hulka.
23. Kohus nõustus kostjaga, et asja lahendamisel tuleb lähtuda enne 01.07.

-ist. Märgitud seisukoht tugineb praegu kehtiva PKS § 210 lõikele 2, mille kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2010, tuleb kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Enne 01.07.

§ 18

lõike 2 teine lause sätestab, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse vara koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Lähtudes eelmärgitud sättest märkis Riigikohus lahendi nr 3-2-1-77-07 punktis 13, et PKS § 18 lõikest 2 tuleneb, et ühisvara koosseis määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-34-14 lahendis selgitanud: „Kuna perekonnaseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti, leiab kolleegium, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks ning abikaasade varaühisuse varasuhet ei tule ühisvara jagamise võimaldamiseks enam lõpetada“. Riigikohus on lahendi nr 3-2-134-14 punktis 10 selgitanud: „Enne 01.07.

§ 14

lõike 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lõike 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara PKS § 18 lõike 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. 11 Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega“.

1. Lähtudes asjaolust, et hageja ja kostja abielusuhted lõppesid lõplikult vähemalt 01.01.2006, tuleb ühisvara koosseis määrata kindlaks 01.01.2006 seisuga.
2. Pooltel on vaidlus vallasvara koosseisu üle, mis kuulub ühisvarasse. Kohus nõustus kostjaga, et hageja poolt ühisvara koosseisu märgitud vallasvarast ei kuulu poolte ühisvarasse järgmised sõidukid, millised kostja soetas endale pärast abielusuhete lõppu: sõiduk Scania, sõiduk Bedford Blitz ja haagis Damm.
3. Lisaks eelmärgitule on tõendatud, et kostja lahusvaraks ei ole: 1) kompressor, mis oli kostjal enne abielu; tõendatud kostja vande all antud seletusega (t II kd lk 211-218) ja AN ütlustega (t II kd lk 235), kes arvas küll selle enda kadunud abikaasa oma olevat; 2) paat; kostja vande all antud seletusega (t II kd lk 211-218) ja tunnistaja AN ütlustega (t II kd lk 235) leidis tõendamist, et ühekohaline plekist paat kuulus kostja isale, oli kostja kasutuses ja et isa kinkis paadi kostjale (vt ka t II kd lk 133 ja 133 pöördel olevat fotot); 3) murutraktor; asjaolu, et kostja Soome tööandja esindaja AU kinkis kasutatud ja mahakantud murutraktori kostjale 2005.a, on tõendatud AU kinnitusega kinke tegemise kohta (t II kd lk 53-55). Asjaolu kohta, et pooltele oleks kuulunud enne lahutust akutrell (-id) ei ole tõendeid esitatud.
4. Asjas leidis tuvastamist, et poolte ühisvara hulka ei kuulu järgmine kolmandatele isikutele kuuluv vallasvara, mis on olnud kostja kasutuses: treipink 16B05 ja nurgasaag kuulusid kostja käesolevaks ajaks surnud õemees JN-le, seega praegu kostja õde AN-le; tõendatud kostja vande all antud seletusega (t II kd lk 211-218) ja tunnistaja AN ütlustega (t II kd lk 235).
5. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-07 punktis 13 asunud seisukohale, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Asja turuväärtust saab tõendada internetist tehtud väljatrükiga samaväärsete asjade turuväärtuse kohta.
6. Kohus asus asjas esitatud tõendite põhjal seisukohale, et poolte ühisvara koosseisu kuuluvad järgmised Maanteeameti poolt 11.03.2014 kohtule saadetud nõudekirja vastuses (t I kd lk 131) märgitud ja kostja nimele registreeritud sõidukid, mille turuväärtuseks on kokku 466 eurot: 1) sõiduauto BMW XXXXXX; analoogse auto turuväärtuseks hageja esitatud internetileheküljel Auto.soov.ee on ühel 579 eurot ja teisel 800 eurot (t II kd lk 94, 95) ning kostja esitatud internetileheküljest Auto 24.ee 300 eurot (t II kd lk 32); kohtuistungiks oli hageja nõus kostjaga, et kõnealuse auto väärtuseks on 300 eurot (vt poolte kohtukõne teesid t II kd lk 240 ja 251 pöördel ja 252); 2) sõiduauto Ford Scorpio; kostja väitel autot alles ei ole ning sellest sai umbes 200 kg vanarauda, mille eest kostja sai 20 eurot; kostja nimetatud asjaolu tõendanud ei ole; analoogse auto turuväärtuseks hageja esitatud internetileheküljel on 1200 eurot ja hageja ise on määranud kohtuistungil selle auto väärtuseks 100 eurot (vt kohtukõne teesid t II kd lk 240); kohus määras eelnevate tõendite alusel kõnealuse auto väärtuseks 100 eurot; 3) omavalmistatud kerghaagis; kostja väitel omavalmistatud haagiseid enam registreerida ei saa ja seega on see kasutu ning järelikult on 60 kg haagisel vanaraua 12 väärtus 6 eurot (t II kd lk 129); kohtuistungil hageja nõustus sellega (vt kohtukõne teesid t II kd lk 240); 4) traktor McCormik XXXXX väljalaskeaasta 1962 (t II kd lk 34 ja 34 pöördel; 130, 130 pöördel); kuna traktor ei ole kostja väitel töökorras, on selle turuväärtus kostja hinnangul vanaraua maksumus 60 eurot (t II kd lk 33); hageja hindas traktori väärtuseks kohtuistungil 252 eurot (vt kohtukõne teesid t II kd lk 240); kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja ostis märgitud traktori 05.11.1999 Soomest 1500 marga eest; hetkel on valuutakurss euro ja soome marga suhtes 1 euro = 5.94573 Soome marka; seega on traktori ostuhind ümberarvestatuna eurodesse 252.28 eurot; arvestades traktori vanust ja asjaolu, et hageja ei ole tõendeid traktori väidetud väärtuse kohta esitanud, pidas kohus usutavaks kostja väiteid ja määras traktori väärtuseks 60 eurot.
7. Pooled soovivad jagada ka ühisvara hulka kuuluvaid tööriistu, mööbliesemeid ja aiatarbeid. Kui menetluse ajal olid pooltel erimeelsused nii nimetatud esemete koosseisu kui väärtuste osas, siis kohtuistungil hageja nõustus kostjaga, et ei ole väiteid asjade turuväärtuse kohta tõendanud ning et ühisvara koosseisu kuuluva vallasvara turuväärtus tuleb tuvastada kostja esitatud tõendite alusel. Hageja nõustus, et nimetatud vallasvara turuväärtuseks on kokku 235 eurot (vt kohtukõne teesid t II kd lk 240). Seega luges kohus kostja valduses oleva jagamisele kuuluva vallasvara turuväärtuseks kokku 235 eurot, millest hageja on kätte saanud 2008.a alguses kapi, televiisori jne väärtusega 50 eurot, mis tuleb 235 eurost lahutada, so kokku (235 -50) 185 eurot (vt kohtukõne teesid t II kd lk 240).
8. Pooled vaidlevad ühisvaraks oleva elamu koos teenindusmaaga väärtuse üle. Kostja esitatud KVB Uus Maa ekspertiisiakti nr 001/0114S (t I kd lk 99-109) kohaselt oli hoonestatud XXXX kinnistu (elamu koos abihoonetega) turuväärtuseks 30.12.2013 70 000 eurot ja maa väärtus ilma parendusteta 7600 eurot. Kostja esitatud KVB Uus Maa ekspertiisiakti nr 056/0314S (t I kd lk 183-192) kohaselt oli hoonestatud XXXX kinnistu elamu turuväärtuseks 30.12.2013 maata, tehnovõrkudeta ja abihooneteta 41 000 eurot. Lähtudes ekspertiisiaktist nr 001/0114S on elamu teenindamiseks vajaliku maa turuväärtuseks 166 eurot (XXXX kinnistu 1 ruutmeetri maa turuväärtus on 0.83 eurot (7 600 eurot: 9138m²). Seega on elamu väärtus koos elamu teenindamiseks vajaliku maaga 41 166 eurot.
9. Kostja osundas õigesti, et eksperthinnangust nr 056/0314S nähtub, et hinnang elamule on antud koos garaažiga. Asjas on tõendatud, et laut/garaaž oli enne elamu ehitamist olemas ja elamu ehitati lauda otsa. Elamu ehitamiseks 1991.a koostatud projekti seletuskirjast nähtub, et tegemist on sidumisprojektiga, kuna elamu plokeeriti lauda otsa (vt t II kd lk 141 ja 141 pöördel). Ehituskrundil enne elamu püstitamist asunud lauta kasutab kostja garaažina. Ekspertiisiaktist (t I kd lk 183-192) nähtub, et Maa-ameti kaardil on elamu ehitusalune pind 190m2, aga elamu suletud netopind on 129m². Ehitise üle vaadanud spetsialisti arvamuse kohaselt on lauda/garaaži osa, mille külge on elamu ehitatud, püstitatud varem kui 1991.a (t II kd lk 201). Seega on enne 1991.a projekteeritud elamu püstitamist ehituskrundil olnud lauda suurus 61m². Ekspertiisiaktist lähtuvalt on ehitise ühe ruutmeetri pinna maksumus 215.79 eurot (41 000 : 190m²) ja seega on elamu (laut/garaažita) turuväärtus 27 836.91 eurot (129m² x 215.79 eurot). Kui elamu turuväärtusele lisada selle teenindamiseks vajaliku maa turuväärtus, on poolte ühisvarasse kuuluva elamu väärtus 28 002.81 eurot.
10. Seega on eeltoodud arvestuse kohaselt pooltele kuuluva ühisvara väärtus kokku (sh elamu koos teenindamiseks vajaliku maaga, mootorsõidukid ja mööbel jms) 28 653.81 eurot. 13
11. Hageja on esitanud AS Pindi Kinnisvara 27.02.2015 arvamuse XXXX kinnistu turuväärtuse kohta (t II kd lk 172-175), millest nähtub, et turuväärtus 53 000 eurot sisaldab elamuga (129m²) kokku ehitatud abihoonet, mis ei kuulu poolte ühisvara koosseisu. Kohus nõustus kostjaga, et arvamust ei saa võtta ühisvara turuväärtuse määramise aluseks, kuna sellest ei nähtu turuväärtuse kujunemise alused, tegemist ei ole kaalutletud hinnanguga. Ka nähtub arvamusest, et see ei ole Eesti vara hindamise standardiseeria kohaselt käsitletav eksperthinnanguna.
12. Kostja leidis, et elamu turuväärtus on tema lahusvara arvelt suurenenud võrreldes väärtusega, mis oleks elamul ilma parendusi tegemata. Kostja on ehitanud välja elamu II korruse köögi ja vannitoa, viimistlenud II korrusel oleva toa, vahetanud pärast hagejaga abielusuhete lõppemist enamuse elamu akendest, paigaldanud köögist verandale viiva plastikukse, ehitanud elamule mädanenud terrassi asemel uue puidust terrassi. Asjaolu, et kostja on alustanud elamu soojustamisega ja elamule puidust välisvooderdise paigaldamisega, on tõendatud tunnistaja TM ütlustega (t II kd lk 224-225) ja kostja vande all antud seletusega (t II kd lk 211-218). Tunnistaja, kes on aastast 2008 kostja elukaaslane, ütluste kohaselt tegid nad koos kostjaga elamule uue terrassi, maja soojustuse, vahetatud on maja pakettaknad osaliselt. Maja remonti on tehtud seest, uste vahetused, WC-pottide vahetused, mööbli vahetus. Ka maja II korrusel on remonti tehtud: vannitoas ukse panek, liistude panek, vannitoa mööbel, st kapp, koridori lakkimine, põrandad, akende vahetus. Pakettakendest on tema ja kostja kooselu ajal vahetatud: köögi aken-uks, kust saab minna terrassile, vannitoa aken, sahvri aken, koridori aken, kaks vintskapi akent. TM ütles, et rõdu ehitasid nad koos kostjaga.
13. Kostja on esitanud kohtule tõendid tema poolt 2011-2012.a elamule uue terrassi ehitamiseks tehtud kulutuste kohta (II kd lk 24-31). Kostja on ostnud Bauhof AS-st ehitusmaterjali arve-saatelehtede alusel 656.50 euro eest. Asjaolu, et uus terrass ehitati pärast hagejaga abielusuhete lõppemist, on tõendatud tunnistajate TM ja RK ütlustega (t II kd lk 220-222). Terrassi ehitamiseks vaja läinud puit pärines kostja väitel temale lahusvarana kuulunud metsast. Puidupoe hinnakirjast (t II kd lk 29) lähtudes oli kasutatud puidu maksumus kostja arvestuse kohaselt 1389.25 eurot. Seega läks terrassi ehitus kostjale, tema enda tööd mitte arvestades, kostja väitel kokku maksma vähemalt 2045.75 eurot.
14. Eelnevaid tõendeid arvestades luges kohus tõendatuks uue terrassi ehituseks tehtud kulutused summas 132.13 eurot. Kohus leidis, et ei ole eluliselt usutav, et puidust välisterrassi ehituseks on kulunud kostja väidetud 10.02.2012 ostetud vahtplasti 18 pakki summas 484.36 eurot (käibemaksuta) (vt t II kd lk 26), kuna sama vahtplasti väidab kostja olevat kulutanud elamu vooderdamiseks ning esitanud sama arve sama kuupäevaga ja sama vahtplasti kogusega summas 581.23 eurot (käibemaksuga) (vt t II kd lk 30). Samuti ei ole kostja kohtu hinnangul veenvalt tõendanud terrassi ehituseks kulunud puidu maksumust, kuna esitatud tõend põhineb suuresti kostja enda poolt koostatud arvestusel (vt t II kd lk 29 – kostja omakäeline arvestus).
15. Kostja esitatud 30.12.2013 ekspertiisiaktist nähtub, et elamul on kahekordsed pakettaknad plastikraamidel ja kahekordsed klaasid puidust paarisraamidel. Kostja väitel on plastikaknad paigaldatud elamule pärast poolte abielu lõppemist, kuid vastavaid tõendeid akende maksumuse kohta esitatud ei ole. Vahtplastist vooderdise paigaldas kostja elamule väidetult 2012.a. Vahtplasti ostis kostja Bauhof Group AS-lt 10.02.2012, sularahaarve nr 081205.004270 summas 581.23 eurot (t II kd lk 25 ja lk 30). Nimetatud 14 asjaolu luges kohus tõendatuks, kuna osalise vahtplastist soojustuse olemasolu elamul kinnitavad mh ka eelnimetatud eksperthinnangu osaks olevad fotod.
16. Eeltoodust nähtub, et kostja on teinud elamule pärast hagejaga abielusuhete lõppemist parendusi vähemalt 713.36 euro eest, mitte 2626.92 euro eest, nagu väidab kostja. Märgitud summa (713.36) tuleb ühisvara turuväärtusest maha arvata, sest märgitud parendused on tõstnud elamu turuväärtust. Mis puutub muude kostja väidetud remonttööde ja parenduste tegemist ning uue mööbli/tehnika ostmist, siis see on kohtu hinnangul tavapärane, et uuendatakse kulunud viimistlust ja mööblit/tehnikat, mis igapäevase kasutamise tagajärjel kuluvad, seda enam, et ühisvarasse kuuluvaid esemeid kasutas peale hageja kodust lahkumist edasi kostja ise, mitte hageja. Seega on jagatava ühisvara väärtus kokku 27 940.45 eurot (28 653.81-713.36).
17. Kuni 01.07.

§ 20

lg 2 kohaselt vastutasid perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Hageja leidis, et kostja võttis laenu 01.10.2007 ja kasutas selle ära enda huvides, mitte perekonna huvides, kuna pooled olid laenu võtmise ajaks kooselu lõpetanud. Selline seisukoht on alusetu. Asja materjalidest nähtub, et kostja on võtnud tegelikkuses laenu 30.06.2004, mil kostja sõlmis Nordea Finants Soome OY-lt Soome Vabariigis Hyvinkääs laenulepingu, laenu nr 232805-20210429, ja võttis pangalt laenu 8500 eurot aastaintressiga 7,68% (t II kd lk 140, 140 pöördel). Kostja väitel maksis ta perekonna huvides võetud laenu tagasimakseid pärast abielusuhete lõppemist kuni 2008.a-ni summas 1454.91 eurot ja seega oma lahusvara arvelt. Samas ei ole kostja selle asjaolu tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit – kontoväljavõtet ega maksekorraldusi ning ka laenulepingust ei nähtu laenu tasumise tähtaega ega ole lisatud maksegraafikut. Järelikult ei saa kohus kostja väidetud laenu tagasimakseid arvata maha ka poolte ühisvara turuväärtusest selle tõendamatuse tõttu. 59. Kuni 01.07.

§ 19

lõike 2 punkt 2 sätestas, et kohus võib kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Riigikohus on lahendi nr 32-1-31-14 punktis 14 asunud seisukohale, et kehtiva PKS § 210 lõike 2 järgi saab määrata enne 01.07.

-i järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.

1. Abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS § 14 lõike 1 järgi abikaasade ühisvara. Seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad PKS § 19 lõike 1 järgi võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud abielu ajal sissetulekut mõjuvatel põhjustel. Abikaasade osade võrdsusest võib kohus kõrvale kalduda üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel, mis on sätestatud PKS § 19 lõikes
2. Kostja on tuginenud PKS § 19 lõike 2 punktile
3. Nii PKS § 19 lõikest 1 kui ka PKS § 19 lõike 2 punktist 2 tuleneb, et abikaasade ühisvara jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Viidatud sätete järgi saab ühisvara jagamisel kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud.
4. Kostja on väitnud, et kuna hageja ei ole mõjuva põhjuseta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, on ühisvara jagamisel alus kalduda kõrvale osade võrdsuse printsiibist. Kostja väitel olid hagejal abielu algusest peale alkoholiprobleemid; ta ei töötanud ega hoolitsenud kodus olles laste eest ning et laste eest kostja tööloleku ajal 15 hoolitsesid kostja ema ja õde, samuti perekonnatuttavad ja hageja sõbrad. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et esineb alus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks kostja kasuks. Tõendatud on, et hagejal olid abielu ajal terviseprobleemid (vt hageja tervisekaardid t II kd lk 162, kostja esindaja ülevaade tervisekaartidest lk 178180) ja probleem alkoholi tarvitamisega, mistõttu on ta viibinud tihti raviasutustes (tunnistajate RK ja SS ütlused t II kd lk 231-233, AN ütlused II kd lk 234-235, samuti kostja vande all antud seletus). Tervisekaartidest nähtuvalt vajas hageja psühhiaatrilist ravi näiteks 1990.a ja 1992.a ühel korral, 1993.a viiel korral, 1999.a ühel korral, 2001.a neljal korral, 2002.a kümnel korral, 2006.a viiel korral, 2007.a seitsmel korral. Samas on tervisekaartide andmetel hagejal alkoholi kuritarvitamist esmakordselt diagnoositud 2006.a ja alkoholisõltuvust 2007.a, enne seda on hagejal diagnoositud 1986.a stress ja 1992.a depressioon.
5. Asja materjalidest nähtuvalt on pooltel abielu ajal sündinud neli last – K 1983.a, K 1987.a, J 1994.a ja H 1999.a. Maja ehitamist alustati 1991.a ja 1996.a kolisid pooled majja elama (kostja vande all antud seletus t II kd lk 212-218). Järelikult pidi elamu olema sel ajal juba elamiskõlbulik, kui sinna sai kolme väikese lapsega elama asuda. Kostja vande all antud seletuse kohaselt töötas ta alates 1990 aastast kuni 2012.a Soomes ning ta käis kodus algul iga nädala lõpp, hiljem iga kolme nädala tagant. Maja aitas ehitada tema kasuisa. Pooled pidasid ühises majapidamises alates 1990.a algusest loomi – sigu, lambaid, kanu, neil oli põllumaa, aiamaa ja kasvuhoone. Loomade talitamises ja põllu harimises osales ka hageja (vt ka tunnistaja AK ütlused t II kd lk 228). Kostja äraolekul hoolitses hageja ka laste eest ja teda aitasid selles mh haiglasolekute ajal kostja ema ja õde ning hageja sõbrad. Hageja osales maja ehitusel ka lihtsamate tööde tegemisel (vt tunnistaja AK ütlused, poolte tütre JS ütlused t II kd lk 229-230, SS ütlused t II kd lk 231-233, AN ütlused t II kd lk 234-235). Asjaolu, et hageja oli pidevalt kodus ainuüksi seetõttu, et ta vallandati kõikidest töökohtadest, ei ole veenvalt tõendatud. Eluliselt usutav on samas asjaolu, et väikeste laste tõttu ei saanud hageja pikema perioodi vältel tööl käia.
6. Kohus leidis, et eeltoodud asjaoludel ei ole õiglane ühisvara jagades osade võrdsusest kõrvale kalduda. Hageja sünnitas abielu ajal 4 last ja kasvatas neid enamasti emana üksinda, sest enamuse aja viibis kostja välismaal tööl. Isegi, kui hagejal esinesid alates 2006.a alkoholismi tunnused, oli selleks ajaks elamu valmis ehitatud. Eelnevale tuginedes asus kohus seisukohale, et hagejal on õigus tema omandiosa kaotuse eest õiglasele hüvitisele, mis on 1/2 poolte ühisvara turuväärtusest summas 13 970.23 eurot.
7. Kuivõrd antud asjas rahuldati hagi osaliselt, pidas kohus põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel võrdsetes osades poolte kanda. Hagejale on antud Pärnu Maakohtu 07.02.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-1200 riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Hagejat esindas menetluses vandeadvokaat Andres Tamm. Kostja lepingulise esindajana osales menetluses Liivi Tuus – Tuus&Tuus Õigusabi OÜ-st. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb kostja menetluskulu kantud lepingulise esindaja kulust. Lepinguline esindaja Liivi Tuus: 1) koostas hagivastuse ja esitas selle 27.01.2014 kohtule, millele kulus 0,25t; 2) koostas seisukoha ja esitas selle 3.03.2014 kohtule, millele kulus 0,75t; 3) koostas vastuhagi ja esitas selle 1.09.2014 kohtule, millele kulus 3t; 4) valmistus 3.09.2014 kohtuistungiks, millele kulus 1t; 5) esindas kohtuistungil 3.09.2014, millele kulus 0,5t; 6) tutvus kliendi poolt kogutud tõenditega, koostas seisukoha ja esitas selle 15.01.2015 kohtule, millele kulus 5,2t; 7) esindas 20.01.2015 kohtuistungil, milleks kulus 0,5t; 8) tutvus hageja 19.01.2015 menetlusdokumendiga, arutas seda kliendiga, kujundas seisukoha, analüüsis 16 hageja poolt kohtule esitatud tõendeid, millele kulus 1,5t; 9) koostas seisukoha hageja 19.01.2015 menetlusdokumendi kohta ja esitas selle koos tõendi kogumise taotlusega kohtule, millele kulus 2,5t; 10) tutvus kohtus RS tervisekaardiga ja psühhiaatrilise kaardiga, millele kulus 1,5t; 11) koostas kohtule RS tervisekaartidest ülevaate ja esitas selle kohtule 17.03.2015, millele kulus 1t; 12) valmistus kohtuistungiks ja arutas kõiki asjaolusid kliendiga ja kujundas lõpliku seisukoha, millele kulus 1t; 13) esindas klienti 19.05.2015 toimunud kohtuistungil, millele kulus 4,2tundi; 14) esindas klienti kohtuistungil
8. mail 2015, millele tal kulus 2,5t; 15) analüüsis kohtuistungil ülekuulatud isikute ütlusi ja koostas kohtukõne teesid, millele kulus 3,5t. Kokku osutas lepinguline esindaja kostjale õigusabi 28,9t. Tuus&Tuus Õigusabi OÜ esitas kostjale järgmised arved: 1) 8.09.2014 arve nr 89-2014 summas 660 eurot, millest 110 eurot moodustab käibemaks; 2) 20.01.2015 arve nr 9-2015 summas 684 eurot, millest 114 eurot moodustab käibemaks; 3) 11.02.2015 arve nr 29-2015 summas 480 eurot, millest 80 eurot moodustab käibemaks; 4) 23.03.2015 arve nr 51 summas 300 eurot, millest 50 eurot moodustab käibemaks; 5) 25.05.2015 arve nr 88-2015 summas 1344 eurot, millest 224 eurot moodustab käibemaks. Kostja kinnitas, et eelmärgitud arvetel kajastatud kulu on kantud tema poolt käesoleva tsiviilasja kohtumenetluses ja ta ei ole käibemaksukohuslane. Lähtudes eeltoodust palus kostja määrata rahaliselt kindlaks hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluv menetluskulu summas 3468 eurot. Hageja ei ole kostja menetluskulude nõude kohta oma seisukohta avaldanud. Hinnates kostja esindaja poolt kirjeldatud ja teostatud õigusabitoiminguid leidis kohus, et need vastavad tsiviilasja materjalidele ja õigusabi osutamiseks kulutatud aeg 28,9t on olnud vajalik ja põhjendatud. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda, tuleb hagejal kostjale hüvitada menetluskulu 1734 eurot ja ülejäänud 1734 eurot jääb kostja enda kanda. Lisaks eelnevale tuleb hagejalt riigi kasuks riigituludesse välja mõista tasumata riigilõiv kokku 50 eurot. Apellatsioonkaebus
9. 14.07.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osaliselt, so kooselu lõppemise aja, vara koosseisu ja maksumuse, rahalise hüvitise suuruse ja menetluskulude osas ning saata asi maakohtule uueks arutamiseks.
10. Hageja ei nõustu, et ühisvara jagamise koosseis tuleb kindlaks määrata 01.01.2006 seisuga. Pooled elasid ühes majas kuni 2007.a septembrini, siis tõstis kostja osa hageja üleriietest hoovimajja ja alates detsembrist 2007 kolis hageja varjupaika, sest õuemajas ei olnud talvel võimalik elada, kuu aja pärast, so 2008.a jaanuaris leidis hageja linnast üürikorteri ja emale järgnesid ka lapsed. Seega tuleb ühisvara koosseis määrata abielulahutuse seisuga, so 12.10.
11. Ärakolimist just sel ajal tõendavad ka tunnistajate AK ja J.S ütlused, samuti varjupaiga kviitungid. Ka kostja tunnistaja RK kinnitab, et pooled läksid lahku 2007.a. Lisaks võttis kostja 14.01.2012 kohtule esitatud seisukoha punktis 5 omaks, et hageja lahkus poolte ühisest kodust 2007.a oktoobris. Alles seejärel, kui kohus nõudis hageja taotlusel välja autoregistrist autode Scania, Bedford Blitz ja haagise Damm dokumendid, muutus kostja seisukoht, et poolte abielusuhted lõppesid 01.01.
12. Asjaolu, et hageja elas abielulahutuse ajal veel XXXX kinnistul, kuid oli juba peamajast kostja poolt välja tõstetud, kinnitab ka poolte abielu lahutamise otsus. Asjaolu, millal lõppesid poolte abielusuhted, soovis hageja tõendada tunnistaja SO ütlustega, kuid kohus keeldus tunnistajat ülekuulamast põhjusel, et hageja ei suuda tunnistaja ilmumist kohtule tagada. SO oli isik, kellega koos hakkas kostja elama peale hagejat ning oleks täpselt võinud öelda, millal nende kooselu kostjaga algas ehk millal poolte kooselu lõppes. Selline hageja õiguste piiramine olulise asjaolu tõendamisel on menetlusõiguse jäme rikkumine. Et hageja tasus kuni ühisest kodust lahkumiseni XXXX 17 talu telefoni ja interneti eest, on näha hageja pangaarve väljavõttest aastatest 2006–
13. Samuti sõlmiti pereauto Chevrolet Aveo 1,2 liisinguleping 16.10.2006 hageja nimele, kes tegi ülekandeid kuni aprillini
14. Hageja arveldusarve väljavõttest on näha, et ka kostja kandis hagejale selle eest raha, seega ei olnud ühine majandamine 2005.a lõppenud, nagu seda vande all valetunnistust andes kinnitas kostja. Panga väljavõtteid ja liisingulepingut ei olnud hagejal võimalik varem esitada, kuna hageja ei ilmunud kohtuistungile 19.05.2015 peale lõunat ja 20.05.2015 ei olnud kohus nõus asja arutamist edasi lükkama. Kohus lähtub kostja valeütlustest, et poolte abielusuhted lõppesid 01.01.2006, mistõttu määras ühisvara koosseisu kindlaks 01.01.2006 seisuga.
15. Kostja on võtnud omaks, et vaidlusalune elamu ja selle teenindamiseks vajalik maa on poolte ühisvara. Kohus on kostja poolt viidud eksitusse, kui leiab, et laut-garaaž ei kuulu ühisvara koosseisu, kuna on ehitatud enne elamu ehitamist, lauta kasutab kostja garaažina. See ei ole õige. Tõepoolest ehitati laut enne elamu püstitamist ning elamu seoti lauda külge, mis nähtub ka kostja esitatud elamu plaanist, aga ka skeemist. Garaaž on aga laudast eraldi ehitatud elamu osa, mis on lauda ja elamu vahel. Ometi on kostja andnud vande all valeütlusi ka asjaolu kohta nagu oleks lauda katus ehitatud kostja tädi poolt 1970.-
16. aastatel. Katuse tegid lauda müüride peale hageja ja kostja enne 1991.a, enne elamu ja garaaži ehitamist, kui pidasid selles laudas loomi. Elamu ja garaaž ehitati lauda külge. Laut-garaaži ei olnud võimalik tagastada, kuna neid hooneid ei olnud tollal olemas. Seega ei ole õige kohtu seisukoht, kus ta elamust arvestab maha lauda- ja garaažiosa kui tagastatud hooneosa selliselt, et leiab kogu hoone väidetava maksumuse 41 000 eurot, mille jagab kogu hoone ruutmeetrite arvuga ning seejärel korrutab saadud ruutmeetri hinna laut-garaaži ruutmeetritega ja lahutab saadud tulemuse väidetavast hoone maksumusest. Kohtu selline arvutus ei ole õige ka selle poolest, et lauda ja garaaži ehituslik viimistlus ei ole võrreldav elamu viimistlusega, mistõttu on vähendatud elamu väärtust. Kohus on jätnud ka tähelepanuta hageja väited, et KVB Uus Maa arvamuses elamu väärtuse kohta puuduvad nii teenindusmaa kui tehnovõrkude maksumus. Samas on AS Pindi Kinnisvara arvamuses käsitletud kogu elamu koos garaaži ja laudaga, maa ja tehnovõrkudega. Juhul, kui kohtule on esitatud kaks erinevat arvamust, tulnuks määrata ekspertiis.
17. Seega on poolte ühisvara 12.10.2007 seisuga järgmine: XXXX kinnistu (elamu koos teenindusmaa ja trassidega) väärtusega 53 000 eurot, autod ja muud transpordivahendid 23 456 eurot, kodune sisustus ja muu vara 235 eurot. Kokku 76 691 eurot, millest kuuluks kummalegi 38 481.50 eurot. Hageja kinnitab, et on saanud kätte 2008.a alguses kapi, televiisori jm, milliste väärtuseks kostja hindas 50 eurot, seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista enamsaadud ühisvara arvelt kompensatsioon 38 431.50 eurot.
18. Kohus on menetluskulud jaotanud ebaõigesti. TsMS § 160 on üldnorm, § 164 aga erinorm, mida tuleks praegusel juhul kohaldada. Kohus ei ole kulude jätmist poolte endi kanda üldse vaaginudki, rääkimata oma seisukoha põhjendamisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-183-13, punkt 10). Veelgi enam, kohus on jätnud kostjalt hageja menetluskulude osa välja mõistmata, ometigi mõistis hagejalt välja poole kostja menetluskulud. Selline kostja eelistamine on väär ja rikub poolte võrdsuse põhimõtet.
19. Kohus on otsuses arvestanud nii poolte kooselu lõppemise aja, vara koosseisu ja väärtuse arvestamisel kostja poolt 19.05.-20.05.2015 kohtuistungil antud valeütlusi. Hageja esitas prokuratuurile kuriteoteate, mille alusel algatas Lääne Ringkonnaprokuratuur 08.07.2015 kriminaalasja. 17.09.2015 esitas hageja ringkonnakohtule seoses eeltooduga taotluse menetluse peatamiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole veel uurimine lõppenud. Hageja 18 leiab, et kuna kostja, keda kuulati tsiviilasjas vande all üle, moonutas tahtlikult asjaolusid ja andis valeütlusi asjaolude kohta, mille tahtliku moonutamisega ta saavutas selle, et kohus jättis kaevatava otsusega osa ühisvarast (autod summas 23 456 eurot) kostja lahusvara hulka ja muutis ühisvara väärtuse väiksemaks (elamu osas väärtuselt 53 000 eurot väärtuseni 28 002.81 eurot), mistõttu jagamise tulemusena saadud kompensatsioon oli oluliselt väiksem, soodsama otsuse saamiseks mustas hagejat, näidates teda kroonilise alkohooliku ja töötuna, siis sõltub ringkonnakohtu lahend täielikult kriminaalasja lahendamise tulemusest ning apellatsioonimenetlus tuleks peatada kuni kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX menetluse lõppemiseni. Vastustaja seisukoht
20. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
21. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on vaidluse lahendamisel osaliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materaiaalõiguse norme, mistõttu tuleb vaidlustatud osas otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastab uuesti abielusuhete lõppemise aja, lähtuvalt sellest määrab ühisvara koosseisu ja hagejale tasumisele kuuluva hüvitise suuruse, samuti jaotab uuesti menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
22. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus kohaldas abielusuhete lõppemise aja tuvastamisel puudulikult TsMS § 232 lõiget 1, mille kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS § 442 lõikele 8, kuna analüüsitud on ainult kostja vande all antud seletust, jättes vajaliku tähelepanuta kostja eelnevad väited ning tunnistajate ütlused ja asjas kogutud dokumentaalsed tõendid, samuti vastamata hageja väidetele. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-31-14 toonud esile, et PKS-i varem kehtinud redaktsiooni § 15 lõike 1 ja § 18 lõike 2 alusel oli kujunenud välja kohtupraktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui varalised suhted. Abielusuhete lõppemine on õiguslik asjaolu, mille tuvastab kohus poolte esiletoodud TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud reeglipärase tõendamiskoormuse alusel tõendamist leidnud eluliste asjaolude alusel. Käesolevas asjas omab abikaasade abielusuhete lõppemise aja tuvastamine tähtsust selleks, et määrata kindlaks jagamisele kuuluva ühisvara koosseis. Apellatsioonimenetluses piirdub poolte vaidlus ühisvara koosseisu osas sõidukitega, millised on kostja nimele registreeritud vastavalt 12.09.2006 (Bedford Blitz) ja 18.07.2007 (Scania ja haagis) (Maanteeameti vastus t I kd lk 131).
23. Järgnevalt analüüsib kolleegium poolte väiteid ja maakohtu poolt kogutud tõendeid, millised võivad omada tähtsust poolte suhete sisu tuvastamisel käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust omavas ulatuses.
24. Hageja on olnud kohtumenetluse kestel seisukohal, et poolte abielulised suhted tuleb lugeda lõppenuks abielu lahutamise kohtuotsusest 12.10.2007, tuues 29.11.2013 hagiavalduses esile, et sel aastal lahkus ta ühisest kodust (t I kd lk 2pöördel). 13.03.2015 menetlusdokumendis tõi hageja lisaks esile, et pooled elasid ühes talus kuni 2008.a 19 jaanuarini, mil ta läks Kuressaare EELK varjupaika (t II kd lk 170pöördel). Samas on hageja vastuolus eelnevate väidetega 10.04.2014 menetlusdokumendis väitnud, et „12.10.2007 toimus abielulahutus ning sellel aastal küll mingit ühisvara soetamist ei toimunud.“ (t I kd lk 144pöördel). Ka 19.01.2015 menetlusdokumendis kinnitas hageja, et ühisvara oli aastaks 2007, kui toimus ka abielulahutus, juba soetatud ning et kostja poolt laenu võtmise ajaks 01.10.2007 olid pooled kooselu lõpetanud ja asjaolu, et pooled olid kooselu lõpetanud enne laenu võtmist, võivad kinnitada tunnistajad AK ja SO (t II kd lk 72). Abieluliste suhete lõppemist on hageja menetluses korduvalt seostanud kostja kooselu algusega SO-ga (nt t II kd lk 72; apellatsioonkaebuse punkt 2.7). SO ütlusi tõendina maakohtus ei kogutud ja ringkonnakohtus kogumist ei taotletud. Tunnistaja AK (poolte peretuttav) maakohtus antud ütluste (t II kd lk 228) kohaselt oli hageja sunnitud tulema kodust ära vist 2007.a, kui kostjal tekkis uus suhe SO-ga, SO tuli elama suurde majja, samal ajal elas hageja väikeses majas.
25. Esmases vastuses hagile nõustus kostja ühisvara koosseisu määrama abielu lõppemise aja 12.10.2007 seisuga (t I kd lk 71 pöördel). Samuti tõi kostja esile, et 2007.a oktoobris lahkus hageja poolte ühisest kodust (t II kd lk 18, 21pöördel). 20.01.2015 kohtuistungil teatas kostja esindaja, et esindatav oli talle samal päeval teatanud, et kooselu lõppes juba 2005.a lõpus, mil pooltel olid tekkinud uued partnerid (t II kd lk 104 pöördel). Sama tõi kostja esile 10.02.2015 menetlusdokumendis, selgitades, et siis oli hageja järjekordselt alkoholiprobleemide tõttu haiglas ja alates 2006.a algusest alustas kostja kooselu SO-ga, kellega käis 2006.a märtsikuus välisreisil ja elas koos kuni 2008.a juulikuuni (t II kd lk 122pöördel). Samas vande all kinnitas kostja mh, et SO-ga läks ta reisile 2007 ja siis oli kooselu hagejaga läbi. Lisaks tõi kostja vande all esile, et kooselu lõppes 2005-2006 aastavahetusel, peale mida proovis ta ära leppida, kuid hageja põlgas ta ära, aastatel 1994 kuni 2012 töötas kostja Soomes, 2007.a lahutuse ajal elas hageja pisteliselt kostja juures, tuli koju pesema ja hommikuks oli läinud,
26. või 2006.a elas hageja väikeses kõrvalmajas koos meessõbraga, 2005.a keskel ei elanud ta hagejaga enam koos nagu mees ja naine, täielikult lõppes kooselu ühises majas 2006.a veebruaris, 2005.a keskpaigas viis hageja oma asjad kõrvalmajja, kuid ta võis käia ka peamajas, kus elasid lapsed, kestvalt lahkus hageja kodust 2006.a oktoobrist, 2007.a algusest elas hageja meessõbraga XXXXX tänaval, u 2005.a novembrikuus lõppesid elamis- ja muude ühiste kulude kandmine ühiste vahendite arvelt, viimast korda panustas hageja perekonda vist 2005.a novembrikuus (t II kd lk 212-218).
27. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et pidas maakohtus vande all antud seletuses suhete lõppemise all silmas, et aastal 2006 oli hageja alkoholiravil, leidis sealt uue mehe ning viis seetõttu lahutuse sisse, aastavahetusel 2005/2006 viis ta hageja haiglasse alkoholiravile ning pärast käis hageja ainult kodus ööbimas, pooled ei suheldnud enam nagu mees ja naine, kostja käis Soomes tööl, majapidamine oli suurema poja õlul, kooselu lõppes tegelikult juba varem, 2004.a, väliselt näidati perena kuni lahutuse otsuseni, võidi käia koos ka sugulaste juures ja võtta kodus külalisi vastu, aga ainult teistele näitamiseks.
28. Lisaks eeltoodule saab pooltevaheliste suhete sisu tuvastamisel võtta arvesse järgmistest tõenditest nähtuvaid asjaolusid: 1) tunnistaja RK (poolte peretuttav) ütluste (t II kd lk 221-222) kohaselt läksid pooled lahku u 2007.a, hageja uude elukohta haigla kõrval viis ta mööblit u 2008.a; 2) tunnistaja JS (poolte tütre) ütluste (t II kd lk 230) kohaselt viskas isa enne lahutust ema välja ja ema ei tahtnud enam lõpuks temaga koos olla; ema läks varjupaika, tunnistaja kolis ema juurde 2008.a alguses. 20
29. Samuti nähtub tsiviilasjas nr 2-06-29299 tehtud abielulahutuse otsuse (t I kd lk 5-6) kirjeldavast osast, et RS esitas hagi põhjusel, et iseloomude sobimatuse tõttu olid abielulised suhted lõppenud ja abielu muutunud formaalseks, mistõttu ei pidanud hageja kooselu taastamist võimalikuks. Kohtute infosüsteemist nähtub, et hagiavalduse esitati 11.10.
30. Kostja esitas 07.03.2007 samas asjas kohtule avalduse menetluse peatamiseks kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks ning 14.09.2007 avaldusega teatas kokkuleppe saavutamisest ning et pooled soovivad abielu lahutada. Sama otsuse põhjendavas osas märkis maakohus, et kohtuistungil leidis tõendamist, et abielu jätkamine on muutunud võimatuks, abielulised suhted on lõppenud (pooled elavad erinevates majades). Kuigi TsMS § 457 lõike 1 alusel ei ole põhjendavas osas kohtu poolt tuvastatud asjaolud pooltele kohustuslikud, eeldatakse sama sätte lõike 3 kohaselt, et otsuse kirjeldav osa tõendab avaldusi, mida osalised menetluses tegid. Ka võib teises menetluses tehtud kohtuotsuse näol olla tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lõike 2 kohaselt. Kohtuotsuse kirjeldavast ja põhjendavast osast nähtuvaga on kooskõlas ka tsiviilasja materjalide juurde võetud hageja tervisekaartide kanded: 16.10.2006 „patsient andnud sisse lahutuse, mees nõus“; 11.05.2007 „masendus, elutahe puudub, mees leidis 22-aastase elukaaslase, kelle juures elab“ (t II kd lk 162; väljavõte lk 178179).
31. Eeltoodust nähtub esmalt, et sisuliselt nii hageja kui kostja muutsid maakohtu menetluses oma esmast seisukohta, et ühisvara tuleb jagada abielulahutuse kuupäeva seisuga. Seejuures on tsiviilasja materjalidest järeldatav, et mõlemad muutsid oma algset seisukohta ajaliselt pärast seda, kui esitati tõendeid/väiteid, et aastatel 2006-2007 oli (eelduslikult) ühisvara koosseis muutunud (lisandunud sõidukid ja laenukohustus). Sõidukite omandamine on tõendatud Maanteeameti 10.03.2014 kirjaga, milline saabus kohtusse 11.03.2014 (t I kd lk 131), kostja muutis oma seisukohta 20.01.2015 kohtuistungil. Kostja tõi 15.01.2015 menetlusdokumendis esile laenukohustuse Nordea panga ees, millest hageja sai aru, et laen võeti 01.10.2007 ja sellele vastates teatas, et „laenu võtmise ajaks oli kooselu lõpetatud“. Selliselt oma väidete kohandamine muudab need kokkuvõttes kohtu jaoks väheveenvaks. Vastavalt TsMS § 232 lõikele 1 peab aga kohus menetlusosalise väite tõendatuse või mittetõendatuse otsustamisel lähtuma oma siseveendumusest ja vastavalt TsMS § 442 lõikele 8 peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema ka otsuses jälgitav. Kolleegium arvestab lõpliku seisukoha võtmisel ka asjaolu, et poole seletus, sh vande all antud, on kohtu jaoks, tulenevalt asjaolust, et selle allikas on vahetult isiklikult huvitatud lahendi tulemist, samuti sündmuste ajalise vahemaa tõttu võib mälu inimest ka teatud olukorras „alt vedada“, vähemveenev kui asjas kogutud dokumentaalsed tõendid ja tunnistajate ütlused.
32. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et tõendamist ei leidnud hageja väide, et poolte vahel oleksid isiklikud ja majanduslikud (abielulised) suhted toiminud kuni 12.10.
33. Asjaolu, et hageja kolis kõrvalmajast välja varjupaika 2007.a lõpupoole, selliseks järelduseks alust ei anna. Ka ei leidnud veenvat tõendamist, et aastavahetusel 2005/2006 või mingil konkreetsel ajahetkel 2006.a kestel oleks poolte suhetes toimunud sellised olulised muutused, mille alusel saaks tuvastada abieluliste suhete lõppemise. Tõendatud on, et poolte suhted olid aastal 2006 (ja ka mõnel varasemal aastal) kriisis, kuid tunnistajad A ja RK-d seostavad poolte lahkumineku siiski aastaga 2007 ja SO tulekuga suurde majja. Kostja ise tõi vande all SO-ga kooselamise algusena välja nii aasta 2006 kui
34. Kuigi hageja oli esitanud abielu lahutamiseks hagi juba 11.10.2006, esitas kostja märtsis avalduse menetluse peatamiseks. Mais 2007 avaldas hageja arstile, et mees on leidnud uue elukaaslase. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et 21 poolte abieluliste suhete lõppemise ajana saab tuvastada ajavahemiku märtsist maini aastal
35. Veenvamaid tõendeid täpsema aja tuvastamiseks pooled ei esitanud.
36. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et jagatava ühisvara koosseisu tuleb lisaks maakohtu otsuses tuvastatule arvata sõiduk Bedford Blitz, mille väärtuseks on apellant märkinud 100 eurot. Maakohtus oli hageja pakkunud selle väärtuseks 800 eurot, kostja 100 eurot (t II kd lk 19, 72pöördel). Seega apellatsioonimenetluses puudub vaidlus nimetatud sõiduki väärtuse (100 eurot) üle.
37. Küll aga on poolte vahel senini vaidlus ühisvara hulka kuuluva XXXX kinnistu parenduste väärtuse üle. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et tegemist on 2000.a omandireformi käigus kostjale tagastatud maatükiga, milline kuulub tema ainuomandisse. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et aastal 1989 oli kostjale samast maatükist (XXXX talu endistest maadest) eraldatud õue-aiamaa, millele abikaasad püstitasid 1991.a väljastatud ehitusloa alusel abielu ajal elamu. Riigikohus on sellises olukorras (abielu ajal ühe abikaasa lahusvara parendamine ühisvara arvel) teisele abikaasale ühisvara jagamisel õiglase hüvitise määramiseks andnud lahendis nr 3-2-194-07 järgmised juhised: juhul, kui kohus tuvastab, et ühe abikaasa lahusvara väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja see annab alust tunnistada PKS § 14 lõike 2 alusel ühe abikaasa lahusvara osaliselt ühisvaraks, peab kohus põhjendama, miks tuleb lahusvara ühisvaraks tunnistada just kohtu määratud osas; viidatud sätte alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud; selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud.
38. Poolte vahel puudub vaidlus, et abielu ajal ehitasid abikaasad elamu. Samuti ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust, et maatükil asusid tagastamise hetkel hoovimaja (nimetatud ka väike maja, kõrvalmaja), ait ja vanast majast alles jäänud lauda osa (vare), milliseid hüvitise arvestamisel arvesse võtma ei pea. Kaebusest ja vastusest sellele nähtub, et pooled vaidlevad selle üle, kas abielu ajal ehitati lisaks elamuosale ka sama hoone garaažiosa või oli see koos laudaosaga maatükil enne olemas. Maakohus tuvastas 1991.a projekti seletuskirja ja spetsialisti arvamuse alusel, et enne projektijärgse elamu püstitamist oli maatükil olemas 61m2 suurune lauda osa, mida kostja kasutas garaažina.
39. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega osaliselt. Esmalt selgitab kolleegium, et võtab järgnevates põhjendustes hooneosade määratlemisel aluseks 1991.a sidumisprojektist (t II kd lk 198-200) nähtuvad ruumide nimetused, samuti ehitusinsener PA arvamuse (samas lk 201). Tsiviilasja materjalidest on aru saada, et osaliselt on maakohtu menetluses tekkinud segadus nimelt seetõttu, et kokku ei lepitud kasutatavate hooneosade nimetusi. Materjalidest nähtub, et elamuga kokku ehitatud hoone osa on nimetanud nii laudaks, garaažiks kui laut/garaažiks, aga ka abihooneks. Eelpool viidatud projekti osaks olevalt geodeetiliselt asendiplaanilt ja põhiplaanilt on selgelt eristatav, et projekti koostamise ajal olemas olnud kivist hoone osa (viirutatud) on korrektne nimetada laudaks, elamu koosseisu projekteeriti aga lisaks tavapärastele ruumidele (köök, sahver jmt) garaaž koos tööruumiga. Sama nähtub ka KVB Uus Maa eksperthinnangus sisalduvast elamu kirjeldusest (t I kd lk 101pöördel), kus aga lauta nimetatakse vastavalt kasutusotstarbele abihooneks: „Tegemist on kivikonstrukstioonil elamuga, mille põhikorrusel asuvad … , köögist on pääs läbi koridori sauna (leili- ja pesemisruum) ja garaaži… Hoone otsas asub ka eraldi sissepääsuga vanem 22 paekivimüüridest abihoone, milles paiknevad töö- ja hoiuruumid…“ Seega on iseenesest õige hageja väide kaebuses, et garaaž on eraldi hoone osa, milline ehitati koos elamuga, mitte aga ei tagastatud koos laudaga kostjale. Samas nähtub järgnevast, et lõpplahendi seisukohalt nimetatud asjaolul tähtsust ei ole.
40. Hageja jääb juba maakohtus esitatud väite juurde, et ka lauda osa oli abielu ajal parendatud ühiste vahendite arvel katuse tegemisega müüridele ja see toimus juba enne aastat 1991, kui pooled pidasid loomi. Tõendeid enda väite tõendamiseks hageja ei esitanud ega toonud ka esile, millise summa või protsendi ulatuses enne 1991.a paigaldatud katus kostja kinnistu väärtust ühisvara jagamise ajal mõjutab. Kostja väite kohaselt tegi selle katuse 1970-1980-ndatel aastatel tema tädi (t II kd lk 216). Tunnistajate AN ja SS ütlustega on tõendatud, et laudal oli katus peal enne, kui 1991.a hakati maja ehitama (t II kd lk 235, 233). SS ütluste kohaselt aitas lauda katust ehitada tema õde. Seega on tõendatud, et katus oli hoone laudaosal peal enne abikaasade poolt elamu ehitamist ja kohtul puudub alus võtta hagejale õiglase hüvitise suuruse määramisel arvesse võimalikku väärtuse lisandumist, mis sai tuleneda abielu ajal abikaasade vahenditest lauda osale katuse ehitamisest.
41. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hüvitise määramisel on põhjendatud võtta aluseks KVB Uus Maa eksperthinnangud ning et AS-i Pindi KV arvamuses ei ole hinnangu kujunemine jälgitav. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning käesolevas otsuses neid ei korda. Lisaks juhib kolleegium AS-i Pindi KV arvamuse puhul tähelepanu asjaolule, et selles hinnati XXXX kinnistu mõttelist osa (t II kd lk 172175), kuigi asjakohane oleks olnud hinnata kogu kinnistut elamuga ja elamuta. Ka ei saa nõustuda apellandiga selles, et olukorras, kus kohtule oli esitatud mitu arvamust, tulnuks määrata kohtulik ekspertiis. Nii eriteadmistega isikute arvamused kui eksperdiarvamus on TsMS § 229 ja § 272 lõike 2 kohaselt lubatud tõendid tsiviilkohtumenetluses. TsMS § 232 lõike 2 kohaselt ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Olukorras, kus pooled esitavad sama elulise asjaolu tõendamiseks mitu erinevat tõendit, pidi maakohus otsuses põhjendama, miks ta mõnda neist ei arvesta (TsMS § 442 lõige 8). Maakohus on seda otsuses asjakohaselt teinud. TsMS § 230 lõike 2 esimese lause ja § 236 lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid, sh taotlusi tõendite kogumiseks, menetlusosalised. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks taotlenud kinnistu väärtuse tõendamiseks ekspertiisi määramist kohtu poolt.
42. Eeltoodust tulenevalt ei suutnud hageja maakohtus veenvalt tõendada, et abielu ajal oleks XXXX kinnistu väärtust muul viisil kui elamu ehitamisega tõstetud. Seega tuli käesolevas asjas tuvastada XXXX kinnistu väärtus poolte abielu ajal püstitatud elamuga ja ilma selleta ning väärtuste vahe arvata jagatava ühisvara hulka. Kuigi maakohus võttis asjakohaselt kinnistu väärtuse arvestamisel aluseks Uus Maa KVB arvamused, nõustub kolleegium osaliselt kaebajaga selles, et maakohus hindas neid tõendeid ebaõigesti, kui arvestas 41 000 euro suurusest elamu väärtusest maha lauda väärtuse. Nimelt nähtub KVB Uus Maa kinnistu väärtuse kohta antud kahest arvamusest (70 000 eurot (t I kd lk 99-110) ja 41 000 eurot (samas lk 183-193)), et hilisemas arvamuses on elamuna arvestatud vaid 1991.a projektijärgset (129m2) suurust hoonet ning arvestatud ei ole lauda osa, mida hindaja nimetab abihooneks. Sellisele järeldusele saab asuda hinnatava objekti kirjelduste alusel. Kui esmases arvamuses on elamu kirjelduses toodud ära, et hoone otsas asub ka eraldi sissepääsuga vanem paekivimüüridest abihoone, siis teises kirjelduses viide abihoonele puudub. Samuti on esmases arvamuses elamu suletud netopinna väljaselgitamisel võetud ehitusaluse pinnana arvesse 220m2, teises aga 190m
43. 23 Esmases arvamuses on antud hinnang hoonestatud kinnistu (elamu koos abihoonetega) kohta, teises aga elamu (ilma maata, tehnovõrkudeta ja abihooneteta) kohta.
44. Hagejale õiglase hüvitise määramisel omab tähtsust ka kaebuse väide, et maakohus jättis tähelepanuta, et KVB Uus Maa arvamuses puudub nii teenindusmaa kui tehnovõrkude maksumus. Kolleegium nõustub apellandiga osas, mis puudutab elamu juurde rajatud tehnovõrkude arvel kinnistu väärtuse suurenemist. KVB Uus Maa arvamustest nähtub, et elamul on lokaalne veevarustus (puurkaevu baasil) ja elektrivarustus 3x25A. Maakohtus ei toonud pooled esile, millal ja kelle vahenditest puurkaev ja elektrivarustus rajati, liitumislepinguid hindajale ei esitatud. Küll aga on elamu sidumisprojekti seletuskirjaga tõendatud, et aastal 1991 oli maatükil veel šahtkaev ja vaja oli tellida elektrivarustuse sidumisprojekt (t II kd lk 141pöördel). Kuna kostja ei toonud esile puurkaevu rajamist ega 3x25A võimsusega elektriliitumist peale abielusuhete lõppemist, on eluliselt usutav, et mõlemad kommunikatsioonid loodi koos elamu ehitamisega abikaasade ühisvara arvel, mistõttu ei ole hageja suhtes õiglane jätta hüvitise arvestamisel nimetatud asjaolu kinnistu turuväärtuse suurenemise hindamisel arvesse võtmata. KVB Uus Maa arvamuse kohaselt suureneks elamu turuväärtus tehnovõrkude arvel 10% (t I kd lk 189). Seega on tõendatud kinnistu väärtuse suurenemine ühisvara arvel 41 000+ 4 100= 45 100 euro ulatuses.
45. Maakohus arvestas elamu alusel väljamõistetava hüvitise hulka ka teenindusmaa väärtuse 166 eurot ja kostja otsust ei vaidlustanud. Kaebuses puuduvad ka väited, kas ja kui, siis millises ulatuses oleks teenindusmaaga seonduvalt pidanud hüvitis suurem olema. Kuigi kolleegium ei jaga maakohtu ja hageja seisukohta, nagu oleks alust kinnistu väärtuse muutumisel võtta arvesse ka mingit (mõttelist) osa maatükist, on TsMS § 651 lõike 1 alusel apellatsioonikohus seotud kaebuse piiridega ja seega puudub alus 166 euro suuruse hüvitise osas maakohtu otsust kontrollida. Samuti tuleb võtta samal alusel arvesse maakohtu poolt tuvastatud 713.36 eurot, mille ulatuses tuvastas maakohus kostja poolt kinnistu väärtuse suurendamise peale abielusuhete lõppemist.
46. Eeltoodu alusel ja arvestades maakohtu otsuse vaidlustamata osa, on käesolevas asjas tõendatud jagamisele kuuluv ühisvara järgmises koosseisus ja turuväärtustega: 1) sõiduauto BMW 300 eurot; 2) sõiduauto Ford Scorpio 100 eurot; 3) omavalmistatud kerghaagis 6 eurot; 4) traktor 60 eurot; 5) sõiduk Bedford Blitz 100 eurot; 6) tööriistad, mööbliesemed, aiatarbed kokku 185 eurot; 7) kostja kinnistu väärtuse suurendamine 45 100 +166 – 713.36 = 44 552.64 euro. Kuna kogu ühisvara jääb kostjale, on ta kohustatud hagejale hüvitama sellest ½, seega 22 276.32 eurot. Kohtuotsuse resolutsiooni selguse huvides toob kolleegium selles välja kostja ainuomandisse jääva vallasvara loetelu.
47. Tsiviilasja toimikut nähtub, et hageja esitas lisaks ühisvara jagamise nõudele maakohtus nõude tuvastada, et hageja on XXXX kinnistul asuva elamu koos selle teenindamiseks vajaliku maaga kaasomanik ½ mõttelises osas (t II kd lk 71, resolutsioonipunkt 5). Maakohus seda nõuet otsuse resolutsioonis ei lahendanud. Ringkonnakohtu istungil loobus hageja nimetatud nõudest. Kostja loobumisele vastu ei vaielnud. Ringkonnakohus võtab loobumise TsMS § 429 alusel vastu ja lõpetab selles osas menetluse TsMS § 428 lõike 1 punkti 3 alusel.
48. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus rahuldas 12.12.2013 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja kandis kinnistusraamatus omaniku kande parandamise nõude tagamiseks kinnistusraamatusse sisse vastuväite hageja kasuks. Tagatud nõudest 24 (muudetud sõnastuses) loobus hageja ringkonnakohtus, mistõttu tühistab kolleegium hagi tagamise abinõu TsMS § 386 lõike 4 alusel.
49. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jättis tähelepanuta, et hagilises perekonnaasjas reguleerib menetluskulude jaotust erinormina TsMS § 164, mille lõike 1 kohaselt kannab kumbki poolt oma menetluskulud ise. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta viidatud sätet ei rakendanud. Ühisvara jagamine on vajalik mõlema endise abikaasa vararežiimi korrastamiseks ja vastav kohtuotsus on seega tehtud mõlema poole huvides. Käesolevas asjas ei vii viidatud sätte alusel menetluskulude jaotamine ka mitte ebaõiglasele tulemusele. Hageja, kelle halb varaline olukord andis aluse määrata talle riigi õigusabi selle hilisema hüvitamise kohustuseta, peab siiski kandma kulusid riigilõivu tasumiseks nii maa- kui apellatsioonikohtus. Kostja kanda jäävad aga talle käsunduslepingu alusel teenust osutanud lepingulise esindaja kulud.
50. Kuna kummagi poole kulud jäävad vastava poole enda kanda ei ole vajalik määrata kindlaks poolte vajalikke ja põhjendatud menetluskulusid maa- ja ringkonnakohtus. Küll aga tuleb hagejalt mõista TsMS § 179 lõike 1 alusel maakohtus vähemtasutud riigilõiv 50 eurot (põhjendus maakohtu otsuse punktis 21) ja ringkonnakohtus tasumata 300 eurot välja riigituludesse. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/